
On teil jalgadest nõrgakstegevat ja südant puperdamapanevat kartust millegi suhtes?
mmm...las ma mötlen
kui aus olla, siis ega vist midagi jalgu nörgaks ei tee...brr....surnute kartusest sain kah yle...vastutustunne on see, mis
vahest paneb mötted pingsalt liikuma ja jalad tudisema...
(tean, tean, pole foobia) aga ehk foobiate hulgast oleks körgusekartus. lapsena olin alati
igal vöimalikul korrusel ja äärel turnimas, nyyd vast läheneks tallina "pilvelöhkujate" katuseäärele käpuli ja kylg ees. varem ei olnud lapsena
probleemiks 10 korruse (katiseäärel turnida) ja lollusi teha, nyyd kisub körgustes käpa maha ja kylje ette
Foobiate all küll ei kannata. Nii loll just pole, et midagi ei karda. Auto eest hüppan näiteks ära küll, kui tahab otsa sõita. Teatud riske ka väldin.
Mina ise kardan vahel kinniseid ja väikeseid ruume .. veid vanemaid lifte kõrgetes kivimajades. On tulnud juhuseid ette, kui ma lihtsalt hulluks lähen
... karjun natuke ja hakkan nutma .. Ja kusjuures mul on kindel tunne, et siia ma suren .. siia ma lämbun ...
Ja senikaua ei saa keegi aidata, kuni lifti uksed avanevad ...
kõrgust kardan, eriti veel vee kohal. ehk siis sildu näiteks ja kuskil laeval üle ääre kiigata ka eriti ei hooli...
mul vist kõige suurem just kõrgusekartus, mis on ikka päris hull
ja lahti pole sellest õnnestund saada
Praegu otseselt midagi sellist nagu ei ole. Kuid raseduse ajal (aga siis naised tihti teevad ja tahavad igsugu imelikke asju) ma hakkasin treppe
kartma. Seisan trepil ja omal selline tunne, et vat nüüd hüppan alla sealt. See oli nii jabur mõte, et ma lõpuks sain treppidest alla vaid kellegi
käest kinni või kahe käega kramplikult käsipuust hoides. Piisas juba mingist viie-kuue astmega trepist, kui jalad värisema hakkasid ja minul hirmuhigi
otsaees.
Kuid õnneks see läks hiljem üle (peaaegu - väga kõrge trepp võtab praegugi veidi ettevaatlikuks, kuid see ikka tõesti siis kõrge peab olema).
Laps seevastu ei karda midagi. Ronib üles-alla sealt kus täie mõistusega inimene isegi ei mõtleks sellisele asjale
. Ei tea kas võtsin lapse hirmud
endale.... Või tagantjärgi mõeldes, äkki asi selles oli, et trepp vaateväljast kadus, jäi suure kõhu varju
.
Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
Praegu otseselt midagi sellist nagu ei ole. Kuid raseduse ajal (aga siis naised tihti teevad ja tahavad igsugu imelikke asju) ma hakkasin treppe kartma. Seisan trepil ja omal selline tunne, et vat nüüd hüppan alla sealt. See oli nii jabur mõte, et ma lõpuks sain treppidest alla vaid kellegi käest kinni või kahe käega kramplikult käsipuust hoides. Piisas juba mingist viie-kuue astmega trepist, kui jalad värisema hakkasid ja minul hirmuhigi otsaees.
Kuid õnneks see läks hiljem üle (peaaegu - väga kõrge trepp võtab praegugi veidi ettevaatlikuks, kuid see ikka tõesti siis kõrge peab olema).
Laps seevastu ei karda midagi. Ronib üles-alla sealt kus täie mõistusega inimene isegi ei mõtleks sellisele asjale. Ei tea kas võtsin lapse hirmud endale.... Või tagantjärgi mõeldes, äkki asi selles oli, et trepp vaateväljast kadus, jäi suure kõhu varju
.
Tsitaat:
Algne postitaja: tankist
Vaenekene eks siis püüdnud minna alla-üles külg ees.![]()
, ülesse minnes probleeme polnud. õnnex momendil ei tea ma endal küll mingit foobjat olevat
Kuigi veel aastake tagasi oli mul midagi sellist vist küll
....nii kui kaugelt juba teatud
maja nägin,läks süda pahaks aga nüüd juba ilma jamadeta sinna sisenen
ehh.. kurjaks aetud julmad mehed tekitavad vast veica judinaid.. ja sõjad.. a nii hullud need asjad vast ka nd pole, et neid minu floobiate alla
liigitada
nii et mul neid foobiaid vist polegi.. või on aga ma pole neid veel avastanud
Ega ei olegi nii otsest asja mida ma kardaksin.No tegelt üksindus/surm on maailmas kõige hullemad asjad mida ma kardan..
Tsitaat:
Algne postitaja: Inna
No tegelt üksindus/surm on maailmas kõige hullemad asjad mida ma kardan..
mina kardav v2ikeseid ruume liftis ma n22tex uxi ei s6ida .........brrrrr syda l2heb kohe pahax .... aj siis tatra puder kah selle l6h ainyxi tekkitab juba kylma v2rinad sest mul om tatra vastu alergia ja kunagi oleks selle k2tte maha surnud
Tsitaat:mind võtab jalgusd nõrgaks ainult väga ilus naine või liiter viina.
Algne postitaja: Kayleigh´n I
On teil jalgadest nõrgakstegevat ja südant puperdamapanevat kartust millegi suhtes?
Tsitaat:
Algne postitaja: gio
mina kardav v2ikeseid ruume liftis ma n22tex uxi ei s6ida .........brrrrr syda l2heb kohe pahax .... aj siis tatra puder kah selle l6h ainyxi tekkitab juba kylma v2rinad sest mul om tatra vastu alergia ja kunagi oleks selle k2tte maha surnud
Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Tsitaat:
Algne postitaja: gio
mina kardav v2ikeseid ruume liftis ma n22tex uxi ei s6ida .........brrrrr syda l2heb kohe pahax .... aj siis tatra puder kah selle l6h ainyxi tekkitab juba kylma v2rinad sest mul om tatra vastu alergia ja kunagi oleks selle k2tte maha surnud
Kas sõjaväes oled käinud või?
Seal ikka korra nädalas kindlalt tatraputru saab.
varasematel aegadel ma kartsin kodutuks jäämist ja sõprade-pere kaotamist, need asjad mul ka läbi proovitud, nüüd uued sõbrad ja perega jälle lepitud, aga midagi karta??? võibolla et lapsega midagi juhtub aga muud küll ei karda.
Ei suuda olla kitsastes kohtades... mitte nagu liftid, vaid rohkem nagu auto tagaistmed... eriti veel siis kui olen seal tagaistmel üks kolmest
reisijast... ei suuda rahulikult taluda sellist sõitu rohkem kui 15min järjest...
Liftidega pole mingeid probleeme...
Kõrgused mulle lausa meeldivad... ja sealt alla vaadata... välja arvatud need kohed, kus pole piirdeid ees, nagu lamedad katused... pole mitte hirm,
et kukun, vaid et keegi lükkab...
ei saa aru kust see kartus tulnud... aga kui piirded on ees, pole viga midagi... kihku alla sealt hüpata pole,
nii et benjihüpped ja karta on, et ka langevarjuhüpped minule ei sobi... olen kukkunud ka poole meetri kõrguselt ja nii reieluu murdnud... rohkem ei
taha...
Millise hirmu, foobia või nõrkuse käes vaevled?
Ise leian end sageli hirmumõtteist, et kui, äkki, ehk...jne...juhtub
kylm higi tõuseb otsaette, kui pean kirjutama avalduse/taotluse, täitma lepingus lynki. Võimalusel lykkan ikka edasi niisugust tegevust.
Kardan kõrgust ja sügavust.
ma kardan kõrgust eriti kui kuskil kõrge panga peal seista ja ma tean et midagi ei juhtu aga ikkagi mul kohe selline tunne et nüüd kohe kukun,
sellepärast ma selliste asjade peale ei roni kah
ahjaa ämblike kardan kaa, kunagi ammu nägin kuda suurte koibadega ämblik mu toa poole jalutas ma ei saanud terve öö magada koguaeg kartsin et ta ronib
minu peale
aga nuh aja möödudes on see kartus vähemaks jäänud 
/me ntx ei maga võõras kohas esimest ööd eriti... ja kui peaks üksi toas olema siis kindel see et peab miski väike tuli põlema... ehk siis kardan
pimedust kui ei tea täpselt mis ja kus asub.
aga nuh... see mul eriti probleeme pole siiani tekitanud, muidugi, kui vähegi võimalust siis ööseks koju 
oejah...kui keegi saab minu tuttavastest haiget...seda fyysilises mõttes...midagi hullemat ei või olla..peale seda "gängijama" on selline hirm lauskohutav...
Tuleb tunnistada et kardan suurt kõrgust.Aga foobiat pole õnneks ühtegi.
HIrme on aga mai tea,päris sellist mida foobiaks nimetada küll pole.Konni kardan küll paaniliselt.Ja veel kardan kiiret ja lohakat autosõitu
kahjuks on selline asi nagu nekrofoobia ehk surmakartus. ma kardan kuna ma ei tea mis on surma ja mis edasi saab! ja võibolla ei jõua märki maha panna
oma eluea jooksul!! 
väike klaustrofoobia tahab küll aegajalt ennast meelde tuletada, kuigi vähem kui varem, aga just eriti võõrastes kohtades, tekib tunne, et mis siis,
kui keegi mind siit ei leia, kui ma kinni jään ja ma jäängi siia, kuigi kui panna see kõik sõnadesse, siis tundub küll uskumatult naeruväärne 
ja mõned mehed, eriti see pilk, millega nad vahel jälgivad, võivad tekitada täiesti uskumatu kabuhirmu, kuigi olen ka seda tasapisi õppinud mõistusega
võtma. kuigi võib samuti kõlada naeruväärselt, siis on inimesi, kes justkui püüavad oma pilguga sinust läbi süüa ja jälgivad iga väiksematki
liigutust, mis sa teed... selline haiglane pilk silmis, see tekitab õudust vahel, nagu poleks kuhugi põgeneda nende hullude eest. aga noh, eks siin ka
halvad kogemused teevad ettevaatlikuks.
Olen ka sellist asja enda puhul tähele pannud, et ei meeldi autoga sõites kahe suurema sõiduki vahel sõita (ntx kui mõlemal pool mind on buss või veoauto), siis tekib tunne, et kuhu mina, pisike, ära mahun.... Aga sõidan ikka, alati tunnen vastikust, kuid katsun sellest üle olla, mõistusega endale aru anda, et rada on tehtud ju nii lai, et autoga sinna ära mahuks.
Ahjah, tegelikult kardan metsikult tarakane - mingil hetkel tulid meile, siis oli mul iga kord paanika kööki minnes.... Huhh, tegime tõrje ja nüüd
puhas juba 5-ndat kuud 
mina kardan ka kohutavalt väiksed, kinniseid ruume.....ja vaime jt ka
Mina olen klaustrofoobik, väiksest peast jäin voodi alla kinni ja sellest ajast peale on kitsaste kohtade suhtes täiesti paaniline hirm, hing jääb lihtsalt kinni näiteks ka täiesti täis tuubitud bussis ja tuelb tunne et annan otsad kohe..vimati tundsin seda just paar nädalat tagasi.
Peale mõningaid kokkupuuteid vabalt jooxvate lõukoeradega (k.a. hulkuvad) olen nn ohupiirkondi vältima hakanud kui vidigi kannatab. Kui vaja aga kiirelt sellisest maaalast läbi minna siis lähen kah. Piapr- vms kaitsegaase pole hankind. Külla aga ühe õue jalutanud koeralontruse olen ahjupotiga surnux visand. asee juba teine teema on.
Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
Peale mõningaid kokkupuuteid vabalt jooxvate lõukoeradega (k.a. hulkuvad) olen nn ohupiirkondi vältima hakanud kui vidigi kannatab. Kui vaja aga kiirelt sellisest maaalast läbi minna siis lähen kah. Piapr- vms kaitsegaase pole hankind. Külla aga ühe õue jalutanud koeralontruse olen ahjupotiga surnux visand. asee juba teine teema on.
- ei
tea, kas ta tajus minu kavatsusi?
Vaat redelist mina alla ei saa. Ja kummaline on see, et meeldivad sillad, aa neil olles hakkab hirm ... Nu ma neid ei väldi päriselt.
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Sisuliselt võib ka rotika v. kaukaaslase etc. ära nullida, aga terav labidas peab olema ja õnnestunud hoop. Mitme lõukoera vastu saab juba tulirelvaga rohkem (kui McGyver ei juhtu olema), aga võimudele ei meeldi "avalikus" kohas paugutamine jne.
Mina kardan kõrgust ja ämblike .Need on minuarust jäledad elukad.
Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Irv.......sellise hobyhallist ostetud taskunoaga nagu McGyveril ei tee isegi poolsurnud koerale lõppu peale![]()
ilmselt on McGyveri ainus lootus ruttu valmistada tugevajõuline pomm kassikarvadest ja kingapaeltest...
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
....
Mis teemasse puutub, erilisi foobiaid mul ei tundu olema, ehk aga liigne muretsemine tuleviku suhtes, kipun (liiga?) palju ette planeerima ja kui nihu läheb, muutun närviliseks.![]()
Otseselt foobiate all ei kannata (ma vähemalt loodan seda), aga vahel teeb maailma julmus & kuritegevus meele mustax ning sellega seoses on lapse tulevik asi, mis sageli muretsema paneb...
Mõne viimase päeva jooksul on mind aeg-ajalt haaranud paanikahood... pisarad hakkavad ilma konkreetse põhjuseta jooksma, uinudes kardan et ei ärkagi
enam ning hirm tuleb peale liikluses kihutavaid autosid nähes... ei taha üxi olla, koguaeg soovin et keegi mind kallistax...
On see norm nähtus peale autoavariid või hakkan ma vaikselt segi minema
Tsitaat:Rahu, see on avarii tagajärg...aga usu, läheb üle
Algne postitaja: Virgin
Mõne viimase päeva jooksul on mind aeg-ajalt haaranud paanikahood... pisarad hakkavad ilma konkreetse põhjuseta jooksma, uinudes kardan et ei ärkagi enam ning hirm tuleb peale liikluses kihutavaid autosid nähes... ei taha üxi olla, koguaeg soovin et keegi mind kallistax...
On see norm nähtus peale autoavariid või hakkan ma vaikselt segi minema![]()
Ma ei
suutnud peale kursavenna úurma autoavarii tagajärjel üldse autoga sõita... Kogu aeg oli laial maanteel tunne, et kohe sõidab mulle keegi otsa, et
möödumiseks ei jää lihtsalt ruumi... Kestis umbes kuu. Kogu aeg pidin end sundima rooli, kuni siis ühel hetkel oli hirm kadunud
Igasugune auto avarii jätab oma jälje.
Isiklikult peale vasakpöördel toimunud avariid, ei julgenud nii kuu aega vasakule pöörata - siiamaani teen neid väga suure ettevaatlikusega.
Mehele sõitis rekka tagant otsa ja paar nädalat hiljem väike auto ning siis jälle nii kuu aega juba varakult hakkas piduritega mängime, et tagumised
ikka näeksid.
sotsiaalfoobia. diagnoositud.
nii et inimesi kardan. tundmatuid situatsioone, grupi ees rääkimist jne.
oih, ma kardan paaniliselt, jubedalt, hirmsalt sipelgaid...kunagi üks neist hammustas mind, kui väike olin ja siiamaani on see valu meeles...
Foobiat pole vist ühtegi. Aga kui kartustest rääkida, siis ma kardan külma
See vist natuke teemaväline... Lihtsalt hetkel hakkasin juba tooli külge jäätuma
Aga tegelikult... Kui nüüd mõtlema hakata... Mul on sihuke väike hirm, et kui ma kuskile hästi kitsasse kohta poen, et äkki ma siis jään sinna kinni. Klaustrofoobiaks seda vist nimetada ei saa, sest väikestesse ruumidesse ma kinni jääda ei karda (nt liftid). Küll aga kardan, et kui nt kapi taha poen et siis äkki ma ei saa sealt enam välja... Väikestesse pragudesse oma käsi ei topi jne. Ehk see on kah mingi foobia?
Olla üksinda kusagil võõras, suures, pimedas ja kõledas kohas, kus puud kohisevad ning heal juhul ainult kuu serv pilve vahelt välja piilub. Siis tekib küll hirm.
Minu kõige suurem foobia on pisikud. Nende osas võitlen pikka aega sundmõtetega, mis aeg-ajalt mind tabavad ja hulluks ajada ähvardavad. Kui ma
kuskile lähen, siis püüan võimalust mööda kõik kohad üle küürida. (Nt hotellis kulus terve õhtu sellele.) Jabur muidugi, aga nii see on.

Mina kardan teha fataalseid otsuseid. Ebakindlus vist asja nimi. Ei meeldi sildade põletamine. Kohe üldse ei meeldi. Ja siis üritan selliseid otsuseid
muudkui edasi lükata. See ilmselt vale, aga teisiti ka ei oska 
üksinda jäämise hirm, kõrgust kardan
vahel hirmutab, et elan justkui kellegi teise elu, et reeglid on need, mis meid paika panevad
aga tahaks väga neid eirata kuidagi..
valede otsuste tegemise hirm
korgusekartus, vaiksed maa-alused ruumid, amblikud ja muud olevused, kel on rohkem kui neli jalga...
ilmselt sureksin hirmust ara ka avakosmoses.. yksinduse-, lopmatuse- ja tyhisusetunne...
naen aeg-ajalt oudusunenagusid elusalt maetud olemisest... sellest tulenevalt ka koigile lahedastele teatavaks tehtud soov tuhastamismatusest.
kardan oma naist kaotada, eks vist kõik kardavad oma kõige kallimat kaotada
Kardan vetikaid ja sügavat tumedat vett ..
jah,on küll...kardan kõrgust,madusid ja sügavat vett,seda just peale oma sugulase uppumist
Kardan kõrgust ja hiiri. Kardan ka ebaõnnestumisi kui seda just saab foobiaks pidada
Mina madusid kardan nagu kulat välku.
Lapsena oli halb kogemus ussile peale astudes ja praegu isegi teleka ekraanilt vaadates tõusevad karvad turri...
Kardan, seda, et võiksin olla nõrk, midagi muud nagu eriti ei kardagi.
Kõrgust kardan. Kõrgele ronimisega pole seejuures üldse probleemi
, aga kui juba kõrgel olen, siis tekib paaniline hirm ja nagu tardun.
Sügavat vett kardan ka. Ja natuke pimedust (õues).
Omamoodi foobia on pisikud (nagu Mongil
, õnneks mitte nii hullusti). Ja õnneks ka mitte igasugused pisikud. Aga kui bussis minu läheduses keegi
läkastab ja kõhib ja (teate küll, kuidas nad seda oskavad
), siis hoiaks või hinge kinni ja läheks kuhugi kaugemale.
kardan laevaga põhja minna!
kardan putukaid, vastikud 
Foobiaid ei ole. Veidi kõrgusekartust.
Imelikul kombel ei kannata telekast/kinos vaadata operatsioone ja muud sellist "lihunikuvärki". Naturaalis aga rippuvad soolikad, maas
vedelevad ajud või lahtisest murrust väljapiiluvad kondiotsad aga üldse ei loksuta. Saa sest ilmaelust siis aru. 
Ma siis täiesti krampis kui läheduses ilus neid, kellega tohutult rääkida tahaks. Selle vastu tahaks küll abi leida.
Kardan midagi valesti teha.
Sõprade, inimestega, kellele pole minu eesmärk meeldida, suhtlen rõõmu ja probleemideta
Muude asjadega mind õnneks õnnistatud pole
kardan treppe. eriti, kui on nt mingite libedamate taldadega või kontsadega kingad all.. kardan, et astun astmest mööda või libisen ja kukun.. seda on lapsena juhtunud paar korda... oma suure rabistamisega.. ja kardan, et miski läheb valesti.. põhikoolis sain tihti nahutada oma sodimise ja kiirustamise pärast.. nyyd selle vastu hirm, kuid ometi sodin ja kiirustan ja nõnda läheb asju valesti..
mul vist mingid klaustrofoobia alged olemas, ei salli liftis sõitmist( et lift jääb seisma ja pole enam õhku mida hingata) ja kardan solaariumit
(kardan et kohe kohe kukub see kaas mulle pähe või läheb alt klaas katki)
sügavat vett kardan, kui paadiga veekogu peal tiirutada, lööb mu süda kindlasti kiiremini kui tavaliselt.
ja mingi enneolematu hirm on igasuguste töötavate masinate suhtes.
vist ainus asi, mida kardan, on prussakad ja vaglad. pisut klaustrofoobiline olen vist ka - vähemalt ei talu ma salongis kinni silmi olemist, nägemata, mida kosmeetik minuga parasjagu teeb.
mina kardan kohutavalt kõrgust...ja mida kõrgemal olen seda nõrgemad on jalad...
teine hirm on mul mesilaste ja herilaste ees,aga see ei võtta mitte jalgu nõrgax,vaid jalad on kiiremad kui mõistus.
mesilasi ja herilasi kardan,konni,aegajalt rahvarohked kohad ei meeldi
Ma kardan raskeid haigusi....vähki...ja muud taolist, päris palju on tutvusringkonnas suht noori inimesi surnud....mõtlema paneb....kogu aeg tahaks
käia tervist kontrollimas.....
Nagu paljud siin, kardan kõrgust. Ja teadmatust.
Mingisuguseid hirmud, foobiaid ega muud jamad siinkirjutajat õnneks eluteel piinanud ei ole... 
Ainsad elukad mis mu paanikasse võivad ajada on ämblikud...
Kardan tulekahjut, aga mitte paaniliselt.
Mul veel üks foobia. Ma ei teagi, miks ma sellest kohe ei rääkinud, ju ei olnud meeles. Igatahes on kartuseks süstlad ja kanüülid.
Telekast nähes süstlaid läheb süda pahaks ja okserefleks tekib. Haiglas kandsin kolme kanüüli kätel 3 päeva, kordagi ei vaadanud neid. Verd pean
andma, siis vaatan mujale.
Ma ei karda ei valu, torkimist ega verd, kuid kui süstalt näen, siis käed hakkavad värisema ja paha hakkab.
Väiksena kartsin treppe, kuna olen sellega seoses koledaid unenägusid näinud
Nüüd kardan hullupööra kloune, ei tea kust see tuleb aga kardan
Natuke naljakas ta on, aga kui isiklikult klouni kohtan ja veel üksi ka olen, siis pistan kas jooksu, hakkan karjuma või minestan ära 
ka mina kartsin väiksena treppe,redeleid,üldse kõrgust!Saatuse kiuste olen pikka aega leivatööna lenduri ametit pidanud.....
!
Täna just avastasin, et pole paar päeva ise nõusid pesnud ja noad-kahvlid on valedes pesades. Seda ei tohi olla.
Kõik pikad koridorid,mis on ühesuguste ustega ja väga pikad need tekitavad külmavärinaid kuna tekib tunne,et ei jõuagi kohale.Kõrgust kardan ka aga
ometi püüan seda hirmu kaotada.On süda peksnud meeletult ja olen värisenud aga siiski tahan minna ja ronida kõrgete asjade otsa.Öeldakse ju hirmust
tuleb võitu saada
kardan ämblikke...
palju putukaid koos ei meeldi mulle
maod kyll meeldivad see- eest.
Päris foobiaks võin pidada ühte asja - pildistamist. Mul tekib täiesti paaniline hirm, kui keegi mind pildistada üritab. Albumid on fotosid täis, aga
mina olen võib olla paaril kolmel pildil. See on ka põhjus, miks ei ole mu pilti kodutute galeriis. Kurb , aga tõsi..
Jah, ja ka sügav vesi tekitab hirmu - 13-aastasena oleksin äärepealt järves ära uppunud, nii et kui vette lähen , siis ainult merre, ja ujun ainult
kalda poole.
mul on foobia pettumuste vastu...
Antud juhul nõrkus Selveri pasteedi vastu... Karpi lakun puhtaks 
ic hea teema! tegel 2 asja ajavad mind hullux: sääsed ajavad mu nii närvi et ma ei suuda end vahest isegi kontrollida, võin suvel vabalt skafandris
ringi lipata, peaasi et sääsed ligi ei pääsex ja teised, mida ikka meeletult kardan on ämblikud - ei teagi mix,aga lapsest peale kartnud. muud nagu ei
tulegi meelde, kõrgust vahest,samas sellega hirmuga suudan siiski hakkama saada kui tahtejõud kokku võtta
Mina kardan seda, et ma vähe kardan..
Olen püüdnud teinekord sõpradele näidata telekast näidatud kaskadööride trikke ja nippe ja seeläbi ka traumapunktis lõpetanud.. oma ühe kunagise auto
keerasin ka katusele.. see alalhoiu instinkt võiks ikka vähe tugevam olla..
kunagi 3 aastane sugulane küsis mult kohutavalt palju küsimusi, nii et ma ei viitsinud enam neid küsimusi kuulatagi ja vastasin kõigele jah.. üks kord
ta siis küsis mu käest, et kas ma kardan äikest, ja kui ma siis jah vastasin. Jäi lapsel imestusest suu pärani, ja ütles et kuidas see võimalik on, et
mina ei karda ju midagi
hakkasingi siis mõtlema, et ega sellist suurt foobiat polegi 
Äkki on wc-sse varjatud kaamera pandud? 
tuli meelde... jaatiseautod - need, mis tanavatel tobeda muusika saatel suvel ringi soidavad. kuidagi vaga syrrealistlik... ja oudne...
minul mingeid foobiaid ei olegi. kuid jah, pimedas olles, ei tunne ma ennast just kõige paremini
Tsitaat:sa pole ainus....ja üldse igasugu putukad on mulle tegelt väga vastumeelsed...üritan siis alati kuhugi kõrgemale pääseda (jalgupidi diivanile, toolile,lauale, kuhuiganes) kui keegi mööda põrandat siblib
Algne postitaja: adriaana
kardan ämblikke...![]()
Kardan äikest ja liftiga sõidaks parema meelega kui keegi veel kaasas.Kas need hirmud nüüd foobia mõõdu välja annavad...
Kui ujudes tuleb meelde, et jalga põhja panna ei saa, hakkan paaniliselt kalda poole tüürima, et kontrollida põhja olemasolu. Ümber pea tiirlevad
herilased, mesilased ei saa mind kohe mitte ükskõikseks jätta. Hiiri ei karda aga kui nad kuskil krabistavad siis jalad kerin tooli peale - kardan
seda ehmatust kui elukas üle varba jookseb. Üksi kodus olles, öösiti kardan sissemurdmist. 
Ikka see va kõrgusekartus,isegi kui keegi filmis ripub kusagi kõrgel lähevad peopesad higiseks...ja kõige jubedam on sõita Pärnu lõbustuspargis
vaaterattaga,esiteks on kõrge ja teiseks krigiseb koledat moodi ja iga kord on tunne,et nüüd kukub kohe alla.Aga senini olen igal suvel korra tiiru
ära teinud-nii moodi teraapia mõttes,et järsku läheb paremaks
Korra olen jooksnud nii, et mitte miski mind ei huvitanud (ilmselt tegin maailmarekordi), kui mu 3 aastane poeg võõra jalgrattaga millel puudusid
pidurid sõitis täie hooga sõidutee poole kõrvalteelt. Ma ei jõudnud talle järele, ta sõitis risti üle autosid täis tee ja kukkus löögist vastu
äärekivi üle ratta. Ratas jäi terveks, poss oli natuke ehmunud minul üldiselt süda natuke puperdas. Poisi oma rattal olid pidurid, kuid ma esimesel
hetkel ei tabanud, et sellel teisel rattal mida tal lahkelt proovida lubati, ei olnud. Poiss üritas enne teed pidurdada kuid mnjah.
Võib lastefoobiaks klassifitseeruda.
foobiaid omast arust pole, aga mööda nö lahtiseid treppe pimedas mulle ronida ei meeldi. mõtlen, et järsku keegi istub trepi all ja võtab kohe mu
jalast kinni. no ma siis üritan kiirete hüpetega sellistest treppidest ülesse saada.
üldiselt kõrgust ei karda, aga ka kõrge hoone katuseäärele turnima ka ei lähe. ei tasu eluga mõttetult riskida.
putukaid ka nagu ei karda... neid võib ju alati ära tappa.
kardan kõrgust..
eiffeli tornis käigust pole nagu eriti midagi meeles, enamus ajast olid silmad kinni või silme eest must..
aga ära käisin
a puu otsa võin ronida, lakka ka.. vabalt! 
Mina pelgan ka liftiga sõitmist, eriti veel neid klaasist lifte, kus vaade igalepoole avatud, kuid kas just foobia???...selle diagnoosi panemiseks ei
ole kompetentne
Pelgan kitsust. Tunne, et ma ei sa ennast välja sirutada või liigutada on minu jaoks lausa piin.
Ega ma just vaimustuses ei ole kui mul mingid väiksed mutukad mööda keha jooksevad
Seda just foobiaks ei nimeta. Kõrgust ei karda, väikseid ruume ei
karda... kohe fear factor-isse
Viimasel ajal on järjest rohkem kõhedust hakanud tekitama värsked juhilubadeomanikud, kes arvavad, et nad on suured ralliässad.
Mul oli varem selline foobia, et kui keegi oma kokteili proovida andis, siis enne joomist pöörasin alati kõrre teistpidi, et uputada seda teise suust tulevat ja kõrre otsas istuvat krt teab mida. Aga hirmud kaovad koos vanusega!
kas kellegil on tõsiseid hirme, millegi-kellegi ees?
ma kardan kohutavalt ÄMBLIKKE.
Peaks olema vist ARAHNOFOOBIA-võin siinkohal ka eksida.
vahel mõni on üritanud omaarust nalja teha ja mulle ämblikku nö. ninaalla toppida, olen siis isegi nutma puhkenud. Minuarust on nad tõeliselt jälgid
ja ma ei suuda neid isegi tappa.
Kunagi avastasin oma voodis lamades, et laes on ämblik, tegin siis paberist tuutu ja asusin teda kinni püüdma (magada ma ju ei julge, äkki ronib veel
voodi
)
Juhtus aga see, et ta kukkus mul sealt torbikust välja
No otsisin siis maast ja voodist ja kõik nurgad läbi-aga ei leidnud.
JA see öö ma seal toas ei maganud-läksin hoopis suurde tuppa magama....
keskoolis oli mul üks jube hirm, mis kestis umbes 20 seki. Pidime loosist tõmbama ühe nime, mille omanikku pidi igaüks nädala jagu jälgima, märkmeid
tegema ja siis aruande kirjutama. Mul oli surmahirm saada ÜHTE nime aga ma ikkagi sain selle (kohutav, eks ole). kümme sekundit enne seda oli hirm ja
kümme sekundit pärast seda, aga siis ta naeratas mulle
ja kõik läks mööda.... paari aasta pärast me isegi käisime 6 kuud (ka voodis)
aga see lihtsalt üks lugu, mingit hirmu pole, ehki iga hetk võib mõni suurem galaktika meie galaktika alla neelata või must auk päikesesüsteemi
endasse imeda...
see umbes sama, kui peab koolis jõulupakke tegema ja loosi tõmbama. Ma ühel korral sain ka sellise nime, mida ma salamisi lootsin, et ei saaks....
DESTINY
Mulle ei meeldi...
....solaariumis need nn "kaanega aparaadid"
....lahtine tuli
....gaas
....äike
....pime ja vaikne ruum ja mina üksi seal
Ilmselt päris foobia mõõtu need hirmud välja ei anna
Aga kõige imelikum
foobia, mida tean, on hirm nööpide ees
Kardan kõrgust,aga ainult lahtistes kohtades-sildadel,katustel.rõdul.Selline tunne on nagu oleks ma vatist -täiesti paralized!!
Sellest lahtisaamiseks olen nt. langevarjuga hüppama läinud ja parasailingut teinud.Fantastiline kogemus-aga vat teist korda enam korrata ei
tahaks.
Ja teine kartus on kiirelt autoga sõita,aga see hirm jäi külge peale autoavariid-selline korralik pauk käis,et auto läks prügimäele ja endal seljas
mõra ka
Sellest pole siiani lahti saanud,nii kui kiirus üle 90 läheb,jookseb märg nire mööda selga alla...
suhtlemishirm:mingit neutraalset plära võin vahel hoogu sattudes kama kaks kellega ajada.
aga sellised ametlikumad asjad-nt.tööotsimine ja sellega seoses olev enda isiksuse tööandjale väljapakkumine....midagi hirmsat!
paljas mõte mõnele kuulutusele helistamisest ajab paanika hood peale.viimati lausa ulgusin hirmust nutta,ühtlasi ka vihast enda peale,et nii mannetu
olen.
häbi lausa elada sellist elu.
viimati läksin peast segi mõne nädala eest ühel ajutisel töökohal olles:tundsin end nii ebavajalikuna,üksiku,võõra ja mõtetuna.tööpäevade jooksul
polnud midagi,aga teisel vabal päeval hakkasid hirmuhood äkki pead tõstma-püüdsin neid muudkui maha suruda,positiivselt mõelda ja teab mida veel.aga
lõpuks ei teadnud enam ise ka mida teen,selgemalt mõtlema ja maailma aduma hakkasin alles siis,kui aru sain,et olin ülemusele ja töövahendajatele
traati tõmmanud et enam tööle ei tule.
jube häbi oli pärast,et nii nõrk olen.:
ämblikuid pelgan ka :nägingi täna üht jube suurt ja vastikut võrkku:kohe hakkasid ämmelgad viirastuma,aga noh-selle hirmuga olen viimaste aastate
jooksul hakkama saanud.tühine hirm,mu sotsiaalfoobia kõrval.
Mina kardan treppe!!! Mõni kord lihtsalt on blokk ees ... ei taha üles minna ja kõik (keerdtrepid, trepid, kus näen, mis on allpool jne) ... lõpuks
lähen ikka üles...
aga unenägudes on mõnikord trepid ja siis ma ei tea, hüppa või lakke, alla-üles ma ei lähe!!!!!
mul on foobia ammade suhtes. lausa selline foobia, et kui poiss-sober oma emast raagib, hakkavad mul jalad varisema, ohk loppeb otsa ja silme eest
laheb mustaks..
keegi ehk teab tarka ladinakeelset terminit?
Ma kartsin paaniliselt politseid, aga kui ma ühega tuttavaks sain sain aru,et mu kartus oli asjatu.
Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
mul on foobia ammade suhtes. lausa selline foobia, et kui poiss-sober oma emast raagib, hakkavad mul jalad varisema, ohk loppeb otsa ja silme eest laheb mustaks..
keegi ehk teab tarka ladinakeelset terminit?
Jah, on.
Võtame näiteks, kui ma magama hakkan jääma ning kui mul on silmad kinni, siis vaatab mind keegi selles toas väga kurjalt/ohtlikult. Tõmblen alati
lahti. Kedagi pole.
Mul on nüktohülofoobia ja juba lapsest saadik
Basseinid...ma vihkan basseine...seal ujumist. Need on minu meelest nii neetult friikid ehitised....
Võite ette kujutada, mida tundsin, kui mereakadeemias I kursusel ujumisteste pidime tegema - ja ikka basseinis. Pidin ennast ikka tõsiselt kokku
võtma...
Ämblikud,maod,meres või ookeanis ujumine,lennukiga sõitmine.