
Väga palju on selliseid naisi, kes ei taha omale elukaaslast ja meest vaid tahavad lihtsalt last. Otsivad kuskilt omale kena juhututtava ja teevad
asja ära.
Kas see on õige? kas mehel on õigus teda, et ta on lapse isa ja et tal on kuskil laps olemas? Kas naine peaks ütlema seda mehele, et on teda selleks
otstarbeks kasutanud või mitte? Kas mehel polegi siis sõnaõigust? Mida arvate sellisest asjast ja teguviisist?
Tea, tegelikult ehk oleks öigus....samas...on spermadoonorid, kelle sepermaga viljastatakse ja lepingus on punktid, et nad kunagi ei hakka järelkasvu
järgi jälgi ajama
See jäägu naise omale südametunnistusele.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Väga palju on selliseid naisi, kes ei taha omale elukaaslast ja meest vaid tahavad lihtsalt last. Otsivad kuskilt omale kena juhututtava ja teevad asja ära.
Kas see on õige? kas mehel on õigus teda, et ta on lapse isa ja et tal on kuskil laps olemas? Kas naine peaks ütlema seda mehele, et on teda selleks otstarbeks kasutanud või mitte? Kas mehel polegi siis sõnaõigust? Mida arvate sellisest asjast ja teguviisist?
tean üht meest, kellele naine tegi ettepaneku, et kuna tema abikaasa ei ole võimeline lapsi saama, aga hirmsasti ikka tahaksid last, siis oleks väga
vaja kedagi, kes lihtsalt teeks lapse ja hiljem ennast nende pereellu ei segaks ja lapse isaks saaks ikkagi naise abikaasa. ja nii saigi tehtud. see
minu tuttav mees ise lapsi veel saada ei tahtnud, oli veel ikka üsna noor, aga tahtis inimesi aiadata. kui laps juba sündinud oli, siis käis korra või
paar last vaatamas ka, aga ütles kohe ka ära, et väga armas küll, et see minu laps bioloogiliselt, aga see laps on ikkagi nende inimeste oma
tegelikult juba... mulle täiesti vastvõtmatu ja mõistmatu, aga tundub, et saadi hakkama millegagi, mis mõlemad osapooled õnnelikuks tegi ja ilmselt
sellesse peresse väga palju rõõmu tõid.
ise ei kujuta küll ette, vähemalt praegu küll mitte, et sellist asja teeks. ikka laps seostub mulle selle mehega, kellega ta saadud on. tundub kudagi
ebaloomulik mõelda lapsest eraldi mehest. samas saan aru ka nendest naistest, kellel bioloogiline kell tixub, aga meest, kes tahaks hirmsasti
perekonda luua, pole kuskil. tia... saan aru nendest, aga ise... väga kahtlen, kas ma midagi sellist teeksin, ikka lapsel peaks isa ka olema, vähemalt
mingisugunegi.
Moraalne kasvatus ütleb et nagu peaks ju ikka!Samas on aga situatsioone kus targem on vait olla ja mitte öelda.Ja neid naisi kes tahavad ainult last
ja mitte meest ja kohustusi kummagipoolseid,ei olegi nii vähe.
Tean päris mitut...ja tegelikult on mul neist kahju!Nii meestest kui naistest
sellisel juhul...
Üldiselt arvan, et mehel on õigus teada. Aga kui naine ikka väga last tahab ja arvata on, et meespoole teadmisest tuleks tüli, siis andku minna ja
jätku teadmatusse.
Kuigi jah, kuidas suhtuda aga sellesse, kui naine peab armukest ja laps ei ole mitte oma mehe oma, vaid armukese oma ja seda teadlikult? Kas kirjutada
oma mehe kontole ja kanda saladust lootusega, et tegelik isa silmnähtavalt välja ei löö ja silmapiiril olema ei satu lapse kasvades, või ... ?
Sellisel puhul on igatsugu juhtumised võimalikud.
See kõik on tõesti nii võrd ehkudega asi. Kui jätta ütlemata, siis südametunnistus piinaks ja kunagi laps suuremana nagunii hakkab küsima kes ja kus
on tema isa. Valetada? Aga kui laps suuremana hakkab isa otsima,et kohtuda oma isaga? Samas kui öelda mehele...jälle jama. Algul võib mees küll nõus
olla, et ta ei sekku jne. Aga lähevad aastad ja kunagi võib hakata vasardama mõte...et mul on ju kuskil laps! Veri on paksem kui vesi...nagu
öeldakse.
Sama kehtib ka minu meelest abielus. Ainult, et kui keegi peale su enda ei tea, et laps teise mehega....siis ei tule asjad välja ehk. Aga see peab
küll olema ülitugev naine, kes terve elu suudab sellise vale koormaga elada. See on ju jube hingepiin ja kellegiga seda jagada ei saa, sest asi võib
välja tulla ja siis tagajärjed ettearvamatud.
Ma ei mõista küll neid naisi hukka, kes omale last tahavad, aga mees ei taha ja siis otsivad omale lihtsalt mehe kes lapse valmis teeks, aga päris
heaks ma seda kah ei kiida. Aga mis neil naistel üle jääb, kui bioloogiline kell näiteks tiksuma hakkab? Kuntsliku viljastamise jaoks pole ju kõigil
raha...see on ju ikka ropp kallis. Odavam on leida paariks ööks omale mees.
Pole kunagi ise sellises olukorras olnud,ei oska seda ehk ka õigest kandist hinnata. Aga keeruline tundub see asi küll.
Ma vist ikka ütleks ..
Seda on juba sellepärast vaja, kui laps oma isa kord otsima hakkab.
Kuigi olen isegi sellele variandile mõelnud, et lihtsalt magan kellegagi .. kuni jään rasedaks ja mehele ei ütle. Ja isegi, kui isa last ei taha, siis
on tal ikkagi vast õigus teada ..
Ei tea .. eks see ka olukorrast sõltu.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Kuntsliku viljastamise jaoks pole ju kõigil raha...see on ju ikka ropp kallis. Odavam on leida paariks ööks omale mees.
Nii või naa oleks see ikka päris suur probleem. Õnneks küll minul sellist pobleemi pole, aga paljudel naistel on.
Vist tõesti ei taheta lambist seda kuntsliku viljastamist teha. Seda eelistatakse ikka paaaridele teha. Ja arsti eetikat ma 100% küll ei
usalda...Eesti liialt väike ja inimesed lobisemishimulised.
Kuidas sellise probleemiga aga abielus hakkama saada, et laps teiselt ja oma mees ei tea jne. ? Ei kujutagi ette. Kas on võimalik lõpmatuseni seda
saladust hoida...või tuleb see siiski kunagi välja... Valel ju teatavasti lühikesed jalad...eh.
See kah kahe otsaga asi, kas mees peaks teadma või mitte. Südametunnistuse järgi peaks mees ikka teadma, kui isaks saab. Samas, kui mingeid nõudmisi
ikka ei esita ja tahad rahus elada, siis ehk parem mitte rääkida. Igal juhul väga keeruline värk ja minul need mõtted ainult oletuste õrnal
vundamendil seisavad. pole sellises olukorras olnud ja ei satu kah, aga mõtlen siin üksi kodus igasugu asjade peale...mis mul muud ikka teha
Kui naine mehele ikka öelda ei taha,siis ei puutu se tõesti mehesse.Iseasi on laps.Lapse jaoks on väga raske elada ilma isata.Olgu ta ükskõik kes,kus, või milline,aga ta on siiski isa.Laps ei ole süüdi, et emal on probleeme suhtlemise või kurat teab millega ja ta ei saa öelda lapse isale tõtt.Kui ta muidugi üldse teab kes isa on.
Kui naine tahab ainult last siis ta ei kaota ju midagi kui mehele ütleb: kui mees ei ole huvitatud ei ole midagi katki. Aga valikuvõimalust peaks ikka andma.
Tsitaat:
Algne postitaja: Oleskleja
Lapse jaoks on väga raske elada ilma isata.Olgu ta ükskõik kes,kus, või milline,aga ta on siiski isa.Laps ei ole süüdi, et emal on probleeme suhtlemise või kurat teab millega ja ta ei saa öelda lapse isale tõtt.Kui ta muidugi üldse teab kes isa on.
Aga miks sa arvad, et lapsed pimedad on? Teistel ju on isad...pole see sugugi nii väike mure lapse jaoks, kui meie, suured vb arvame
Vahel on mõni mees heale tuttavale nõus ka spermat loovutama. Kunstlikuks viljastamiseks. Lapse ja naise elus ei osale. Omalgi pere ju.
Juhtub.
Tsitaat:Kuuldavasti suudavad agarad vanaisad seda lünka täita. Ja väga hästi. Lihtsalt olemas olles ja lapse elust osa võttes.
Algne postitaja: pisimimm
Aga miks sa arvad, et lapsed pimedad on? Teistel ju on isad...pole see sugugi nii väike mure lapse jaoks, kui meie, suured vb arvame
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Aga miks sa arvad, et lapsed pimedad on? Teistel ju on isad...pole see sugugi nii väike mure lapse jaoks, kui meie, suured vb arvame
Aga Lola, kui vanaisa pole? Siis mis...on lasteaias isadepäevapidu, jõulupidu ja lapsed pole, kellega minna, pole seda OMA isa, kes teistel on...
Tead, isegi 3-4 aastased saavad sellest aru... Jah, mingist vanusest ehk suudad seda mõistusega võtta ja aktsepteerida, aga noorena? See on ikka
pisikesele inimlapsele väga valus...
Lisatud: olen seda oma laste aias ja koolis näinud, kuidas vaatavad need lapsed, kel isasid pole neid, kes on seal koos papsiga...kuidagi kahju
on neist, ausalt.
alla kolme aastale lapsele on üldse isa üsna vähetähtis
lisatud: mimm, sinul on kindlasti neist kahju. Aga kas neile läheb korda täiskasvanute kaastunne
Siis on kohal emad. Ja ongi nii. Mõni emme suudab oma lapsele pakkuda oluliselt enam ka isadepäevapeol kui lõhutud tööpäeva pärast vingus papa, kes
ära kibeleb.
Lapse isa-puudujäägi saab korvata ka ema. Kui ta on olemas.
Seda kindlasti, ja enamasti see ju nii ongi, aga ikkagi oleks hea, kui lastel oleks oma issid 
ideaal oleks muidugi, et oleksid olemas mõlemad ja asjalikud vanemad
Ideaal on ideaal.
Aga noh, elu on selline segiläbi-puder.
Lapsel on õigus teada,kes ta isa on ja teda ka tunda.
Kindlasti on lapsel õigus teada.
Isegi kui isa ei taha lapsest suurt midagi teada. Kuigi jah, tundma laps isa vastu viimase tahtmist nagunii ei saa.
Mina tean paari sellist juhtu, kus olgugi, et isa ei ole lapsest eriti huvitatud, on laps saanud omale vanavanemad lisaks. Papa enda vanemad on
lapselapsest küll huvitatud.
Ka võimalus. Miks ei võiks lapsel olla vanavanemaid? Kui nende suhetega muidugi toime tullakse.
ma arvan, et väga südametu on niimoodi meest ära kasutada sellise omakasu eesmärgil sellised naisi tuleks kriminaalkorras karistada!
Iga emalikult mõtleva naise loomus on paljuneda,olenevata tulevase lapse isa tahtmisest või asjasse pühendamata sigida...
Lapsed on elu edasiviiv põlvkond
Algul soovitud ja pärast oleme sõltuvad nendest(lastest).
.....sellele kyssale pole ainuühest vastust,mis toetuks rusikatega vastu rinda tagumisele..... /seltsimehed,parteikoosolek otsustas isanime
avalikustada!/


...ka seltsimehed sexisid ja partei koosolek noomis
Miks Sa naabrinaise õnnistatud olukorda viisid?
Olen sündinud siberis ja ma poleks sobilik olnud punane olla...
selleks ongi õigem teha rivi-siis ei pea keegi pärast lapse sünni pärast süümekaid tundma.Võib alati rahustada ennast teadmisega et raul oli peale mind ja tõnu enne.
Ma arvan, et üleüldse on egoistlik soetada last juba eos mõttega ta isata jätta.
ikkagi,saatuse tahtel võib see olla ainuõige valik...
officer - antud teemat käsitledes võib naiste puhul üldjuhul jumala, saatuse ja juhuse välistada...üldjuhul
to Sybill: ega sa ometi seda juhuse välistamise juttu tõsiselt mõtle
?
to officer: ma pole just kuigi elukogenud, aga mõtlen küll. Mis siis?
to Sybill:...ma pole just kuigi naine olnud
!
to officer - arvad? Mine tea

juba lasteaia laps oskab küsida" kus või kes mu isa on?" või hoopis" miks minul pole isa?" see küsimus jääb talle mällu ja
aastatega täieneb küsimuse sisu,mida vanemaks saab laps, seda raskem on talle vastata aga vastama peab, nii, et emal tuleb leida õige moment millal
väikesele inimesele kõige raskema vastuse annab, muidu võib suhtumine emasse väga muutuda.( see on lihtsalt minu arvamus)
Meie peres oli 4 poissi(üks on siberi mullas) ja mind taheti"näha" tüdrukuna..., :abielus inimeste turvalisus on lapsed.
Isegi piibel ütleb ,et seks peab toimuma laste sigivuse jätkuks...
Kas hiljem isa ka vaja on
Selle leheküljeni ma pole jõudnud.
"Kurest"räägitakse ikka
hea,kui TA osatakse kodustada ja hoida.Naabrimees võib olla ,kuid isa ta ei asenda.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Väga palju on selliseid naisi, kes ei taha omale elukaaslast ja meest vaid tahavad lihtsalt last. Otsivad kuskilt omale kena juhututtava ja teevad asja ära.
Kas see on õige? kas mehel on õigus teda, et ta on lapse isa ja et tal on kuskil laps olemas? Kas naine peaks ütlema seda mehele, et on teda selleks otstarbeks kasutanud või mitte? Kas mehel polegi siis sõnaõigust? Mida arvate sellisest asjast ja teguviisist?
Kui meest on vaja ainult lapse saamiseks ja abikaasat/elukaaslast ei taheta (naine on nt materiaalselt hästi kindlustet või erakliku loomuga), siis
mis seal enam kommenteerida, et "tead, sul on laps, kelle saamiseks ma sind ära kasutasin".
Iseasi on, kas selline teguviis just eetiliselt kõige kenam on. Aga see on juba teine teema.
Tsitaat:
Algne postitaja: ariita
juba lasteaia laps oskab küsida" kus või kes mu isa on?" või hoopis" miks minul pole isa?" see küsimus jääb talle mällu ja aastatega täieneb küsimuse sisu,mida vanemaks saab laps, seda raskem on talle vastata aga vastama peab, nii, et emal tuleb leida õige moment millal väikesele inimesele kõige raskema vastuse annab, muidu võib suhtumine emasse väga muutuda.( see on lihtsalt minu arvamus)![]()