
Või on olukordi, kus kaotad enesevalitsuse ning elad oma närvilisuse/ärritatuse teiste inimeste peal välja? Või jääd alati rahulikux?
Kui olin noor siis läksin väga kergesti endast välja....kord nägin ennast peeglist sellisel momendil ja see pilt oli jube. Selle pärast nüüd püüangi ennast talitseda.
vahest võtab ikka *tsensuur* keema küll ja siis ma vannun lõugan jne
õnnex pole selliseid olukordi tihti kus mind niivõrd välja vihastatakse
Ka minuga juhtub seda vahel-Ja olen sellises seiusundis teinud ka asju mida hiljem olen kibedalt kahetsenud.
Tahaks loota et midagi sellist juhtub haruharva!
tänan!
Õnnex olen ma veel üsna õpivõimeline ja see kehtib ka enesekontrolli valdamis kunstis
Olen õppinud end talitsema ja paljuski on mu töökogemus mulle
abix olnud
aga jaah........ega ta vist ilus pilt ei ole kui ma tigedat emalõvi mängima hakkan
No niisuguseid inimesi küll väga vähe on...või pole neid üldse, kes poleks kunagi enesevalitsust kaotanud.
Loomulikult on juhtunud ja juhtub seda ka minuga.
Aga kui need korrad lähevad väga tihedaks...peaks mõtlema kas pole miskit lahti ja päris halvasti.
Nagu Li-li siin mainis, peab õppima ennast valitsema ja seda teen ka mina...ikka püüan säilitada rahu.
Mõnikord ei saa ma isegi aru, miks äkki nii kergelt ärritun. Lihtsalt olen kuidagi "paigast ära" ja ei leia üles oma sisemist rahu. Kui sellal juhtub ette mingi põhjus, mille peale oma ärritus välja valada, siis imestan pärast isegi, miks ma niiviis probleemi tekitasin. Miks ma olen mõnikord nii närviline??? Miks ei suuda ma alati ennast valitseda, kuigi tahaksin? Teisel korral ei tekita samasugune situatsioon mitte mingit ärritust...
ma olen küll ärritunud ja valanud oma viha välja, eks kõige rohkem on saanud seda oma mees tunda aga ma ikka viisakas ka, pärast vabandan ja räägin
põhjuse ära
Olen elu jooksul õppinud end taltsutama. Aga kui hästi järgi mõelda, siis eriti polegi nagu endast välja läinud. Paar korda hästi ammu kui poisid sõna
ei kuulanud, siis viskas küll kopsu üle maksa.
Ahjaa, ükskord olen ka teinud siukest tegu et kui mehega sõnelesime ja ta üritas mulle hakata kätega selgeks tegema kui õigus ikka tal on, siis tema
suutsin maha rahustada nii, et viskasin purgitäie peent pipart talle silmevahele. Kohe rahunes maha. Samas mõtlen et hea et nii ikka läks, mul oli
käepärast ka kuum kastmepann.
Aga see on ka kõik. Sest ajast peale olen marurahulik. Samas mõtlen, et kas mul tõesti enam närve polegi? No isegi lollid kliendid ei suuda mind
endast välja viia.
Väljapool kodu tuleb küll nüüd haruharva ette. Kodus ... on tulnud. Aga eks elu ole õpetand end talitsema.
Aga kuidas käituda kui oled sattunud sellex väljaelamise objektix või on keegi seda Sinu lähedastest? Kui näed, et selgelt kellelegi ülekohut tehakse ja end tema peal välja elatakse... oeh, mis moodi ära seletada ja inimestele mõistus pähe panna? Ja kui üx kord paistab olevat see õnnestunud, avastad ikka jälle korduvalt, et miski tegelikult muutunud pole...
tglt on nii et ega keegi teine saagi ju kaitsta, ikka peab ise olema see, kes vastu hakkab ja püüab selgitada ja hoida rahulikuna inimest. mu ema
üritab senimaani mulle pähe astuda ja oma viha vahel esineda aga ma len suureks saanud ja julgen juba ise välja astuda, vanasti ikka vanavanemad
kaitsesid.
aga midagi muuta, see suht võimatu, inimene peab ikka ise tahtma muutuda...
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Aga kuidas käituda kui oled sattunud sellex väljaelamise objektix või on keegi seda Sinu lähedastest? Kui näed, et selgelt kellelegi ülekohut tehakse ja end tema peal välja elatakse... oeh, mis moodi ära seletada ja inimestele mõistus pähe panna? Ja kui üx kord paistab olevat see õnnestunud, avastad ikka jälle korduvalt, et miski tegelikult muutunud pole...
Tsitaat:Aga kui see isik on niivõrd noor, et ei suuda end ise veel kaitsta ning vastu hakata...?
Algne postitaja: penelope
tglt on nii et ega keegi teine saagi ju kaitsta, ikka peab ise olema see, kes vastu hakkab ja püüab selgitada ja hoida rahulikuna inimest.
/.../
ahaaa.....siin on sõda tulekul
soovitav olex ju muidugi targemat mängida aga hetkel on asi ju nõrgemas ,keda kaitsma pead
Siin nüüd konkreetne
jutt abiks, kui ikka jutt aitab.......aaaga,tegelt vaheta õhkonda, ära jäta surkiale pinda kelle või mille peale end välja valada........olgu korra
omaette
Tavaliselt suudan aga just eile kaotasin selle totaalselt ära ja ei ole siiani veel yles leidnud
andsin alla...
Endal ka ikka ette tuleb et päris endast välja lähen, me emaga mõlemad siuksed parajad pähklid ja kumbki järgi ka ei anna ja nii me siis vahest võime
terve päeva lõuata kuigi taganjärele mõeldes tundub see kõik naljakas ja mõttetu,üx päev oli vaidlus näiteks saapalukku pärast kuna mina pidavat kõik
saapalukkud mis majapidamises on katki tegema
ja ega ma ka saand siis alla jääda ju
aga selliseid väga suuri riide nüüd on vähem ette tulnud ja viimasel ajal ma püüan karjumise asemel vaikselt oma tuppa kaduda 
Tsitaat:Siis pead midagi väga muutma ja astuma otsustavad sammud. Sellist asja ei tohi lasta juhtuda...see jätab sellele nõrgemale ja väiksemale eluks ajaks jäljed. Mõtle hoolikalt järgi...vaata üle oma võimalused ja katsu lihtsalt välja astuda sellest olukorrast. Arvan, et sul on koht kuhu minna...võta see väike ja mine. Elatakse ka väga viletsates tingimustes, aga rahus. Ja usu mind...see nõrgem ja pisem on tänulik selle eest....teda ei huvita see, et ümbritsev esialgu viletsam on...teda huvitab hool ja armastus ja ümbritsevate inimeste käitumine.
Algne postitaja: Virgin
Tsitaat:Aga kui see isik on niivõrd noor, et ei suuda end ise veel kaitsta ning vastu hakata...?
Algne postitaja: penelope
tglt on nii et ega keegi teine saagi ju kaitsta, ikka peab ise olema see, kes vastu hakkab ja püüab selgitada ja hoida rahulikuna inimest.
/.../
Kui mul vähegi võimalik on, siis mina astun sellistest situatsioonidest lihtsalt ära. Ka kui tahaks midagi veel öelda. Loen 10-ni, keeran selja ja
lahkun. Vahel jääb lahkumine veidi hiljaks, aga erand kinnitab reegli.
Enesevalitsuse kaotus on vahel võigas kõrvalt vaadata küll.
Tähendab kui ma vihastan siis võib väga kiiresti kontroll kaduda, tavaliselt võttan asja rahulikult, mingit naljategemist ma enda kulul ei salli, kui
esimesest hoiatusest aru ei saa tuleb lihtsalt asi füüsiliselt selgeks teha.
Aga kriisiolukordades ei ole veel kordagi enesekontrolli kaotanud.
Pean häbiga tunnistama, et olen suhteliselt ruttu ärrituv inimene .. mõningates olukordades.
Vahel ei suuda miski mind vihale ajada, kuid kui ema platsis .. oi-oi .. siis on sõda lahti..
Teiste peal üritan võimalikult vähe välja elada .. kõige rohkem on mees selle osaliseks saanud, kui ma lihtsalt murdun ja muud peale nutmise võimeline
tegema ei ole 
Mind on väga raske kõvasti kõigutada, ei mäletagi millal see viimati oli, aga ilmselt kuskil tumedas lapsepõlves, kuid tasakaal on taastatud jällegist
silmapilkselt, mis tuul ikka müürile teeb 
Olen täielik kolleerik. Ägestun kergesti. Minu vihapursked ei tundu kaasinimestele ohtlikena. Küll aga teen ennast naeruväärseks
Ärritun küll vahel, aga teiste peal välja elan seda harva, üldjuhul suudan enda sisemuses ikka asjad ära klaarida.
Ega ma õigeks ka pea seda, et teiste peal oma halb kõik välja elada, asju ka inimese kombel annaks ju lahendada.
Lugu selline, et niikaua kui asi ikka täiesti fucked up ei ole, on kõik kenasti....
aga kui punased piirid on ületatud,
siis miks peaksin ma end tagasi hoidma?
pealegi, kui end kohe wälja elada,
saab wihast pettumusest wms lahti.
see ei kogune nii inimese sisse.
hahhaaaa.
ma ise suht rahulik inimene, teinepoolgi ütleb aegajalt, et liiga rahulik. mind suht raske väliselt endast välja ajada, sisu võib möllata.... aga vahest, omaette, leiab miskit poksikotisarnast.... sõjaväes, kui kopp ette juhtus, oli ka poksikott hea kaaslane...no mõtted saab eemale. heh, aga muidu poksikotti ei puutu, veelvähem inimest.
Üldiselt olen rahumeelne, aga samas jällegi väga impulsiivne... Kui ikka mind endast välja viiakse, siis on raske päris rahulik olla ja siis saavad
kõik ja kõige eest... Aga sellisesse staadiumisse jõudmine võtab aega...
Püüan ikka rahulikult asju ajada ja klaarida...
Mind suhteliselt raske endast välja viia. Võin üsna kaua igasugu jama kannatada, a kui ikka piir kätte jõuab saab asi kuri olema.
A töö on õpetanud oma tunnete ja meeleoludega vaikselt hakkama saama.
Ja kahjuks mõnikord siiski ka asjasse mittepuutuvad inimesed kannatada saavad.
vahete vahel lihtsalt viskab mõni asi ära ja siis olen vist päris jube
(eriti kui mõni jobu tln liikluses keskmist näppu vibutaba aga
tegelikkuses ise süüdi)
aga üldiselt ma rahulik inimene
w00t, ma olen rahu ise ju!
Oman sellist tilkuva vee efektil olevat kannatust. See peab pikalt vastu. Vett muudkui tilgub ja tilgub... Ja ühel hetkel saab anum täis. Ning see
viimane piisk võib olla ka imepisike, kuid ta on see viimane, mis vee üleääre ajama pani...
Sellele järgneb tavaliselt tugev torm...
Siis täielik rahu... ja anuma täitmine algab otsast peale...
Kui tegemist on kodanikuga, keda kohtan esimest-teist korda, siis suudan kindlasti rahulikuks jääda ja loodan lihtsalt, et ei pea temaga eriti thti
suhtlema.
Kui aga mind ärritab tegelane, kes on minu silmis juba mõnda aega järjest vastumeelsemaks muutunud ja ta sõltumatta vihjetele sellest aru kah ei saa,
siis olen suuteline ennast mitte just eriti peenetundeliselt selgeks tegema
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Või on olukordi, kus kaotad enesevalitsuse ning elad oma närvilisuse/ärritatuse teiste inimeste peal välja? Või jääd alati rahulikux?
Ma selline närvipundar, et elan end ikka välja kui miskit on. Karjun, röögin, valan pisaraid ja kui maha rahunen, siis mõtlen, et milleks ma seda
kõike tegin 
Kõige rohkem ma vihastan enda peale ja siis lendavad küll asjad.
Teiste suhtes olen suht rahulik, aga kui piir saaab ületatud siis tuleb üks sõna- sõda küll.
Ei suuda kahjuks
. Klienditeenindajana kohtan ikka igasuguseid frukte
. Aga ega ma loomulikult kliendile välja ei näita, et kannatus katkemas, vaid
olen ikka viks ja viisakas edasi. Aegajalt üritab mõni meesklient hakata mingit mesijuttu ajama, siis teen sellise kurja tädi näo pähe ja enamus teist
korda enam ei proovi
.
Ma ei suuda kuna ma olen üsna keevaloomuline ja kui mul paha tuju on ja keegi veel midagi ütleb...siis soovitan eemale hoida...
Kaotan küll vahel enesevalitsuse. Lõppude-lõpuks pole ma robot, et oma emotsioone alati alla suruma peaksin. Kui ikka mõni inimene mulle tahtlikult ja teadlikult ajude peale käib, siis lõpuks saab ta selle, mida otsinud on. Siis ütlen suu puhtaks - mida ma temast ja tema käitumisest arvan. Suvaliste inimeste peale ei hakka energiat raiskama, saavad ikka vaid need, kes on selle välja teeninud.
Mind on ikka väga raske endast välja viia. Praktiliselt võimatu. Kuigi mõned inimesed on seda suutnud.. .aga neid kordi võib vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui ikka mingit väga tõsist põhjust pole, siis endast õue ka ei lähe.
Ei ole ma ka kivist, et suudaks alati rahulikuks jäädes asju lahendada...Paar korda elus olen ka endast välja läinud, et oleksin inimesele kätega
kallale läinud, aga see selleks... Reeglina aga peab selleks päris mõjuv põhjus olema, et ma kole-koledasti ärrituks 
Jahh suudan! ..... võibolla ainult siis,kui üksinda olen, luban endale emotsiooni väljaelamist.
sõltub kas ärritaja teeb seda sihilikult?
ei, mitte alati. ja juhtub isegi liiga tihti, et ma ei suuda end vaos hoida. ma ei ole selle üle üldsegi õnnelik, aga ei oska end selle külje pealt
kuidagi parandada kah...oehh, ega elu ei olegi nii kerge, kui paistab esmapilgul.....
Lapsena olin sageli endast väljas, teismelisena keerasin pidurid peale ja jätsin kõik omateada, nüüd harjutan, ütlemist, et asi ei meeldi enne, kui kurjaks saan.
Olen väga rahulik inimene ja väga harva kaotan enese üle kontrolli. Siiski seda tuleb ette ja sel puhul ikka ka tiba tuld purskan
, mida hiljem
mõistagi kahetsen
.
Kuid püüan väga, et seda harva juhtuks 
Alati ei suuda. Kui ikka teine läheb isiklikuks, siis ei lase endale enam sitasti öelda. Nii et jah, mina ei suuda alati säilitada oma
enesevalitsust.
üldiselt suudan säilitada, kuid kui pidevalt ikka peale surutakse siis ükskord peab ju plahvatama... ja see vaatepilt ei ole ilus...
alati kohe päris kindlasti mitte. aga päris kindlalt ma ka ei karju inimeste peale, vaid torisen endamisi või hakkan nutma.
No kui ikka inimene aru ei saa või ei taha kuulata , siis viskab korralikult koppa ette .
JA võin teha midagi mida pärast kahetsen või öelda . See seimene varjant on väga harva juhtunud
Mulle meeldib arvata, et suudan ennast kontrollida, aga enda arust liigagi tihti oma ärritusel välja lasen paista.
Aga kui enda ümber vaadata, siis on lausa masendav, kuidas inimesed ei suuda oma emotsioone kontrolli all hoida ja sellega nii iseendale kui ka
teistele ainult halba teevad.
Alles täna hommikul kaotasin enesevalitsuse, ei tea, mispärast see mõnedel küll nii kergesti peab käima.
Kui noor olin ärrutusin tihti ja ilma asjata, nüüd sellist asja nagu enesevalitsus minu jaoks ei olegi, see lihtsalt kuidagi loomulikuks saanud ja ei
pea sellele üldse mõtlema, pigem kui näen, et teine inimene hakkab ärrituma aitan kohe sellele kaasa, endal kohe palju lõbusam vaadata. Millegi
pärast olen kujunenud selliseks, miks? ei tea. Aga ärritumine teistes paneb mõtte veel kiiremini tööle kuidas teda veel rohkem piinata
Ja olen
rahul sellega!!!
Edit: Arvata võib Anahid
Väga ärritav faktor iseenesest
ei suuda! ja enamasti kaotan enesevalitsemise inimeste lolluste voi jaarapaisuse peale
erinevalt paljudest eelnevalt postitanud kodututest
suutsin varem rohkem enesekontrolli omada, viimasel ajal aga on asjad hullemaks lainud... igapaevane stress, mis teha 
Yliemotsionaalne <---- Mu ema ytleb nii....
Olen kahjuks selline inimene, kes elab ennast tihti välja seal, kus pole vaja 
Tahaks öelda, et suudan.
Tegelikkus on siiski teistsugune, piisava ärrituse puhul heidan kontrolli kõrvale
mõnikord ärritab mind isegi kõige pisem asi...ntx kõhuvalu
on ette tulnud kombinatsioon sess+haigus+perekondlikud üritused. ning see on vist ainus kord, kus ma tõsiselt endast välja olen läinud. igal juhul
tekkis koju jõudes ülisuur tüli poest valesti valitud juustusordi üle. siiani naerame ja meenutame kolme aasta tagust paarinädalast
pilt-on-häält-ei-ole aega, kui "meie suurt juustusõda"
aga jah, siis tõstsin tõesti häält ning hüsteeritsesin...
Tsingis khaani õpetas ema:
Kui vihastad, siis enne vastamist hakka ükshaaval mõlema käe sõrmi pikku painutama. Kui oled jõudnud kümneni, siis käib mõistus juba tunnetest üle.
Siis on aeg otsustada.
Tavaliselt ei suuda.Suht tihti l2hen n2rvi.Hakkan ropendama ja s6imama.
Aga tavaliselt on p6just ka.
endast välja ajavad igasugu tühised inimesed oma nõmedusega, aga nii, et ma nüüd keset tänavat karjuma hakkaksin või kätega kallale läheks, see peab
olema üks suur probleem siis
olen lihtsalt nn. hambad ristis olnud ja ära kannatanud ja omaette siis pobisenud ja auru välja lasknud, et mitte vihast lõhki minna
aga kõige lihtsam variant- lähen võimaluse korral jalutama, et maha jahtuda
Enamasti säilitan siiski kontrolli.
Mõnikord ärritun minagi
, kuid enesevalitsust enamasti ei kaota (tegelikult ei meenugi ühtegi korda...
).
Aga ärritunud olekus olen selline "natuke torisejat sorti"...
Tsitaat:
Algne postitaja: ullike
Mõnikord ei saa ma isegi aru, miks äkki nii kergelt ärritun. Lihtsalt olen kuidagi "paigast ära" ja ei leia üles oma sisemist rahu. Kui sellal juhtub ette mingi põhjus, mille peale oma ärritus välja valada, siis imestan pärast isegi, miks ma niiviis probleemi tekitasin. Miks ma olen mõnikord nii närviline??? Miks ei suuda ma alati ennast valitseda, kuigi tahaksin? Teisel korral ei tekita samasugune situatsioon mitte mingit ärritust...
Tööl on mu enesevalitsemine garanteeritud, seda haavatavam olen siis, kui end koduses miljöös lõdvaks lasen. Ega enesevalitsemine ka siis kuhugi ei
kao, ma lihtsalt räägin vahel valjemini! 
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Või on olukordi, kus kaotad enesevalitsuse ning elad oma närvilisuse/ärritatuse teiste inimeste peal välja? Või jääd alati rahulikux?
Kahjuks väga harva suudan ennast valitseda...raske
ma p2ris emotsionaalne inimene ...kui ikka vihastan k6vasti siis elan selle ka v2lja ...ma 2kk-vihaga kah...kahjuks v6i 6nneks ..kui olen 6nnelik elan
selle ka v2lja ...kui kurb siis nutan .....mis m6tet on emotsioone varjata ...parem jagada teistega 
muidugi ei suuda
jouh, krt. Teiste peale välja elama ei lähe, kuid enesevalitsuse säilitamine mis tahes olukorras tahab suisa õppimist. Õpime ja edeneme.
nööp on päris emotsionaalne..tihti kaob eneskontroll, ni heas kui halvas mõttes...tegelt kui vääga vaja suudan end valitseda ka
kätega kallale ma
ei lähe
Noorena olin temperamentsem aga nüüd suudan säilitada enesevalitsemist pea igas olukorras.
võõrastega suheldes on see senini õnnestunud aga laste peale olen ikka röögatanud kui nad lollustega hakkama on saanud
just hetk tagasi kaotasin enesekontrolli, kui ühte absurdset emaili lugesin!
hea. et on olemas kodutud.com kuhu saab kohe oma emotsioonid valja elada.
Omateada ei kaota enesevalitsust. Viimati ärritusin vist ca 1,5a tagasi aga see oli ka pikaajalise järjekindla pindakäimise tulemus.
Juhtub mõnikord.
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Või on olukordi, kus kaotad enesevalitsuse ning elad oma närvilisuse/ärritatuse teiste inimeste peal välja? Või jääd alati rahulikux?
Emotsioone ei pea endasse sulgema vaid negatiivsetel emotsioonidel pole vaja lasta tekkida.
Sõltub millise pilguga ebameeldivatele või ärritavatele situatsioonidele vaadata, enamasti leidub neis niipalju koomilisi elemente, et päris raske on
naeru tagasi hoida. Naeru tagasi hoida on aga ainult sellepärast tarvis, et mitte situatsiooni veel koomilisemaks ajada kuna see võib teised osapooled
täielikult endast välja viia
Momeeli rääkisd sama mida mina, lihtsalt klaverit toksisid rohkem
(või tahtsid ehk öelda, et Sina ei kogegi neg. emokaid?
)
Tavaliselt olen rahulik tüüp. Igas olukorras rahulikuks jäämine oleks küll väga vale. Leian, et laip on kõigega rahul.
Pole läbinud salaagendi koolitust, kes igas olukorras säilitaks külma närvi.
Juhtub, ikka juhtub. 
hiinlasest oraakel nimetas mind "yang huo" (põletav tuli) - keevaline, kompromissitu ja soe ühekorraga, kuis oled just ära teeninud - saad
pehmeima pai, aga võid ka hammastest ilma jääda
Ikka säilitan seda,kuna omaarust pean endast niipalju lugu küll,et saan endaga heasti läbi,soovimata olla keegi teine
Suudan küll. Need on väga harvad korrad, kui sisemine katel kipub kaant kergitama. Ja ka siis on võimalik end koos hoida. Õnnestub küll.
Võõaste kui selliste suhtes suudan jääda rahulikuks.Tutavatega ka.Neil ei ole midagi öelda mis peaks mind endast välja viima.
Ainuke kelle peal ma ennast välja elan ja ei huvitu mis emotsioonid mul välja tulevad on minu ema.Keda ma ei respecteeri.
Suudan küll...ma ei taha kellegile seda rõõmu valmistada,et ta arvab,nagu suudaks mu endast välja viia-see alandaks mind ta ees.
Hmm, eks ta nii vist olegi, et enamik inimesi ei kaota ja mina siis koondan selle kõik endasse ja kaotan nende eest.
Ma olen juba peris kindel, et minu kodu on kaameraid-lutikaid ka täis....

Tsitaat:
Algne postitaja: moonlight
Ma olen juba peris kindel, et minu kodu on kaameraid-lutikaid ka täis....
![]()
Kas sa suudad enne vihastamist lugeda kümneni?
kui ikka vihastan, siis pole mingit lugemist! lugeda voin parast reaktsiooni... jamasid kokku
Tsitaat:
Algne postitaja: Andrew
Kas sa suudad enne vihastamist lugeda kümneni?
Ei mina suuda
EI, igakord küll mitte.
Vahel harva küll kahetsen tagajärgi, aga midagi pole teha
emotsioon on lendu lastud