
Teemal "Inimene ja inimene" läksid meie arvamused totaalselt lahku. Üritagem teemaga "Inimene ja koer".
Nagu teada,on inimene looduse kuningas,jumala näo järgi tehtu,looduse kroon,jne,jne ... Koer aga vaid tühipaljas elajas,paremal juhul inimese sõber
ja töömees-majavalvur. Inimese poolt arendatu,inimese poolt kääridega kujundatu,inimese poolt NORMAALSEKS kujundatu - ime siis,et hundid neid ei
salli! Kuidas on Sinu ja koera suhted? Kuidas Sina koera kasvatad,normaalseks kujundad? Milline on Sinu koera iseloom?
Inimene ei ole looduse kuningas. 
"Tühi paljas elajas" on koera kohta karm öelda, seda võiks pigem sama hästi öelda mõne inimese kohta.
Ühesõnaga mulle ei meeldi kui
inimesed väljendavad ennast inetult loomade suhtes!
Minu jaoks on koer sõber,tugi, pereliige.Olen märganud,et kui mul oli stressirohke periood ja sai omajagu nutetud siis kõige parem lohutaja oli koer.
Koer laskis oma kaelas väga pikalt rippuda ja kallida,mõni inimene oleks kindlasti ära tüdinenud.
Võingi öelda,et mu elukaaslane poleks jõudnud vast mind ära kuulata (tegelikult õnneks oli ta tööl sel ajal).
Koera tuleb kasvatada nii,et ta sind kuulaks ja täidaks käske ka siis kui on segavad faktorid mängus.Eks kõige parem oleks muidugi koertekool
koerale.
Kuna mul pole isiklikku koera vaid on mu vanematel ja maja omanikul siis ma ei saa rääkida "oma"koera iseloomust.
Plus lisan ka enda poolt: inimene pole looduse kuningas vaid on pigem looduse hävitamise tõttu parasiit.
Meie kodus on koerad pere liikmed. Nad on tihedates suhetes inimestega sotsialiseerunud, st omandanud suhtlemisoskuse ja vajaduse ning ka inimestele
vastuvõetavad käitumisharjumused. Süvenemata teadusesse (Pavlovi refleksid jne) või erinevaisse religioonidesse, saan puht empiiriliselt tõdeda, et
tegemist on elusolendiga, kelle intellekt on arendatav, kelle emotsionaalne taju ületab kohati inimvõimeid, ning kes oma loomuomadustelt sobib
üldjuhul lähisuhetesse inimesega nii et mõlemad pooled seda suhet emotsionaalselt naudivad.
Koera ja koera vahe võib olla määratu - minul on kodus toas kasvanud Kesk-Aasia lambakoer, naabril on sama tõugu koerad välja ketis. erinevatest
pidamistingimustest ja suhtlusvõimalustest inimestega tuleneb määratu vahe nende koerte käitumuse vahel.
Mida veel lisada? Ära surnud lemmikkoera ei saa asendada pelgalt uue sama tõugu koera soetamisega. Olen seda valusalt kogenud ja enam ei katseta.
Jäägu helge mälestus eliitkoerast mällu sellisena nagu ta oli, järgnevad koerad on isendid omaette, kadunut asendama nad aga ei sobi...
Hetkel siis kodus 4 koera: Kesk- Aasialane, 2 ¹oti terjerit ja üks segavereline kohalikku tõugu "hundikoer".
oh kui jube see oleks kui inimene oleks looduse kroon
mina armastan väga oma koeri - kokku neid 4. vanim saab kohevarsti 15 ja noorim on 2-aastane. ma olen läbi ja lõhki koerainimene. kassid võivad olla -
koer peab olema!
ma arvan, et me mõistame üksteist päris hästi - kui nad ka rääkida oskaks, oleks meil paljustki rääkida..
Meil on koer täieõiguslik pereliige.Meil on olnud kaks koera,esimese koera viibimine meie juures jäi liiga lühikeseks(5a).Teine sai alles
aastaseks.Kuigi ühte tõugu,ometigi nii erinevad...Koertekoolis käimatagi on kuulekad ja taibukad.
Mulle isiklikult on koerapidamine õpetanud olema kannatlikum ja näidanud mulle milline egoist ma võin vahel olla.Koer ei ole seda kunagi.Tema on alati
su jaoks olemas.
meil koer tavaline eriõigustega koduloom.
tuppa kunagi ei saa, võib liikuda üsna vabalt, peab rebased ja võõrad koerad minema kihutama, pudu lojuseid käsu peale ajama, ka inimestest märku
andma ja võimalikult kuri välja nägema.
Mina austan oma koera. Aga mina olen peremees ja tema on minu karja liige. Me saame suurepäraselt läbi.
Ilma põhjuseta (näiteks pooleliolev jooksuaeg) ma teda rihma otsa ei topi ja tema ei tee vastutasuks pahandust ega aja lõrisedes võõraid inimesi taga.
Kus iganes ma temaga käinud oleme, ümberkaudsed lapsed on koeraga kiirelt sõbrunenud.
minu jaoks on minu koer parim! kuna ise viibin õpingutel Tartus, käin vähe kodus, siis koju minnes kujundan teda nii, et see, mis isa vähepeal ära hellitas, kaob ära (Rihma tosas korralikult käima). Ma ei ütle, et ma tahan ta üle domineerida, tahan olla temaga sõber! Sõbralik nagu ta on....
....mis mõttes parim?Ega sa ometi mehi silmas pea
?
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Ära surnud lemmikkoera ei saa asendada pelgalt uue sama tõugu koera soetamisega. Jäägu helge mälestus eliitkoerast mällu sellisena nagu ta oli, järgnevad koerad on isendid omaette, kadunut asendama nad aga ei sobi...
Habe ja teisedki tublid koerapidajad: igasuguse õiguse ja õigluse väärtust kõrgelt hinnates,aja ja loo tõdesid sageli Teist erinevalt nähes,kinnitan: KOER on minu ja pere elus ALATI ülitähtis tegelane olnud ,st täisväärtuslik pereliige ja viimane ka karja juht! Siit ka 1000 punkti Teile! Nagu teate,lahkus meie viimane koer eutanaasiasüsti läbi kaks nädalat tagasi.Pea 14 aastaga võib elusolend nii sügavale hinge kinni kasvada,et lause piinlik on inimestele leina sügavusest ja valatud pisarate hulgast rääkida! Naisest ma ei räägigi ... Aga hea koerapidaja mõistab meid. Tänan!
Tsitaat:Koertega ja teiste koduloomadega on lihtne, sest nende hulgas on harva radikaale. Ka pole nad ülevoolavalt paljusõnalised, nii et alati saab aru, mida nad tahavad või ei taha. Nendega on hea rääkida, sest nad kuulavad su alati ära.
Algne postitaja: Radikaal
Teemal "Inimene ja inimene" läksid meie arvamused totaalselt lahku. Üritagem teemaga "Inimene ja koer".
Kuidas on Sinu ja koera suhted?
Ma ei ole just päris kindel kas olen just päris õige kirjutaja, ma alles neli kuud koera omanik.
Ime mida see väike cavalier on toime pannud meie peres on uskumatu. Ütlen ikka et, kui ma elus olen midagi õigesti teinud siis on see ost üks neist
kindlasti.
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Tsitaat:Koertega ja teiste koduloomadega on lihtne, sest nende hulgas on harva radikaale. Ka pole nad ülevoolavalt paljusõnalised, nii et alati saab aru, mida nad tahavad või ei taha. Nendega on hea rääkida, sest nad kuulavad su alati ära.
Algne postitaja: Radikaal
Teemal "Inimene ja inimene" läksid meie arvamused totaalselt lahku. Üritagem teemaga "Inimene ja koer".
Kuidas on Sinu ja koera suhted?
Loomaarstihakatisena ma absoluutselt jumaldan koeri
Endal veel sedasorti neljajalgset sõpra kodus ei ole - lihtsalt pole talle õigeid elutingimusi pakkuda veel -, aga tulevikus kindlasti plaanis njuufa
võtta.
No nii,nüüd on see sõbraga olemise-elamise-suremise asi ka kajastamist leidnud! Hoides silmad-kõrvad ja SÜDAME lahti,on meil KÕIGELT ELAVALT tohutult
õppida ...
Üks etapp on läbitud,kevadki vahepeal saabunud,ja on aeg EDASI MINNA!
Soovin kõigile OMA hingelise kindluse ehitamiseks jõudu ja rõõmu!
Õnn kaasa,mahajääjad!
Kui on õppimise tahe, siis saab õppida ka. Loodan, et teerada on Sulle avatud ja küllap põikad kunagi siit läbi, kui juba korra on teed ristunud, kipuvad nad uuesti ristuma. Keegi ei keela siia tagasi tulla.
Kuhu edasi
- palju sügavamale ju enam kukkuda ei saa.
Tagasi ronimiseks tuleb aga endal jõudu leida, sest abikäed nii sügavale ei ulatu.
Meie peres on kolm koera ja kass nng nende omavahelist suhtlemist võib nii mõndagi õppida
Tsitaat:Klähvimine on tüütu, aga hullem lugu on mõne radikaaliga, kes säärde kargab.
Algne postitaja: sales
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Tsitaat:Koertega ja teiste koduloomadega on lihtne, sest nende hulgas on harva radikaale. Ka pole nad ülevoolavalt paljusõnalised, nii et alati saab aru, mida nad tahavad või ei taha. Nendega on hea rääkida, sest nad kuulavad su alati ära.
Algne postitaja: Radikaal
Teemal "Inimene ja inimene" läksid meie arvamused totaalselt lahku. Üritagem teemaga "Inimene ja koer".
Kuidas on Sinu ja koera suhted?
Ei ole ikka nii!![]()
Sõltuvalt vist koera omanikust, aga mõni neist, eriti pisemat tõugu, armastab küll radikaalselt palju ja põhjuseta klähvida![]()
Minu ja mu koera suhted on viimasel ajal paremad kui iial varem. Enne ma ikka kiusasin teda tihti ja ta hammustas mind selle eest, selline tihe
omavaheline müramine oli, ja ühtäkki arvas koer, et aitab. Ja hammustas "lõpetuseks". Nüüd mängime rahulikke mänge, mitte ei lähe käppapidi
üksteise külge. See meeldib talle rohkem, pallid ja maiuseotsimine toast jne. Muidu iseloomult on mu koer paras egoist ja peab saama oma tahtmist. Eks
ta juba vana ka - sügisel saab 10a. Ei, muidu tore krants...
On öedud, et mul on naiste maitse, kuid kass meeldib mulle rohkem kui koer... koer on truum ja teenistusvalmim, kuid kuidagi orjalikult... aga kassis
on suursugusust ja iseloomu ning ta pole mingil juhul ori vaid seltsiline
Oma kollasevöödilise Sultaniga jalutasin täna kilomeetrikaudusesse metsa kasemahla tooma... ja ta marssis ikka mu kõrval iseteadvalt saba püsti, aga
saksa lambakoer Hazar löntsin sabas astuses mu jalajärgedesse...
maalapsena olen kasvanud koos koera ja kassiga, oleme üksteist hoidnud ja kaitsnud, sellises õhkkonnas olen ka kasvatanud oma lapsed suurteks ja
traditsioonid jätkuvad selle erinevusega, et neil kodus 2 koera ja kasse koguni 3. Loomad on inimese sõbrad ja abilised ning sulanduvad täiesti
pereellu saades aru ka inimkeelest, olgu vaid inimene nõnda tark, et nende keelest ja miimikast aru saada.
Mulle meeldib vietnami lähenemine, kus kutsu on vajalik niikaua kuni ta ära süüakse. Natuke karmilt küll kõlab - nimelt lõigatakse koera kaela veeni
väike sälk ja riputatakse koer tagajalgupidi ülesse, et veri välja valguks. Enne pühi pidid vietnami külad olema täis surevate koerte kisa.
Koertest ei ole mõtet teha inimesi nad on loomad ja kõik. Igasugune vormimine sõbraks või muuks selliseks on pehmelt öeldes natuke perversne. Või
arvab keegi et loom võib olla sõber või isegi midagi intiimsemat?
hea, et ma pole Vietnamis käinud, liiga võõrad tavad
see võrduks juba peaaegu noa ja kahvliga sealt matti võtmas käimisega, rõve!
ikkagi pean koeri ja kasse inimeste sõpradeks ja abilisteks 
Tsitaat:
Algne postitaja: jll
Mulle meeldib vietnami lähenemine, kus kutsu on vajalik niikaua kuni ta ära süüakse.

mehi ei sööda aga pannakse pere heaks tööle (alimendid)
ja nad "nühivadki" 18 aastat endise pere heaks ! , kui lapsed õpivad , siis kauem
aga koer on tõeline sõber , vähemalt minu oma , alati teeb ta mul tuju heaks , olenematta sellest millega mind on "üle kallatud" või
millise tujuga ma koju saabun
Tsitaat:
Algne postitaja: kranz
Tsitaat:
Algne postitaja: jll
Mulle meeldib vietnami lähenemine, kus kutsu on vajalik niikaua kuni ta ära süüakse.
Äkki on mehed ka niikaua vajalikud,kui neilt lapse saab...hiljem võiks ta ju ka lihtsalt ära süüa![]()
Minu vanematel on koguaeg koerad olnud. Ilma koerata on mul enda kodu raske ette kujutada.
Praegu on mul kodus minu esimene päris enda koer. Mai lõpus oleme koos olnud 2 aastat. Enne tema tulekut ei saanud ma aru,et midagi puudu on, aga
koera tulek täitis suure tühiku. Praegu olen kordades rahulikum ja õnnelikum inimene kui varem.
Koer on iganes tore seltsiline ja ta on minu jaoks alati olemas,mina tema jaoks ka. Koos oleme päevast tavaliselt 24 tundi. Korteris ta ei haugu aga
tööl valvab ala nähtamatute päkapikkude eest.
Ta on väga tark ja arukas loom ning mul on väga hea meel,et meie teed kokku said.
mustvalge collie Ralf,lapsesõbralik
Igal koeral peaks kodu olema, igas kodus ei peaks koer olema.
Koerad nagu inimesedki on väga erinevate iseloomudega, ka tõusiseselt. Olen koertega tegelenud ja koeri omanud vist oma 20 aastat, see on rohkem kui
pool mu elust. Ka praegu on mul kaks koera.
Ja minu kogemused - koer võib olla su parim sõber, kuid koer suudab sind ka nii välja vihastada kui ei keegi teine elusolend.
Mida olen tänu koertele õppinud - alati on olemas tee eesmärgini , aga need teed võivad olla vääääegade erinevad. Tuleb lihtsalt mitte alla anda vaid
katsetada aina uusi lähenemisi.
siis antud juhul tahaksin omale kurjemat koera, liiga seltsiv ja sõbralik teine... ka võhivõõrale teeb taluväravas korraks "auh-auh" ja juba
liputab saba... no mis kodukaitsjat ja valvurist sellisest penist... ainus, mis mind seniajani natuke on kaitsnud on inimlik kartud suure koera ees
Koerad on erineva iseloomuga. Sageli on koer oma peremehe moodi,aga mitte alati. Jahimehele on koer midagi hoopis enamat ,kui pereliige. Koos tehakse
tööd,koos jagatakse saaki,üksteist alt vedada ei tohi!
Meie peres on 2 koera.Nemad on meil pereliikmed. Üks on väike 15 aastane krants,kes on sama vana,kui meie pere. See koer on raske iseloomuga
,parasjagu tüütu ,kuid väga truu oma perenaisele. Teine on bernhardiin,kes kolis meie juurde 8kuud tagasi,kui nende pere pidi elukohta vahetama.Kuigi
ta on 6 aastane ,oleks ta justkui ette tundnud,et meis saab tema uus pere ning võttis meid väga kiirelt omaks. Selle koea teeb austusväärseks tema
tugev ja enesekindel iseloom. Tal on omad veendumused ja harjumused ning ta ei torma iga võõra juurde lipitsema. Kui sellel koeral on paha tuju,siis
ei taha ta meie pere liikmetega ka suhelda vaid hoiab omaette.
Tõeline koerisiksus. Kuna ta on 7 aastane,emane koer,siis võrdleme teda ikka soliidse vanema daamiga.
habe
olen sinuga täiesti nõus.
"Looduse kroonist" on mul üks õuduslugude hulka kuuluv seenemetsas käimine, kus leidsin kraavist surnud lambakoera ja veidi eemal puu
küljest katkenud vana autoturvarihma ja hulganisti metssea- ja võitluse jälgi. Ilmselt oli koer kõidetud seal puu külge ja metssead rappisid teda nii,
et rihm katkes ja koer roomas kraavi surema.
Tahtmine tekkis see inimene ise samasse olukorda panna.
Tiile
Kui meie foorumis ringi vaatad ja hoolega osade tekste loed siis osads mehed ongi samas olukorras.
Rahu nende põrmule.
Krt, kas kellegil on nippi, kuidas koera öösel õues klähvimisest võõrutada. Vana koer (rahu tema põrmule), oli ise selline intelligentne aga seda uut
peab vist õpetama hakkama.
Vargad ja siilid ja liputajad -kõik on eemale peletatud, aga ikka klähvib. Magada tahaks
Võibolla regulaarne suguelu koeral.Sa ise ka klähviks kui peaks üksi magama.
Peaks minema õue vaatama,miks koer pole hulka aega haukunud
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Võibolla regulaarne suguelu koeral.Sa ise ka klähviks kui peaks üksi magama.
- lase koer ööseks ketist lahti, lase käib tädirannas
Seda ma arvasin
reheline
koer vajab seltsi, mis muud
Mina püüan suhtuda kõigisse olendeisse kui võrdseisse.
Eristamine on meelevaldne.
Koduloomaga on jah veidi teine teema, tema eest ma pean hoolitsema. Aga hoolitsema pean ka lapse eest ja ka ju naise eest. Seega nagu alustasingi,
loom on võrdne inimesega.
Looma võrtsustamine inimesega muudaks inimesed mõistusega inimeste sööjateks.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Looma võrtsustamine inimesega muudaks inimesed mõistusega inimeste sööjateks.![]()
Mis krdi loomakaitsjate hala siin jälle hakkab. Armastage oma koeri, aga jumala eest, kägistan ära ja ajan autoga alla iga hulkuva peni! Minu jaoks on hulkuv iga koer, kes rihma otsas või oma aias pole.
Sest nägin äkki taluõuest tee poole jooksmas kurjalt haukuvat paraja vasika suurust koera...
Sellepärast ühinen loosungiga lööge maha kõik koerad, kes pole ketis!
Sales äkki laiendaks sinu viimast mõtterida ka neile kes ei oska riigikeelt.
Milles koerad süüdi on? Inimene on nad selliseks teinud! Ehk tuleks koeraomanikule kallale minna, kui just tahate vägivallaga asja lahendada
Inimest ju maha ei löö. Pealegi ütleb koeraomanik, et ka tema pole süüdi
Mis siis tegema peab? Uusi pükse ja elusid ostma? Ja kui sind võõras koer
ründab, võtad matkakoti ja võileiva ühes ning lähed talusid (lasnakal kortereid) pidi omanikku tuvastama? Edu sulle, vägivallatu
!
Ega koerad polegi süüdi.Asi on rohkem inimestes,kes ilma asja hoolega kaalutlemata neid võtavad.Kergekäeliselt antakse oma kunagine lemmik ära kui toimub korterivahetus või inimesele jõuab äkki kohale teadmine ,et ka koer on elus loom ja tal on oma vajadused.Inimene aga võtab seda looma nagu mängukanni,tahan võtan tahan annan.
Küsimus praegu läks lahti ikkagi sellest,et kurjad koerad peaksid olema piiratud territooriumil,kus nad ei ohusta möödakäijaid.Ei soovi kasutada sõna "kett" .
Et kui aeda pole, aga koera tahaks, vat siis ketti ka ei pane- mis need inimesed hulguvad siis ringi?
koera pidamiseks/omamiseks ilma aiata majapidamises on olemas muud alternatiivid:võru kaelas ja kindel trajektoor.
mul on selline armas toakoer...kes on väga tark..
mulle meeldib ta iseloom,kuigi ta on veel noor,saab aastaseks
armastab mind jäägitult...
minu lemmik kingad tema meelest kõige paremad, võimaluse korral tassib ta need enda pessa(kuid pole neid iial närinud) ja siis vaatab mida ma nüüd
jalga panen.hommikul tervitab oma keeles väga naljakalt ,nagu haigutaks..kui riidlen ,laskub lamamis asendisse ja peidab pea..ma võiksin lõputult
temast jutustada..
reheline
mis sa krillid. Tead idsegi, et kui pidamistingimusi ei ole, siis vastutustundlik koera ei võta, vastutustundetud aga ei hooli kellestki ega
millestki.
Eks mine tee neile see asi siis rusikatega selgeks
Mul pole enda täienduseks midagi lisada
Eelnevas postituses eeldasin vastutustundelisi inimesi,kes võtavad koera.Omades selleks piiratud alaga territooriumi.
Kui on ikka tigedik,siis ketti.
On olnud tagajärgedega probleeme tigedikega,aga tavaliselt on ka nende peremehed sellised.
Mul on ka koer kodus, ta on 4 kuud vana.. ja pisut peale. Olen kuulnud komplimente et ta kuuletub meile väga hästi ..kuulab sõna ja teab juba kus on
ta kodu/elamu ala..vmt (Meil naabritega aeda pole vahel - seega saaks vabalt joosta). Vahest ikka suurest õnnest läheb koeral pea ka segi (eiriti kui
kasse näeb) ja läheb sinna kuhu ei tohi.. Aga ta vist alles väike ja õpib ka inimesi mitte nii sinisilmselt usaldama. Kõik kes ringi liiguvad on
suured sõbrad ja vaja kohe juurde joosta ja neid tervitada.
Kutsikate kooli oleme ka juba edukalt läbinud (beebikool).
Koera tõug on Collie, ta on küll tark ja kuulekas, kuid võib ka väga hästi pähe astuda. Ikkagi karjakoer..
Hetkel on koer lahke, sõbralik ja väga mänguline.. eks see iseloom areneb edasi veel.. ta ju tita.
Minu koer ei ole ketis ja tema "trajektoor" (täitsa põnev määratlus) on kogu küla ja kõik küla inimesed on ta sõbrad, aga võõraste peale
haugub küll, ükskõik millise talu väravasse nad ka ei ilmuks. On üks erand, et ta haugub ka küla inimeste peale, kui need mu taluteele ilmuvad, et see
on siis eriti privaat "trajektoor" tema jaoks
Loomadest ei salli ta kasse ja lindudest varblasi, sest need piiravad kogu aeg ta söögikaussi. Muud loomad ja linnud talle huvi ei paku
Et tegu on saksa lambakoeraga, siis sisendab ta võõrastele piisava respekti tunnet, et teda mitte õrritada
Koer on minu jaoks seltsiline ja lemmikloom...
Vahepeal sai nn. askohta vahetatud ja kolitud oma seitsme asjaga vaiksemasse piirkonda - koer, kui perekonnaliige - kuulab sõna, loomaarmastus on
jäägitu...
Koeraks on 2 aastane Ameerika Pit Bull terjer ja teda ei kipu ka keegi torkima ning õrritama - kirjeldatakse teda, kui tapjakoera - tegelikult on mul
aga kodus nunnunaator, kes on hullem pugeja ja tähelepanu vajaja, kui seda on meie Nurrumootoriga Külaliskass Nipernaadi...
Koer on hindamatu seltsiline!
Öeldakse, et laps on kodu peegel...julgen sama väita ka koera kohta, tema käitumises ja hoiakus peegelduvad ka perekondlikud väärtused - kui perekond
ja peremees on närvilised ning vägivaldsed on selline hoiak ka koera käitumises domineeriv...
Analüüsiks edasi:
Mida arvata koeraomanikust ,kes koera järelk sitta ei korja.
...mida see analüüs sulle annab
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Analüüsiks edasi:
Mida arvata koeraomanikust ,kes koera järelk sitta ei korja.
Teatud sarnasust olen ka ise tähele pannud-seda nn välist.Kuid see ei kehti alati.
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Aga hoopis huvitavam on probleem, et kas koer on oma peremehe iseloomuga või hoopis peremees koera![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: BoMBeX
Öeldakse, et laps on kodu peegel...julgen sama väita ka koera kohta, tema käitumises ja hoiakus peegelduvad ka perekondlikud väärtused - kui perekond ja peremees on närvilised ning vägivaldsed on selline hoiak ka koera käitumises domineeriv...
Lemmikteema.
Minu kutsa on väidetavalt hundi poolt sigitatud, välimuselt, kikude ja jalajälgede suuruselt kaldub sinnakanti küll.Kasvatustöö oli roppraske, kuri,
näljane ja sittus (vabandust)nagu kajakas ja ikka kööki.Selle viimase pahega maadlesime pool aastat, aga iseloomu lihvimiseks kulus tervelt neli
aastat.
Praegu võin väita, et olen oma koera peale absoluutselt kindel.Ja kuigi meil on ka piiratud ala olemas, oma territooriumilt ta ei lahku.Välja arvatud
muidugi jooksuajal, siis peab ketti kasutama.Kuidagi on jopanud, et ta suudab ise otsustada, kuidas mingis olukorras käituda.Krundile sattunud
metsloomad aetakse täpselt piirini, sealt edasi ei sammugi.Kutsuti ka politsei palgale, sest Roki arvel on kaks leitud inimest, üks küll surnult, aga
teise sai kätte suht viimasel hetkel ja pääses külmumisest.
Peale kõige muu muidugi parim semu, keda soovida oskaks.Ei ole saanud mingit koolitust, oleme lihtsalt kogu aeg kõrvuti elanud ja ta on hea
õpilane.Mu albumi ainsal pildil ongi ta peategelane.
See suvi läks mul tuttav jahimees koos püssiga metsa oma valdusi üle vaatama. Mingi hetk vaatab, et hunt seisab ja kavatseb teda rünnata. Ja no tuleb
ja tuleb ja viimastel sammudel otsustas hunt haukuma hakata. Siis ta lasti maha. Aga esialgne üllatus oli jahimehel suur, et suvel hunt võtab kätte ja
ründab.
Jutu kokkuvõtteks võin öelda, et Kodukäija, kui sa sellise looma oled suutnud ära dresseerida, oled tegija. Sest hundi ja koera segu on suht ohtlik
kompott, ilma igasuguse romantikata.
Meediast on läbi aja läbi jooksnud lammaste murdmised. Kaldun arvama, mitte hundikarjad ei rapsi lambaid vaid just need samad hunt-koerad.
Meie alustasime kassipoegadest- oi, roki, vaata, kui ilusad kiisud, meie kiisud...Roki lakkus, nii et kiisudel silmad punnis peas.Siis tuli lapselaps,
seda tuli hoida ja valvata.Siis olime lehmakarjas ja võtsime vasikaid vastu ja lakkusime puhtaks...(Roki muidugi lakkus,minu targal juhendusel) Siis
võtsime kanad, see oli üks igavene jama, sest Roki armastas korda, kanad aga aedikust välja lennata...Ühtelugu leidsin õue pealt poriseid ja märgi
kanu, keda koer oli üritanud aedikusse tagasi toimetada.Mitte ükski ei saanud viga.Pärast said kanad nii targaks, et viskasid kohe pikali, kui koer
tuli.Eelmisel karmil talvel elasid meie krundil metskits ja jänes, söötsime neid, koer oli ka lahti.Sauna taga ojas elavad koprad, mina neid näinud ei
ole, aga Roki käib nendega ujumas, öösiti muudkui lasevad vees mauh ja mauh.
Ma võiks sellest loomast lõputult rääkida, lugusid jätkub...Ma ei usu iial, et ta kellelegi halba teeks.Ainuke erand on see, kui keegi mulle kallale
kipuks, siis on see koer väga ohtlik relv.
Oi, Kodukäija, su jutt on nii armas lugeda, ma tean sääraseid lugusid omadest kogemustest samuti. Ainus, mis oli minu kohus - valvata, et mu koer ei
satuks silmitsi ohtlike inimestega k.a. püssiga inimestega, kui ma ei saa pakkuda talle kaitset.
Elasime siis alevis, kus üks pere hoidis oma kanad lahtiselt, need koperdasid sõiduteel ka ringi tihtilugu. Mees sõitis jalgrattaga, meie koer
lahtiselt kaasas. Kodutee viis sealt mööda ja ühel korral koer võttis, nii möödaminnes, kana endale hammaste vahele ja lippas edasi kodu poole. Käsu
peale lasi kana vabadusse tagasi
Tark ja julge koer oli, iseõppija ning väärikas kaaslane. Sain talle pakkuda hea noorpõlve, heas mõttes vabadust ja samuti rakendust, jõudis elada
kõrgesse ikka, nüüd puhkab ta mulla all kalmistul.
Mu kuri koer ka lahti, möödakäiate peale haugub, aga õueletulijaid ikkagi hirmutab tõsiselt ja vähemalt ühel joodikul võttis käest kinni ka. ma ei pannudki seda talle pahaks. normaalsed inimesed ei tule öösel kellegi õuele räuskama.
Normaalsed inimesed ei räuska ka oma õues.
just just, normaalsed inimesed ei räuskagi ja kui siis keegi nii käitub, eriti kui võõras, siis normaalne koer peabki hammastega oma suhtumist väljendama.
Mu koeral oli oma taktika ohuolukorraks. Ta käitus nagu turvamees, kes peab tagama eelkõige perenaise,-mehe ohutuse ja samal ajal selgelt hoiatama,
kellega tuleb tegemist teha, kui eiratakse. Ikkagi 40kg, tugev koer. Mitte kunagi ei tarvitsenud rünnata hammastega, piisas urhatusest, see oli vaid
üheselt mõistetav.
Kui võõras hakkas harjumatult kõva häälega rääkima või imelikult käituma siis koer seisis mu ette ja tagurpidi nügis mind kaugemale. See oli leebe
teguviis ja olenevalt kuidas ma ise inimest või olusid hindasin, sain ise koera siis rahustatud. Teiseks, koer lõi turvatsooni mu ümber, oli juhus kui
meist mööduja äkki, ise juba kaugel meist, jooksis tuldud teed tagasi, oli pillanud ühe paberitüki, mille tuul meie poole kandis. Koer oli silmapilk
ümberpöörd ja paar sammu, tema arvates, ohule vastu lõrinal.
Üldse meeldis talle hirmsasti korda luua ja action, püssi paugutamine lõi silma särama. Kord õhtul tühjas parklas jalutades ühes nurgas keegi mees
vaidles oma naisega. Hääletoon oli summutatud ja tige. Nad seisid teineteisest umbes 4 meetri kaugusel, pinges kehahoiakuga. Mu koer mõõdetud sörgiga
suundus mehe selja taha, meetri kaugusele mehest, istus maha ja urhatas madalalt. Mu koer oli siis juba vana, seepärast julgesin lasta tal omapäi
endast kaugemale, ei uskunud et ta läheb võõrale tülile lõppu tegema. Õnneks mees taltus ja ei hakanud jooksma vms. Tallinnas muidugi oli teisigi
juhuseid, konkreetseid turvalisust nõudvaid õhtuseid jalutuskäike.
Maal elades oli koeral töökoda valvata päeval, kõik kliendid olid teretulnud kuid ühtki detaili või eset näppida ei lubatud.
Mõtlesin, kuhu teemasse oma tänane lugu panna, sest see ei ole koerast.Nimelt on mul noor vöödiline kõuts, kelle lohakas emme koerale kasvatada jättis
ja loomulikult siis ka koera kombed omandas.Ta käib koos koertega võõraid kasse- koeri taga ajamas ja valvab autot, me ikka naerame, et näugur on
katusel.
Lugu ise siis selline, et läksin hommikul metsa "akusid laadima" ja koera otsustasin kaasa võtta, noorema koera aga panin ketti, et ta
metsas rahu ei rikuks, Roki ainult kõnnib ja vaatab...Poole kilomeetri järel selgus, et olin ketti pannud vale looma.Vöödiline oli meil järel ja ei
kavatsenudki tagasi minna.Nii nad siis koeraga lippasid, paar korda juhtusin nägema, et kui Roki puud märgistas, käis kõuts ka saba väristamas.Kõik
korralikud puud said läbi ronitud ja kõik võõrad jäljed nuusutatud.Lõpuks siiski kostis hale hädakisa, kui koerkass avastas, et tal on siiski
oluliselt lühemad jalad, kui meil Rokiga.Tuli teine üleõla visata ja seal ta siis rippus, tagumiste käppadega tasakaalu hoides.Kui lõpuks küla jälle
paistma hakkas, pani kass punuma.Arvasin, et nüüd suurem otsimine, ees ju võõrad majapidamised, töökoda ja oja.Aga kui koju jõudsime, istus teine
kompostihunniku otsas ja vaatas, kõrvad kikkis, kas me ometi juba tuleme. Hea veel, et ei haukunud...
Tore lugu eelpool, et kõike seda näha peab "nägija" olema. Aga need inimesi hammustavad koerad/ inimesed, minul on nende suhtes oma arvamus.
Koer peab olema koolitatud mitte hirmust metsik. Tean koera, lapsepõlvest see loom elas minu peres, lamas vaikselt kui inimesed tuppa sisse, ja välja
kõndisid, aga kui midagi kaasa võtsid, uksest välja ei lasknud. Naljakaid lugusid sellega seose meenub veel praegugi. 
Mul on kodus kaks koera, üks on kasvult suur ja 9,5-aastane. Mäletan teda kutsikast saadik. Meil on ka 1,5-aastane väike koer, kelle saime selle aasta
alguses. Mulle on mõlemad väga kallid, kuid suur koer on mul olnud kõik need 9,5-aastat, meie vahel on ilus sõprus. Ma käin temaga väljas jalutamas ja
ta alati ootab seda. Kui mina (või keegi teine mu pereliimmetest on kurb), tuleb see koer ise kurva inimese juurde. Ma mäletan, et ma kunagi nutsin
millegi pärast, koer tuli minu juurde ja andis mulle käppa, see mõjus nii soojalt, et ma peagi lõpetasin nutu ja kallistasin teda.
Kuigi see koer
on juba üsna vana, meeldib talle siiani mängida, kui talle lund visata, siis ta hakkab alguses seda sööma, kuid siis viskab lumele maha ja hakkab oma
selga sügama ja on näha, et temas on palju elurõõmu.
Väike koer on meil selline, kelle meeldib palju hüpata. Tema on igal hommikul ülirõõmus, kui keegi üles ärkab, kutsa tuleb siis oma saba liputama ja
hüppama.
Mõlemad koerad on alati väga õnnelikud, kui keegi tuleb koju ükskõik, kas koolist, töölt, poest või ükskõik kus kohast, kui oled juba tunnike eemal
olnud.
Koerad on mu lemmikloomad.
Ütleme nii, et võõra koera puhul ütlen koerale - mina ei puutu sind, ära sina ka mind puutu. Ja pole ükski puutunud ka. Oma koer - suurepärane sõber ja kaaslane.
Miskipärast meenub mulle üks ütlus: Dogs are better than human beings, because they know but do not tell.
Siinkohal tervitused oma hundile, kes jookseb nüüd juba 2 kuud parimatel jahimaadel. Neetult raske oli sind magama panna, kuid midagi teha polnud.
Väärikas, ilus, tugev ja tõesti hea sõber olid - küll kunagi jälle kohtume.