
Olen kuulanud paljusid tuttavaid, kes oma mingit eluetappi nimetavad elupõletamise perioodix... mil nagu ei mõelda suurt tulevikule & elatakse sõna otseses mõttes tänases päevas ja hetkes... ei mõelda et mingi kindel teguviis võix kahju kunagi tulevikus tuua jne... Teil ka midagi sellist ette on tulnud?
Kuna siiamaani ei sa ühtegi eluetappi sellisena nimetada, siis äkki ootab see alles ees ???
Kuigi loodan, et mitte, nii palju on tekkinud, mille
nimel elada ja mida hoida, seega, ei oska öelda, millest mõnel selline periood tekib.
hms nu ma võin siis ilmselt kogu oma senise elu võtta kokku põletusperioodiks
Ei ole ka miskeid erilisi plaane maha pannud järgmiseks
viisaastakuks.burn baby burn...
)
nu ikka
peale kooli lõppu kuni ca pool aastat peale kroonut seega 2,5aastat sai elatud vaid tänases päevas isegi õhtule mõtlemata
Tsitaat:Need ongi tavaliselt sellised inimesed, kellel pole mida hoida & endast samuti piisavalt palju ei hoolita... ning pole olulisi eesmärke mille nimel elada... lihtsalt vegeteeritaxe
Algne postitaja: pisimimm
Kuna siiamaani ei sa ühtegi eluetappi sellisena nimetada, siis äkki ootab see alles ees ???![]()
Kuigi loodan, et mitte, nii palju on tekkinud, mille nimel elada ja mida hoida, seega, ei oska öelda, millest mõnel selline periood tekib.
Ma hakkan sellest vist vaikselt välja tulema ...
Tasapisi hakkan taas tuleviku peale mõtlema .. söö,a korralikult, tervisele mõtlema ... ja ennast hoidma.
Kuigi ega vanad harjumused kiirelt ju ei kao!
Keskkooli aeg mul sellises vaimus möödus. Kool oli teisejärguline, peaasi et suits nina all oleks ja kuskil "mõned" õlled ja viinad saaks limpsitud. Homne päev ei tulnud mõttessegi, hetkeheaolu oli tähtis ning enamus otsuseid tekkisid hetkeemotsiooni ajel. See aga tüütas ära lõpuks...
Hästi järgi mõeldes,siis sihilikult elupõletaja ma ei ole
ja kas sellised asjad üldse periooditi käivad...võimalik
Aga s**** kah,las lõõmab- minu
elu ju
elupõletamine ongi ainus talutav wõimalus selle eluga toime tulla.
hmm.
muidugi jah. ma weel noor ja rumal.
aga ülidselt ei kujuta ma ette, et kuidagi teisiti saaks.
plaanid jääwad yldjuhul plaanideks.
ja midagi oodata, kauem waadata-seda jõuab ilmselt tulevikus ka.
Kui üldse mu elus sellist perioodi on olnud, siis vast 15-16 aastaselt. Sellega ka asi piirdus. Kuigi ega sedagi saa nüüd päris elu põletamiseks
nimetada...aga ütleme, et olin siis palju meeletum, kui enne ja pärast seda olnud.
Üldiselt olen seda tüüpi, et ei oska olla elupõletaja. Mu iseloom
ja natuur natsa teistsugused.
Polegi väga põletavat perioodi olnud. Midagi ligilähedast juhtus väga lühikese hetke vältel elus, see ei vääri perioodina mainimistki. Kuidagi vaikselt on elu kulgend. Aga ega ma öelda ei tea, et seda ei tule. Reeglina on juba ette määratud, et elus on teatud etapid ja või siis mõnel neist tulemata jääda lastakse. Elame näeme ...
ma arvan et igal inimesel on midagi sellist olnud. Ka mul, kuid see ei kestnud kaua( jumal tänatud).
Periood 18-20 eluaastal oli meeletuim aeg minu elus.tagant järele kuklakarvad püsti tõusevad kui sellele mõtlen ja vaenlasele ka sellist perioodi ei soovi.Aga läks õnneks,sai väga väikese valuga see üle elatud.Enam ei taha,kindlasti mitte!
Keska alguses läks asi käest ära ja ......... oi oi......see oli ammu, põhimõtteliselt ma seal ei õppinudki, v.a. mõned ained mis huvitasid, pidev
möll, sõjaväes olek oli kõige pikem periood mis ma järjest üldse kaine olin ja peale sõda kohe jälle uue hooga, no loomulikult on mul mingid
eesmärgid, aga ega siis üle pingutada ka ei saa, võtan asja täitsa vabalt.
Kõik mu sõbrad on ka sellised ja meile meeldib nii
No mida kuradit siin ikka rabeleda, maha kärvame kõik ikka ühtemoodi ja kui mul on valida kas selle aja jooksul rügan tööd või naudin elu, siis mulle
meeldib see viimane variant kõvasti rohkem
Esimene tudengiaasta oli selline... kuidas nüüd öelda... Siis ma ei arvanud et midagi imelikku oleks olnud, aga tagasi mõeldes ei saa aru kust ma
selle jaksu võtsin. Pidevalt väljas, joomas, tantsimas, hommikul vara trenni, siis loengutesse, pealelõunat lollitasin niisama ja kui õhtul just jälle
pidu polnud siis oli vaja öösel referaati kirjutada
Nüüd olen vist vanaks jäänud, enam ei jaksa niimoodi.
Aga teadlikult elu põletanud ei ole, ka sel perioodil sain koolitöö siiski enam-vähem tehtud. Tundub et minust mööda läinud see asi. 
Kuidagi peab ju ülikooliaastad meeldejäävaks muutma. Et ikka hiljem lastelastele midagi rääkida oleks
Mulle tundub, et see elupõletamise periood
kestab kohati siiamaani, lihtsalt see vahe on, et natuke vastutustunnet on tekkinud
Jah, tudengiaastatel tehakse ikka möllu, aga enda puhul ma seda elupõletamiseks küll ei nimetaks. Hiljem on olnud liigagi tõsine elu, ei miskit
põletamist.
Jah, kui tudeng olin, siis oli periood mida võib nii nimetada
Ojaaa see oli aastatel 1987-2000.
Algas, kui olin 23, kestis umbes 2 aastat. Oli hädavajalik ja ei kahetse.
jäi eluaastatesse 18-21, ühesõnaga periood keskkooli lõpust esimese lapse sünnini. Mida homme teen või kus riigis järgmine kuu olen- need ei olnud küsimused mille üle arutleda.
Lola! Mulje põhjal, mis sinust on tekkinud, julgen arvata, et elupõletajaks sa küll enam ei hakka. 
Ega päris lendu pole tõusnudki, varbaidpidi ikka maa peal. Kõige karmim muutus elus toimus ühe suvega, kui 15-aastaseks sain . 
selline periood oli nii 3 aastat tagasi--> algas sellega, et läksin suveks inglismaale tööle, sealt sai joomatuurid alguse ja kestis oktoobri
lõpuni, siis sain peatrauma ja joomal oli lõpp. tegelikult on mul hea meel, et nii juhtus ja sai piir peale pandud. ja teine etapp oli nii 9 kuu
pärast, kui arst lubas uuesti alkoholi juua. no siis sai nii üks kuu pidudel käidud ja suuremat pohmakat kogetud, aga siis võtsin end kokku. ja enam
polegi erilist alko vajadust, no ei jää purju ja kõik! ja viin ei lähe pärast traumat enam kurgust alla.
ja pole vajadust ka. lõbutseda saab ka
ilma.
eks mul on terve elu enamvähem selline olnud.viimased aastad olen alles mingid pidurid peale saanud ja mõtlema hakanud,et tulevik on ka olemas.
Osadel inimestel millegipärast tekib selline "elupõletamise" vajadus teatud eas ja nad viivad selle ka 100% läbi. Kindlasti ei ole see tervislik periood ja halvemal juhul lühendab korralikult sinu eluiga. Loomulikult ei pruugi see nii olla. Sellest perioodist tuleb aga osata välja tulla. Eluaegsed "elupõletajad" ei pruugi tekitada teistes inimestes kindlustunnet ja seetõttu võivad nad oma käitumisega mingis eas tekitada endale suuri probleeme, mille järelkajad kestavad pikaajaliselt.
Kusjuures kõige hullem on see, et ta ei küsi kohta ega aega.
Oled saanud väärt naise, kolm last, vaate merele ja pühapäevase pannkoogi ja siis järsku tuleb see periood peale.
Nagu väike kuri tuluke söe sees, ootamas sobivat tuult...
oojaa,see periood kestis ikka hea mitu aastat! ainult läbu,läbu ja läbu.oli perioode kus väljas sai käidud alates kolmapäevast kuni laupäevani ja
pühapäev peaparanduseks.aeg lendas nigu linnulennul!
nüüdseks vist maha rahunenud...kuigi läbustaks isegi edasi kui oleks midagi mis mind tõmbaks.
minulgi see elupõletamise periood läbi elatud, tekkis juba oht mülkasse kukkuda (peale 3 aastast suhet), kuid mingil hetkel lõi enese alahoiuinstinkt
välja ja hakkasin taas inimeseks 
minul kestis see 13 aastat
Ennem olgu lühike ja põnev elu kui pikk ja igav!Aga loomilikult ei tohiks elu niimoodi põletada,et see teistele häda kaela tooks...
kes ütles et igav, jutt on ikka tõelisest elupõletamisest
"Ela kiirelt, sure noorelt, jäta maha ilus keha."
Samas:
"Elu EI TOHIKS olla teekond hauda ,eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata,
shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha kasutatud ja kulunud ning karjuda "Issver, milline reis!"
Kuidas keegi soovib
Mina igatahes ei mõtle ette, elan just nimelt tänases päevas.
Kauaks seda aega jätkub, seda ei tea ette.
Ei tea ju, mis homme juhtub.
Tsitaat:
Algne postitaja: Imre
"Ela kiirelt, sure noorelt, jäta maha ilus keha."
noh ,midagi sellist tahtsingi öelda!
Blond_Bimbo - 20.03.2006 kell 23:53Ma ei ole kunagi elupõletaja olnud - liiga palju on olnud kohustusi, mis on olnud vaja ära teha. Ja pole ka aru saanud, mis on head pidudes, narkotsis või alkoholis - väga mõttetu elu, kui muud polegi.
dilbert - 21.03.2006 kell 00:00Oh sind vaesekest. Sul see kõik alles ees veel. Ja seda hullemini see sind tabab.
Pipilota - 21.03.2006 kell 00:14dilbertil on kahjuks oigus. ja pole midagi oudsamat kui vananev elupoletaja... prr...
machimos - 25.03.2006 kell 15:01Elan ka praegu nii.
susanna - 14.09.2007 kell 22:43elu põles teismelisena
käisin siis 9- 10 klassis
tagantjärele tänan õnne, et midagi ka alles jäi, et oli millest uuesti alustada
ariita - 14.09.2007 kell 22:50tehnikumi aegsed praktikal veedetud suved olid vist midagi sarnast
![]()
suht. muretu periood, sest sügisel ootas kool
kontorihiir - 14.09.2007 kell 23:15olen küll enda arust jalgadega maapeal olnud, kui oli periood vanuses 36-40...natu raske aeg oli, eks sellepärast vist....
officer - 14.09.2007 kell 23:37ma põletan elu praegu....on teine nagu naa pikaks veninud,...... elu pean ma silmas
kontorihiir - 14.09.2007 kell 23:47huvitav, kas nn teise nooruse pealetulekut saab ka juba elupõletamiseks nimetada
..sest see mul vist praegu on....
freelancer - 15.09.2007 kell 00:18Tsitaat:
Algne postitaja: officer
ma põletan elu praegu....on teine nagu naa pikaks veninud,...... elu pean ma silmas![]()
Soovitaks sulle rohtu selle vastu.Osta Statoilist süütekomplekt(tikud ja liiter bensiini)ja sa leiad lahenduse.Ma arvan et tead kuidas oma probleemidele lahendus leida.Sa võid kindel ollaet kõik moded tulevad su lahkumispeole tantsu vihtuma.
Rashnu - 15.09.2007 kell 05:49Ei ole seda kunagi esinenud. Sihid olid varakult paigas ja mõtlematud teod oleksid nende saavutamist ainult takistanud.
muhhin - 15.09.2007 kell 10:06Äkki peaks proovima - lööb pildi selgemaks ja tuulutab pead ning kubet
Phantom - 15.09.2007 kell 15:37Mul jäi selline periood vist vahele
sales - 15.09.2007 kell 20:56Ei ütleks, et elu põletan
, kui keegi arvab, et elada nagu linnuke oksal ongi elupõletamine, siis vaidleks vastu
, minu arust see see õige elu ongi
Kõige rohkem on elule võlgu... ilmselt surevad ka teistest varem... liiga tõsised... siis need, kes üritavad kõike elus ette näha ja planeerida
![]()
Loe mu juhtlauset: elu on seiklus - head teed!
mada - 15.09.2007 kell 21:25Pagan, selle aasta esimene pool möödus küll selliselt, et elupõletamiseks on seda täiesti paslik nimetada. Ilmselt aitasid kaasa ka antidepressandid ja piisav majanduslik kindlustatus - igatahes enamasti välja minnes järgnevale tööpäevale ei mõelnud, samuti mitte ka sellele, palju raha kulub. Aga lõpuks hakkas kõvasti tõusnud kehakaal häirima juba ning rahast hakkas ka kahju (eriti peale seda, kui antidepressandid võtmata unustasin)...
susanna - 15.09.2007 kell 21:27rohud nurka ja metsa jooksma
mäletad, saares lubasid, et hakkad kõhnuma
mada - 15.09.2007 kell 22:08Rohud läksidki nurka.. Ja salenemine juba toimub - kokkutulekuga võrreldes on ikka vähemalt 6 kg juba kehakaalust kadunud...
![]()
Aga elupõletamise ja isegi väheste õllede arvelt...
Maiu - 16.09.2007 kell 10:13Ei ole olnud ja ennast tundes ei tule ka.
Alati on homne päev.
SinineLiblikas - 16.09.2007 kell 11:45Mina elangi tänases päevas.Kindlasti oman ma ka tuleviku plaane ja eesmärke ,milleni ma pürgin.Aga osad asjad ja tegemised tasub mõelda tulevikku ja lasta neil ise tulla
klarts - 16.09.2007 kell 12:03elupõletamine käib mul igapäev, võiks ju aktiivselt end liigutada, kuskil laulda või reisimas käija, kuid ei viitsi....ning tulevikus pole mul lastelastele midagi rääkida
kiusupunn - 16.09.2007 kell 13:32miski ei jää tegemata, iga asi omal ajal või natuke hiljem. mul vist on praegu see põletamise aeg käes. naudin täiega. kuid ettevaatus kõigepealt
susanna - 16.09.2007 kell 13:42elupõletamine selles mõttes minu meelest on nagu see, kui küülal põleb mõlemast otsast
![]()
st. et tagajärgedele ei mõtle
aga kui öeldakse, et põletan elu, aga kontrollin ennast, sry, siis see pole see, mis öeldakse
kiusupunn - 16.09.2007 kell 13:45igal oma arusaamine
susanna - 16.09.2007 kell 14:44elupõletamine võrdub: pidevalt alkoholi lürpides ja suitsu kimudes ringi jauramine ning püksikute ära kaotamine a la Lindsay Lohan, ei ole seksikas!
(Cosmopolitan november 2006)
kedagi ei pidanud siin silmas ja põletada saab ka teistmoodi, aga see tundus mulle täiusliku definitsioonina, mis sobis
tiivitaavi - 16.09.2007 kell 14:48Ei põleta, sussitan ,puhun uuesti lõkkele
Ruty - 16.09.2007 kell 15:44Ei ole sellist perioodi olnud. lapsest saati kahe jalaga maapeal olnud ja tahtmine heaks emmeks saada...
![]()
Küll aga elu nautida saanud, kõike, mis kaunis
bellatrix - 16.09.2007 kell 15:50ha..loodan et külge ei hakka.
see-eest juba kaks nädalat ülikoolis on mind omajagu muutnud. Ma oleks nagu...10 aastat nooremaks muutunud. Ja see on lahe.
Maiu - 16.09.2007 kell 22:21Tsitaat:
Algne postitaja: muhhin
Äkki peaks proovima - lööb pildi selgemaks ja tuulutab pead ning kubet![]()
Ära otsustad, anna teada![]()
muhhin - 16.09.2007 kell 23:05Otsa tegin lahti
Tempera - 17.09.2007 kell 14:28otseselt enesepõletamise perioodi läbi elanud ei ole. pigem selline läbustumise perioodi kui pidu peo otsa käis igal nädalavahetusel - nüüd on see õnnelikult üle elatud ja minust päris korralik tegelane kasvanud
susanna - 17.09.2007 kell 15:04Tsitaat:
Algne postitaja: Tempera
selline läbustumise perioodi kui pidu peo otsa käis igal nädalavahetusel![]()
see ongi elupõletamine![]()
LadyButterfly - 17.09.2007 kell 20:39Põletasin elu 17-20 eluaastani. Kui aeg sealmaal, põletan ülejäänu kah ära.
pantera1234 - 17.09.2007 kell 22:19ikka on aga eks see vist noorusest ja minul läks üldse väga valusalt, sain sellst üle tänu toetajatele ning muidugi suured tänud siinkohal inimestele kes on aidanud sellest üle saada.
unistaja - 13.12.2011 kell 16:42Ikka on olnud selline periood, aga mitte ka nüüd nii drastiline, millest väga suurt saladust teha või häbi peaks olema. Üks väga raske periood tegi minust üheks eluhetkeks elupõletaja, kuid õnneks tulin veel parema ja ilusamana välja!