Board logo

Elupõletamise periood...
Virgin - 20.02.2003 kell 11:10

Olen kuulanud paljusid tuttavaid, kes oma mingit eluetappi nimetavad elupõletamise perioodix... mil nagu ei mõelda suurt tulevikule & elatakse sõna otseses mõttes tänases päevas ja hetkes... ei mõelda et mingi kindel teguviis võix kahju kunagi tulevikus tuua jne... Teil ka midagi sellist ette on tulnud?


pisimimm - 20.02.2003 kell 11:30

Kuna siiamaani ei sa ühtegi eluetappi sellisena nimetada, siis äkki ootab see alles ees ??? Kuigi loodan, et mitte, nii palju on tekkinud, mille nimel elada ja mida hoida, seega, ei oska öelda, millest mõnel selline periood tekib.


Mudjamix - 20.02.2003 kell 11:30

hms nu ma võin siis ilmselt kogu oma senise elu võtta kokku põletusperioodiks Ei ole ka miskeid erilisi plaane maha pannud järgmiseks viisaastakuks.burn baby burn...)


Venom - 20.02.2003 kell 11:31

nu ikka
peale kooli lõppu kuni ca pool aastat peale kroonut seega 2,5aastat sai elatud vaid tänases päevas isegi õhtule mõtlemata


Virgin - 20.02.2003 kell 11:34

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Kuna siiamaani ei sa ühtegi eluetappi sellisena nimetada, siis äkki ootab see alles ees ??? Kuigi loodan, et mitte, nii palju on tekkinud, mille nimel elada ja mida hoida, seega, ei oska öelda, millest mõnel selline periood tekib.
Need ongi tavaliselt sellised inimesed, kellel pole mida hoida & endast samuti piisavalt palju ei hoolita... ning pole olulisi eesmärke mille nimel elada... lihtsalt vegeteeritaxe
Või siis inimesed, kelle senine elu p...sse on läinud... & kõik kuidagi mõttetu tundub...
just my opinion


Kayleigh´n I - 20.02.2003 kell 11:41

Ma hakkan sellest vist vaikselt välja tulema ...
Tasapisi hakkan taas tuleviku peale mõtlema .. söö,a korralikult, tervisele mõtlema ... ja ennast hoidma.
Kuigi ega vanad harjumused kiirelt ju ei kao!


mada - 20.02.2003 kell 14:36

Keskkooli aeg mul sellises vaimus möödus. Kool oli teisejärguline, peaasi et suits nina all oleks ja kuskil "mõned" õlled ja viinad saaks limpsitud. Homne päev ei tulnud mõttessegi, hetkeheaolu oli tähtis ning enamus otsuseid tekkisid hetkeemotsiooni ajel. See aga tüütas ära lõpuks...


li-li - 20.02.2003 kell 14:43

Hästi järgi mõeldes,siis sihilikult elupõletaja ma ei oleja kas sellised asjad üldse periooditi käivad...võimalik Aga s**** kah,las lõõmab- minu elu ju


Marla - 20.02.2003 kell 15:52

elupõletamine ongi ainus talutav wõimalus selle eluga toime tulla.
hmm.
muidugi jah. ma weel noor ja rumal.
aga ülidselt ei kujuta ma ette, et kuidagi teisiti saaks.
plaanid jääwad yldjuhul plaanideks.
ja midagi oodata, kauem waadata-seda jõuab ilmselt tulevikus ka.


tiina - 20.02.2003 kell 17:57

Kui üldse mu elus sellist perioodi on olnud, siis vast 15-16 aastaselt. Sellega ka asi piirdus. Kuigi ega sedagi saa nüüd päris elu põletamiseks nimetada...aga ütleme, et olin siis palju meeletum, kui enne ja pärast seda olnud. Üldiselt olen seda tüüpi, et ei oska olla elupõletaja. Mu iseloom ja natuur natsa teistsugused.


Lola69 - 21.02.2003 kell 00:35

Polegi väga põletavat perioodi olnud. Midagi ligilähedast juhtus väga lühikese hetke vältel elus, see ei vääri perioodina mainimistki. Kuidagi vaikselt on elu kulgend. Aga ega ma öelda ei tea, et seda ei tule. Reeglina on juba ette määratud, et elus on teatud etapid ja või siis mõnel neist tulemata jääda lastakse. Elame näeme ...


ipsu - 21.02.2003 kell 08:54

ma arvan et igal inimesel on midagi sellist olnud. Ka mul, kuid see ei kestnud kaua( jumal tänatud).


cleona - 21.02.2003 kell 22:27

Periood 18-20 eluaastal oli meeletuim aeg minu elus.tagant järele kuklakarvad püsti tõusevad kui sellele mõtlen ja vaenlasele ka sellist perioodi ei soovi.Aga läks õnneks,sai väga väikese valuga see üle elatud.Enam ei taha,kindlasti mitte!


Mamba - 21.02.2003 kell 22:52

Keska alguses läks asi käest ära ja ......... oi oi......see oli ammu, põhimõtteliselt ma seal ei õppinudki, v.a. mõned ained mis huvitasid, pidev möll, sõjaväes olek oli kõige pikem periood mis ma järjest üldse kaine olin ja peale sõda kohe jälle uue hooga, no loomulikult on mul mingid eesmärgid, aga ega siis üle pingutada ka ei saa, võtan asja täitsa vabalt.
Kõik mu sõbrad on ka sellised ja meile meeldib nii
No mida kuradit siin ikka rabeleda, maha kärvame kõik ikka ühtemoodi ja kui mul on valida kas selle aja jooksul rügan tööd või naudin elu, siis mulle meeldib see viimane variant kõvasti rohkem


JoanMadou - 08.03.2006 kell 00:27

Esimene tudengiaasta oli selline... kuidas nüüd öelda... Siis ma ei arvanud et midagi imelikku oleks olnud, aga tagasi mõeldes ei saa aru kust ma selle jaksu võtsin. Pidevalt väljas, joomas, tantsimas, hommikul vara trenni, siis loengutesse, pealelõunat lollitasin niisama ja kui õhtul just jälle pidu polnud siis oli vaja öösel referaati kirjutada
Nüüd olen vist vanaks jäänud, enam ei jaksa niimoodi.

Aga teadlikult elu põletanud ei ole, ka sel perioodil sain koolitöö siiski enam-vähem tehtud. Tundub et minust mööda läinud see asi.


dilbert - 08.03.2006 kell 08:19

Kuidagi peab ju ülikooliaastad meeldejäävaks muutma. Et ikka hiljem lastelastele midagi rääkida oleks Mulle tundub, et see elupõletamise periood kestab kohati siiamaani, lihtsalt see vahe on, et natuke vastutustunnet on tekkinud


anne51 - 08.03.2006 kell 08:32

Jah, tudengiaastatel tehakse ikka möllu, aga enda puhul ma seda elupõletamiseks küll ei nimetaks. Hiljem on olnud liigagi tõsine elu, ei miskit põletamist.


British - 08.03.2006 kell 09:40

Jah, kui tudeng olin, siis oli periood mida võib nii nimetada


Alfaromeo - 08.03.2006 kell 09:55

Ojaaa see oli aastatel 1987-2000.


madu - 08.03.2006 kell 10:11

Algas, kui olin 23, kestis umbes 2 aastat. Oli hädavajalik ja ei kahetse.


Nõrgaku - 08.03.2006 kell 10:20

jäi eluaastatesse 18-21, ühesõnaga periood keskkooli lõpust esimese lapse sünnini. Mida homme teen või kus riigis järgmine kuu olen- need ei olnud küsimused mille üle arutleda.


anne51 - 08.03.2006 kell 10:27

Lola! Mulje põhjal, mis sinust on tekkinud, julgen arvata, et elupõletajaks sa küll enam ei hakka.


delilah - 08.03.2006 kell 10:31

Ega päris lendu pole tõusnudki, varbaidpidi ikka maa peal. Kõige karmim muutus elus toimus ühe suvega, kui 15-aastaseks sain .


roswell23 - 08.03.2006 kell 10:32

selline periood oli nii 3 aastat tagasi--> algas sellega, et läksin suveks inglismaale tööle, sealt sai joomatuurid alguse ja kestis oktoobri lõpuni, siis sain peatrauma ja joomal oli lõpp. tegelikult on mul hea meel, et nii juhtus ja sai piir peale pandud. ja teine etapp oli nii 9 kuu pärast, kui arst lubas uuesti alkoholi juua. no siis sai nii üks kuu pidudel käidud ja suuremat pohmakat kogetud, aga siis võtsin end kokku. ja enam polegi erilist alko vajadust, no ei jää purju ja kõik! ja viin ei lähe pärast traumat enam kurgust alla. ja pole vajadust ka. lõbutseda saab ka ilma.


jaanely - 08.03.2006 kell 11:46

eks mul on terve elu enamvähem selline olnud.viimased aastad olen alles mingid pidurid peale saanud ja mõtlema hakanud,et tulevik on ka olemas.


Deiviidas - 08.03.2006 kell 12:56

Osadel inimestel millegipärast tekib selline "elupõletamise" vajadus teatud eas ja nad viivad selle ka 100% läbi. Kindlasti ei ole see tervislik periood ja halvemal juhul lühendab korralikult sinu eluiga. Loomulikult ei pruugi see nii olla. Sellest perioodist tuleb aga osata välja tulla. Eluaegsed "elupõletajad" ei pruugi tekitada teistes inimestes kindlustunnet ja seetõttu võivad nad oma käitumisega mingis eas tekitada endale suuri probleeme, mille järelkajad kestavad pikaajaliselt.


sauza - 08.03.2006 kell 13:25

Kusjuures kõige hullem on see, et ta ei küsi kohta ega aega.

Oled saanud väärt naise, kolm last, vaate merele ja pühapäevase pannkoogi ja siis järsku tuleb see periood peale.

Nagu väike kuri tuluke söe sees, ootamas sobivat tuult...


night - 17.03.2006 kell 23:49

oojaa,see periood kestis ikka hea mitu aastat! ainult läbu,läbu ja läbu.oli perioode kus väljas sai käidud alates kolmapäevast kuni laupäevani ja pühapäev peaparanduseks.aeg lendas nigu linnulennul!
nüüdseks vist maha rahunenud...kuigi läbustaks isegi edasi kui oleks midagi mis mind tõmbaks.


dsikibriki - 20.03.2006 kell 11:20

minulgi see elupõletamise periood läbi elatud, tekkis juba oht mülkasse kukkuda (peale 3 aastast suhet), kuid mingil hetkel lõi enese alahoiuinstinkt välja ja hakkasin taas inimeseks


skingirl - 20.03.2006 kell 11:26

minul kestis see 13 aastat


väikepärdik - 20.03.2006 kell 13:59

Ennem olgu lühike ja põnev elu kui pikk ja igav!Aga loomilikult ei tohiks elu niimoodi põletada,et see teistele häda kaela tooks...


skingirl - 20.03.2006 kell 15:24

kes ütles et igav, jutt on ikka tõelisest elupõletamisest


Imre - 20.03.2006 kell 16:29

"Ela kiirelt, sure noorelt, jäta maha ilus keha."

Samas:

"Elu EI TOHIKS olla teekond hauda ,eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha kasutatud ja kulunud ning karjuda "Issver, milline reis!"

Kuidas keegi soovib
Mina igatahes ei mõtle ette, elan just nimelt tänases päevas.
Kauaks seda aega jätkub, seda ei tea ette.
Ei tea ju, mis homme juhtub.


väikepärdik - 20.03.2006 kell 16:34

Tsitaat:
Algne postitaja: Imre
"Ela kiirelt, sure noorelt, jäta maha ilus keha."

noh ,midagi sellist tahtsingi öelda!


Blond_Bimbo - 20.03.2006 kell 23:53

Ma ei ole kunagi elupõletaja olnud - liiga palju on olnud kohustusi, mis on olnud vaja ära teha. Ja pole ka aru saanud, mis on head pidudes, narkotsis või alkoholis - väga mõttetu elu, kui muud polegi.


dilbert - 21.03.2006 kell 00:00

Oh sind vaesekest. Sul see kõik alles ees veel. Ja seda hullemini see sind tabab.


Pipilota - 21.03.2006 kell 00:14

dilbertil on kahjuks oigus. ja pole midagi oudsamat kui vananev elupoletaja... prr...


machimos - 25.03.2006 kell 15:01

Elan ka praegu nii.


susanna - 14.09.2007 kell 22:43

elu põles teismelisena

käisin siis 9- 10 klassis
tagantjärele tänan õnne, et midagi ka alles jäi, et oli millest uuesti alustada


ariita - 14.09.2007 kell 22:50

tehnikumi aegsed praktikal veedetud suved olid vist midagi sarnast
suht. muretu periood, sest sügisel ootas kool


kontorihiir - 14.09.2007 kell 23:15

olen küll enda arust jalgadega maapeal olnud, kui oli periood vanuses 36-40...natu raske aeg oli, eks sellepärast vist....


officer - 14.09.2007 kell 23:37

ma põletan elu praegu....on teine nagu naa pikaks veninud,...... elu pean ma silmas


kontorihiir - 14.09.2007 kell 23:47

huvitav, kas nn teise nooruse pealetulekut saab ka juba elupõletamiseks nimetada ..sest see mul vist praegu on....


freelancer - 15.09.2007 kell 00:18

Tsitaat:
Algne postitaja: officer
ma põletan elu praegu....on teine nagu naa pikaks veninud,...... elu pean ma silmas


Soovitaks sulle rohtu selle vastu.Osta Statoilist süütekomplekt(tikud ja liiter bensiini)ja sa leiad lahenduse.Ma arvan et tead kuidas oma probleemidele lahendus leida.Sa võid kindel ollaet kõik moded tulevad su lahkumispeole tantsu vihtuma.


Rashnu - 15.09.2007 kell 05:49

Ei ole seda kunagi esinenud. Sihid olid varakult paigas ja mõtlematud teod oleksid nende saavutamist ainult takistanud.


muhhin - 15.09.2007 kell 10:06

Äkki peaks proovima - lööb pildi selgemaks ja tuulutab pead ning kubet


Phantom - 15.09.2007 kell 15:37

Mul jäi selline periood vist vahele


sales - 15.09.2007 kell 20:56

Ei ütleks, et elu põletan, kui keegi arvab, et elada nagu linnuke oksal ongi elupõletamine, siis vaidleks vastu, minu arust see see õige elu ongi Kõige rohkem on elule võlgu... ilmselt surevad ka teistest varem... liiga tõsised... siis need, kes üritavad kõike elus ette näha ja planeerida
Loe mu juhtlauset: elu on seiklus - head teed!


mada - 15.09.2007 kell 21:25

Pagan, selle aasta esimene pool möödus küll selliselt, et elupõletamiseks on seda täiesti paslik nimetada. Ilmselt aitasid kaasa ka antidepressandid ja piisav majanduslik kindlustatus - igatahes enamasti välja minnes järgnevale tööpäevale ei mõelnud, samuti mitte ka sellele, palju raha kulub. Aga lõpuks hakkas kõvasti tõusnud kehakaal häirima juba ning rahast hakkas ka kahju (eriti peale seda, kui antidepressandid võtmata unustasin)...


susanna - 15.09.2007 kell 21:27

rohud nurka ja metsa jooksma
mäletad, saares lubasid, et hakkad kõhnuma


mada - 15.09.2007 kell 22:08

Rohud läksidki nurka.. Ja salenemine juba toimub - kokkutulekuga võrreldes on ikka vähemalt 6 kg juba kehakaalust kadunud...

Aga elupõletamise ja isegi väheste õllede arvelt...


Maiu - 16.09.2007 kell 10:13

Ei ole olnud ja ennast tundes ei tule ka.
Alati on homne päev.


SinineLiblikas - 16.09.2007 kell 11:45

Mina elangi tänases päevas.Kindlasti oman ma ka tuleviku plaane ja eesmärke ,milleni ma pürgin.Aga osad asjad ja tegemised tasub mõelda tulevikku ja lasta neil ise tulla


klarts - 16.09.2007 kell 12:03

elupõletamine käib mul igapäev, võiks ju aktiivselt end liigutada, kuskil laulda või reisimas käija, kuid ei viitsi....ning tulevikus pole mul lastelastele midagi rääkida


kiusupunn - 16.09.2007 kell 13:32

miski ei jää tegemata, iga asi omal ajal või natuke hiljem. mul vist on praegu see põletamise aeg käes. naudin täiega. kuid ettevaatus kõigepealt


susanna - 16.09.2007 kell 13:42

elupõletamine selles mõttes minu meelest on nagu see, kui küülal põleb mõlemast otsast
st. et tagajärgedele ei mõtle
aga kui öeldakse, et põletan elu, aga kontrollin ennast, sry, siis see pole see, mis öeldakse


kiusupunn - 16.09.2007 kell 13:45

igal oma arusaamine


susanna - 16.09.2007 kell 14:44

elupõletamine võrdub: pidevalt alkoholi lürpides ja suitsu kimudes ringi jauramine ning püksikute ära kaotamine a la Lindsay Lohan, ei ole seksikas!


(Cosmopolitan november 2006)

kedagi ei pidanud siin silmas ja põletada saab ka teistmoodi, aga see tundus mulle täiusliku definitsioonina, mis sobis


tiivitaavi - 16.09.2007 kell 14:48

Ei põleta, sussitan ,puhun uuesti lõkkele


Ruty - 16.09.2007 kell 15:44

Ei ole sellist perioodi olnud. lapsest saati kahe jalaga maapeal olnud ja tahtmine heaks emmeks saada...
Küll aga elu nautida saanud, kõike, mis kaunis


bellatrix - 16.09.2007 kell 15:50

ha..loodan et külge ei hakka. see-eest juba kaks nädalat ülikoolis on mind omajagu muutnud. Ma oleks nagu...10 aastat nooremaks muutunud. Ja see on lahe.


Maiu - 16.09.2007 kell 22:21

Tsitaat:
Algne postitaja: muhhin
Äkki peaks proovima - lööb pildi selgemaks ja tuulutab pead ning kubet

Ära otsustad, anna teada


muhhin - 16.09.2007 kell 23:05

Otsa tegin lahti


Tempera - 17.09.2007 kell 14:28

otseselt enesepõletamise perioodi läbi elanud ei ole. pigem selline läbustumise perioodi kui pidu peo otsa käis igal nädalavahetusel - nüüd on see õnnelikult üle elatud ja minust päris korralik tegelane kasvanud


susanna - 17.09.2007 kell 15:04

Tsitaat:
Algne postitaja: Tempera
selline läbustumise perioodi kui pidu peo otsa käis igal nädalavahetusel


see ongi elupõletamine


LadyButterfly - 17.09.2007 kell 20:39

Põletasin elu 17-20 eluaastani. Kui aeg sealmaal, põletan ülejäänu kah ära.


pantera1234 - 17.09.2007 kell 22:19

ikka on aga eks see vist noorusest ja minul läks üldse väga valusalt, sain sellst üle tänu toetajatele ning muidugi suured tänud siinkohal inimestele kes on aidanud sellest üle saada.


unistaja - 13.12.2011 kell 16:42

Ikka on olnud selline periood, aga mitte ka nüüd nii drastiline, millest väga suurt saladust teha või häbi peaks olema. Üks väga raske periood tegi minust üheks eluhetkeks elupõletaja, kuid õnneks tulin veel parema ja ilusamana välja!