Board logo

Inimene ja koer.
Radikaal - 19.03.2008 kell 09:40

Teemal "Inimene ja inimene" läksid meie arvamused totaalselt lahku. Üritagem teemaga "Inimene ja koer".
Nagu teada,on inimene looduse kuningas,jumala näo järgi tehtu,looduse kroon,jne,jne ... Koer aga vaid tühipaljas elajas,paremal juhul inimese sõber ja töömees-majavalvur. Inimese poolt arendatu,inimese poolt kääridega kujundatu,inimese poolt NORMAALSEKS kujundatu - ime siis,et hundid neid ei salli! Kuidas on Sinu ja koera suhted? Kuidas Sina koera kasvatad,normaalseks kujundad? Milline on Sinu koera iseloom?


Ray - 19.03.2008 kell 10:35

Inimene ei ole looduse kuningas.


sissy84 - 19.03.2008 kell 10:48

"Tühi paljas elajas" on koera kohta karm öelda, seda võiks pigem sama hästi öelda mõne inimese kohta. Ühesõnaga mulle ei meeldi kui inimesed väljendavad ennast inetult loomade suhtes!

Minu jaoks on koer sõber,tugi, pereliige.Olen märganud,et kui mul oli stressirohke periood ja sai omajagu nutetud siis kõige parem lohutaja oli koer.
Koer laskis oma kaelas väga pikalt rippuda ja kallida,mõni inimene oleks kindlasti ära tüdinenud.
Võingi öelda,et mu elukaaslane poleks jõudnud vast mind ära kuulata (tegelikult õnneks oli ta tööl sel ajal).

Koera tuleb kasvatada nii,et ta sind kuulaks ja täidaks käske ka siis kui on segavad faktorid mängus.Eks kõige parem oleks muidugi koertekool koerale.

Kuna mul pole isiklikku koera vaid on mu vanematel ja maja omanikul siis ma ei saa rääkida "oma"koera iseloomust.

Plus lisan ka enda poolt: inimene pole looduse kuningas vaid on pigem looduse hävitamise tõttu parasiit.


habe - 19.03.2008 kell 11:15

Meie kodus on koerad pere liikmed. Nad on tihedates suhetes inimestega sotsialiseerunud, st omandanud suhtlemisoskuse ja vajaduse ning ka inimestele vastuvõetavad käitumisharjumused. Süvenemata teadusesse (Pavlovi refleksid jne) või erinevaisse religioonidesse, saan puht empiiriliselt tõdeda, et tegemist on elusolendiga, kelle intellekt on arendatav, kelle emotsionaalne taju ületab kohati inimvõimeid, ning kes oma loomuomadustelt sobib üldjuhul lähisuhetesse inimesega nii et mõlemad pooled seda suhet emotsionaalselt naudivad.
Koera ja koera vahe võib olla määratu - minul on kodus toas kasvanud Kesk-Aasia lambakoer, naabril on sama tõugu koerad välja ketis. erinevatest pidamistingimustest ja suhtlusvõimalustest inimestega tuleneb määratu vahe nende koerte käitumuse vahel.
Mida veel lisada? Ära surnud lemmikkoera ei saa asendada pelgalt uue sama tõugu koera soetamisega. Olen seda valusalt kogenud ja enam ei katseta. Jäägu helge mälestus eliitkoerast mällu sellisena nagu ta oli, järgnevad koerad on isendid omaette, kadunut asendama nad aga ei sobi...
Hetkel siis kodus 4 koera: Kesk- Aasialane, 2 ¹oti terjerit ja üks segavereline kohalikku tõugu "hundikoer".


beyond - 19.03.2008 kell 11:40

oh kui jube see oleks kui inimene oleks looduse kroon
mina armastan väga oma koeri - kokku neid 4. vanim saab kohevarsti 15 ja noorim on 2-aastane. ma olen läbi ja lõhki koerainimene. kassid võivad olla - koer peab olema!

ma arvan, et me mõistame üksteist päris hästi - kui nad ka rääkida oskaks, oleks meil paljustki rääkida..


whisper - 19.03.2008 kell 11:56

Meil on koer täieõiguslik pereliige.Meil on olnud kaks koera,esimese koera viibimine meie juures jäi liiga lühikeseks(5a).Teine sai alles aastaseks.Kuigi ühte tõugu,ometigi nii erinevad...Koertekoolis käimatagi on kuulekad ja taibukad.
Mulle isiklikult on koerapidamine õpetanud olema kannatlikum ja näidanud mulle milline egoist ma võin vahel olla.Koer ei ole seda kunagi.Tema on alati su jaoks olemas.


lati - 19.03.2008 kell 12:18

meil koer tavaline eriõigustega koduloom.
tuppa kunagi ei saa, võib liikuda üsna vabalt, peab rebased ja võõrad koerad minema kihutama, pudu lojuseid käsu peale ajama, ka inimestest märku andma ja võimalikult kuri välja nägema.


ratatosk - 19.03.2008 kell 12:18

Mina austan oma koera. Aga mina olen peremees ja tema on minu karja liige. Me saame suurepäraselt läbi.

Ilma põhjuseta (näiteks pooleliolev jooksuaeg) ma teda rihma otsa ei topi ja tema ei tee vastutasuks pahandust ega aja lõrisedes võõraid inimesi taga. Kus iganes ma temaga käinud oleme, ümberkaudsed lapsed on koeraga kiirelt sõbrunenud.


saxcat - 19.03.2008 kell 14:01

minu jaoks on minu koer parim! kuna ise viibin õpingutel Tartus, käin vähe kodus, siis koju minnes kujundan teda nii, et see, mis isa vähepeal ära hellitas, kaob ära (Rihma tosas korralikult käima). Ma ei ütle, et ma tahan ta üle domineerida, tahan olla temaga sõber! Sõbralik nagu ta on....


officer - 19.03.2008 kell 14:02

....mis mõttes parim?Ega sa ometi mehi silmas pea?


kranz - 19.03.2008 kell 15:46

Tsitaat:
Algne postitaja: habe

Ära surnud lemmikkoera ei saa asendada pelgalt uue sama tõugu koera soetamisega. Jäägu helge mälestus eliitkoerast mällu sellisena nagu ta oli, järgnevad koerad on isendid omaette, kadunut asendama nad aga ei sobi...


Minu lemmikkoera ei saa asendada mitte ükski uus koer.Sellepärast ma ei võta omale kunagi enam ühtki koera.Minu collie suri 15 aastaselt.Ta oli kõikjal minuga,ta sai mu pilgust aru,mida talle öelda tahtsin.Ja ta on ka praegu minuga,kuigi mulla all,mida kaunistamas kenade lilledega hauaküngas.Pean koerte sõprusest ja truudusest rohkem lugu,kui inimeste omast.Koer on kõige truum ja parem sõber.


Radikaal - 19.03.2008 kell 15:56

Habe ja teisedki tublid koerapidajad: igasuguse õiguse ja õigluse väärtust kõrgelt hinnates,aja ja loo tõdesid sageli Teist erinevalt nähes,kinnitan: KOER on minu ja pere elus ALATI ülitähtis tegelane olnud ,st täisväärtuslik pereliige ja viimane ka karja juht! Siit ka 1000 punkti Teile! Nagu teate,lahkus meie viimane koer eutanaasiasüsti läbi kaks nädalat tagasi.Pea 14 aastaga võib elusolend nii sügavale hinge kinni kasvada,et lause piinlik on inimestele leina sügavusest ja valatud pisarate hulgast rääkida! Naisest ma ei räägigi ... Aga hea koerapidaja mõistab meid. Tänan!


anne51 - 19.03.2008 kell 18:07

Tsitaat:
Algne postitaja: Radikaal
Teemal "Inimene ja inimene" läksid meie arvamused totaalselt lahku. Üritagem teemaga "Inimene ja koer".
Kuidas on Sinu ja koera suhted?
Koertega ja teiste koduloomadega on lihtne, sest nende hulgas on harva radikaale. Ka pole nad ülevoolavalt paljusõnalised, nii et alati saab aru, mida nad tahavad või ei taha. Nendega on hea rääkida, sest nad kuulavad su alati ära.


Aike - 19.03.2008 kell 19:45

Ma ei ole just päris kindel kas olen just päris õige kirjutaja, ma alles neli kuud koera omanik.
Ime mida see väike cavalier on toime pannud meie peres on uskumatu. Ütlen ikka et, kui ma elus olen midagi õigesti teinud siis on see ost üks neist kindlasti.


sales - 19.03.2008 kell 22:29

Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Tsitaat:
Algne postitaja: Radikaal
Teemal "Inimene ja inimene" läksid meie arvamused totaalselt lahku. Üritagem teemaga "Inimene ja koer".
Kuidas on Sinu ja koera suhted?
Koertega ja teiste koduloomadega on lihtne, sest nende hulgas on harva radikaale. Ka pole nad ülevoolavalt paljusõnalised, nii et alati saab aru, mida nad tahavad või ei taha. Nendega on hea rääkida, sest nad kuulavad su alati ära.


Ei ole ikka nii!
Sõltuvalt vist koera omanikust, aga mõni neist, eriti pisemat tõugu, armastab küll radikaalselt palju ja põhjuseta klähvida


maritv - 20.03.2008 kell 00:46

Loomaarstihakatisena ma absoluutselt jumaldan koeri

Endal veel sedasorti neljajalgset sõpra kodus ei ole - lihtsalt pole talle õigeid elutingimusi pakkuda veel -, aga tulevikus kindlasti plaanis njuufa võtta.


Radikaal - 20.03.2008 kell 09:32

No nii,nüüd on see sõbraga olemise-elamise-suremise asi ka kajastamist leidnud! Hoides silmad-kõrvad ja SÜDAME lahti,on meil KÕIGELT ELAVALT tohutult õppida ...
Üks etapp on läbitud,kevadki vahepeal saabunud,ja on aeg EDASI MINNA!
Soovin kõigile OMA hingelise kindluse ehitamiseks jõudu ja rõõmu!
Õnn kaasa,mahajääjad!


Ray - 20.03.2008 kell 09:43

Kui on õppimise tahe, siis saab õppida ka. Loodan, et teerada on Sulle avatud ja küllap põikad kunagi siit läbi, kui juba korra on teed ristunud, kipuvad nad uuesti ristuma. Keegi ei keela siia tagasi tulla.


muhhin - 20.03.2008 kell 09:44

Kuhu edasi - palju sügavamale ju enam kukkuda ei saa.
Tagasi ronimiseks tuleb aga endal jõudu leida, sest abikäed nii sügavale ei ulatu.


Meie peres on kolm koera ja kass nng nende omavahelist suhtlemist võib nii mõndagi õppida


anne51 - 20.03.2008 kell 14:43

Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Tsitaat:
Algne postitaja: Radikaal
Teemal "Inimene ja inimene" läksid meie arvamused totaalselt lahku. Üritagem teemaga "Inimene ja koer".
Kuidas on Sinu ja koera suhted?
Koertega ja teiste koduloomadega on lihtne, sest nende hulgas on harva radikaale. Ka pole nad ülevoolavalt paljusõnalised, nii et alati saab aru, mida nad tahavad või ei taha. Nendega on hea rääkida, sest nad kuulavad su alati ära.


Ei ole ikka nii!
Sõltuvalt vist koera omanikust, aga mõni neist, eriti pisemat tõugu, armastab küll radikaalselt palju ja põhjuseta klähvida
Klähvimine on tüütu, aga hullem lugu on mõne radikaaliga, kes säärde kargab.


Moosinina - 20.03.2008 kell 21:09

Minu ja mu koera suhted on viimasel ajal paremad kui iial varem. Enne ma ikka kiusasin teda tihti ja ta hammustas mind selle eest, selline tihe omavaheline müramine oli, ja ühtäkki arvas koer, et aitab. Ja hammustas "lõpetuseks". Nüüd mängime rahulikke mänge, mitte ei lähe käppapidi üksteise külge. See meeldib talle rohkem, pallid ja maiuseotsimine toast jne. Muidu iseloomult on mu koer paras egoist ja peab saama oma tahtmist. Eks ta juba vana ka - sügisel saab 10a. Ei, muidu tore krants...


sales - 20.03.2008 kell 23:34

On öedud, et mul on naiste maitse, kuid kass meeldib mulle rohkem kui koer... koer on truum ja teenistusvalmim, kuid kuidagi orjalikult... aga kassis on suursugusust ja iseloomu ning ta pole mingil juhul ori vaid seltsiline
Oma kollasevöödilise Sultaniga jalutasin täna kilomeetrikaudusesse metsa kasemahla tooma... ja ta marssis ikka mu kõrval iseteadvalt saba püsti, aga saksa lambakoer Hazar löntsin sabas astuses mu jalajärgedesse...


ariita - 21.03.2008 kell 16:55

maalapsena olen kasvanud koos koera ja kassiga, oleme üksteist hoidnud ja kaitsnud, sellises õhkkonnas olen ka kasvatanud oma lapsed suurteks ja traditsioonid jätkuvad selle erinevusega, et neil kodus 2 koera ja kasse koguni 3. Loomad on inimese sõbrad ja abilised ning sulanduvad täiesti pereellu saades aru ka inimkeelest, olgu vaid inimene nõnda tark, et nende keelest ja miimikast aru saada.


jll - 21.03.2008 kell 19:16

Mulle meeldib vietnami lähenemine, kus kutsu on vajalik niikaua kuni ta ära süüakse. Natuke karmilt küll kõlab - nimelt lõigatakse koera kaela veeni väike sälk ja riputatakse koer tagajalgupidi ülesse, et veri välja valguks. Enne pühi pidid vietnami külad olema täis surevate koerte kisa.
Koertest ei ole mõtet teha inimesi nad on loomad ja kõik. Igasugune vormimine sõbraks või muuks selliseks on pehmelt öeldes natuke perversne. Või arvab keegi et loom võib olla sõber või isegi midagi intiimsemat?


ariita - 21.03.2008 kell 20:21

hea, et ma pole Vietnamis käinud, liiga võõrad tavad see võrduks juba peaaegu noa ja kahvliga sealt matti võtmas käimisega, rõve!
ikkagi pean koeri ja kasse inimeste sõpradeks ja abilisteks


kranz - 21.03.2008 kell 20:28

Tsitaat:
Algne postitaja: jll
Mulle meeldib vietnami lähenemine, kus kutsu on vajalik niikaua kuni ta ära süüakse.


Äkki on mehed ka niikaua vajalikud,kui neilt lapse saab...hiljem võiks ta ju ka lihtsalt ära süüa


jamesson - 21.03.2008 kell 22:11

mehi ei sööda aga pannakse pere heaks tööle (alimendid)

ja nad "nühivadki" 18 aastat endise pere heaks ! , kui lapsed õpivad , siis kauem

aga koer on tõeline sõber , vähemalt minu oma , alati teeb ta mul tuju heaks , olenematta sellest millega mind on "üle kallatud" või millise tujuga ma koju saabun


jll - 22.03.2008 kell 07:58

Tsitaat:
Algne postitaja: kranz
Tsitaat:
Algne postitaja: jll
Mulle meeldib vietnami lähenemine, kus kutsu on vajalik niikaua kuni ta ära süüakse.


Äkki on mehed ka niikaua vajalikud,kui neilt lapse saab...hiljem võiks ta ju ka lihtsalt ära süüa

Täiesti vabalt, kuid ega lapse saamiseks ei ole enam meest vaja. Pool aastat tagasi suudeti spermat toota ka naise luuüdist.


jaanely - 23.03.2008 kell 11:21

Minu vanematel on koguaeg koerad olnud. Ilma koerata on mul enda kodu raske ette kujutada.
Praegu on mul kodus minu esimene päris enda koer. Mai lõpus oleme koos olnud 2 aastat. Enne tema tulekut ei saanud ma aru,et midagi puudu on, aga koera tulek täitis suure tühiku. Praegu olen kordades rahulikum ja õnnelikum inimene kui varem.
Koer on iganes tore seltsiline ja ta on minu jaoks alati olemas,mina tema jaoks ka. Koos oleme päevast tavaliselt 24 tundi. Korteris ta ei haugu aga tööl valvab ala nähtamatute päkapikkude eest.
Ta on väga tark ja arukas loom ning mul on väga hea meel,et meie teed kokku said.


reetlik - 23.03.2008 kell 15:55

mustvalge collie Ralf,lapsesõbralik


iivka - 15.08.2008 kell 12:57

Igal koeral peaks kodu olema, igas kodus ei peaks koer olema.
Koerad nagu inimesedki on väga erinevate iseloomudega, ka tõusiseselt. Olen koertega tegelenud ja koeri omanud vist oma 20 aastat, see on rohkem kui pool mu elust. Ka praegu on mul kaks koera.
Ja minu kogemused - koer võib olla su parim sõber, kuid koer suudab sind ka nii välja vihastada kui ei keegi teine elusolend.
Mida olen tänu koertele õppinud - alati on olemas tee eesmärgini , aga need teed võivad olla vääääegade erinevad. Tuleb lihtsalt mitte alla anda vaid katsetada aina uusi lähenemisi.


sales - 16.08.2008 kell 14:10

siis antud juhul tahaksin omale kurjemat koera, liiga seltsiv ja sõbralik teine... ka võhivõõrale teeb taluväravas korraks "auh-auh" ja juba liputab saba... no mis kodukaitsjat ja valvurist sellisest penist... ainus, mis mind seniajani natuke on kaitsnud on inimlik kartud suure koera ees


Marchrabbit - 17.08.2008 kell 14:27

Koerad on erineva iseloomuga. Sageli on koer oma peremehe moodi,aga mitte alati. Jahimehele on koer midagi hoopis enamat ,kui pereliige. Koos tehakse tööd,koos jagatakse saaki,üksteist alt vedada ei tohi!
Meie peres on 2 koera.Nemad on meil pereliikmed. Üks on väike 15 aastane krants,kes on sama vana,kui meie pere. See koer on raske iseloomuga ,parasjagu tüütu ,kuid väga truu oma perenaisele. Teine on bernhardiin,kes kolis meie juurde 8kuud tagasi,kui nende pere pidi elukohta vahetama.Kuigi ta on 6 aastane ,oleks ta justkui ette tundnud,et meis saab tema uus pere ning võttis meid väga kiirelt omaks. Selle koea teeb austusväärseks tema tugev ja enesekindel iseloom. Tal on omad veendumused ja harjumused ning ta ei torma iga võõra juurde lipitsema. Kui sellel koeral on paha tuju,siis ei taha ta meie pere liikmetega ka suhelda vaid hoiab omaette.
Tõeline koerisiksus. Kuna ta on 7 aastane,emane koer,siis võrdleme teda ikka soliidse vanema daamiga.


Tiile - 18.08.2008 kell 09:33

habe
olen sinuga täiesti nõus.

"Looduse kroonist" on mul üks õuduslugude hulka kuuluv seenemetsas käimine, kus leidsin kraavist surnud lambakoera ja veidi eemal puu küljest katkenud vana autoturvarihma ja hulganisti metssea- ja võitluse jälgi. Ilmselt oli koer kõidetud seal puu külge ja metssead rappisid teda nii, et rihm katkes ja koer roomas kraavi surema.
Tahtmine tekkis see inimene ise samasse olukorda panna.


freelancer - 18.08.2008 kell 20:42

Tiile
Kui meie foorumis ringi vaatad ja hoolega osade tekste loed siis osads mehed ongi samas olukorras.
Rahu nende põrmule.


reheline - 18.08.2008 kell 20:50

Krt, kas kellegil on nippi, kuidas koera öösel õues klähvimisest võõrutada. Vana koer (rahu tema põrmule), oli ise selline intelligentne aga seda uut peab vist õpetama hakkama.
Vargad ja siilid ja liputajad -kõik on eemale peletatud, aga ikka klähvib. Magada tahaks


freelancer - 18.08.2008 kell 20:52

Võibolla regulaarne suguelu koeral.Sa ise ka klähviks kui peaks üksi magama.


officer - 18.08.2008 kell 20:53

Peaks minema õue vaatama,miks koer pole hulka aega haukunud


sales - 18.08.2008 kell 21:12

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Võibolla regulaarne suguelu koeral.Sa ise ka klähviks kui peaks üksi magama.

Ja veel voodijala külge ketti pandult - lase koer ööseks ketist lahti, lase käib tädirannas


reheline - 18.08.2008 kell 22:14

Seda ma arvasin


Tiile - 19.08.2008 kell 11:30

reheline
koer vajab seltsi, mis muud


Tuumaseenesoust - 19.08.2008 kell 11:39

Mina püüan suhtuda kõigisse olendeisse kui võrdseisse.

Eristamine on meelevaldne.

Koduloomaga on jah veidi teine teema, tema eest ma pean hoolitsema. Aga hoolitsema pean ka lapse eest ja ka ju naise eest. Seega nagu alustasingi, loom on võrdne inimesega.


freelancer - 19.08.2008 kell 16:23

Looma võrtsustamine inimesega muudaks inimesed mõistusega inimeste sööjateks.


Tuumaseenesoust - 19.08.2008 kell 18:05

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Looma võrtsustamine inimesega muudaks inimesed mõistusega inimeste sööjateks.


Et ilma võrdsustamata, ehk nagu hetkel ongi olukord, on siis inimesed mõistuseta inimesesööjad?


reheline - 19.08.2008 kell 18:52

Mis krdi loomakaitsjate hala siin jälle hakkab. Armastage oma koeri, aga jumala eest, kägistan ära ja ajan autoga alla iga hulkuva peni! Minu jaoks on hulkuv iga koer, kes rihma otsas või oma aias pole.


sales - 19.08.2008 kell 19:34

Sest nägin äkki taluõuest tee poole jooksmas kurjalt haukuvat paraja vasika suurust koera...
Sellepärast ühinen loosungiga lööge maha kõik koerad, kes pole ketis!


freelancer - 20.08.2008 kell 11:10

Sales äkki laiendaks sinu viimast mõtterida ka neile kes ei oska riigikeelt.


Tiile - 20.08.2008 kell 18:30

Milles koerad süüdi on? Inimene on nad selliseks teinud! Ehk tuleks koeraomanikule kallale minna, kui just tahate vägivallaga asja lahendada


reheline - 25.08.2008 kell 22:38

Inimest ju maha ei löö. Pealegi ütleb koeraomanik, et ka tema pole süüdi Mis siis tegema peab? Uusi pükse ja elusid ostma? Ja kui sind võõras koer ründab, võtad matkakoti ja võileiva ühes ning lähed talusid (lasnakal kortereid) pidi omanikku tuvastama? Edu sulle, vägivallatu!


freelancer - 25.08.2008 kell 22:43

Ega koerad polegi süüdi.Asi on rohkem inimestes,kes ilma asja hoolega kaalutlemata neid võtavad.Kergekäeliselt antakse oma kunagine lemmik ära kui toimub korterivahetus või inimesele jõuab äkki kohale teadmine ,et ka koer on elus loom ja tal on oma vajadused.Inimene aga võtab seda looma nagu mängukanni,tahan võtan tahan annan.


tiivitaavi - 25.08.2008 kell 22:54

Küsimus praegu läks lahti ikkagi sellest,et kurjad koerad peaksid olema piiratud territooriumil,kus nad ei ohusta möödakäijaid.Ei soovi kasutada sõna "kett" .


reheline - 26.08.2008 kell 15:52

Et kui aeda pole, aga koera tahaks, vat siis ketti ka ei pane- mis need inimesed hulguvad siis ringi?


susanna - 26.08.2008 kell 16:10

koera pidamiseks/omamiseks ilma aiata majapidamises on olemas muud alternatiivid:võru kaelas ja kindel trajektoor.


garinee - 26.08.2008 kell 18:21

mul on selline armas toakoer...kes on väga tark..
mulle meeldib ta iseloom,kuigi ta on veel noor,saab aastaseks
armastab mind jäägitult...
minu lemmik kingad tema meelest kõige paremad, võimaluse korral tassib ta need enda pessa(kuid pole neid iial närinud) ja siis vaatab mida ma nüüd jalga panen.hommikul tervitab oma keeles väga naljakalt ,nagu haigutaks..kui riidlen ,laskub lamamis asendisse ja peidab pea..ma võiksin lõputult temast jutustada..


Tiile - 26.08.2008 kell 18:27

reheline
mis sa krillid. Tead idsegi, et kui pidamistingimusi ei ole, siis vastutustundlik koera ei võta, vastutustundetud aga ei hooli kellestki ega millestki.
Eks mine tee neile see asi siis rusikatega selgeks


reheline - 26.08.2008 kell 18:41

Mul pole enda täienduseks midagi lisada


tiivitaavi - 27.08.2008 kell 11:19

Eelnevas postituses eeldasin vastutustundelisi inimesi,kes võtavad koera.Omades selleks piiratud alaga territooriumi.

Kui on ikka tigedik,siis ketti.
On olnud tagajärgedega probleeme tigedikega,aga tavaliselt on ka nende peremehed sellised.


epp - 17.04.2009 kell 12:17

Mul on ka koer kodus, ta on 4 kuud vana.. ja pisut peale. Olen kuulnud komplimente et ta kuuletub meile väga hästi ..kuulab sõna ja teab juba kus on ta kodu/elamu ala..vmt (Meil naabritega aeda pole vahel - seega saaks vabalt joosta). Vahest ikka suurest õnnest läheb koeral pea ka segi (eiriti kui kasse näeb) ja läheb sinna kuhu ei tohi.. Aga ta vist alles väike ja õpib ka inimesi mitte nii sinisilmselt usaldama. Kõik kes ringi liiguvad on suured sõbrad ja vaja kohe juurde joosta ja neid tervitada.
Kutsikate kooli oleme ka juba edukalt läbinud (beebikool).

Koera tõug on Collie, ta on küll tark ja kuulekas, kuid võib ka väga hästi pähe astuda. Ikkagi karjakoer..

Hetkel on koer lahke, sõbralik ja väga mänguline.. eks see iseloom areneb edasi veel.. ta ju tita.


sales - 17.04.2009 kell 15:03

Minu koer ei ole ketis ja tema "trajektoor" (täitsa põnev määratlus) on kogu küla ja kõik küla inimesed on ta sõbrad, aga võõraste peale haugub küll, ükskõik millise talu väravasse nad ka ei ilmuks. On üks erand, et ta haugub ka küla inimeste peale, kui need mu taluteele ilmuvad, et see on siis eriti privaat "trajektoor" tema jaoks
Loomadest ei salli ta kasse ja lindudest varblasi, sest need piiravad kogu aeg ta söögikaussi. Muud loomad ja linnud talle huvi ei paku

Et tegu on saksa lambakoeraga, siis sisendab ta võõrastele piisava respekti tunnet, et teda mitte õrritada


BoMBeX - 20.04.2009 kell 08:55

Koer on minu jaoks seltsiline ja lemmikloom...
Vahepeal sai nn. askohta vahetatud ja kolitud oma seitsme asjaga vaiksemasse piirkonda - koer, kui perekonnaliige - kuulab sõna, loomaarmastus on jäägitu...
Koeraks on 2 aastane Ameerika Pit Bull terjer ja teda ei kipu ka keegi torkima ning õrritama - kirjeldatakse teda, kui tapjakoera - tegelikult on mul aga kodus nunnunaator, kes on hullem pugeja ja tähelepanu vajaja, kui seda on meie Nurrumootoriga Külaliskass Nipernaadi...
Koer on hindamatu seltsiline!
Öeldakse, et laps on kodu peegel...julgen sama väita ka koera kohta, tema käitumises ja hoiakus peegelduvad ka perekondlikud väärtused - kui perekond ja peremees on närvilised ning vägivaldsed on selline hoiak ka koera käitumises domineeriv...


freelancer - 20.04.2009 kell 16:50

Analüüsiks edasi:
Mida arvata koeraomanikust ,kes koera järelk sitta ei korja.


officer - 20.04.2009 kell 17:35

...mida see analüüs sulle annab


sales - 20.04.2009 kell 20:20

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Analüüsiks edasi:
Mida arvata koeraomanikust ,kes koera järelk sitta ei korja.


Õige koer oskab ise oma sita koristada - st. matta
Aga hoopis huvitavam on probleem, et kas koer on oma peremehe iseloomuga või hoopis peremees koera


freelancer - 20.04.2009 kell 20:37

Teatud sarnasust olen ka ise tähele pannud-seda nn välist.Kuid see ei kehti alati.


officer - 20.04.2009 kell 21:28

Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Aga hoopis huvitavam on probleem, et kas koer on oma peremehe iseloomuga või hoopis peremees koera


...kas pead silmas koeraasendit


2mustikas - 11.11.2010 kell 23:23

Tsitaat:
Algne postitaja: BoMBeX
Öeldakse, et laps on kodu peegel...julgen sama väita ka koera kohta, tema käitumises ja hoiakus peegelduvad ka perekondlikud väärtused - kui perekond ja peremees on närvilised ning vägivaldsed on selline hoiak ka koera käitumises domineeriv...

Eks see sõltub ka sellest, kas koeraga tegeletakse ja kui rahulikult mängitakse temaga.
Minu koer on täitsa tubli kutsa.


kodukäija - 12.11.2010 kell 06:53

Lemmikteema.
Minu kutsa on väidetavalt hundi poolt sigitatud, välimuselt, kikude ja jalajälgede suuruselt kaldub sinnakanti küll.Kasvatustöö oli roppraske, kuri, näljane ja sittus (vabandust)nagu kajakas ja ikka kööki.Selle viimase pahega maadlesime pool aastat, aga iseloomu lihvimiseks kulus tervelt neli aastat.
Praegu võin väita, et olen oma koera peale absoluutselt kindel.Ja kuigi meil on ka piiratud ala olemas, oma territooriumilt ta ei lahku.Välja arvatud muidugi jooksuajal, siis peab ketti kasutama.Kuidagi on jopanud, et ta suudab ise otsustada, kuidas mingis olukorras käituda.Krundile sattunud metsloomad aetakse täpselt piirini, sealt edasi ei sammugi.Kutsuti ka politsei palgale, sest Roki arvel on kaks leitud inimest, üks küll surnult, aga teise sai kätte suht viimasel hetkel ja pääses külmumisest.
Peale kõige muu muidugi parim semu, keda soovida oskaks.Ei ole saanud mingit koolitust, oleme lihtsalt kogu aeg kõrvuti elanud ja ta on hea õpilane.Mu albumi ainsal pildil ongi ta peategelane.


iir - 12.11.2010 kell 08:42

See suvi läks mul tuttav jahimees koos püssiga metsa oma valdusi üle vaatama. Mingi hetk vaatab, et hunt seisab ja kavatseb teda rünnata. Ja no tuleb ja tuleb ja viimastel sammudel otsustas hunt haukuma hakata. Siis ta lasti maha. Aga esialgne üllatus oli jahimehel suur, et suvel hunt võtab kätte ja ründab.
Jutu kokkuvõtteks võin öelda, et Kodukäija, kui sa sellise looma oled suutnud ära dresseerida, oled tegija. Sest hundi ja koera segu on suht ohtlik kompott, ilma igasuguse romantikata.
Meediast on läbi aja läbi jooksnud lammaste murdmised. Kaldun arvama, mitte hundikarjad ei rapsi lambaid vaid just need samad hunt-koerad.


kodukäija - 12.11.2010 kell 19:48

Meie alustasime kassipoegadest- oi, roki, vaata, kui ilusad kiisud, meie kiisud...Roki lakkus, nii et kiisudel silmad punnis peas.Siis tuli lapselaps, seda tuli hoida ja valvata.Siis olime lehmakarjas ja võtsime vasikaid vastu ja lakkusime puhtaks...(Roki muidugi lakkus,minu targal juhendusel) Siis võtsime kanad, see oli üks igavene jama, sest Roki armastas korda, kanad aga aedikust välja lennata...Ühtelugu leidsin õue pealt poriseid ja märgi kanu, keda koer oli üritanud aedikusse tagasi toimetada.Mitte ükski ei saanud viga.Pärast said kanad nii targaks, et viskasid kohe pikali, kui koer tuli.Eelmisel karmil talvel elasid meie krundil metskits ja jänes, söötsime neid, koer oli ka lahti.Sauna taga ojas elavad koprad, mina neid näinud ei ole, aga Roki käib nendega ujumas, öösiti muudkui lasevad vees mauh ja mauh.
Ma võiks sellest loomast lõputult rääkida, lugusid jätkub...Ma ei usu iial, et ta kellelegi halba teeks.Ainuke erand on see, kui keegi mulle kallale kipuks, siis on see koer väga ohtlik relv.


Murakaraba - 13.11.2010 kell 11:34

Oi, Kodukäija, su jutt on nii armas lugeda, ma tean sääraseid lugusid omadest kogemustest samuti. Ainus, mis oli minu kohus - valvata, et mu koer ei satuks silmitsi ohtlike inimestega k.a. püssiga inimestega, kui ma ei saa pakkuda talle kaitset.
Elasime siis alevis, kus üks pere hoidis oma kanad lahtiselt, need koperdasid sõiduteel ka ringi tihtilugu. Mees sõitis jalgrattaga, meie koer lahtiselt kaasas. Kodutee viis sealt mööda ja ühel korral koer võttis, nii möödaminnes, kana endale hammaste vahele ja lippas edasi kodu poole. Käsu peale lasi kana vabadusse tagasi
Tark ja julge koer oli, iseõppija ning väärikas kaaslane. Sain talle pakkuda hea noorpõlve, heas mõttes vabadust ja samuti rakendust, jõudis elada kõrgesse ikka, nüüd puhkab ta mulla all kalmistul.


lati - 14.11.2010 kell 10:02

Mu kuri koer ka lahti, möödakäiate peale haugub, aga õueletulijaid ikkagi hirmutab tõsiselt ja vähemalt ühel joodikul võttis käest kinni ka. ma ei pannudki seda talle pahaks. normaalsed inimesed ei tule öösel kellegi õuele räuskama.


freelancer - 14.11.2010 kell 21:02

Normaalsed inimesed ei räuska ka oma õues.


lati - 14.11.2010 kell 22:08

just just, normaalsed inimesed ei räuskagi ja kui siis keegi nii käitub, eriti kui võõras, siis normaalne koer peabki hammastega oma suhtumist väljendama.


Murakaraba - 15.11.2010 kell 11:23

Mu koeral oli oma taktika ohuolukorraks. Ta käitus nagu turvamees, kes peab tagama eelkõige perenaise,-mehe ohutuse ja samal ajal selgelt hoiatama, kellega tuleb tegemist teha, kui eiratakse. Ikkagi 40kg, tugev koer. Mitte kunagi ei tarvitsenud rünnata hammastega, piisas urhatusest, see oli vaid üheselt mõistetav.
Kui võõras hakkas harjumatult kõva häälega rääkima või imelikult käituma siis koer seisis mu ette ja tagurpidi nügis mind kaugemale. See oli leebe teguviis ja olenevalt kuidas ma ise inimest või olusid hindasin, sain ise koera siis rahustatud. Teiseks, koer lõi turvatsooni mu ümber, oli juhus kui meist mööduja äkki, ise juba kaugel meist, jooksis tuldud teed tagasi, oli pillanud ühe paberitüki, mille tuul meie poole kandis. Koer oli silmapilk ümberpöörd ja paar sammu, tema arvates, ohule vastu lõrinal.
Üldse meeldis talle hirmsasti korda luua ja action, püssi paugutamine lõi silma särama. Kord õhtul tühjas parklas jalutades ühes nurgas keegi mees vaidles oma naisega. Hääletoon oli summutatud ja tige. Nad seisid teineteisest umbes 4 meetri kaugusel, pinges kehahoiakuga. Mu koer mõõdetud sörgiga suundus mehe selja taha, meetri kaugusele mehest, istus maha ja urhatas madalalt. Mu koer oli siis juba vana, seepärast julgesin lasta tal omapäi endast kaugemale, ei uskunud et ta läheb võõrale tülile lõppu tegema. Õnneks mees taltus ja ei hakanud jooksma vms. Tallinnas muidugi oli teisigi juhuseid, konkreetseid turvalisust nõudvaid õhtuseid jalutuskäike.
Maal elades oli koeral töökoda valvata päeval, kõik kliendid olid teretulnud kuid ühtki detaili või eset näppida ei lubatud.


kodukäija - 16.11.2010 kell 16:26

Mõtlesin, kuhu teemasse oma tänane lugu panna, sest see ei ole koerast.Nimelt on mul noor vöödiline kõuts, kelle lohakas emme koerale kasvatada jättis ja loomulikult siis ka koera kombed omandas.Ta käib koos koertega võõraid kasse- koeri taga ajamas ja valvab autot, me ikka naerame, et näugur on katusel.
Lugu ise siis selline, et läksin hommikul metsa "akusid laadima" ja koera otsustasin kaasa võtta, noorema koera aga panin ketti, et ta metsas rahu ei rikuks, Roki ainult kõnnib ja vaatab...Poole kilomeetri järel selgus, et olin ketti pannud vale looma.Vöödiline oli meil järel ja ei kavatsenudki tagasi minna.Nii nad siis koeraga lippasid, paar korda juhtusin nägema, et kui Roki puud märgistas, käis kõuts ka saba väristamas.Kõik korralikud puud said läbi ronitud ja kõik võõrad jäljed nuusutatud.Lõpuks siiski kostis hale hädakisa, kui koerkass avastas, et tal on siiski oluliselt lühemad jalad, kui meil Rokiga.Tuli teine üleõla visata ja seal ta siis rippus, tagumiste käppadega tasakaalu hoides.Kui lõpuks küla jälle paistma hakkas, pani kass punuma.Arvasin, et nüüd suurem otsimine, ees ju võõrad majapidamised, töökoda ja oja.Aga kui koju jõudsime, istus teine kompostihunniku otsas ja vaatas, kõrvad kikkis, kas me ometi juba tuleme. Hea veel, et ei haukunud...


Myrk - 17.11.2010 kell 10:35

Tore lugu eelpool, et kõike seda näha peab "nägija" olema. Aga need inimesi hammustavad koerad/ inimesed, minul on nende suhtes oma arvamus. Koer peab olema koolitatud mitte hirmust metsik. Tean koera, lapsepõlvest see loom elas minu peres, lamas vaikselt kui inimesed tuppa sisse, ja välja kõndisid, aga kui midagi kaasa võtsid, uksest välja ei lasknud. Naljakaid lugusid sellega seose meenub veel praegugi.


Kikuke18 - 06.12.2010 kell 00:50

Mul on kodus kaks koera, üks on kasvult suur ja 9,5-aastane. Mäletan teda kutsikast saadik. Meil on ka 1,5-aastane väike koer, kelle saime selle aasta alguses. Mulle on mõlemad väga kallid, kuid suur koer on mul olnud kõik need 9,5-aastat, meie vahel on ilus sõprus. Ma käin temaga väljas jalutamas ja ta alati ootab seda. Kui mina (või keegi teine mu pereliimmetest on kurb), tuleb see koer ise kurva inimese juurde. Ma mäletan, et ma kunagi nutsin millegi pärast, koer tuli minu juurde ja andis mulle käppa, see mõjus nii soojalt, et ma peagi lõpetasin nutu ja kallistasin teda. Kuigi see koer on juba üsna vana, meeldib talle siiani mängida, kui talle lund visata, siis ta hakkab alguses seda sööma, kuid siis viskab lumele maha ja hakkab oma selga sügama ja on näha, et temas on palju elurõõmu.
Väike koer on meil selline, kelle meeldib palju hüpata. Tema on igal hommikul ülirõõmus, kui keegi üles ärkab, kutsa tuleb siis oma saba liputama ja hüppama.
Mõlemad koerad on alati väga õnnelikud, kui keegi tuleb koju ükskõik, kas koolist, töölt, poest või ükskõik kus kohast, kui oled juba tunnike eemal olnud.
Koerad on mu lemmikloomad.


eerik2 - 06.12.2010 kell 22:44

Ütleme nii, et võõra koera puhul ütlen koerale - mina ei puutu sind, ära sina ka mind puutu. Ja pole ükski puutunud ka. Oma koer - suurepärane sõber ja kaaslane.


metsakutsa - 07.12.2010 kell 16:33

Miskipärast meenub mulle üks ütlus: Dogs are better than human beings, because they know but do not tell.
Siinkohal tervitused oma hundile, kes jookseb nüüd juba 2 kuud parimatel jahimaadel. Neetult raske oli sind magama panna, kuid midagi teha polnud. Väärikas, ilus, tugev ja tõesti hea sõber olid - küll kunagi jälle kohtume.