
Kas Teil pole vahel tunnet, et olete alati sõprade jaox olemas ja toetanud neid, kui neil raske või abi vaja... kuid kui endal viltu veab, ei tunne keegi selle vastu huvi ega leia Teie jaox aega...?
Mida vähem tõelisi sõpru , seda kindlam, et nad on sulle raskel hetkel toeks!
Mulle on!
Tänan!
Kui on ikka tõeline häda siis alati leidub inimene kes aitab.
Njah, telefonitoru vöin alati haarata kui tuge kodustelt vaja. Hetkel kyll toetavaid semusid siin pole
Kyll aga on välja kujunenud teatud
netiinimesed, kellele lihtsalt vastastikku muret kurdame vöi isikud, kellele vöin lihtsalt oma mure saata ja tean, et saan "ära
kuulatud"...niipalju-kuipalju see kuulamine netis on vöimalik.
Enamasti siis, kui mina vajan, on kõik äärmiselt hõivatud. Kus mina vajades olen, teavad aga kõik. Andjaks loodud paraku. Veidi ebavõrdne ta ju on,
aga minu arust ongi osa inimesi, kes alati ärakasutatud saavad ses osas ja ise pea kunagi kedagi käelatuses ei oma kui vajavad. Läbipõlemine on nii
kiire tulema. Aga mis parata. Kõlab koledalt, aga küll on neid, kellele see, et hoolitud sai vähe, jõuab kohale alles hauaveerel. Siis on aga juba
hilja.
Ei oma ma hulka sõpru, tõeilisi on tõeliselt vähe ja valutan üksi pea kõik oma valud ja abivajadused.
Kadund vanaema ütles aga kord: et parem olgu sul 100 vaenlast kui 100 sõpra. Vaenlasega tead valvel olla, aga sõber ... koorib naha ette hoiatamata.
hmm
Aegajalt ikka on a enamasti mitte, kuna pole eriline abiküsija tüüp...
Aita end ise siis aitab Sind ka Jumal (kuigi ma jumalat ei usu)
Minu viga tegelikult on suurel määral samuti selles, et ma ei küsi abi... ning kui mul kõik kõige halvemini on, siis enamik ei oska seda aimatagi...
ja need inimesed, kellele oma mured usaldaxin on ilmatuma kaugel
isiklikku autot olex hädasti vaja...
Eks mu sõbrad vahel sellise olemisega, et kui mul midagi vaja, siis kõik kadunud.
Eks ma olen nad nii ära harjutanud, sest oma muredega lagedale ei tule ..
Ja siis nad võtavadki iseenesest mõistetavalt vist, et mul alati kõik korras
Aga sellegipoolest ei lähe nende õlale nutma ...
Teinekord polegi vaja kellegi abi... Vaja lihtsalt inimest, kes su ära kuulaks ...
Ja teisele rääkides selginevad ka oma mõtted... olgu siis reaalis see või telefonitsi, kasvõi netis...
Muidugi reaalne variant on kiiremini toimiv. Kuid näost näkku on ka vahel raske rääkida, siis abiks kirjad. Kirjutada on kergem...
Ja alati ei pea see kuulaja olema sõber. Vahel on just võhivõõraga kergem arutada. Sest sõber jääb su ellu ja ka see mure jääb siis temaga. Võõras
tuleb, kuulab ja läheb... ning see jagatud mure ei jää sind enam kummitama...
Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
....Vahel on just võhivõõraga kergem arutada. ...
Vat see on selline ohtlik teema,millele pikalt mõtlemine tekitab küsimust et kas sinu sõber on ikka sinu tõeline sõber!Ise tean et peale ära kuulamise
ei saa ju tegelikult suurt midagi teha!Mina ega sina ei saa ju tegelikuses teiste probleemi lahendada.Saab ehk suunata ja avaldada oma mõteid aga kes
see ütleb et minu jutu järgi tegutsedes ta õigele teele oma asjadega sai?Ehk eksisin mina kah?Olen igal juhul oma nõuannetega kitsi.Avaldan asjas oma
arvamust küll jah, aga see on siiski minu nägemus!
Mina ei looda sõprade konkreetsetele abidele,elus tuleb ise läbi rühkida.Mul on 2 väga head sõpra kellega võin südamest südamesse rääkida ja nende
arvamuse ma kuulan alati ära.Iasi kas ma ka nõuannete kohaselt toimetan...
Kui on olemas sõber olex ka loogiline ,et julged ka oma nõrkusi talle näidata ja ka abi küsida......äkki ta tõesti ei ole hetkel sellega kursis,kuidas
sa end tunned
Mina võin ilmselt kelkida,sest minul on alati olnud tugi kui mul on miskit nihu
Ja kindlasti üritan ma alati oma sõpradele toex olla
nii palju kui see just minu võimuses on
Kui mul endal enam vähem kõik korras, siis üritan kõigiti ka sõpradele toeks olla. Kui ma ise hingelt haige, siis ei tule ka toetusest suurt vist
midagi välja.
Ise olen niisugune, et kui valu ja mure kõige suurem, siis tahan üksi nurka pugeda...kui kõige hullem möödas, siis räägin ka südame puhtaks. Siiani on
kuulajaid jagunud. Loodan, et need head kuulajad mind ka edaspidi välja kannatavad
Tihti kipun ikkagi oma murega teki üle pea tõmbama ja ei räägi midagi. Sõpru alati nõus ära kuulama ja aitama nii palju kui minu võimuses on.

No minul on oma sõpradega küll väga vedanud!Siiani on nad mulle küll igati abix olnud.Kui ühte neist polex,siis polex ma praegu enam siin
Ja ise
olen ka nõu ja jõuga ALATI sõprade jaox toex
Ma ise juba selline inimene et kui mingi mure on siis ma kohe pean kellegile ennast tühjendama ja südamelt ära rääkima,üksinda istudes kujutan ma asja
tavaliselt ainult keerulisemaks endale ja sel juhul on hea mõne erapooletu inimese arvamust kuulata.Ja siimaani mul ikka sõpradega vedand et kui
tõesti on mure siis on ka kuulaja ja toetaja olemas 
Üksi nurka pugeda oma valu ja murega ei tohi. Tuleb leida keegi, kellega jagada. Üksi mingi jama keskel olles ei suudeta tavaliselt endaga toime
tulla.
Ja ega see kuulaja, olgu ta siis hää sõber või lihtsalt keegi, kellega hetkel sattusid teed ristuma, ei saagi tavaliselt mingi konkreetse abiga
aidata. Piisab kui saab end tühjaks rääkida ja siis ka ise juba ollakse võimeline lahendust nägema. Ei olegi vaja mingit suurt konkreetset abi,
inimene ise saab endaga hakkama, kui natuke keegi lihtsalt julgustab ja tõstab enesehinnangut 
ei mulle vist peale naisukese ja vanemate kedagi toeks ole 
Tegelikult on ikka alati keegi olemas... vahel on lihtsalt raske mõista, et just siis kui Sa tahaxid südant puistata & tunda, et Sa üxi pole, ei saa see kõige kallim Sind töö või muude asjaolude tõttu kuulata...
Minu sõbrad saab üles lugeda kahe käe sõrmedel, enamust neist tundsin juba lasteaias, alati oleme teineteise jaoks olemas.
Kedagi omadest ei jääta hätta, mitte kunagi!!!!!!
mul ka alati kaks head sõpra olemas aga olen ka märganud, et kui ma kõige hullemas mures olen siis kipunistuma üksi ja lahendama neid ise. samas on
sõbrad ikkagi mulle väga olulised ja ühe vana sõbraga, kellega me juba lasteaiast koos oleme olnud ja nüüd viimasel ajal oleme hakanud lahku kasvama
saime ka mure tõttu uuesti kokku...
ise püüan ka olemas olla ja teinekord olen märganud, et ehk püüan isegi liialt palju, kui sõbral on raske siis olen andnud kõik endast, et asja
parandada.
siiani pole kurtma pidanud, ikka on aidatud kui vaja, ma ise...seda peaks sõpradelt küsima kas neid aidanud olen, ei oskagi kohe miskit vastata.
Enamasti nad ikka saadaval, kui väga vaja on. Aga ega ma kipu neid eriti oma muredega koormama. Ja seda mõnusam tunne on kui mõni sõber suudab ridade
vahelt sinu mure leida ja ka abi pakkuda. Neid küll vaid paar, aga see eest sellised kellele võin alati loota.
parim sõbranna, keda alates algklassist tunnen... ehk siis juba ca 20 aastat.... mul on temaga vedanud, tõsiselt kohe vedanud.... mu ema ei tea ka
pooli minu muresid ja rõõme kui see sõbranna
ja alati on ta mulle toeks.... seega olen tõsiselt õnnelik, et mul selline inimene olemas on 
Ka mul on vedanud! Ja olen ise ka püüdnud toeks olla, kui vajadus on. Ja mõned mured, mis on, nendega saan ise hakkama, kuigi vahel on kasulik saada
ka neutraalset vaadet asjadele ja selleks on mul kaks toredat inimest.
Ei, olen üksi ..
Ehk vast sellepärast, et ma üritan mitte välja näidata, kui mul raske on. Kui ka räägin, siis pärast kahetsen, et teistele muret tekitasin.
Seega .. olen üksi ..
ei ole.....lasen muredel väheke settida või üldse mööda minna ja siis lähen alles sõbranna juurde,et mõtteid mujale viia .....niisama hädaldama pole kunagi läinud, lihtsalt ei taha.....
kui olen välja näidanud, et kole halb on olla, siis pole üksi jäetud
enamasti kipun siiski üksi kõrbema ja peadpidi teki alla pugema
kui hullem möödas, siis räägin ja kergem hakkab
kuidagi ei taha teisi koormata enda murede ja probleemidega
mina ka selline, kes teisi eriti ei taha oma probleemidega piinata...
Aga siis kui tuleb päev, mil tahan kellegile mure ära kurta... siis tavaliselt vihastan...
Enamus sõbrad just nii ongi, et ki neil mure, siis pean neid kuulama ja llohutama... Kui minul mure... siis ei tehta väljagi...
Tegelikult reaalsete sõpradega nii ei ole... neti omadega rohkem... Aga neti sõpradel mure kuulamine lihtsam... panevad vahepeal paar nägu ja mina
arvan, et kuulavad mind... 
Minu näoilmest on täiesti võimatu mitte aru saada, mida ma parasjagu tunnen või mõtlen.
Oma kehakeelt pole just kõige kergem jälgida, peaks harjutama kohe.
Kui miski hinge, südant vaevab, siis ei suuda ma seda kõike omale hoida.
Õnneks mul on üks ääretult hea inimene, kes alati mu ära kuulab, abiks on ja aidata üritab.
Ja mulle meeldib väga, kui mulle midagi kurtma tullakse, olen sellise meeletult hooliva hingega lihtsalt. 
on inimesi, kes mind ära kuulavad...on ka selliseid,kes mitte...tean lihtsalt kellele rääkida ja mida....kellest on tuge ja kellest mitte...ise olen vahel pungil täis pihtimusi....ja vahel see tõesti väsitab aga samas on hea ju, kui saad kellegagi lihtsalt rääkida...sellest hakkab kergem...
Ei koorma teisi oma muredega...seni olen ise hakkama saanud ja loodan, et saan ka edaspidi. Ma ise rohkem oma tuttavate kuulaja-lohutaja ja nad on sellega nii harjunud...
mina teen nii ,kui mind h2das ei aidata siis ei aitta ka mina.



minu sõbrad on alati mulle toex. võibolla ainult siis ei ole kui nad ei mõita minu muret aga seda juhtub harva.
mul põle ühtki sõpra ja mittekeegi mind ka ei toeta
9))
ma ei küsi abi ja kohal on alati vaid 1 interneti sõber.
oeh..kui ma vähegi annan märku, et tahax sõprade toetust, siis on nad olemas..tihti on mingi imelik vajadus yxi hakkama saada..vahel tunnevad sõbrad ennast lausa kõrvaletõrjutuna...ma proovin ikk seda harjumust endast välja juurida..sest inimene ei pea alati yxi hakkama saama..
tunnen kaasa skingirl
Postitus muudetud.
Kasuta vähem emotikone!!
Meeskond.
Tavaliselt lugu selline, et kui teistel håda kåes pyyan neid aidata, olenemata kas nad kysivad seda voi mitte, aint siis ei aita kui nad seda ei
soovi......Ma lihtsalt ei suuda nåha kuidas inimesed vahest oma poikmpåisuse pårast kannatavad... Kuid on ka tosiseid olukordi, nt paar aastat tagasi
kui mu sobranna mees onnetult hukka sai, olin ma talle toeks, sest ma lihtsalt tundsin, et ta vajab kedagi kes oleks talle toeks, kes ehk moistaks
teda voi lihtsalt oleks temaga.. ma tegin seda iseenesest moistetavalt..... aasta hiljem oli ta mulle våga tånulik abi eest, ytles et ei tea mida ilma
minuta oleks teinud... Kuid kui minul oli elus raske olukord, kahjuks ta ei mårganud seda ja ma ei hakanud temalt abi ka paluma.... Lootsin et
mårkab
.. Paari aastaga joudsin langeda depressiooni.... ja uskuge olin toesti down......Kuid siis yks sobranna, kes asus minust ca 2000km kaugemal
mårkas seda ja toi mu depressioonist vålja ja aitas mul elu joonde ajada.... Ta on yks sellistest sobrannadest, kes on ainukesena mulle abi pakkunud
kui on nåinud mind seda vajavat......
See inimene tekkis mu ellu paar aastat tagasi ja ma olen ylimalt tånulik, et mul selline inimene olemas on
Hingeliselt ei ole mulle keegi kunagi toeks olnud...Võib-olla olen nii igavalt ja muretult elanud, et polegi teab-mis vajadust tundnud.
St. et senini olen ise hakkama saanud või on mind nii diskreetselt toetatud, et ma pole sellest arugi saanud.
Oli mul üks selline sõber, kellest erinevates olukordades abi oli. Varsti saab viis aastat ta surmast... 
Ikka tunnen tast puudust.
mina kuulan teisi põhiliselt, aitan kuidas saan. oma muredest räägin õele kui see kodus on, emale ei saa kyll midagi rääkida..... aga mõnda asja tahax täiesti võõrale rääkida... aga netis jutukas sõpradele rääkimine aitab ka, ñii võib aga asjadest valesti aru saada..nii et kõigest ikkagi ei saa rääkida
Tsitaat:
Algne postitaja: zitazitikaz
mina ka selline, kes teisi eriti ei taha oma probleemidega piinata...
Aga siis kui tuleb päev, mil tahan kellegile mure ära kurta... siis tavaliselt vihastan...
Enamus sõbrad just nii ongi, et ki neil mure, siis pean neid kuulama ja llohutama... Kui minul mure... siis ei tehta väljagi...
ja sa tead, et sinu muresid kuulan mina ka
Minul on tõelised sõbrad alati toeks kui ma neid vajan ja ka vastupidi, mina olen nende jaoks alati olemas.
Paremad ja lähedasemad sõbrad saavad ise juba aru minu käitumisest, kui mul mingi mure on ja pinnivad selle minult välja ning siis hakkavad lahkama.
Seega saan alati loota nende peale.
Ja ise olen ka absoluutselt alati neile toeks. Mul on selline vahel täiesti talumatu hoolitsev iseloom, et minu sõbrad ei jää mitte kunagi oma
muredega üksi 
kui raha on vaja laenata siis on kohal kui viis kopikat.muidu ei näita näole.
jah,kui on kiiresti vaja väikeste ...... tüdrukinimest!
Mul oli kunagi põhikoolis/keskkoolis sõbranna...rohkem polegi sõpru olnud,selliseid tõelisi sõpru,kellel kõigest rääkida....minul on vaid mu
elukaaslane...kes on mulle sõber/armuke/armastatu....sest millegipärast on nii,et naisi kohe ei saa usaldada,sest mingi ringiga jõuavad jutud sinuni
tagasi,kuid siis juba nn.telefonimänguna...et veerand jutust on moonutatud,natuke on juurde pandud ja siis midagi ära võetud ja siis mõtlen...et mis
inimestel viga on???miks on vaja neid minu asju seljataga teistele rääkida...kas mu elu on nii huvitav?või siis on neil endal nii igav???et räägivad
ka kõige totramaid asju edasi....