Board logo

Öelda või mitte öelda!?
tiina - 11.02.2003 kell 12:16

Väga palju on selliseid naisi, kes ei taha omale elukaaslast ja meest vaid tahavad lihtsalt last. Otsivad kuskilt omale kena juhututtava ja teevad asja ära.

Kas see on õige? kas mehel on õigus teda, et ta on lapse isa ja et tal on kuskil laps olemas? Kas naine peaks ütlema seda mehele, et on teda selleks otstarbeks kasutanud või mitte? Kas mehel polegi siis sõnaõigust? Mida arvate sellisest asjast ja teguviisist?


meryli - 11.02.2003 kell 12:22

Tea, tegelikult ehk oleks öigus....samas...on spermadoonorid, kelle sepermaga viljastatakse ja lepingus on punktid, et nad kunagi ei hakka järelkasvu järgi jälgi ajama See jäägu naise omale südametunnistusele.


MonaLisa - 11.02.2003 kell 12:27

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Väga palju on selliseid naisi, kes ei taha omale elukaaslast ja meest vaid tahavad lihtsalt last. Otsivad kuskilt omale kena juhututtava ja teevad asja ära.

Kas see on õige? kas mehel on õigus teda, et ta on lapse isa ja et tal on kuskil laps olemas? Kas naine peaks ütlema seda mehele, et on teda selleks otstarbeks kasutanud või mitte? Kas mehel polegi siis sõnaõigust? Mida arvate sellisest asjast ja teguviisist?


tegelikult mina väga kahtlen selles, et pärast rasedaks jäämist naine suudab mehest mitte mõelda.. Üks asi on unistada lapsest, teine- teda kanda, sünnitada ja kasvatada.. See on üsnagi raske katsumus juba armastavale-armastatud naisele, kellel on kodune toetus olemas..
ja näiteks kui laps on väga oma isa nägu, siis paraku tuleb mees ise ka meelde.. Ja mina ei kujuta ette, kuidas naine suudab armastada last, kelle isa tal on ükskõikne..

ja laps pole mänguasjake või lemmikloom, kellega võib toimida ainult oma soove järgides..Kui naine ei suuda teist inimest (meest) endale ligi lasta, miks ta siis arvab, et ta lapse puhul saab sellega hakkama?? Lapsed on väga keerulised olevused


tirtsik - 11.02.2003 kell 19:37

tean üht meest, kellele naine tegi ettepaneku, et kuna tema abikaasa ei ole võimeline lapsi saama, aga hirmsasti ikka tahaksid last, siis oleks väga vaja kedagi, kes lihtsalt teeks lapse ja hiljem ennast nende pereellu ei segaks ja lapse isaks saaks ikkagi naise abikaasa. ja nii saigi tehtud. see minu tuttav mees ise lapsi veel saada ei tahtnud, oli veel ikka üsna noor, aga tahtis inimesi aiadata. kui laps juba sündinud oli, siis käis korra või paar last vaatamas ka, aga ütles kohe ka ära, et väga armas küll, et see minu laps bioloogiliselt, aga see laps on ikkagi nende inimeste oma tegelikult juba... mulle täiesti vastvõtmatu ja mõistmatu, aga tundub, et saadi hakkama millegagi, mis mõlemad osapooled õnnelikuks tegi ja ilmselt sellesse peresse väga palju rõõmu tõid.
ise ei kujuta küll ette, vähemalt praegu küll mitte, et sellist asja teeks. ikka laps seostub mulle selle mehega, kellega ta saadud on. tundub kudagi ebaloomulik mõelda lapsest eraldi mehest. samas saan aru ka nendest naistest, kellel bioloogiline kell tixub, aga meest, kes tahaks hirmsasti perekonda luua, pole kuskil. tia... saan aru nendest, aga ise... väga kahtlen, kas ma midagi sellist teeksin, ikka lapsel peaks isa ka olema, vähemalt mingisugunegi.


cleona - 11.02.2003 kell 22:48

Moraalne kasvatus ütleb et nagu peaks ju ikka!Samas on aga situatsioone kus targem on vait olla ja mitte öelda.Ja neid naisi kes tahavad ainult last ja mitte meest ja kohustusi kummagipoolseid,ei olegi nii vähe.Tean päris mitut...ja tegelikult on mul neist kahju!Nii meestest kui naistest sellisel juhul...


Lola69 - 12.02.2003 kell 00:52

Üldiselt arvan, et mehel on õigus teada. Aga kui naine ikka väga last tahab ja arvata on, et meespoole teadmisest tuleks tüli, siis andku minna ja jätku teadmatusse.

Kuigi jah, kuidas suhtuda aga sellesse, kui naine peab armukest ja laps ei ole mitte oma mehe oma, vaid armukese oma ja seda teadlikult? Kas kirjutada oma mehe kontole ja kanda saladust lootusega, et tegelik isa silmnähtavalt välja ei löö ja silmapiiril olema ei satu lapse kasvades, või ... ? Sellisel puhul on igatsugu juhtumised võimalikud.


tiina - 12.02.2003 kell 07:45

See kõik on tõesti nii võrd ehkudega asi. Kui jätta ütlemata, siis südametunnistus piinaks ja kunagi laps suuremana nagunii hakkab küsima kes ja kus on tema isa. Valetada? Aga kui laps suuremana hakkab isa otsima,et kohtuda oma isaga? Samas kui öelda mehele...jälle jama. Algul võib mees küll nõus olla, et ta ei sekku jne. Aga lähevad aastad ja kunagi võib hakata vasardama mõte...et mul on ju kuskil laps! Veri on paksem kui vesi...nagu öeldakse.

Sama kehtib ka minu meelest abielus. Ainult, et kui keegi peale su enda ei tea, et laps teise mehega....siis ei tule asjad välja ehk. Aga see peab küll olema ülitugev naine, kes terve elu suudab sellise vale koormaga elada. See on ju jube hingepiin ja kellegiga seda jagada ei saa, sest asi võib välja tulla ja siis tagajärjed ettearvamatud.

Ma ei mõista küll neid naisi hukka, kes omale last tahavad, aga mees ei taha ja siis otsivad omale lihtsalt mehe kes lapse valmis teeks, aga päris heaks ma seda kah ei kiida. Aga mis neil naistel üle jääb, kui bioloogiline kell näiteks tiksuma hakkab? Kuntsliku viljastamise jaoks pole ju kõigil raha...see on ju ikka ropp kallis. Odavam on leida paariks ööks omale mees.

Pole kunagi ise sellises olukorras olnud,ei oska seda ehk ka õigest kandist hinnata. Aga keeruline tundub see asi küll.


Kayleigh´n I - 12.02.2003 kell 09:42

Ma vist ikka ütleks ..
Seda on juba sellepärast vaja, kui laps oma isa kord otsima hakkab.
Kuigi olen isegi sellele variandile mõelnud, et lihtsalt magan kellegagi .. kuni jään rasedaks ja mehele ei ütle. Ja isegi, kui isa last ei taha, siis on tal ikkagi vast õigus teada ..
Ei tea .. eks see ka olukorrast sõltu.


Lola69 - 12.02.2003 kell 09:49

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Kuntsliku viljastamise jaoks pole ju kõigil raha...see on ju ikka ropp kallis. Odavam on leida paariks ööks omale mees.



Nii hirmus kallis ta nüüd ka ei ole, küsimus ei pruugi alati hinnas olla. Pigem ... egas seda kohe üksikule naisele tehta kah. Minu arust on siin ka mingid paarisuhte eeldused. Tehakse ju kõiksugu analüüse ja asju mõlemale partnerile. Et seda lihtsalt kliiniku uksest sissemarssivale üksikule naisele tehtaks ...

Ei ole see nii üksühene midagi.
Kõigele lisaks on Eesti väike. ja olgugi, et arstieetikaga käib kokku vaikimine, jutte tekib ikka.


tiina - 12.02.2003 kell 13:58

Nii või naa oleks see ikka päris suur probleem. Õnneks küll minul sellist pobleemi pole, aga paljudel naistel on.

Vist tõesti ei taheta lambist seda kuntsliku viljastamist teha. Seda eelistatakse ikka paaaridele teha. Ja arsti eetikat ma 100% küll ei usalda...Eesti liialt väike ja inimesed lobisemishimulised.

Kuidas sellise probleemiga aga abielus hakkama saada, et laps teiselt ja oma mees ei tea jne. ? Ei kujutagi ette. Kas on võimalik lõpmatuseni seda saladust hoida...või tuleb see siiski kunagi välja... Valel ju teatavasti lühikesed jalad...eh.

See kah kahe otsaga asi, kas mees peaks teadma või mitte. Südametunnistuse järgi peaks mees ikka teadma, kui isaks saab. Samas, kui mingeid nõudmisi ikka ei esita ja tahad rahus elada, siis ehk parem mitte rääkida. Igal juhul väga keeruline värk ja minul need mõtted ainult oletuste õrnal vundamendil seisavad. pole sellises olukorras olnud ja ei satu kah, aga mõtlen siin üksi kodus igasugu asjade peale...mis mul muud ikka teha


Oleskleja - 13.02.2003 kell 00:23

Kui naine mehele ikka öelda ei taha,siis ei puutu se tõesti mehesse.Iseasi on laps.Lapse jaoks on väga raske elada ilma isata.Olgu ta ükskõik kes,kus, või milline,aga ta on siiski isa.Laps ei ole süüdi, et emal on probleeme suhtlemise või kurat teab millega ja ta ei saa öelda lapse isale tõtt.Kui ta muidugi üldse teab kes isa on.


ipsu - 13.02.2003 kell 08:50

Kui naine tahab ainult last siis ta ei kaota ju midagi kui mehele ütleb: kui mees ei ole huvitatud ei ole midagi katki. Aga valikuvõimalust peaks ikka andma.


olevt - 30.11.2006 kell 15:20

Tsitaat:
Algne postitaja: Oleskleja
Lapse jaoks on väga raske elada ilma isata.Olgu ta ükskõik kes,kus, või milline,aga ta on siiski isa.Laps ei ole süüdi, et emal on probleeme suhtlemise või kurat teab millega ja ta ei saa öelda lapse isale tõtt.Kui ta muidugi üldse teab kes isa on.

elu on siiski näidanud, et lapsed kasvavad kenasti ka ilma isata. Laps ei oska isa tahtagi, kui ta pole sellise nähtusega nagu 'isa', kunagi kokku puutunud.


pisimimm - 30.11.2006 kell 15:23

Aga miks sa arvad, et lapsed pimedad on? Teistel ju on isad...pole see sugugi nii väike mure lapse jaoks, kui meie, suured vb arvame


Lola69 - 30.11.2006 kell 15:24

Vahel on mõni mees heale tuttavale nõus ka spermat loovutama. Kunstlikuks viljastamiseks. Lapse ja naise elus ei osale. Omalgi pere ju.

Juhtub.


Lola69 - 30.11.2006 kell 15:26

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Aga miks sa arvad, et lapsed pimedad on? Teistel ju on isad...pole see sugugi nii väike mure lapse jaoks, kui meie, suured vb arvame
Kuuldavasti suudavad agarad vanaisad seda lünka täita. Ja väga hästi. Lihtsalt olemas olles ja lapse elust osa võttes.
Seda enam, et väga paljud pered on katki ning liigagi sageli isasid lihtsalt pole pildil. Sõna on tuttav, aga tegelast ei tea.


olevt - 30.11.2006 kell 15:28

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Aga miks sa arvad, et lapsed pimedad on? Teistel ju on isad...pole see sugugi nii väike mure lapse jaoks, kui meie, suured vb arvame

kindlasti näeb, et teistel lastel on isad. No ja siis. Üks asi on mõistusega ja teine asi emotsioonidega reageerida. Ta võtab asja lihtsalt rahulikult. Olulised on kahtlemata ema selgitused, et miks on niimoodi kujunenud.


pisimimm - 30.11.2006 kell 15:29

Aga Lola, kui vanaisa pole? Siis mis...on lasteaias isadepäevapidu, jõulupidu ja lapsed pole, kellega minna, pole seda OMA isa, kes teistel on... Tead, isegi 3-4 aastased saavad sellest aru... Jah, mingist vanusest ehk suudad seda mõistusega võtta ja aktsepteerida, aga noorena? See on ikka pisikesele inimlapsele väga valus...

Lisatud: olen seda oma laste aias ja koolis näinud, kuidas vaatavad need lapsed, kel isasid pole neid, kes on seal koos papsiga...kuidagi kahju on neist, ausalt.


olevt - 30.11.2006 kell 15:30

alla kolme aastale lapsele on üldse isa üsna vähetähtis

lisatud: mimm, sinul on kindlasti neist kahju. Aga kas neile läheb korda täiskasvanute kaastunne


Lola69 - 30.11.2006 kell 15:31

Siis on kohal emad. Ja ongi nii. Mõni emme suudab oma lapsele pakkuda oluliselt enam ka isadepäevapeol kui lõhutud tööpäeva pärast vingus papa, kes ära kibeleb.

Lapse isa-puudujäägi saab korvata ka ema. Kui ta on olemas.


pisimimm - 30.11.2006 kell 15:31

Seda kindlasti, ja enamasti see ju nii ongi, aga ikkagi oleks hea, kui lastel oleks oma issid


olevt - 30.11.2006 kell 15:33

ideaal oleks muidugi, et oleksid olemas mõlemad ja asjalikud vanemad


Lola69 - 30.11.2006 kell 15:34

Ideaal on ideaal.

Aga noh, elu on selline segiläbi-puder.


Lilith - 30.11.2006 kell 15:36

Lapsel on õigus teada,kes ta isa on ja teda ka tunda.


Lola69 - 30.11.2006 kell 15:40

Kindlasti on lapsel õigus teada.

Isegi kui isa ei taha lapsest suurt midagi teada. Kuigi jah, tundma laps isa vastu viimase tahtmist nagunii ei saa.

Mina tean paari sellist juhtu, kus olgugi, et isa ei ole lapsest eriti huvitatud, on laps saanud omale vanavanemad lisaks. Papa enda vanemad on lapselapsest küll huvitatud.
Ka võimalus. Miks ei võiks lapsel olla vanavanemaid? Kui nende suhetega muidugi toime tullakse.


skingirl - 30.11.2006 kell 15:53

ma arvan, et väga südametu on niimoodi meest ära kasutada sellise omakasu eesmärgil sellised naisi tuleks kriminaalkorras karistada!


johann - 30.11.2006 kell 21:56

Iga emalikult mõtleva naise loomus on paljuneda,olenevata tulevase lapse isa tahtmisest või asjasse pühendamata sigida...
Lapsed on elu edasiviiv põlvkondAlgul soovitud ja pärast oleme sõltuvad nendest(lastest).


officer - 30.11.2006 kell 22:03

.....sellele kyssale pole ainuühest vastust,mis toetuks rusikatega vastu rinda tagumisele..... /seltsimehed,parteikoosolek otsustas isanime avalikustada!/


johann - 30.11.2006 kell 22:21

...ka seltsimehed sexisid ja partei koosolek noomis Miks Sa naabrinaise õnnistatud olukorda viisid?

Olen sündinud siberis ja ma poleks sobilik olnud punane olla...


freelancer - 30.11.2006 kell 22:28

selleks ongi õigem teha rivi-siis ei pea keegi pärast lapse sünni pärast süümekaid tundma.Võib alati rahustada ennast teadmisega et raul oli peale mind ja tõnu enne.


Sybill - 30.11.2006 kell 22:37

Ma arvan, et üleüldse on egoistlik soetada last juba eos mõttega ta isata jätta.


officer - 30.11.2006 kell 22:39

ikkagi,saatuse tahtel võib see olla ainuõige valik...


Sybill - 30.11.2006 kell 22:42

officer - antud teemat käsitledes võib naiste puhul üldjuhul jumala, saatuse ja juhuse välistada...üldjuhul


officer - 30.11.2006 kell 22:44

to Sybill: ega sa ometi seda juhuse välistamise juttu tõsiselt mõtle?


Sybill - 30.11.2006 kell 22:46

to officer: ma pole just kuigi elukogenud, aga mõtlen küll. Mis siis?


officer - 30.11.2006 kell 22:47

to Sybill:...ma pole just kuigi naine olnud!


Sybill - 30.11.2006 kell 22:51

to officer - arvad? Mine tea


ariita - 30.11.2006 kell 22:59

juba lasteaia laps oskab küsida" kus või kes mu isa on?" või hoopis" miks minul pole isa?" see küsimus jääb talle mällu ja aastatega täieneb küsimuse sisu,mida vanemaks saab laps, seda raskem on talle vastata aga vastama peab, nii, et emal tuleb leida õige moment millal väikesele inimesele kõige raskema vastuse annab, muidu võib suhtumine emasse väga muutuda.( see on lihtsalt minu arvamus)


johann - 30.11.2006 kell 23:13

Meie peres oli 4 poissi(üks on siberi mullas) ja mind taheti"näha" tüdrukuna..., :abielus inimeste turvalisus on lapsed.


johann - 01.12.2006 kell 07:24

Isegi piibel ütleb ,et seks peab toimuma laste sigivuse jätkuks...
Kas hiljem isa ka vaja onSelle leheküljeni ma pole jõudnud.
"Kurest"räägitakse ikka hea,kui TA osatakse kodustada ja hoida.Naabrimees võib olla ,kuid isa ta ei asenda.


anne51 - 01.12.2006 kell 11:24

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Väga palju on selliseid naisi, kes ei taha omale elukaaslast ja meest vaid tahavad lihtsalt last. Otsivad kuskilt omale kena juhututtava ja teevad asja ära.

Kas see on õige? kas mehel on õigus teda, et ta on lapse isa ja et tal on kuskil laps olemas? Kas naine peaks ütlema seda mehele, et on teda selleks otstarbeks kasutanud või mitte? Kas mehel polegi siis sõnaõigust? Mida arvate sellisest asjast ja teguviisist?

Inimesed tahavad igasuguseid asju ja teevad kõik, et saada oma tahtmist. Olen nõus Sibylliga, et see on egoistlik ja ei lähtu lapse heaolust, aga ma ei lähe ka kividega loopima. Tublid naised kasvatavad lapse üles ja laps on tänulik elu eest.
Kas mehele öelda, oleneb mehest. Kuigi, eeldades, et niisugust soovi omav naine on heal järjel ja enesekindel, kes ei tee last mingi tropiga, ei näöe ma põhjust, miks mehele mitte öelda. Eeldan ka seda, et endast lugupidav naine ei lähe last tegema abielumehega. Ta on nii tark, et ei võta riski.


Blond_Bimbo - 01.12.2006 kell 20:49

Kui meest on vaja ainult lapse saamiseks ja abikaasat/elukaaslast ei taheta (naine on nt materiaalselt hästi kindlustet või erakliku loomuga), siis mis seal enam kommenteerida, et "tead, sul on laps, kelle saamiseks ma sind ära kasutasin".
Iseasi on, kas selline teguviis just eetiliselt kõige kenam on. Aga see on juba teine teema.


olevt - 02.12.2006 kell 13:41

Tsitaat:
Algne postitaja: ariita
juba lasteaia laps oskab küsida" kus või kes mu isa on?" või hoopis" miks minul pole isa?" see küsimus jääb talle mällu ja aastatega täieneb küsimuse sisu,mida vanemaks saab laps, seda raskem on talle vastata aga vastama peab, nii, et emal tuleb leida õige moment millal väikesele inimesele kõige raskema vastuse annab, muidu võib suhtumine emasse väga muutuda.( see on lihtsalt minu arvamus)

jube oleks küll, kui laps ei esitaks taoliseid küsimusi. Inimhakatis ju õpib maailma tundma ja mõiste 'isa' on üks selle maailma koostisosa. Kas ja kuivõrd jääb laps selle mõiste tähenduse üle juurdlema, sõltub juba saadud vastustest.