Board logo

Omanik
sales - 12.12.2007 kell 18:31

Arvatakse, et see on üks meie instinkte - olla omanik. Teisalt arvatakse, et omanikutunne tekib mitme põlve jooksul kui geneetiline kaasaanne. Mõnikord öeldakse, et omanikuks kasvatatakse kodus...

Samas tean inimesi, kellel pole kohe mingit tõmmet omanikuks saada... ja on inimesi, kes omandit vihkavad

Enda kohta arvan, et ju olen saanud selle vajaduse talupidajatelt - esivanematelt, et peab olema oma maatükk, kus käsi kevadeti mullaseks teha... ja oma katus pea kohal...

Kuidas teil selle omandiga suhe on?

Täpsustuseks: omand on see asi, mille kasutamisel on võimalik luua lisaväärtust (kinnistu, seadmed jne. näiteks), muu vara peetakse isikliku tarbe esemeteks...


Andrew - 12.12.2007 kell 18:41

Liigne omand on ikka koormav. Ei taha olla kellelegi/millelegi sitt peremees. Riputa lollile maakera kaela ja läheb hukka koos oma keraga.
Omanik olla tähendab ka elementaarset vastutust.


LadyButterfly - 12.12.2007 kell 19:31

Mul on omanikuinstink täiesti olemas. Tahan omada OMA asju ja nende üle kontrolli hoida (jutt on asjadest, mitte inimestest) ja nõuan respekti nende suhtes.
Mul ei ole palju vaja.


ariita - 12.12.2007 kell 19:36

omaniku instnkt on täiesti olemas, mis on ikka minu, seda kergelt käest ei anna, kuid omadega olen piskut alati nõus jagama


bellatrix - 12.12.2007 kell 20:38

Kindlasti on olemas antud instinkt, kommunist ei ole. Kui inimene ei pea midagi omaks, maad, maja, jms. siis ta ka tihti ei väärtusta seda. Heaks näiteks seegi et eramajadel on vähem graffitit seintel kui magalarajoonides.


Pipilota - 12.12.2007 kell 20:44

asju kui selliseid ei oma. koormaks kaelas. aga voibolla ka asi mustlase eluviisis.

omandiinstinkt tekib monede inimeste puhul. ka siinkohal yritan end parandada.


susanna - 12.12.2007 kell 23:00

mul on oma asjad, mida hoian kiivalt.
ja on ikka kole kahju, kui nad ära rikutakse kellegi teise poolt


vaarema - 13.12.2007 kell 06:14

kõik väärtuslik on mul alati kaasas


sales - 13.12.2007 kell 09:43

Tsitaat:
Algne postitaja: bellatrix
Kindlasti on olemas antud instinkt, kommunist ei ole. Kui inimene ei pea midagi omaks, maad, maja, jms. siis ta ka tihti ei väärtusta seda. Heaks näiteks seegi et eramajadel on vähem graffitit seintel kui magalarajoonides.


Kui oletada, et see on inimlik instinkt, siis pole ta ilmselt võõras ka kommunistile, mida meie kodumaised kommunistid ju ka ilmekalt erastamise ajal ilmutasid ärastades kõik, mis ametiseisud võimaldas Samas - ega nad kõik selle omandiga eriti hästi osanud ka ümber käia
Praeguseks ju ainult käputäis neist omanikuks jäänud, enamus laristas selle maha


anne51 - 13.12.2007 kell 15:32

Tsitaat:
Algne postitaja: vaarema
kõik väärtuslik on mul alati kaasas
Nagu meil kõigil, aga see ei tähenda, et kinnisvara ei võiks olla.


sales - 13.12.2007 kell 19:06

Kui vaadata ajalooliselt ja filosoofiliselt, mis see omand on, siis:
- ordurüütlil ei tohtinud olla omandit, kuid mõõk, piik jm. relvad, raudrüü ja hobused võisid olla - neid loeti tarbeesemeteks;
- nõukaajal ei tohtinud inimesel olla eraomandit, kuid olid isikliku tarbe esemes - ihupesust kuni ilma maata majani, kuigi ka maal oli maja vaid kolhoosipere ühisomand, mida ei saanud pärandada ega kinkida ega müüa.
Miks ma sellest? Aga sellepärast, et iga inimesel olev asi polegi omand
Laias laastus loetakse omandiks seda, mis võimaldab kasutamisel luua lisaväärtust


Kayleigh´n I - 13.12.2007 kell 19:11

Näidake mulle ühte inimest, kellel ei ole omanikutunnet. Ma ei usu, et sellist on olemas.
isegi, kui maatüki omamist niiväga ei soovi või kinnisvara, siis see ei tähenda ju, et raha vastu ei tunne omanikutunnet.


Pipilota - 13.12.2007 kell 19:21

Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Tsitaat:
Algne postitaja: vaarema
kõik väärtuslik on mul alati kaasas
Nagu meil kõigil, aga see ei tähenda, et kinnisvara ei võiks olla.


anne, usun, et vaarema mottel oli rohk sonal VAARTUSLIK.


freelancer - 13.12.2007 kell 19:25

Tsitaat:
Algne postitaja: LadyButterfly
Mul on omanikuinstink täiesti olemas. Tahan omada OMA asju ja nende üle kontrolli hoida (jutt on asjadest, mitte inimestest) ja nõuan respekti nende suhtes.
Mul ei ole palju vaja.


Leediliblikas
Sinu omanikutunne kestab täpselt seni,kuni sinu ja riigi huvid ei ristu.Peale seda momenti pole sa enam riigi silmis mingi omanik.Kui püüdad seda omanikutunnet talle(Riigile )nina alla hõõruda siis vahetab su omandus lihtsalt omanikku.Muidugi mitte päris ilma kompensatsioonita.


sales - 13.12.2007 kell 22:29

... ja kompensatsiooniks on uus maatükk... no kuule, free, et oled siis ka maadevahetusega rinda pistnud


Aike - 14.12.2007 kell 21:41

Kindlasti olemas. Oman asju mitte inimesi kuna ei meeldi et, mind omataks.


freelancer - 14.12.2007 kell 21:58

Tsitaat:
Algne postitaja: sales
... ja kompensatsiooniks on uus maatükk... no kuule, free, et oled siis ka maadevahetusega rinda pistnud


Sales
Kogu austusest sinu vastu olen kindel,et oled ka ise seda armsa riigi hingamist tundnud.Kas just nüüd eriti halval moel kuid oled mingil moel seda oma nahal tundnud küll.Maadevahetusega pole rinda pistnud kuid selgitanud et kui inimene on surnud siis millegipärast eeldan,et ta on ka sündinud.Riik seevastu väidab et on võimalik ka ainult suremine ilma inimese eksisteerimiseta.See väide tema poolt andis mulle igatahes inspiratsiooni oma edasisteks käikudeks.Niiet kasutades vaenlase oma vahendeid on võimalik palju ära teha.


sheridan - 15.12.2007 kell 22:59

mul on omanikuinstinkt
usun, et see on mingi geneetiline tarve
olen omanik, sest nii on parem elada
olen omanik, sest nii on mind kasvatatud
ei ole omanik, sest vihkan omandit

jätsin välja 2 vastusevarianti. kõik ülejäänud ei ole vist vastukäivad väited ja sobivad mulle küll.


Timuurof - 16.12.2007 kell 02:13

Olen omanik.
IGAS MÕTTES!!!
(s.t. oman seisukohti, ning ei loovuta neid--kõik muu on tühine.)


lati - 16.12.2007 kell 08:02

ikka omanik ja teisiti ei tahakski.
ikka oma teritoorium on kõige tähtsam, asjad seal peal tunduvalt vähem olulised.


twentyseven - 17.12.2007 kell 19:56

ei ole mingi suur omanik, aga instinkt on olemas ju see on emapiimaga kaasa tulnud. mulle meeldib teada, mis on minu. see ei pea tingimatta jagamatu olema, aga jagada ei saa ka asja, mis ei ole minu oma


rossi - 17.12.2007 kell 20:12

minu vanemad tahtsid minust küll 100%omanikku kasvatada,kui me alles enda maja ehitasime,siis selle omaniku jutuga läksin magama ja hommikul tõusin...mulle tehti selgeks,et kortermajas elamispind pole see õige ja täisväärtuslik


sales - 18.12.2007 kell 08:52

Omanikutunne ongi see, kui sa pead omandit pühaks - tunned kohustust teda kaitsta ja suurendada teisel poolusel on need, kellel küll see omand olla võib, aga nad peavad seda privileegiks...
Ka usukaanonites on erinevaid lähenemisviise... ja selles osas oleme Eestis ka jälle piiri peal: ühelt poolt Rooma eraõiguslik, kinnistul põhinev isikliku omandi pühadus ja teisalt - Bütsantsi nn. riigiomandi kultus - maa kuulub valitsejale ja alamad saavad seda teenete eest privileegina...


ohakas - 18.12.2007 kell 10:41

olen omanik
oman materjaalseid asju, mille saamiseks olen palju vaeva näinud, neid käiakse vaatamas siit ja sealt
olen siiralt rõõmus ja uhke oma asjade üle.

samas ei ole mul suure ekraaniga telerit, viimast automudelit ega uhket häärberit....


anne51 - 18.12.2007 kell 14:19

Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Tsitaat:
Algne postitaja: vaarema
kõik väärtuslik on mul alati kaasas
Nagu meil kõigil, aga see ei tähenda, et kinnisvara ei võiks olla.


anne, usun, et vaarema mottel oli rohk sonal VAARTUSLIK.
Jah, nii arvasin ka mina. Mis on väärtuslik ja kogu aeg kaasas? Arvasin, et teadmised, oskused.
Et paljudel pole tahtmist olla omanik, on ehk geneetiline pärand? Omanikud viidi Siberisse ja osad põgenesid Läände. Meil ei mõjunud nii rängalt - 50 aastat ühisomandit, aga NSVL-s oli "meie oma" 70 aastat.


vaarema - 18.12.2007 kell 16:20

Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Tsitaat:
Algne postitaja: vaarema
kõik väärtuslik on mul alati kaasas
Nagu meil kõigil, aga see ei tähenda, et kinnisvara ei võiks olla.

Kinnisvara on kõige mõttetum vara üldse. See on midagi sellist mida võid küll omaks pidada aga see ei saa kunagi kellegi omaks. See on peaaegu sama mis osta ära päike. Eriti kummaline on see, et kogu selle jaburuse juures on eesti riik suutnud ka mulle tükikese kinnisvara pähe määrida


LadyButterfly - 18.12.2007 kell 16:26

Kui mul ei oleks seda ainuket kinnisvara, ei oleks mu perel ka kodu. Kas see siis on ikka kõige mõttetum


rossi - 18.12.2007 kell 16:36

... aga ainult siis LadyButterfly oleks sa täisväärtuslik kodutu ehk ilma koduta


vaarema - 18.12.2007 kell 16:39

Vaatame probleemile sellisest seisukohast - On üks konkreetne territoorium mis on kenasti sellel territooriumil elavate inimeste vahel ära jagatud (müüdud-ostetud). Miskipärast kodanikud sigivad ja inimesi tekib juurde. Need tulnukad sooviksid ka mingisugusel maalapikesel kanna maha panna aga täiesti juhuslikult ei soovi antud momendil keegi omanikest mitte killukestki edasi müüa ega ka ühtki tulnukat oma maalapil näha. Siis ei jäägi neil muud üle kui omanik kinnistult minema peksta või siis oma omandi rüppe sängitada ja end ise omanikuks kuulutada. Siis on muidugi mõneks ajaks kõik jälle rõõmsad ja rahul


LadyButterfly - 18.12.2007 kell 16:40

Paistab nii jah


freelancer - 18.12.2007 kell 17:03

Tsitaat:
Algne postitaja: vaarema
Vaatame probleemile sellisest seisukohast - On üks konkreetne territoorium mis on kenasti sellel territooriumil elavate inimeste vahel ära jagatud (müüdud-ostetud). Miskipärast kodanikud sigivad ja inimesi tekib juurde. Need tulnukad sooviksid ka mingisugusel maalapikesel kanna maha panna aga täiesti juhuslikult ei soovi antud momendil keegi omanikest mitte killukestki edasi müüa ega ka ühtki tulnukat oma maalapil näha. Siis ei jäägi neil muud üle kui omanik kinnistult minema peksta või siis oma omandi rüppe sängitada ja end ise omanikuks kuulutada. Siis on muidugi mõneks ajaks kõik jälle rõõmsad ja rahul


Mina võrdleks seda polüvernikute sissetungina sõbraliku nõuka ajast.Kahjuks puudun juurteta inimestel kodukultuur.Arusaam,et kuhu kott kukub seal on kodumaa on paljudele elu kriteeriumiks.

Vaarema
Alati on olemas summa mille eest saab osta tükikese maad.Alati.


rosita - 18.12.2007 kell 17:14

Juriidilidelt polegi veel oma kodu omanik, jagan seda staatust pangaga.Aga sellegipoolest ei takista see pisiasi mind käitumast omanikuna.


vaarema - 18.12.2007 kell 17:16

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Mina võrdleks seda polüvernikute sissetungina sõbraliku nõuka ajast.


Väga hea võrdlus Enne seda veel sakslased, rootslased, poolakad ja võibolla veel keegi.
Tõenäoliselt oli ka neil kinnisvara. Peaks äkki tagastama


vaarema - 18.12.2007 kell 17:19

Tsitaat:
Algne postitaja: rosita
Juriidilidelt polegi veel oma kodu omanik, jagan seda staatust pangaga.Aga sellegipoolest ei takista see pisiasi mind käitumast omanikuna.

Tubli, mida rohkem omanikutundega kodanikke, seda parem. Iga pank rõõmustab


freelancer - 18.12.2007 kell 18:37

Tsitaat:
Algne postitaja: vaarema
Tõenäoliselt oli ka neil kinnisvara. Peaks äkki tagastama


Niipalju kui mina mõistan ja tuginedes foorumi mõtteeliidi seisukohale koosnes nende omand sellestsamast seljakotist(ilmselt töökohast varastatud ja hiljem arvelt maga kantud)ja muidugi vene keelest.(kahjuks samuti virutatud mongoli-tatarlastelt)

Selgitus.
Paluks mitte siduda käsitletud objekte vene rahvusega,mis minu silmis on hoopis midagi muud.Oman häid tuttavaid vene rahvuse esindajate hulgas ja nad teevad oma rahvusele suurt au.


anne51 - 19.12.2007 kell 17:18

Tsitaat:
Algne postitaja: vaarema
Vaatame probleemile sellisest seisukohast - On üks konkreetne territoorium mis on kenasti sellel territooriumil elavate inimeste vahel ära jagatud (müüdud-ostetud). Miskipärast kodanikud sigivad ja inimesi tekib juurde. Need tulnukad sooviksid ka mingisugusel maalapikesel kanna maha panna aga täiesti juhuslikult ei soovi antud momendil keegi omanikest mitte killukestki edasi müüa ega ka ühtki tulnukat oma maalapil näha. Siis ei jäägi neil muud üle kui omanik kinnistult minema peksta või siis oma omandi rüppe sängitada ja end ise omanikuks kuulutada. Siis on muidugi mõneks ajaks kõik jälle rõõmsad ja rahul
Rõõmust ja rahulolust oli asi kaugel. Venelane tuli ja ei soovinud isegi mitte osta, vaid võttis väevõimuga. Aga meie ... kohanesime.
Loodame, et midagi taolist enam ei juhtu. Kui juhtub, siis kohaneme jälle, sest aastasadade vältel on toimunud evolutsioon, mille käigus on eestlaste domineeriv geen kohanemisgeen.


Timuurof - 19.12.2007 kell 17:29

Tsitaat:
Algne postitaja: anne51

Kui juhtub, siis kohaneme jälle, sest aastasadade vältel on toimunud evolutsioon, mille käigus on eestlaste domineeriv geen kohanemisgeen.


Jep.--selline rahumeelne ja leplik.
Kui naabrimees supipotti roojabki, siis lisatakse rahulikult maitseaineid, et pasamaik ära petta ja helbitakse edasi, või sokutatakse see pott mõne kaasmaalase lauale.
Eestlased...
Omanikud (et midagi teemasse ka läheks )....


lati - 19.12.2007 kell 18:19

olles külaühiskonnas maaomanik, tean ma täpselt mis minu, mis naabri. see teadmine, et siin on piir ja siit hakkab naabri heinamaa, ei lase mul ka jala ilma mõjuva põhjuseta naabri heinamaale astuda. see ei ole lihtsalt ilus. see ju ei kuulu mulle seal põhjuseta käimine on sama kui teise õuel jalutada ja ringi kaeda ilma luba küsimata. ruumi vargus!


sales - 19.12.2007 kell 19:37

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Tsitaat:
Algne postitaja: vaarema
Tõenäoliselt oli ka neil kinnisvara. Peaks äkki tagastama


Niipalju kui mina mõistan ja tuginedes foorumi mõtteeliidi seisukohale koosnes nende omand sellestsamast seljakotist(ilmselt töökohast varastatud ja hiljem arvelt maga kantud)ja muidugi vene keelest.(kahjuks samuti virutatud mongoli-tatarlastelt)

Selgitus.
Paluks mitte siduda käsitletud objekte vene rahvusega,mis minu silmis on hoopis midagi muud.Oman häid tuttavaid vene rahvuse esindajate hulgas ja nad teevad oma rahvusele suurt au.


Free... sa oled ikka sitalt kohanemisvõimeline tüüp... nagu üks õige eestlane... kuhu vaja kniks... ja kui otse ohtu pole, siis jalaga, aga siiski ka kohe kniks... igaks juhuks...


sales - 23.12.2007 kell 09:35

Julgen teemat ka vene rahvusega siduda Minu arust on vene rahvas omaniku seisukohalt õnnetus seisus ja lootusetult hiljaks jäänud kolme "K" - kogukond, kolhoos, kommunism - müüri tagant väljatulekuga... sellepärast on omand nende laiale massile ikka veel kui "na ¹ai" saadud privileeg ja enamus Venemaa rikkureid on jätkuvalt juudid, kellele kuldvasika kultus juba "Vana testamendi" aegadest veres


freelancer - 24.12.2007 kell 00:08

Tsitaat:
Algne postitaja: sales

Free... sa oled ikka sitalt kohanemisvõimeline tüüp... nagu üks õige eestlane... kuhu vaja kniks... ja kui otse ohtu pole, siis jalaga, aga siiski ka kohe kniks... igaks juhuks...


Ilmselt pole küsimus mitte kohanemisvõimes vaid õigetes valikutes sõprade valikul.Kui ma räägin venelasest siis mõtlen ma haritud inimest kes teab kus on ta kodumaa ja oskab suhtuda ka teistesse rahvustesse lugupidamisega.
Ilmselt on sinu arusaam venelasest seotud tihedalt poluvernikutega või kotimeestega.


sales - 24.12.2007 kell 09:32

Ei, free... kui ma räägin vene rahvusest, siis ma ei räägi neist valikuliselt, nagu sina, vaid üldistavalt ja keskmisest Seda esiteks. Ja teiseks - kui ma räägin üksikust venelasest, siis ma ta rahvust üldse ei puuduta, siis ma räägin temast, kui inimesest ja siin on neil nagu ka eestlastel lai diapasoon - seinast seina...
Ja üldse on siin teema - omanik!
Aga kui sa soovid rossi ees pugeda, nagu ma märganud olen, siis tee eraldi teema


tuttike - 12.05.2008 kell 19:09

ei ole omanik ja ei thaollagi,niipalju kohustusi,talvel kõnnitee puhas hoida ja suvel muru niita.


vaarema - 13.05.2008 kell 08:37

Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Rõõmust ja rahulolust oli asi kaugel. Venelane tuli ja ei soovinud isegi mitte osta, vaid võttis väevõimuga. Aga meie ... kohanesime.
Loodame, et midagi taolist enam ei juhtu. Kui juhtub, siis kohaneme jälle, sest aastasadade vältel on toimunud evolutsioon, mille käigus on eestlaste domineeriv geen kohanemisgeen.

Kummaline, et te mõlemad free-ga ajate koguaeg järjekindlalt venelaste või siis nn sovejettide rida mulle vastates. Mina ei maininud tiblasid poole sõnagagi. Jutt oli sakslastest, rootslastest ja poolakatest või kellest iganes kes erinevatel ajaloo etappidel on praeguse eesti territooriumil pidanud end omanikeks. Kuna eesti riigis on kombeks omandit austada siis tuleks üles otsida võimalikud pärijad ja eestimaa kenasti endistele "maaomanikele" loovutada


nudol - 13.05.2008 kell 08:45

Omanik olla tähendab minu jaoks kohustusi omandi suhtes. Aga ma ei salli kohustusi.


Tempera - 13.05.2008 kell 10:32

hetkel olen kui varatu vaeslaps, ses mõttes et ei ole mul maatükki, maja ega korterit, rääkimata autost. ei olegi nagu millegi suure omanik. mnjah, oma ostetud riiete omanik - pigem kandja olen küll
tulevikus loodan et ehk olen miski väikse maatüki omanik, millel pisemat sorti peavari peal. siis ei tahaks enam ula peal elada.


sossuke - 13.05.2008 kell 11:08

Tsitaat:
Algne postitaja: sales

Täpsustuseks: omand on see asi, mille kasutamisel on võimalik luua lisaväärtust (kinnistu, seadmed jne. näiteks), muu vara peetakse isikliku tarbe esemeteks...


Ainuke omand mul olen mina ise ja selle abil loon ka lisaväärtusi, mida ei saa kuidagi mõõta ega kaaluda. kõik ülejäänud, mis mul on, ongi isiklikuks tarvitamiseks


mammukas353 - 13.05.2008 kell 11:11

Omamine on hea kui ainult suudad endale selgeks teha mida on mõtet omada ja mida mitte.Üleliigne omand on kurnav.


sales - 27.05.2008 kell 19:54

"Inimese kõige loomulikumaks vajaduseks, hinge püüdluseks on saada oma töö tulemina rohkem kui igapäevaselt vaja... et jääks midagi homseks, tulevikku, järglastele. Just sellele ürgsele püüdlusele omandi järele võlgneme tänu oma progressi eest... kui sellised püüdlused ei oleks loomuomased inimesele ta ei oleks leiutaja, maadeavastaja, teadlane ega kunstnik, ei oleks looja..."
Alfred Rosenberg, "XX sajandi müüt"


vaarema - 28.05.2008 kell 11:10

Alfred Rosenberg, kes iganes ta ka oli, oli igatahes lollpea.


mmunk - 28.05.2008 kell 12:42

ohhh.. puutun igapäevases töös (maa)omandihullusega kokku. inimesed ei saa väga mitmest elementaarsest asjast aru.

esiteks nt sellest, mida vist andrew juba eespool mainis - omanik olemine ei tähenda ainult õigusi, vaid ka õigustega praktiliselt võrdses koguses kohustusi. sealhulgas nt huvi tundmine selle vastu, kuidas on käsitletud või kavatsetakse käsitleda tema maaomandit omavalitsuse strateegilistes dokumentides (üldplaneering, teemaplaneeringud, arengukavad) ja millised on naabermaaomanike avalikkust puudutavad (äri)huvid seoses oma omandiga (detailplaneeringud).

teiseks ei kipu maaomanikud aru saama sellest, et (põhi)seadusega on kaitstud ainult omand, mitte äriidee. kui sinu omanduses on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu, siis tuleks kompenseerida see, kui keegi (nt omavalitsus) keelab omanikul seal vilja, metsa vms kasvatada. mitte seda, kui kinnisvarahindaja, või hoitagu selle eest kui omanik suisa omaenese tarkusest, hindab kinnistu väärtust elamumaana n krooni vääriliseks ning omavalitsus seab sellele piiranguid. see on äriidee.

kolmandaks ei suudeta aru saada maakorraldustoimingu (nt kinnistu jagamine väiksemateks maaüksusteks) ning ehitusõiguse erinevustest. sellest ei suuda ka mõned omavalitsusametnikud aru saada. kedagi ei saa takistada oma kinnistu jagamisel suuremateks kui 30 m2 katastriüksusteks (iseäranis kui sellele leitakse põhjendus nt maakorraldusseaduse paragr 2 lg 3 või paragr 5 alt). küll aga saab omavalitsus seada piiranguid (sh maaüksuse miinimum suuruse nõue) ehitusõiguse andmisel.

neljandaks unustatakse ära minevik. palju tuuakse eeskujuks nn esimest eesti aega, mille maakasutuslik ja/või ehituslik pale on paljudes kohtades miljööväärtuseks tunnistatud. aga kui võtta ette 1930-ndate aastate ehitusseadus, siis selgub, et kinnisvaraarendus kui selline oli toona täiesti mõeldamatu. nt omades 39 m linnatänava äärset maad võis loota ainult sellele, et mõni kinnistunaaber selle ära ostab. sinna polnud võimalik ehitada. ja nt mereääres reeglina kellelgi päris oma maad polnudki- olid ühiskarja- ja heinamaad, millele oli enesestmõistetavalt ligipääs kõigile ning selle kaudu ka ligipääs merele. praegu seisame silmitsi olukorraga, kus nt saaremaal saavad meie lapsed ainult kolmes kohas mere äärde- kui ma ei eksi, siis kuressaares, mändjalas ja tagalahe ääres. neist kahel viimasel ulatub riigimets veekogu piirini. küsimus suurele ringile- kui me peame esimese eesti aja maakasutust väga armsaks ja väärtuslikuks, siis miks mitte võtta kasutusele tolle aja reeglid?

võiksingi jahuma jääda


sales - 29.05.2008 kell 08:05

Jah- jah! See "lollpea" - Tallinna Reaalkooli 1909 kiitusega lõpetanud, Oxfordi, Pariisi, Berliini jne. ülikoolide audoktor - lasti tõesti nende poolt, kes lillegi liigutamata mammonat koguvad, Nürbergi protsessil maha SMS-laenude jagajate kiituseks vist

Veel üks tsitaat temalt, kirja pandud 1924.a.:

"Kahtlemata eksisteerib veel teine omandi liik... mitte loomingulise töö vili... saadud börsitehingutes, rahakursi erinevusi kasutades, liigkasuvüõtmisest, rahvusvahelise laenukapitaliga manipuleerimisest, spekulatsioonist...mille riik rahvuse huvides peaks konfiskeerima või võtma ära maksudena...!

Väga tänapäevane, kas pole?


unistaja - 28.04.2013 kell 17:33

Kavatsen-kavatsen... Tean, et see on mõnes mõttes abstraktne, kuid mina tahan seda illusiooni oma ellu, et mul on neli kindlat seina, kuhu minu tütar saab tulla, kui on piisavalt suureks kasvanud. Isiklikud kogemused on näidanud, et kui on kasvõi pisikene kinnisvara, mis on minu oma, siis pole mina see, kes astuma peab hakkama.


kodukäija - 29.04.2013 kell 05:59

Mul ongi kulakuhing...Ma vist ei viitsikski midagi teha, kui tehtava suhtes omanikutunnet ei oleks. Õigustuseks on see, et oskan kergesti lahti lasta selle nn. omandi.