
Päris varajases eas juba küsiti,kellex tahad saada.Ja tookordne siiras vastus ei pruugi tänasele vastata
Alustades uut etappi elus.........sa näed
seda vaimusilmas ka tulevikus,kuid oh ebaõnne...
Kui palju mõtled sa oma tulevikule ja palju sa asju etteplaneerid?
lapsena sai möeldud mida vaid...nyyd piirdun vaid plaanidega mida peaksin
suutma ellu viia
ebareaalset enam mötteks tihti ei vöta
Alati vähemalt 10 sammu ees
P.S Hea et minust juuksurit ei saanud... kogu lapsepõlve olin kindel, et õpin juuksurix... praegu ei tundu see idee sugugi ahvatlev...
tuleb meelde muinasjutt........üksiti,üksiti õeke
Olen see inimene kes elab päev korraga aga plaanimajandus käib mu mõtetes,et oma tegudes eriti kahetsema ei peax
Eluke juba on korra selline
gaootiline
Praegu elan päev korraga ja ootan, millal pojad kooli lõpetavad. Rohkem ei oska ma midagi ette planeerida. Kuigi suurem aur läheb laste (no mis lapsed küll enam!) peale, püüan veidi ka oma isiklikku elu sealt kõrvalt elada. Seega praegu vähemalt paar aastakest erilisi plaane küll pole. Aga kunagi ei tea ju, mida elu ette toob.
Einuh, tegelikult on sageli selliseid äkkideid, mis eriti hääd ja kohe ka teostatud saavad... kahetsema ei pea tehtud vaid tegemata tegusid
Kuid rahaasjadest paistab see eriti hästi välja, et tulevikule ka ikka mõtlen...
Nojah, tegelikult ei planeeri suurt miskit ette, kõik tuleb siis kui tuleb või väheke hiljem - minu põhimõte. Kuigi jah, nüüd plaanin hetkel
tööleminekut. SEda peab plaanima ju, sest ennem vaja ka lapsehoidja leida pisipõnnile. Samas ei uskunud kunagi, et sellise ameti peale iial lähen,
lapsena tahtsin ikka õpetajaks või arstiks 
tavaliselt elan ikka üx päev korraga ma olen tähele pannud et minu puhul nende suurte plaanide tegemine tavaliselt untsu läheb
praegune ainuke eesmärk on ülikool ära lõpetada muule mõtlen hiljem 
Minust pidi baleriin saama ..
Aga siis tuli välja, et ma ei väändu piisavalt ja liiga pikaks kah kasvasin ..
Aga minul on hetkel plaanis ainult emaks olemine .. selle võtan tuleviku plaaniks
elu olen juba piisavalt raisanud, nüüd lähen ja teen õhtukoolis keska lõpuni ja hakkan edasi õppima. kaua sa ikka vanemate rahakotuil elad.
minu viga ongi see et planeerin liiga pikalt ette ja siis muudan oma huvisid ja nii ma siiani olengi hüpelnud ühe ja teise idee vahel. ainult et peale
lapse sündi tuli mõistus pähe.
mina tahtsin polraaruurijaks saada kuid nüüd teen tavalist käsitööd ja käin koolis. heameelega õpiks lõputult, sest töö ei jookse eest aga haridus küll
Tahtsin saada emalenduriks, aga vot kus jama, olen hoopis isane ja parimal juhul saaksin ainult lenduriks
Irv......tegelikult on mõned unistused ja tuleviku plaanid aga ei räägi midagi 
Mingeid erilisi plaane pole. Lapsed suureks kasvatada ja ehk õnnestub kunagi ka unistus täita oma isiklikust majast aiaga. On ka palju teisi unistusi,
aga need rohkem ebareaalsed
Kunagi lapsena tahtsin hirmsasti õpetajaks saada
Viimasel ajal ei plaani midagi. Pole enam plaanida midagi. Elu on jõudnud sellesse staadiumi.
Tahtsin saada kelleks tahtsin aga vene sõjavägi lõi minu elu segi. 87-89 ära olla ei olnud hea aeg. Oleksin olnud sel ajal kodus oleks elu hoopis
teisiti läinud.Nüüd aga peame sõpradega alatasa mainima, et oleme kas paar aastat vara või paar aastat hilja sündinud. Aga tulevikuunistus on
selline, et vanaduspõlve veedan soojal maal palmi all memuaare kirjutades ja äkki õnnestub ka Eesti esimene Nobel kätte veel elusana saada. Seega teie
tibukesed andke aga ainest millest kirjutada ja kunagi ma panen teid laulu sisse...!
Tänan!
Unistasin kunagi sellest, et saan vene keele ja matemaatika õpetajaks. Või lasteaiakasvatajaks.
Sain keele peale küll, aa veidi teise nurga alt.
Unistasin lastest. Kaua unistasin. Sain.
Unistan ... jõuluõhtust omas majas ja laste ja lastelaste külaskäigust ... No äkki lähebki nii.
Plaane pean veidi. Mingid märgid tuleb teatud asjadeks maha panna. Muidu ikka päeva haaval.
Mina tahtsin saada keemiaõpetajaks. Kahjuks armastuse tõttu jäi see saavutamata. Siis tuli uus armastus ja uued tuuled hakkasid puhuma. Nüüd õpin kaht
eriala korraga.
Edasised plaanid on: abielluda, kaks last, maja, norm.töökoht jne.
mina olen see tüüp, kes ei oska hästi tänases päevas elada
Kogueag mõtlen tulevikust. Mul on isegi exceli tabel, mil nimeks "tulevik"
Aga usun, et see minu planeerimine on meile kasuks ka tulnud - oleme vähese ajaga meie jaoks tähtsaid asju saavutanud.
Kuid kardan, et kunagi kui kõik saavutatud on, ei oska seda nautida.
Tegelt olen ka sellele ajale mõelnud - tegevust peaks jätkuma...
kõüige parem
elada 1 päev korraga
mitte teha mingeid plaane jne
vot
Mina umbes 12aastast alates teadsin kelleks tahan saada... siis keskkooli ajal hakati mulle seda nii peale suruma... et kui sa tahad selleks saada
siis pead seda ikka rohkem oskama... ja siis see teine on kaa väga hea kui sul see selge.... see ajas nii närvi mind... nüüd suur muudatus... reaal
ainete pealt tahaks hoopis suunduda humanitaar ainetle... kuid jah raskesk teeb see, et keskkool juba lõpetatud kuid mitte just kõige paremini ja siis
ka raskem edasi õppida 
ma mõtlen pidevalt tulevikule...mul nagu aega tegtutseda veel ja hetke plaanidegatahax siisi korravalvurix saada...samas vo mulle ei meeldi ja ei sobigi see...kõike tuleb proovida ja katsetada...jaelada päev korraga...muidu on jama kui ei lähegi nii nagu plaaninud oled...
Tüüpiline on minu puhul see, et kui miskit väga planeerin ja aretan, siis kipub üldse untsu minema.
Pigem etteplaanimata asjad õnnestuvad enam.
Aga no sellised veidi paika pandud sihid, et kuhu suunas liikuda, need kindlasti peavad olema. Muidu võib teelt eksida kui pole sihtiees. Päris üks
päev korraga elada ka ei saa. Aga need on tõesti vaid suunasihid. Konkreetne tee kujuneb mineku käigus.
Ehh...ja pealegi arvestades teatud asju ... tuleks mul olla iga õhtu tänulik, et see üks päev veel mulle anti
Kuidas minu unistus ei täitunud.
Kui ma olin oktoobrilaps, küsis õpetaja, et "Andrew, kelleks sa suureks saades tahad saada?" Mina, et kosmonaudiks. "Oi, kui tubli
poiss!", hüüatas õpetaja ja silitas pead.
Pioneerijuht küsis ka minu tulevikuunistuse kohta. Mina olin ikka omale kindel ja ütlesin tallegi, et kosmonaudiks. "No tubli, kuid sa kaalu
teisi elukutseid ka, eks?" arvas too.
Kutsevalikukomisjoni ees küsiti jälle, et kelleks. Mul oli kerge vastata, sest siht kogu aeg silme ees. Ütlesin, et kosmonaudiks. Esimees võttis
prillid eest, silmitses mind ja arvas, et nii küpsel inimesel oleks sünnis elu tõsisemalt võtta.
Minu esimene pruut. Suudlesime hämaras pargipingil ja temake sosistas mulle kõrva "Kallis, kellena sina tahad tulevikus töödata?" MIna ikka,
et kosmonaudina. Peale seda pole ma teda rohkem juhtunud nägema.
Sõjaväes ütlesin kah, et kosmonaudiks. Peale seda sain omale hüüdnimeks Laika.
Jäi minu unistus täitmata. Liiga palju pandi jalgu taha.
Andrew, sinust oleks võinud saada kirjanik - ladusalt jutustad.
Mina tahtsin saada lapsena näitlejaks. Kui nägin "Vanemuises" Hermaküla, armusin temasse ja soov süvenes veelgi. Siis, millalgi 60-ndatel,
tuli Hermaküla meile kooli külla ja minu otsus sai valmis. Astal 1969 tegin teise otsuse ja ma isegi ei mäleta, miks.
Ehin ennast veidi võõraste sulgedega, nagu tarbimislaenu võtja. Tegelikult proovisin ümber jutustada Korzetsilt kuuldud jutukest.
Mina tahtsin saada baleriiniks. Balletitantsijat minust ei saanud, küll aga viis armas ema mu käekõrval tantsutrenni. Võistlustantsuga sai tegeldud
pea üheksa aastat. Ehh...oleks ma vaid tln-s sündinud kasvanud siis oleks mu unistus ehk täitunudki. Tantsupisik minu sees aga elab edasi ja päris
haigeks pole ma jäänud ainuüksi seetõttu, et tegelen funky ja latiino aeroobikaga 
Mina tahtsin saada põllumeheks juhtival kohal ja sain ka. Kuid siis tuli EV ja tegi minuga omad korrektuurid. Nii et unistus täitunud ja kaotatud.
mina tahtsin tuletõrjujaks saada,kuna meie naabrimehest Viljandi tuletõrje ülem alati rääkis kõva häälega,kui minu ema läheduses viibis,et tuletõrje auto peab alati nii puhtusest läikima,et kui autole peale vaatad,ajab kõvaks(ja naistel ilmselt märjaks)!
Et siis hoopis lennundus ravis sind ereka probleemidest
mul alati väga deitailne vähemalt 5aasta plaan ees-kuid millegi pärast tuleb alati nii välja ,et pole plaani ligidalgi 
väiksena tahtsin karjatalitajaks saada,enam mitte.nüüd tahan oma tarbe- ja iluaeda
päris varajast iga ei mäleta, aga keskkoolis tahtsin sekretäriks saada. Siis ei pea tööd tegema, vastad telefonile ja jood kohvi.(omal ajal
sekretäridel polnud ju korralikke töökohustusi). Saigi see unistus teoks ja päris korralikus asutuses.
Niimoodi kellast kellani istudes kohvi juues ning unistades, tuli teine soov, saaks palju reisida..aga see on juba teine teema.
Mina planeerin kuni 5min. oma tegemisi ette. Ja ikka mõni asi ebaõnnestub.
ainult tulevikule mõtlengi
ja ei planeeri midagi, muudkui unistan 
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Kui palju mõtled sa oma tulevikule ja palju sa asju etteplaneerid?
ei mõtle, ei planeeri.
lapsena ei tahtnud ka kellekski saada, ja kui küsiti, siis valetasin. sest kõik tahtsid ja niipalju tarkust oli mul küll, et minu absoluutne
ükskõiksus sel teemal pole päris normaalne. 
lapsena ronisin kaevu kaanepealt hobuse selga, (õnneks oli madal "saarlane"
asisin lakast kinni ja kolasin kus juhtus, kõigile teatasin,
kui suureks saan hakkan tallimeheks(ju vist tallinaiseks), keska ealisena tahtsin arstiks kuid sain agronomiks, kuid see karjäär lõppes koos nõuka
Eestiga,nüüd teen vajalikku riigi palgatööd millest riik midagi ei arva ja tulevikus korralikku "pinssi" ka ei maksa, vat mõtlengi kuidas
kuiva nahaga sellest olukorrast kaldale ujuda
lapsena sai küll arsti ja kooli mängitud
kas just unistasin nendest elukutsetest, aga läks nii, et põnnidele kasvataja olin küll mingi aja
eluliselt ei armasta unistada ja pikalt ette planeerida
siis kisub ikka viltu, alati tuleb midagi vahele
Päris alguses tahtsin autojuhiks saada.Põhikooli lõpus äürimeheks,nüüd olen viimased kuus aastat müünud ja ostnud ning kliente teenindanud.Lähitulevikus tahaks tegeleda eneseanalüüsiga,et selgitada välja kõige õigem elukutse enda jaoks.Praegu tunnen,et suurem osa minu võimetest jääb kasutamata ja sellega ei saa mitte rahul olla.
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Päris varajases eas juba küsiti,kellex tahad saada.Ja tookordne siiras vastus ei pruugi tänasele vastataAlustades uut etappi elus.........sa näed seda vaimusilmas ka tulevikus,kuid oh ebaõnne...
![]()
Kui palju mõtled sa oma tulevikule ja palju sa asju etteplaneerid?
Mina mõtlen kogu aeg tulevikule. Ma just otseselt ei planeeri midagi - lihtsalt tean millist elu ma tahan ja iga päev sinna poole ka pürgida üritan.
Ma mõtlen peaaegu iga sammu juures, et kuidas see või too tegu minu või mu pere järgnevaid päevi mõjutab.
See millest ma lapsepõlves unistasin erineb ikka tänasest väga (välja arvatud ehk laste arv).
minu tulevikule motlemise viisaastaplaanist on saanud viiekuuplaan! umbes poole aasta jagu planeerin ette ja suhteliselt detailselt. muud moodi ei
tuleks elust ju midagi valja.
aga jah abstraktsed unistused ja plaanid nagu mehele minek ja laste saamine ning mone organisatsiooni asepresidendiks hakkamine vilksatavad kah peast
labi
blondiini asi ju!
Tulevik. Nii kauge ja pime. Kuigi see on kohe järgmine hetk.
Ei planeeri midagi, kuna asjadel on komme täpselt vastupidises suunas minna!
Unistan vaid ehk.
Ütleme nii et tulevikule mõtlemine on üsna nullilähedane.Mul on küll mõteid olemas aga ma ei püüdle nende poole nii pingsalt ja pühendatuna
Wauu! Vahva oleks stjuuardina mööda maailma ringi kimada
mereröövliks tahtsin saada
pole õnnestunud
Tahtsin saada pianistiks, nüüd olengi klaverimängija ja kuntsnik
Ei unista enam, täitumata jäävad unistused teevad haiget. Erilisi plaane ei tee, kuid syllekukkuvatest võimalustest haaran julgelt kinni ja tegutsen.
väiksena soovisin saada metsavahiks. kui sirgusin piisavalt suureks, oli see ametikoht juba ära kaotatud. aga kummalisel kombel valisin siiski
elukutse, mis 80% vastab kutsumusele.
ma ei planeeri oma elu kuigivõrd ette, aga jälgin tähelepanelikult vihjeid selle kohta igapäevaelu mustrites, unenägudes vms. vahepeal kippusin seoses
järelkasvuga liialt keskenduma tulevikule (ette muretsema majandusliku heaolu pärast jms) ja see maksis kätte, kuna olevikust hakkas kaduma
tähelepanu, rahulolu, lähedus. tulen tasapisi olevikku tagasi.
Poistena mängisime aiva sõda, koolis oli mu hüüdnimeks - Laidoner
Aga mitte kunagi ma ei unistanud saada sõjaväelaseks vaid hoopis
loomaarstiks.
Keskas, sügaval veneajal, pidime kirjutama kirjandi teemal, kes oleksin, kui oleksin 20 aastat vanem või noorem. Kirjutasin siis ausalt, et kui vanem,
siis oleksin metsavennana surma saanud, aga kui noorem, siis saaks Eesti presidendiks. Kirjandi eest sain 3-me, kuid õpetaja jättis selle igaks juhuks
oma kätte.
Läks nii, et sain juristiks, aga lõpuks ikka sõjaväelaseks, ülem kirjutas eelmisel aastal iseloomustusse: "vaimult sõjaväelane, hingelt
kaitseliitlane"...
Ei planeeri midagi ette, aga äraootava rahvuslasena hoian teadmised haljad...