Board logo

Foobiad ...
Kayleigh´n I - 30.10.2002 kell 18:36

On teil jalgadest nõrgakstegevat ja südant puperdamapanevat kartust millegi suhtes?


meryli - 30.10.2002 kell 18:53

mmm...las ma mötlen kui aus olla, siis ega vist midagi jalgu nörgaks ei tee...brr....surnute kartusest sain kah yle...vastutustunne on see, mis vahest paneb mötted pingsalt liikuma ja jalad tudisema... (tean, tean, pole foobia) aga ehk foobiate hulgast oleks körgusekartus. lapsena olin alati igal vöimalikul korrusel ja äärel turnimas, nyyd vast läheneks tallina "pilvelöhkujate" katuseäärele käpuli ja kylg ees. varem ei olnud lapsena probleemiks 10 korruse (katiseäärel turnida) ja lollusi teha, nyyd kisub körgustes käpa maha ja kylje ette


Tom25 - 30.10.2002 kell 19:10

Foobiate all küll ei kannata. Nii loll just pole, et midagi ei karda. Auto eest hüppan näiteks ära küll, kui tahab otsa sõita. Teatud riske ka väldin.


Kayleigh´n I - 30.10.2002 kell 19:14

Mina ise kardan vahel kinniseid ja väikeseid ruume .. veid vanemaid lifte kõrgetes kivimajades. On tulnud juhuseid ette, kui ma lihtsalt hulluks lähen ... karjun natuke ja hakkan nutma .. Ja kusjuures mul on kindel tunne, et siia ma suren .. siia ma lämbun ...
Ja senikaua ei saa keegi aidata, kuni lifti uksed avanevad ...


kätu - 30.10.2002 kell 21:13

kõrgust kardan, eriti veel vee kohal. ehk siis sildu näiteks ja kuskil laeval üle ääre kiigata ka eriti ei hooli...


baharet - 30.10.2002 kell 21:13

mul vist kõige suurem just kõrgusekartus, mis on ikka päris hull ja lahti pole sellest õnnestund saada


pirka - 31.10.2002 kell 00:20

Praegu otseselt midagi sellist nagu ei ole. Kuid raseduse ajal (aga siis naised tihti teevad ja tahavad igsugu imelikke asju) ma hakkasin treppe kartma. Seisan trepil ja omal selline tunne, et vat nüüd hüppan alla sealt. See oli nii jabur mõte, et ma lõpuks sain treppidest alla vaid kellegi käest kinni või kahe käega kramplikult käsipuust hoides. Piisas juba mingist viie-kuue astmega trepist, kui jalad värisema hakkasid ja minul hirmuhigi otsaees.
Kuid õnneks see läks hiljem üle (peaaegu - väga kõrge trepp võtab praegugi veidi ettevaatlikuks, kuid see ikka tõesti siis kõrge peab olema).
Laps seevastu ei karda midagi. Ronib üles-alla sealt kus täie mõistusega inimene isegi ei mõtleks sellisele asjale. Ei tea kas võtsin lapse hirmud endale.... Või tagantjärgi mõeldes, äkki asi selles oli, et trepp vaateväljast kadus, jäi suure kõhu varju.


tankist - 31.10.2002 kell 07:33

Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
Praegu otseselt midagi sellist nagu ei ole. Kuid raseduse ajal (aga siis naised tihti teevad ja tahavad igsugu imelikke asju) ma hakkasin treppe kartma. Seisan trepil ja omal selline tunne, et vat nüüd hüppan alla sealt. See oli nii jabur mõte, et ma lõpuks sain treppidest alla vaid kellegi käest kinni või kahe käega kramplikult käsipuust hoides. Piisas juba mingist viie-kuue astmega trepist, kui jalad värisema hakkasid ja minul hirmuhigi otsaees.
Kuid õnneks see läks hiljem üle (peaaegu - väga kõrge trepp võtab praegugi veidi ettevaatlikuks, kuid see ikka tõesti siis kõrge peab olema).
Laps seevastu ei karda midagi. Ronib üles-alla sealt kus täie mõistusega inimene isegi ei mõtleks sellisele asjale. Ei tea kas võtsin lapse hirmud endale.... Või tagantjärgi mõeldes, äkki asi selles oli, et trepp vaateväljast kadus, jäi suure kõhu varju.

No pidi sul siis see kõhukene ikke suur olema kui trepp selle varju kadus. Vaenekene eks siis püüdnud minna alla-üles külg ees.


pirka - 31.10.2002 kell 09:38

Tsitaat:
Algne postitaja: tankist
Vaenekene eks siis püüdnud minna alla-üles külg ees.

Aga muide lõpuks ma nii liikusingi treppidest alla, ülesse minnes probleeme polnud.
Tagantjärgi mõeldes ajab selline idiootlik kartus naerma (nagu enamus meie mõttetuid hirme kui neist üle saadud), aga tol ajal oli paanika ikka väga suur.


li-li - 02.11.2002 kell 23:57

õnnex momendil ei tea ma endal küll mingit foobjat olevatKuigi veel aastake tagasi oli mul midagi sellist vist küll....nii kui kaugelt juba teatud maja nägin,läks süda pahaks aga nüüd juba ilma jamadeta sinna sisenen


julychill - 03.11.2002 kell 17:06

ehh.. kurjaks aetud julmad mehed tekitavad vast veica judinaid.. ja sõjad.. a nii hullud need asjad vast ka nd pole, et neid minu floobiate alla liigitada
nii et mul neid foobiaid vist polegi.. või on aga ma pole neid veel avastanud


Inna - 04.12.2002 kell 20:11

Ega ei olegi nii otsest asja mida ma kardaksin.No tegelt üksindus/surm on maailmas kõige hullemad asjad mida ma kardan..


Mamba - 04.12.2002 kell 20:21

Tsitaat:
Algne postitaja: Inna
No tegelt üksindus/surm on maailmas kõige hullemad asjad mida ma kardan..

No mis sest surmast karta
On palju hirmsamaid asju.
Ja elu on üldse selline ohtlik asi, mis lõppeb tavaliselt surmaga.


gio - 14.12.2002 kell 00:43

mina kardav v2ikeseid ruume liftis ma n22tex uxi ei s6ida .........brrrrr syda l2heb kohe pahax .... aj siis tatra puder kah selle l6h ainyxi tekkitab juba kylma v2rinad sest mul om tatra vastu alergia ja kunagi oleks selle k2tte maha surnud


poiu - 14.12.2002 kell 00:52

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
On teil jalgadest nõrgakstegevat ja südant puperdamapanevat kartust millegi suhtes?
mind võtab jalgusd nõrgaks ainult väga ilus naine või liiter viina.


Mamba - 14.12.2002 kell 01:58

Tsitaat:
Algne postitaja: gio
mina kardav v2ikeseid ruume liftis ma n22tex uxi ei s6ida .........brrrrr syda l2heb kohe pahax .... aj siis tatra puder kah selle l6h ainyxi tekkitab juba kylma v2rinad sest mul om tatra vastu alergia ja kunagi oleks selle k2tte maha surnud

Kas sõjaväes oled käinud või?
Seal ikka korra nädalas kindlalt tatraputru saab.


gio - 14.12.2002 kell 02:00

Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Tsitaat:
Algne postitaja: gio
mina kardav v2ikeseid ruume liftis ma n22tex uxi ei s6ida .........brrrrr syda l2heb kohe pahax .... aj siis tatra puder kah selle l6h ainyxi tekkitab juba kylma v2rinad sest mul om tatra vastu alergia ja kunagi oleks selle k2tte maha surnud

Kas sõjaväes oled käinud või?
Seal ikka korra nädalas kindlalt tatraputru saab.


mul tatra vastu alergia nii et nad ei pane mind sial relva 2hvardusel; kah tatart s88ma


michelle - 25.12.2002 kell 00:52

varasematel aegadel ma kartsin kodutuks jäämist ja sõprade-pere kaotamist, need asjad mul ka läbi proovitud, nüüd uued sõbrad ja perega jälle lepitud, aga midagi karta??? võibolla et lapsega midagi juhtub aga muud küll ei karda.


Ixan - 30.12.2002 kell 08:12

Ei suuda olla kitsastes kohtades... mitte nagu liftid, vaid rohkem nagu auto tagaistmed... eriti veel siis kui olen seal tagaistmel üks kolmest reisijast... ei suuda rahulikult taluda sellist sõitu rohkem kui 15min järjest... Liftidega pole mingeid probleeme...
Kõrgused mulle lausa meeldivad... ja sealt alla vaadata... välja arvatud need kohed, kus pole piirdeid ees, nagu lamedad katused... pole mitte hirm, et kukun, vaid et keegi lükkab... ei saa aru kust see kartus tulnud... aga kui piirded on ees, pole viga midagi... kihku alla sealt hüpata pole, nii et benjihüpped ja karta on, et ka langevarjuhüpped minule ei sobi... olen kukkunud ka poole meetri kõrguselt ja nii reieluu murdnud... rohkem ei taha...


meryli - 19.01.2003 kell 22:04

Millise hirmu, foobia või nõrkuse käes vaevled?
Ise leian end sageli hirmumõtteist, et kui, äkki, ehk...jne...juhtub


Gildor - 19.01.2003 kell 22:09

kylm higi tõuseb otsaette, kui pean kirjutama avalduse/taotluse, täitma lepingus lynki. Võimalusel lykkan ikka edasi niisugust tegevust.


ipsu - 20.01.2003 kell 10:05

Kardan kõrgust ja sügavust.


tamakotchi - 20.01.2003 kell 16:25

ma kardan kõrgust eriti kui kuskil kõrge panga peal seista ja ma tean et midagi ei juhtu aga ikkagi mul kohe selline tunne et nüüd kohe kukun, sellepärast ma selliste asjade peale ei roni kah
ahjaa ämblike kardan kaa, kunagi ammu nägin kuda suurte koibadega ämblik mu toa poole jalutas ma ei saanud terve öö magada koguaeg kartsin et ta ronib minu peale aga nuh aja möödudes on see kartus vähemaks jäänud


moggy - 01.02.2003 kell 13:35

/me ntx ei maga võõras kohas esimest ööd eriti... ja kui peaks üksi toas olema siis kindel see et peab miski väike tuli põlema... ehk siis kardan pimedust kui ei tea täpselt mis ja kus asub.
aga nuh... see mul eriti probleeme pole siiani tekitanud, muidugi, kui vähegi võimalust siis ööseks koju


Mara - 01.02.2003 kell 14:07

oejah...kui keegi saab minu tuttavastest haiget...seda fyysilises mõttes...midagi hullemat ei või olla..peale seda "gängijama" on selline hirm lauskohutav...


Mimikiri - 01.02.2003 kell 19:04

Tuleb tunnistada et kardan suurt kõrgust.Aga foobiat pole õnneks ühtegi.


marintz - 01.02.2003 kell 21:09

HIrme on aga mai tea,päris sellist mida foobiaks nimetada küll pole.Konni kardan küll paaniliselt.Ja veel kardan kiiret ja lohakat autosõitu


morten - 02.02.2003 kell 01:46

kahjuks on selline asi nagu nekrofoobia ehk surmakartus. ma kardan kuna ma ei tea mis on surma ja mis edasi saab! ja võibolla ei jõua märki maha panna oma eluea jooksul!!


tirtsik - 02.02.2003 kell 03:19

väike klaustrofoobia tahab küll aegajalt ennast meelde tuletada, kuigi vähem kui varem, aga just eriti võõrastes kohtades, tekib tunne, et mis siis, kui keegi mind siit ei leia, kui ma kinni jään ja ma jäängi siia, kuigi kui panna see kõik sõnadesse, siis tundub küll uskumatult naeruväärne
ja mõned mehed, eriti see pilk, millega nad vahel jälgivad, võivad tekitada täiesti uskumatu kabuhirmu, kuigi olen ka seda tasapisi õppinud mõistusega võtma. kuigi võib samuti kõlada naeruväärselt, siis on inimesi, kes justkui püüavad oma pilguga sinust läbi süüa ja jälgivad iga väiksematki liigutust, mis sa teed... selline haiglane pilk silmis, see tekitab õudust vahel, nagu poleks kuhugi põgeneda nende hullude eest. aga noh, eks siin ka halvad kogemused teevad ettevaatlikuks.


pisimimm - 04.02.2003 kell 09:18

Olen ka sellist asja enda puhul tähele pannud, et ei meeldi autoga sõites kahe suurema sõiduki vahel sõita (ntx kui mõlemal pool mind on buss või veoauto), siis tekib tunne, et kuhu mina, pisike, ära mahun.... Aga sõidan ikka, alati tunnen vastikust, kuid katsun sellest üle olla, mõistusega endale aru anda, et rada on tehtud ju nii lai, et autoga sinna ära mahuks.


pisimimm - 04.02.2003 kell 09:19

Ahjah, tegelikult kardan metsikult tarakane - mingil hetkel tulid meile, siis oli mul iga kord paanika kööki minnes.... Huhh, tegime tõrje ja nüüd puhas juba 5-ndat kuud


TKtydryk - 05.02.2003 kell 13:05

mina kardan ka kohutavalt väiksed, kinniseid ruume.....ja vaime jt ka


Veenus - 05.02.2003 kell 14:02

Mina olen klaustrofoobik, väiksest peast jäin voodi alla kinni ja sellest ajast peale on kitsaste kohtade suhtes täiesti paaniline hirm, hing jääb lihtsalt kinni näiteks ka täiesti täis tuubitud bussis ja tuelb tunne et annan otsad kohe..vimati tundsin seda just paar nädalat tagasi.


Venom - 05.02.2003 kell 17:17

Peale mõningaid kokkupuuteid vabalt jooxvate lõukoeradega (k.a. hulkuvad) olen nn ohupiirkondi vältima hakanud kui vidigi kannatab. Kui vaja aga kiirelt sellisest maaalast läbi minna siis lähen kah. Piapr- vms kaitsegaase pole hankind. Külla aga ühe õue jalutanud koeralontruse olen ahjupotiga surnux visand. asee juba teine teema on.


Ray - 05.02.2003 kell 21:59

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
Peale mõningaid kokkupuuteid vabalt jooxvate lõukoeradega (k.a. hulkuvad) olen nn ohupiirkondi vältima hakanud kui vidigi kannatab. Kui vaja aga kiirelt sellisest maaalast läbi minna siis lähen kah. Piapr- vms kaitsegaase pole hankind. Külla aga ühe õue jalutanud koeralontruse olen ahjupotiga surnux visand. asee juba teine teema on.


Nende gaasidega on ka nii, et oleneb kas on tuuline ilm (ka tänavapätid sätivad ennast allatuult ohvri suhtes tihti, kohe aru saada), kas saad ikka pipralahmaka talle koonuotsa (proovitud - vahel mõjub), aga kui on tegu kaukaaslaste v. sellistega, poisikesena käisin sellistes piirkondades avalikult paraja kirvega. Korra läksin ka mind hammustanud suurt tigedat Ida-Euroopa lambakoera otsima, aga just siis oli ta kadunud sunnik - ei tea, kas ta tajus minu kavatsusi?

Sisuliselt võib ka rotika v. kaukaaslase etc. ära nullida, aga terav labidas peab olema ja õnnestunud hoop. Mitme lõukoera vastu saab juba tulirelvaga rohkem (kui McGyver ei juhtu olema), aga võimudele ei meeldi "avalikus" kohas paugutamine jne.

Mis teemasse puutub, erilisi foobiaid mul ei tundu olema, ehk aga liigne muretsemine tuleviku suhtes, kipun (liiga?) palju ette planeerima ja kui nihu läheb, muutun närviliseks.


Lola69 - 05.02.2003 kell 22:09

Vaat redelist mina alla ei saa. Ja kummaline on see, et meeldivad sillad, aa neil olles hakkab hirm ... Nu ma neid ei väldi päriselt.


Mamba - 05.02.2003 kell 22:31

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Sisuliselt võib ka rotika v. kaukaaslase etc. ära nullida, aga terav labidas peab olema ja õnnestunud hoop. Mitme lõukoera vastu saab juba tulirelvaga rohkem (kui McGyver ei juhtu olema), aga võimudele ei meeldi "avalikus" kohas paugutamine jne.


Irv.......sellise hobyhallist ostetud taskunoaga nagu McGyveril ei tee isegi poolsurnud koerale lõppu peale


synoptik - 06.02.2003 kell 01:28

Mina kardan kõrgust ja ämblike .Need on minuarust jäledad elukad.


Ray - 06.02.2003 kell 01:54

Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Irv.......sellise hobyhallist ostetud taskunoaga nagu McGyveril ei tee isegi poolsurnud koerale lõppu peale


ilmselt on McGyveri ainus lootus ruttu valmistada tugevajõuline pomm kassikarvadest ja kingapaeltest...


Venom - 06.02.2003 kell 08:56

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
....
Mis teemasse puutub, erilisi foobiaid mul ei tundu olema, ehk aga liigne muretsemine tuleviku suhtes, kipun (liiga?) palju ette planeerima ja kui nihu läheb, muutun närviliseks.


krt üsna minu masti sell tundud olevat
ps. ma teen ka selliseid pallne mis ühel või teisel põhjusel vaid plaanidex jäävadki


Virgin - 06.02.2003 kell 09:09

Otseselt foobiate all ei kannata (ma vähemalt loodan seda), aga vahel teeb maailma julmus & kuritegevus meele mustax ning sellega seoses on lapse tulevik asi, mis sageli muretsema paneb...


Virgin - 09.09.2003 kell 07:44

Mõne viimase päeva jooksul on mind aeg-ajalt haaranud paanikahood... pisarad hakkavad ilma konkreetse põhjuseta jooksma, uinudes kardan et ei ärkagi enam ning hirm tuleb peale liikluses kihutavaid autosid nähes... ei taha üxi olla, koguaeg soovin et keegi mind kallistax...
On see norm nähtus peale autoavariid või hakkan ma vaikselt segi minema


pisimimm - 09.09.2003 kell 10:25

Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Mõne viimase päeva jooksul on mind aeg-ajalt haaranud paanikahood... pisarad hakkavad ilma konkreetse põhjuseta jooksma, uinudes kardan et ei ärkagi enam ning hirm tuleb peale liikluses kihutavaid autosid nähes... ei taha üxi olla, koguaeg soovin et keegi mind kallistax...
On see norm nähtus peale autoavariid või hakkan ma vaikselt segi minema
Rahu, see on avarii tagajärg...aga usu, läheb üle Ma ei suutnud peale kursavenna úurma autoavarii tagajärjel üldse autoga sõita... Kogu aeg oli laial maanteel tunne, et kohe sõidab mulle keegi otsa, et möödumiseks ei jää lihtsalt ruumi... Kestis umbes kuu. Kogu aeg pidin end sundima rooli, kuni siis ühel hetkel oli hirm kadunud


PrettyLizi - 09.09.2003 kell 11:54

Igasugune auto avarii jätab oma jälje.
Isiklikult peale vasakpöördel toimunud avariid, ei julgenud nii kuu aega vasakule pöörata - siiamaani teen neid väga suure ettevaatlikusega.

Mehele sõitis rekka tagant otsa ja paar nädalat hiljem väike auto ning siis jälle nii kuu aega juba varakult hakkas piduritega mängime, et tagumised ikka näeksid.


Vamp O Drama - 09.09.2003 kell 12:44

sotsiaalfoobia. diagnoositud.

nii et inimesi kardan. tundmatuid situatsioone, grupi ees rääkimist jne.


püsimatu - 10.09.2003 kell 01:22

oih, ma kardan paaniliselt, jubedalt, hirmsalt sipelgaid...kunagi üks neist hammustas mind, kui väike olin ja siiamaani on see valu meeles...


mikaela - 28.12.2004 kell 13:41

Foobiat pole vist ühtegi. Aga kui kartustest rääkida, siis ma kardan külma
See vist natuke teemaväline... Lihtsalt hetkel hakkasin juba tooli külge jäätuma


mikaela - 28.12.2004 kell 13:45

Aga tegelikult... Kui nüüd mõtlema hakata... Mul on sihuke väike hirm, et kui ma kuskile hästi kitsasse kohta poen, et äkki ma siis jään sinna kinni. Klaustrofoobiaks seda vist nimetada ei saa, sest väikestesse ruumidesse ma kinni jääda ei karda (nt liftid). Küll aga kardan, et kui nt kapi taha poen et siis äkki ma ei saa sealt enam välja... Väikestesse pragudesse oma käsi ei topi jne. Ehk see on kah mingi foobia?


Adaro - 28.12.2004 kell 22:12

Olla üksinda kusagil võõras, suures, pimedas ja kõledas kohas, kus puud kohisevad ning heal juhul ainult kuu serv pilve vahelt välja piilub. Siis tekib küll hirm.


Blond_Bimbo - 28.12.2004 kell 22:28

Minu kõige suurem foobia on pisikud. Nende osas võitlen pikka aega sundmõtetega, mis aeg-ajalt mind tabavad ja hulluks ajada ähvardavad. Kui ma kuskile lähen, siis püüan võimalust mööda kõik kohad üle küürida. (Nt hotellis kulus terve õhtu sellele.) Jabur muidugi, aga nii see on.


Phantom - 28.12.2004 kell 22:55

Mina kardan teha fataalseid otsuseid. Ebakindlus vist asja nimi. Ei meeldi sildade põletamine. Kohe üldse ei meeldi. Ja siis üritan selliseid otsuseid muudkui edasi lükata. See ilmselt vale, aga teisiti ka ei oska


susanna - 29.12.2004 kell 18:20

üksinda jäämise hirm, kõrgust kardan
vahel hirmutab, et elan justkui kellegi teise elu, et reeglid on need, mis meid paika panevad
aga tahaks väga neid eirata kuidagi..
valede otsuste tegemise hirm


Pipilota - 29.12.2004 kell 18:39

korgusekartus, vaiksed maa-alused ruumid, amblikud ja muud olevused, kel on rohkem kui neli jalga...
ilmselt sureksin hirmust ara ka avakosmoses.. yksinduse-, lopmatuse- ja tyhisusetunne...
naen aeg-ajalt oudusunenagusid elusalt maetud olemisest... sellest tulenevalt ka koigile lahedastele teatavaks tehtud soov tuhastamismatusest.


Lord666 - 29.12.2004 kell 19:40

kardan oma naist kaotada, eks vist kõik kardavad oma kõige kallimat kaotada


helikax - 29.12.2004 kell 21:19

Kardan vetikaid ja sügavat tumedat vett ..


tinkivinky - 29.12.2004 kell 22:49

jah,on küll...kardan kõrgust,madusid ja sügavat vett,seda just peale oma sugulase uppumist


Lycette - 16.02.2005 kell 05:48

Kardan kõrgust ja hiiri. Kardan ka ebaõnnestumisi kui seda just saab foobiaks pidada


Lumeleopard - 16.02.2005 kell 07:29

Mina madusid kardan nagu kulat välku.
Lapsena oli halb kogemus ussile peale astudes ja praegu isegi teleka ekraanilt vaadates tõusevad karvad turri...


ZyOn - 16.02.2005 kell 08:34

Kardan, seda, et võiksin olla nõrk, midagi muud nagu eriti ei kardagi.


stirts - 16.02.2005 kell 11:43

Kõrgust kardan. Kõrgele ronimisega pole seejuures üldse probleemi , aga kui juba kõrgel olen, siis tekib paaniline hirm ja nagu tardun.
Sügavat vett kardan ka. Ja natuke pimedust (õues).

Omamoodi foobia on pisikud (nagu Mongil , õnneks mitte nii hullusti). Ja õnneks ka mitte igasugused pisikud. Aga kui bussis minu läheduses keegi läkastab ja kõhib ja (teate küll, kuidas nad seda oskavad ), siis hoiaks või hinge kinni ja läheks kuhugi kaugemale.


maipõrnikas - 01.05.2005 kell 14:54

kardan laevaga põhja minna!


passion - 01.05.2005 kell 16:11

kardan putukaid, vastikud


Vanapaks - 01.05.2005 kell 16:28

Foobiaid ei ole. Veidi kõrgusekartust.
Imelikul kombel ei kannata telekast/kinos vaadata operatsioone ja muud sellist "lihunikuvärki". Naturaalis aga rippuvad soolikad, maas vedelevad ajud või lahtisest murrust väljapiiluvad kondiotsad aga üldse ei loksuta. Saa sest ilmaelust siis aru.


Serious - 01.05.2005 kell 19:29

Ma siis täiesti krampis kui läheduses ilus neid, kellega tohutult rääkida tahaks. Selle vastu tahaks küll abi leida. Kardan midagi valesti teha. Sõprade, inimestega, kellele pole minu eesmärk meeldida, suhtlen rõõmu ja probleemideta

Muude asjadega mind õnneks õnnistatud pole


stimpy - 02.07.2005 kell 01:48


Epukas - 02.07.2005 kell 08:37

kardan treppe. eriti, kui on nt mingite libedamate taldadega või kontsadega kingad all.. kardan, et astun astmest mööda või libisen ja kukun.. seda on lapsena juhtunud paar korda... oma suure rabistamisega.. ja kardan, et miski läheb valesti.. põhikoolis sain tihti nahutada oma sodimise ja kiirustamise pärast.. nyyd selle vastu hirm, kuid ometi sodin ja kiirustan ja nõnda läheb asju valesti..


dsikibriki - 02.07.2005 kell 10:46

mul vist mingid klaustrofoobia alged olemas, ei salli liftis sõitmist( et lift jääb seisma ja pole enam õhku mida hingata) ja kardan solaariumit (kardan et kohe kohe kukub see kaas mulle pähe või läheb alt klaas katki)


wibelyss - 02.07.2005 kell 11:37

sügavat vett kardan, kui paadiga veekogu peal tiirutada, lööb mu süda kindlasti kiiremini kui tavaliselt.
ja mingi enneolematu hirm on igasuguste töötavate masinate suhtes.


liisbeth - 02.07.2005 kell 13:58

vist ainus asi, mida kardan, on prussakad ja vaglad. pisut klaustrofoobiline olen vist ka - vähemalt ei talu ma salongis kinni silmi olemist, nägemata, mida kosmeetik minuga parasjagu teeb.


jaanely - 05.07.2005 kell 18:20

mina kardan kohutavalt kõrgust...ja mida kõrgemal olen seda nõrgemad on jalad...
teine hirm on mul mesilaste ja herilaste ees,aga see ei võtta mitte jalgu nõrgax,vaid jalad on kiiremad kui mõistus.


sinukalla - 09.07.2005 kell 12:35

mesilasi ja herilasi kardan,konni,aegajalt rahvarohked kohad ei meeldi


miranda - 14.07.2005 kell 12:06

Ma kardan raskeid haigusi....vähki...ja muud taolist, päris palju on tutvusringkonnas suht noori inimesi surnud....mõtlema paneb....kogu aeg tahaks käia tervist kontrollimas.....


Andrew - 14.07.2005 kell 17:40

Nagu paljud siin, kardan kõrgust. Ja teadmatust.


hannes63 - 15.07.2005 kell 13:21

Mingisuguseid hirmud, foobiaid ega muud jamad siinkirjutajat õnneks eluteel piinanud ei ole...


Bithe - 15.07.2005 kell 23:07

Ainsad elukad mis mu paanikasse võivad ajada on ämblikud...


Danielle - 07.08.2005 kell 19:02

Kardan tulekahjut, aga mitte paaniliselt.


Kayleigh´n I - 07.08.2005 kell 20:02

Mul veel üks foobia. Ma ei teagi, miks ma sellest kohe ei rääkinud, ju ei olnud meeles. Igatahes on kartuseks süstlad ja kanüülid.
Telekast nähes süstlaid läheb süda pahaks ja okserefleks tekib. Haiglas kandsin kolme kanüüli kätel 3 päeva, kordagi ei vaadanud neid. Verd pean andma, siis vaatan mujale.
Ma ei karda ei valu, torkimist ega verd, kuid kui süstalt näen, siis käed hakkavad värisema ja paha hakkab.


sweet - 07.08.2005 kell 21:30

Väiksena kartsin treppe, kuna olen sellega seoses koledaid unenägusid näinud
Nüüd kardan hullupööra kloune, ei tea kust see tuleb aga kardan
Natuke naljakas ta on, aga kui isiklikult klouni kohtan ja veel üksi ka olen, siis pistan kas jooksu, hakkan karjuma või minestan ära


exactly - 07.08.2005 kell 21:37

ka mina kartsin väiksena treppe,redeleid,üldse kõrgust!Saatuse kiuste olen pikka aega leivatööna lenduri ametit pidanud.....!


salliise - 07.08.2005 kell 22:29

Täna just avastasin, et pole paar päeva ise nõusid pesnud ja noad-kahvlid on valedes pesades. Seda ei tohi olla.


sissy84 - 08.08.2005 kell 07:53

Kõik pikad koridorid,mis on ühesuguste ustega ja väga pikad need tekitavad külmavärinaid kuna tekib tunne,et ei jõuagi kohale.Kõrgust kardan ka aga ometi püüan seda hirmu kaotada.On süda peksnud meeletult ja olen värisenud aga siiski tahan minna ja ronida kõrgete asjade otsa.Öeldakse ju hirmust tuleb võitu saada


adriaana - 08.08.2005 kell 10:38

kardan ämblikke...


KirW3S - 08.08.2005 kell 22:19

palju putukaid koos ei meeldi mulle maod kyll meeldivad see- eest.


innocent - 09.08.2005 kell 15:51

Päris foobiaks võin pidada ühte asja - pildistamist. Mul tekib täiesti paaniline hirm, kui keegi mind pildistada üritab. Albumid on fotosid täis, aga mina olen võib olla paaril kolmel pildil. See on ka põhjus, miks ei ole mu pilti kodutute galeriis. Kurb , aga tõsi..
Jah, ja ka sügav vesi tekitab hirmu - 13-aastasena oleksin äärepealt järves ära uppunud, nii et kui vette lähen , siis ainult merre, ja ujun ainult kalda poole.


Lii001 - 09.08.2005 kell 17:23

mul on foobia pettumuste vastu...


delilah - 09.08.2005 kell 17:35

Antud juhul nõrkus Selveri pasteedi vastu... Karpi lakun puhtaks


kristin - 10.08.2005 kell 13:59

ic hea teema! tegel 2 asja ajavad mind hullux: sääsed ajavad mu nii närvi et ma ei suuda end vahest isegi kontrollida, võin suvel vabalt skafandris ringi lipata, peaasi et sääsed ligi ei pääsex ja teised, mida ikka meeletult kardan on ämblikud - ei teagi mix,aga lapsest peale kartnud. muud nagu ei tulegi meelde, kõrgust vahest,samas sellega hirmuga suudan siiski hakkama saada kui tahtejõud kokku võtta


Pioneer - 10.08.2005 kell 14:38

Mina kardan seda, et ma vähe kardan..
Olen püüdnud teinekord sõpradele näidata telekast näidatud kaskadööride trikke ja nippe ja seeläbi ka traumapunktis lõpetanud.. oma ühe kunagise auto keerasin ka katusele.. see alalhoiu instinkt võiks ikka vähe tugevam olla..


marianneli - 17.08.2005 kell 17:51

kunagi 3 aastane sugulane küsis mult kohutavalt palju küsimusi, nii et ma ei viitsinud enam neid küsimusi kuulatagi ja vastasin kõigele jah.. üks kord ta siis küsis mu käest, et kas ma kardan äikest, ja kui ma siis jah vastasin. Jäi lapsel imestusest suu pärani, ja ütles et kuidas see võimalik on, et mina ei karda ju midagi

hakkasingi siis mõtlema, et ega sellist suurt foobiat polegi


delilah - 17.08.2005 kell 21:36

Äkki on wc-sse varjatud kaamera pandud?


Pipilota - 17.08.2005 kell 21:42

tuli meelde... jaatiseautod - need, mis tanavatel tobeda muusika saatel suvel ringi soidavad. kuidagi vaga syrrealistlik... ja oudne...


oicu - 18.08.2005 kell 10:05

minul mingeid foobiaid ei olegi. kuid jah, pimedas olles, ei tunne ma ennast just kõige paremini


pisimimm - 21.02.2006 kell 11:33

Tsitaat:
Algne postitaja: adriaana
kardan ämblikke...
sa pole ainus....ja üldse igasugu putukad on mulle tegelt väga vastumeelsed...üritan siis alati kuhugi kõrgemale pääseda (jalgupidi diivanile, toolile,lauale, kuhuiganes) kui keegi mööda põrandat siblib

Lisatud: eriti hull on, kui mõni ämblik mööda mind ronib, siis ma läheks kohe hulluks, tahaks iseenda kehast välja pääseda sekundiga...nii vastikud on nad mu jaoks...see ilmselt on foobia...


rosita - 21.02.2006 kell 11:39

Kardan äikest ja liftiga sõidaks parema meelega kui keegi veel kaasas.Kas need hirmud nüüd foobia mõõdu välja annavad...


LadyButterfly - 21.02.2006 kell 11:43

Kui ujudes tuleb meelde, et jalga põhja panna ei saa, hakkan paaniliselt kalda poole tüürima, et kontrollida põhja olemasolu. Ümber pea tiirlevad herilased, mesilased ei saa mind kohe mitte ükskõikseks jätta. Hiiri ei karda aga kui nad kuskil krabistavad siis jalad kerin tooli peale - kardan seda ehmatust kui elukas üle varba jookseb. Üksi kodus olles, öösiti kardan sissemurdmist.


väikepärdik - 21.02.2006 kell 14:51

Ikka see va kõrgusekartus,isegi kui keegi filmis ripub kusagi kõrgel lähevad peopesad higiseks...ja kõige jubedam on sõita Pärnu lõbustuspargis vaaterattaga,esiteks on kõrge ja teiseks krigiseb koledat moodi ja iga kord on tunne,et nüüd kukub kohe alla.Aga senini olen igal suvel korra tiiru ära teinud-nii moodi teraapia mõttes,et järsku läheb paremaks


jll - 21.02.2006 kell 15:03

Korra olen jooksnud nii, et mitte miski mind ei huvitanud (ilmselt tegin maailmarekordi), kui mu 3 aastane poeg võõra jalgrattaga millel puudusid pidurid sõitis täie hooga sõidutee poole kõrvalteelt. Ma ei jõudnud talle järele, ta sõitis risti üle autosid täis tee ja kukkus löögist vastu äärekivi üle ratta. Ratas jäi terveks, poss oli natuke ehmunud minul üldiselt süda natuke puperdas. Poisi oma rattal olid pidurid, kuid ma esimesel hetkel ei tabanud, et sellel teisel rattal mida tal lahkelt proovida lubati, ei olnud. Poiss üritas enne teed pidurdada kuid mnjah.
Võib lastefoobiaks klassifitseeruda.


roswell23 - 21.02.2006 kell 15:04

foobiaid omast arust pole, aga mööda nö lahtiseid treppe pimedas mulle ronida ei meeldi. mõtlen, et järsku keegi istub trepi all ja võtab kohe mu jalast kinni. no ma siis üritan kiirete hüpetega sellistest treppidest ülesse saada.
üldiselt kõrgust ei karda, aga ka kõrge hoone katuseäärele turnima ka ei lähe. ei tasu eluga mõttetult riskida.
putukaid ka nagu ei karda... neid võib ju alati ära tappa.


Maiu - 21.02.2006 kell 17:02

kardan kõrgust..
eiffeli tornis käigust pole nagu eriti midagi meeles, enamus ajast olid silmad kinni või silme eest must..
aga ära käisin
a puu otsa võin ronida, lakka ka.. vabalt!


naira - 21.02.2006 kell 21:26

Mina pelgan ka liftiga sõitmist, eriti veel neid klaasist lifte, kus vaade igalepoole avatud, kuid kas just foobia???...selle diagnoosi panemiseks ei ole kompetentne


isic - 21.02.2006 kell 21:59

Pelgan kitsust. Tunne, et ma ei sa ennast välja sirutada või liigutada on minu jaoks lausa piin.


Tascan - 21.02.2006 kell 22:02

Ega ma just vaimustuses ei ole kui mul mingid väiksed mutukad mööda keha jooksevad Seda just foobiaks ei nimeta. Kõrgust ei karda, väikseid ruume ei karda... kohe fear factor-isse


dilbert - 22.02.2006 kell 11:08

Viimasel ajal on järjest rohkem kõhedust hakanud tekitama värsked juhilubadeomanikud, kes arvavad, et nad on suured ralliässad.


sauza - 22.02.2006 kell 12:19

Mul oli varem selline foobia, et kui keegi oma kokteili proovida andis, siis enne joomist pöörasin alati kõrre teistpidi, et uputada seda teise suust tulevat ja kõrre otsas istuvat krt teab mida. Aga hirmud kaovad koos vanusega!


British - 01.03.2006 kell 16:17

kas kellegil on tõsiseid hirme, millegi-kellegi ees?

ma kardan kohutavalt ÄMBLIKKE.
Peaks olema vist ARAHNOFOOBIA-võin siinkohal ka eksida.

vahel mõni on üritanud omaarust nalja teha ja mulle ämblikku nö. ninaalla toppida, olen siis isegi nutma puhkenud. Minuarust on nad tõeliselt jälgid ja ma ei suuda neid isegi tappa.

Kunagi avastasin oma voodis lamades, et laes on ämblik, tegin siis paberist tuutu ja asusin teda kinni püüdma (magada ma ju ei julge, äkki ronib veel voodi )
Juhtus aga see, et ta kukkus mul sealt torbikust välja No otsisin siis maast ja voodist ja kõik nurgad läbi-aga ei leidnud.
JA see öö ma seal toas ei maganud-läksin hoopis suurde tuppa magama....


earthland - 01.03.2006 kell 16:34

keskoolis oli mul üks jube hirm, mis kestis umbes 20 seki. Pidime loosist tõmbama ühe nime, mille omanikku pidi igaüks nädala jagu jälgima, märkmeid tegema ja siis aruande kirjutama. Mul oli surmahirm saada ÜHTE nime aga ma ikkagi sain selle (kohutav, eks ole). kümme sekundit enne seda oli hirm ja kümme sekundit pärast seda, aga siis ta naeratas mulle ja kõik läks mööda.... paari aasta pärast me isegi käisime 6 kuud (ka voodis)

aga see lihtsalt üks lugu, mingit hirmu pole, ehki iga hetk võib mõni suurem galaktika meie galaktika alla neelata või must auk päikesesüsteemi endasse imeda...


British - 01.03.2006 kell 16:51

see umbes sama, kui peab koolis jõulupakke tegema ja loosi tõmbama. Ma ühel korral sain ka sellise nime, mida ma salamisi lootsin, et ei saaks....


DESTINY


kodukana - 03.03.2006 kell 15:30

Mulle ei meeldi...
....solaariumis need nn "kaanega aparaadid"
....lahtine tuli
....gaas
....äike
....pime ja vaikne ruum ja mina üksi seal
Ilmselt päris foobia mõõtu need hirmud välja ei anna

Aga kõige imelikum foobia, mida tean, on hirm nööpide ees


night - 03.03.2006 kell 17:16

Kardan kõrgust,aga ainult lahtistes kohtades-sildadel,katustel.rõdul.Selline tunne on nagu oleks ma vatist -täiesti paralized!!
Sellest lahtisaamiseks olen nt. langevarjuga hüppama läinud ja parasailingut teinud.Fantastiline kogemus-aga vat teist korda enam korrata ei tahaks.
Ja teine kartus on kiirelt autoga sõita,aga see hirm jäi külge peale autoavariid-selline korralik pauk käis,et auto läks prügimäele ja endal seljas mõra ka Sellest pole siiani lahti saanud,nii kui kiirus üle 90 läheb,jookseb märg nire mööda selga alla...


kräutiiger - 05.03.2006 kell 20:32

suhtlemishirm:mingit neutraalset plära võin vahel hoogu sattudes kama kaks kellega ajada.

aga sellised ametlikumad asjad-nt.tööotsimine ja sellega seoses olev enda isiksuse tööandjale väljapakkumine....midagi hirmsat!
paljas mõte mõnele kuulutusele helistamisest ajab paanika hood peale.viimati lausa ulgusin hirmust nutta,ühtlasi ka vihast enda peale,et nii mannetu olen.
häbi lausa elada sellist elu.

viimati läksin peast segi mõne nädala eest ühel ajutisel töökohal olles:tundsin end nii ebavajalikuna,üksiku,võõra ja mõtetuna.tööpäevade jooksul polnud midagi,aga teisel vabal päeval hakkasid hirmuhood äkki pead tõstma-püüdsin neid muudkui maha suruda,positiivselt mõelda ja teab mida veel.aga lõpuks ei teadnud enam ise ka mida teen,selgemalt mõtlema ja maailma aduma hakkasin alles siis,kui aru sain,et olin ülemusele ja töövahendajatele traati tõmmanud et enam tööle ei tule.
jube häbi oli pärast,et nii nõrk olen.:


ämblikuid pelgan ka :nägingi täna üht jube suurt ja vastikut võrkku:kohe hakkasid ämmelgad viirastuma,aga noh-selle hirmuga olen viimaste aastate jooksul hakkama saanud.tühine hirm,mu sotsiaalfoobia kõrval.


saxcat - 24.03.2006 kell 18:42

Mina kardan treppe!!! Mõni kord lihtsalt on blokk ees ... ei taha üles minna ja kõik (keerdtrepid, trepid, kus näen, mis on allpool jne) ... lõpuks lähen ikka üles...
aga unenägudes on mõnikord trepid ja siis ma ei tea, hüppa või lakke, alla-üles ma ei lähe!!!!!


Pipilota - 24.03.2006 kell 18:45

mul on foobia ammade suhtes. lausa selline foobia, et kui poiss-sober oma emast raagib, hakkavad mul jalad varisema, ohk loppeb otsa ja silme eest laheb mustaks..
keegi ehk teab tarka ladinakeelset terminit?


skingirl - 24.03.2006 kell 18:48

Ma kartsin paaniliselt politseid, aga kui ma ühega tuttavaks sain sain aru,et mu kartus oli asjatu.


Poopie - 31.03.2006 kell 12:06

Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
mul on foobia ammade suhtes. lausa selline foobia, et kui poiss-sober oma emast raagib, hakkavad mul jalad varisema, ohk loppeb otsa ja silme eest laheb mustaks..
keegi ehk teab tarka ladinakeelset terminit?


See peaks olema penterafoobia

Kuid ise kardan ma lifte ja ka kõrgust.


arthas6014 - 09.04.2006 kell 21:22

Jah, on.
Võtame näiteks, kui ma magama hakkan jääma ning kui mul on silmad kinni, siis vaatab mind keegi selles toas väga kurjalt/ohtlikult. Tõmblen alati lahti. Kedagi pole.


Alfaromeo - 10.04.2006 kell 16:05

Mul on nüktohülofoobia ja juba lapsest saadik


metsakutsa - 16.04.2006 kell 10:41

Basseinid...ma vihkan basseine...seal ujumist. Need on minu meelest nii neetult friikid ehitised....
Võite ette kujutada, mida tundsin, kui mereakadeemias I kursusel ujumisteste pidime tegema - ja ikka basseinis. Pidin ennast ikka tõsiselt kokku võtma...


Wet - 15.12.2011 kell 23:22

Ämblikud,maod,meres või ookeanis ujumine,lennukiga sõitmine.