
Mure suur- vanemat poissi kuisatakse koolis. Enamjaolt sõnadega. Kiusajateks kaks kaheksanda klassi poissi.Vaheldumisi-kui üks ei kuisa,siis teine
kuisab.Nagu kokkumäng.Minu laps käib ise kuuendas klassis.
Täna jälle tuleb laps koolist ja kurdab,et üks nendest kiusab,nii sõnadega,kui ka füüsiliselt.Päris otseselt löönud ei ole,aga toksimisi ja nügimisi
on küll olnud.
Ma ei tea,mida teha,sest laps ei taha,et sekkuksin. Ise läheksin ja annaksin nedele kolki
,aga siis saaks laps veel hullema kiusamise osaliseks ja
ise oleksin sama nõme,kui nemad. Kuidas käituda,et tea.Kas pealt vaadata? Või siis õigemini kuulata ainult.
Kuisajad ise mõlemad headest perekondadest ja pealtnäha viisakad ja toredad.
Õpeta teda sõnadega vastu hakkama. Ja mitte p-sse või v-sse saatma vaid peab jääma väljapeetuks, et mittekeegi ei saaks öelda, et oli ebaviisakas. Seda piiri peab tunnetama. Vastu peab igaljuhul hakkama. Füüsilise konfliktini võib see nii või teisiti viia, kuid vastu hakates säilitab respekti. Üldjuhul on sellised kiusajad tegelt argpüksid ja kui neile otsene väljakutse esitada, siis jäetakse rahule.
Ega ta vist eriti vastu ei julge öelda midagi.Sellises vanuses on kaks aastat vanusevahe suur. Ma olen öeldud,et kui lihtsalt norivad,siis ära tee välja. Nad elavad ennast nooremate peal välja,sest omavanuseid ei julge torkida.
Pane laps näiteks karate trenni.Kui ta suudab ennast füüsiliselt kaitsta, siis on seda ka palju lihtsam teha sõnadega, ilma füüsilise arveteõindamiseni jõudmata.Mul mõlemad lapsed on algklassides karatega tegelenud ja on osanud kiusajatele vastu astuda.Kord aastaid tagasi koolis tuli ka üks suurem poiss tütart kiusama ja õppealajuhataja juurde ei viidud mitte kiusaja, vaid minu tütar, sest ta astus enda eest välja.See oli ka esimene ja viimane kiusamine koolis.
Aga vastu peab hakkama. Seljakeeramisega võib saada hoopis jalaga selga...
Ma paneksin kohe,kus meil oleks selliseid trenne. See oleks parim variant,aga kahjuks jääb ära. Ma ise arvan ka millegipärast,et ega kiusaja enne järgi ei jäta,kui talle samaga vastata.
Ei, samaga ei tohi vastata. Vastasest peab üle olema, mitte temaga samale tasandile laskuma.
Kiusaja ei jäta enne järele kui tal tekkib hirm tappa saada.Tüüpilline situatsioon vene kroonu aegadest.Enne ei lõpetatud fasistiks sõimamist kuni
tabureti pähe talle pilbasteks lõid.Kadus igasugune huvi edasi norida ja oma võimu oma ohvri peal demonstreerida.
Igasugune väline vahelesegamine mis väljub raamist kiusatav kiusaja teeb asja ainult hullemaks.Kannatavaks jääb kiusatav.
Põhimõtteliselt jah. Point siis selles, et kiusatav ise peab vastu hakkama. Millise mooduse valib, see on juba iseküsimus.
Ma olen samal seisukohal.Kiusatav peab suutma teha kiusajale selgeks et kiusamisega kaasnevad sanktsioonid mis kiusajale toovad kaasa
ebameeldivust.
Laps käekõrval minna kooli kurba saatust kurtma võib lõppeda hoopis katalüsaatorina edaspidise kiusamisele.
12. aastasel poisil ja 15. aastasel on vaks vahet. Nii vaimselt,kui füüsiliselt.Selge on,et 12.aastane 15. aastasest jagu ei saa.
Wet
Ma ei räägi vägivallamissioonist.Üldjuhul on jah vanem poiss tugevam füüsiliselt.Ühest lahendust asjal kindlasti pole.Kuskil lihtsalt on kiusajal
tekkinud signaal-seda kutti võib kottida.
Vägivallamissioonist?
Ma küsisin,mida keegi soovitaks teha,mitte hakata lahkama,kes milliseid signaale saanud on.
Ega siin vist konkreetselt midagi soovitada ei saagi. Ma arvan,et kui neid tolguseid kottima lähen,siis poisi jätan koju. Ja kotin neid nii,et on
kotitud.
Ja mida sina siis siit ootad.Manuali edasiseks tegevuseks.Sellist lihtsalt pole olemas.Järjekordne ehe näide selleks kuidas läbi ussi munni püütakse tegeleda tagajärgedega kuid absoluutselt ebaoluliseks peetakse põhjuseid situatsiooni tekkimiseks.
Seda teada, kus asi alguse on saanud, pole mitte halb.. Ei saa lahendada probleemi, kui ei tea põhjuseid. See 'kottimine' võib osutuda Pyrrhose võiduks.
Free,räägi siis,milline võiks olla võimalik põhjus selles vanuses poistel. Kuulan. Tundub,et sina üritad alati läbi ussi munni kõik paika panna. Kuulaksin sinu,kui targa inimese arvamust võimalike põhjuste kohta.
Wet
Püüa mõista et peale sinu on ka teistel kasutajatel siin foorumis olnud lapsed ning on ka samuti puutunud kokku sellelaadsete probleemidega.Ühtegi
normaalselt funktsioneerivat last ei saa kasvatada näpuga raamatust järge ajades.Sinu keissis võin ennustadasuure tõenäolsusega kuidas asi edasi
areneb....Mingil hetkel ütleb su poeg et tema enam kooli ei lähe.Ja see esitatakse ultimaatumi vormis ilma edasikaebamise võimaluseta.See on parem
variant kui see et ta lihtsalt ei ütle ja ei lähe.Kui selline kiusamine ei lõppe siis jõuab asi kindlasti nii kaugele.Selles eas noored on äärmiselt
tundlikud ning iga vale samm mis ette võetakse tundub neile nagu oleks see suunatud nende vastu.Ma ei ürita midagi paika panna ja see läbi ussi munni
jääb selles kontekstis väga lahjaks sinu poolt.Veel lahjemalt kõlab sinu järgmine lause.Kõlab rohkem vastusena Arno küsimusele kas teda oodata
hommikul teeotsal.Sulle aga soovitaks huvi tunda selles eas noorsandide arusaamadest elust ja nendest ohtudest ,mis neid sellel teel varitsevad.Edu
sulle sellel raskel teel mis panevad proovile su enese võimed olla oma lapsele lisaks emana ka hea sõber kelle juurde tullakse mitte ainult oma
probleemidest teatama vaid ka arutlema lahenduste üle nende probleemide lahendamisel.
Pojaga räägime me omavahel väga palju.Veel.Olen kindel,et see mingil ajal lõpeb,aga niikaua,kui minu võimuses on,loodan ma seda aega võimalikult palju
edasi lükata. Ehk siis- kui ta mulle veel oma muredest räägib,ju ma talle lisaks emana ka sõber olen
Võimalik,et emana näen ka asja hullemini,kui
vaja on. Loodan siiski,et nii hulluks,nagu sina välja pakkusid,asi ei lähe. Muide,ma olen ühe kiusajaga rääkinud sel teemal.Rahulikult ja viisakalt.
Küsisin lihtsalt,miks ta nii teeb.Ta vastas,et teda ka kiusati.Küsisin,kas oli siis tore olla ja vastus oli,et ei olnud,aga see käib koolis käimise
juurde. Ei oskagi midagi selle peale arvata.
Meenub lugu enda kooli ajast. Oli ka üks poiss keda üks kamp regulaarselt koguaeg kiusas ja mitte sõnadega, vaid sisuliselt sai ta iga päev peksa. Asi
lõppes sellega, et tollel poisil oli temast palju vanem poolvend, kes siis ühel päeval enda musta bemariga kooliette lendas ja mitmele nolgile tollest
kambast korralikult vastu hambaid andis. Ühel vist murdis lausa lõualuu. Kuna see toimus 90 ndat esimesl poolel, siis nii see asi jäigi ja sellele
midagi minuteada ei järgnenud. Aga igasugune kiusamine lõppes nagu nõiaväel, poisist hakati lausa lugu pidama
. Ei loe sellist lahendust muidugi
õigeks, aga selline lugu kunagi juhtus.
Selleks Wet ma kirjutasingi,et see jama ei lõppe enne kui kiusaja hakkab tundma hirmu oma heaolu pärast.Seda ei pea ilmtingimata tingima tappa
andmine,nagu eespool kirjutaja kirjeldas.Kusjuures mina loen seda hädakaitseks ja ei mõista hukka,Kuid on ka teisi vahendeid kuidas kiusupunni elu
põrguks muuta.
3.klassis sain ma peksa iga päev klassivennalt. Seda seetõttu,et vanaema ütles: "ära tee välja!" Nii pea aasta! Üks kord ma enam ei jaksanud
kuna tol päeval lükati mind trepist alla. Poiss oli minust aasta vanem.
Esiteks olin ma tüdruk, pisike nagu praegugi (kasvult eelviimane klassis) ja aasta noorem aga hakkasin vastu siiski.
Tõukasin poissi vastu kuna ma teadsin,et see on ainus variant. Seejärel ta lükkas mu klassis pikali ja ma tõmbasin tal püksid alukateni maha.
Klassiõed naersid. Mulle hüpati kahe jalaga tol päeval kõhtu. Oli kehva plaan aga tollal ma ei osanud end kaitsta. See poiss elas minuga ühes majas ja
4 korrust kõrgemal. Kuna ta üritas hoovis mu klassiõde auto alla lükata (sõitva auto ette nii,et juht ei näinud) aga ma sain klassiõe kättpidi ruttu
auto eest ära tõmmatud siis sain ma väga vihaseks. Võtsin roosipõõsa oksa ja panin poisile niimoodi piki vahtimist,et ta jooksis tuppa. Ta ema tuli mu
vanaema sõimama,et 1 cm jäi silmast puudu. Ausalt poleks mind morjendanud selle sitapea pimedaks jäämine. Praegu täiskasvanuna on ta normaalne mees ja
olen temaga ka mõned korrad üritustel suhelnud. Tollal oli ta tropp.
Kuna mu vanemad kolisid Tallinna siis läksin uude klassi. Uues klassis üritas üks poiss "meeldida". Ta tuli vahetunnist coca cola topsiga ja
tegi nalja, et valab mu koolikotti. See oli laual ja ma otsisin lauale tunni jaoks vahendeid. Ma lõin ta topsi põrandale maha. Kutt sai vihaseks ja
nõudis,et ma ära koristaksin. Ma saatsin ta pikalt ja tegin oma asju edasi ja lõpuks istusin oma kohale. Ta muudkui mölises aga nägi,et see ei aita,
seega ta istus mu selja taha olevasse lauda ja lõi mulle pastaka ribide vahele (selga). Selle peale tõusin püsti, võtsin klassivennalt rinnust
(riietest) kinni ja lõin ta peadpidi mööda lauda, laua nurgaga sai rindu. Kui õpetaja klassi tuli nutsime mõlemad. Kumbki ei rääkinud milles asi. Mina
nutsin valu pärast ribides, tema oma pea ja rinna pärast. Peale seda päeva kartsid mind kõik poisid mu klassis. Keegi mind ei norinud ega kiusanud.
Mina aga sain targemaks. Kui pole endal jõudu, siis saab ümbritsevat enda kasuks kasutada.
Kui pole võimalik panna oma last trenni, siis istu netis ja otsi youtubest klippe kus näidatakse enesekaitset ja käelukke. Labakäelukk on lihtne aga
see on nipp millega saab teise pea orjastada, seni kuni ta su haardes on. Te saate neid koos pojaga õppida ja kodus üksteisepeal katsetada.
Su pojal ei jää muud üle kui ennast kaitsta. Kui keegi haiget teeb siis ta peab vastu tegema. Ise aga ei tohi alustada. Öeldakse ju: ära kunagi alusta
kaklust aga lõpeta see esimesena!
Mina kavatsen oma lapsed kas panna trennidesse või koos mehega õpetada enesekaitset. Plaanis on meil rohkem lapsi. 
Tsitaat:Noh, kui on head oerekonnad, siis ehk annab isade-emadega rääkida? Kõik koos, ka lapsed. Kui on hoolivad vanemad, siis võib abi olla. Aga kardan, et sinu poiss ei nõustu. Igatahes pead sa talle kuidagi julgust süstima, tegema selgeks, et enda eest peab seisma. Ühel või teisel moel.
Algne postitaja: Wet
Kuisajad ise mõlemad headest perekondadest ja pealtnäha viisakad ja toredad.
sellistel asjadel mina mõtleksin oma võimalustele
1 kas turgutada oma last, et ta hakkama saaks
2. või peksta kiusajaid, et nad aru pähe võtaks
3. loota kiusajate mõistuse paranemisele
4. loota kiusajaid ümbritsevate täiskasvanutega rääkimisele
5. ja selgitada välja probleem miks minu last kiusatakse
....
mu vanem laps vahetas pubekana kooli, uues koolis hakkas sihuke võimuvõitlus. tüdruklapsed ei mahtunud enam ära. vanad olijad tundsid rivaali
saabumist või misiganes värki. igatahes vanemal lapsel tõmmati tüdrukutest ring ümber ja hakati peksa andma. vanem polnud ka kade, tegi ise paar
lõuahaaki.
maigaad, ma käisin korduvalt oma tüdruku pärast koolis aru andmas. no peksjad olid ju korralikest perekondadest ja kus seda otsa ja aru, et nemad
millegi sellisega tegelenuks
andsin oma lapsele õiguse
sest laps rääkis, tema ennast peksta ei lase ja õieti tegi
noorem vahetas samuti kooli ja ma ootasin õudusega millel löömaks läheb
õnneks läks, vanem oli vist juba eeltöö teinud, et seda indiviidi ei tasu torkida ja kalklusi ei toimunudki
see mis koolis toimub on kohutav
mina ei usu, et õpetajad ei näe
näevad küll, aga ma ei saa aru miks ei sekkuta
väike palk? kui tööle asusid siis nad teadsid, mis palka hakkavad saama
õpetajaamet pole küll selline mida proovimise eesmärgil katsetada
kui ei sobi selleks siis tuleb midagi muud teha
mingil määral viskan koolikiusamise tagajärgi ka õpetajate tegematuse kapsaaeda
ma olen ise viinud tehnikumi küla noori poisse
viisin ukse ette ja saatsin oma tuppa
ja teate miks, sest esmakursuslastel võeti ära kõik
ema vaevaga teenitud taskuraha ja söök
poistel vedas, nad kasvasid ise suurteks mehepoegadeks ja andsidki neile võtjatele peksa
pole ju ime, et üks pubekas viskab aastaga pea 20 cm pikemaks
siit tuleb tõesti siis moraal, et vägivalda saab ravida vägivallaga
õudne tegelikult
ohakas, kas sa väidad, et õpetajad ei sekku, kui nende silme all kakeldakse? Võimalik see ju on. Mõnede õpetajate puhul, aga loodan siiski, et enamus
püüab olukorda lahendada.
Minu arvates on hullem lugu psühholoogilise vägivallaga, mis võib jääda täiesti märkamatuks.
Minu arvates võideldakse tagajärgedega, mitte põhjustega. Põhjused on kodus ja ka üldisemalt ühiskonnas. Õpetajad on väsinud tagajärgedega
võitlemisest ja paljud on ehk käega löönud. Kooli muudkui reformitakse, sest seal olevat kõik valesti, aga kool on vaid ühiskonna peegel. Kui
lapsevanemad ei hakka aru saama, et ka neil on vaja muutuda, siis pole lootustki, et kool vastaks talle pandud lootustele ja nõudmistele.
Koolivägivalda oleks lihtne lõpetada, kui õpilaste vaikiv enamus enam ei vaikiks. Mida öelda laste kohta, kes ise ei kakle ega kiusa, vaid hoiavad
alati ohutusse kaugusse, aga on alati valmis kismat oma mobiiliga filmima? Mida arvata klassikaaslastest, kes lihtsalt pööravad pilgud ära, kui
"liidrid" maandavad oma pingeid mõne nõrgema peal? Ja mina ei usu, et nood "liidrid" on sündinud kurjus. Ka neil on millegipärast
halb, et nad käituvad just nii nagu nad käituvad. Selle vastu tunneb huvi ainult sotsiaalpedagoog või psühholoog või politsei.
Jõuamegi kuldse keskteeni.Enne kui kiusaja pole oimetuks pekstud ja surmahirmus end täis ei kuse ei muutu midagi.
Politsei....ärge ajage naerma.Nad on meie ühiskonnas täisesti mõttetu organisatsioon kes eksisteerib ainult iseenda jaoks.Ma ei pea silmas neid
inimesi politseis kes tõesti teevad oma tööd pühendumusega.Kindlasti leidub ka neid.
Ma olin esimeses klassis käies veel linnapoiss. Õppisin hästi, sportisin isuga ja ei osanud kakelda, sest keegi ei norinudki tüli....
Siis läks ema isa juurest ära maale ja võttis muidugi meidki õega kaasa. Maale.. Teise klassi läksin siis maakooli, kuid maaelu sain tundma juba enne
seda suvevaheajal veel
Terav keel on mul alati olnud, aga tatikraedel teatavasti siis, kui lõppevad sõnad, lähevad rusikad käiku.
Et sain vist
küll terve aasta ikka mehiselt tappa kohalikelt, küll omavanustelt, küll paar aastat vanematelt, kuni..õppisin kaklema
Eks vastu üritasin kogu aeg
peaaegu anda, aga alul oli see suht keeruline
(ahjaa, vahepeal võttis Ema isa tagasi ka, ning see õpetas mulle ka mõned keelatud võtted, milledest
hiljem kasu oli
) Igatahes juba enne suvevaheaega oli mul respekt, sest see segane võis vastu ka kõvasti anda
Räägi pojaga, isa võiks natuke kaklemiskunsti ka õpetada, sest pigem saagu ta paar korda tappa, aga vähemalt üritagu alati vastu virutada, ning
üheltmaalt teda enam ei kiusata, sest teatakse, et ka tema ei lase end niisama tümitada ja iga keretäis täiendab pisut ka tema arsenali.
Aga neti
asemel kupata ta siiski kasvõi kergejõustiku trenni nt. sest füüsis on hea 
Kui nüüd üldse kohe algusest alata, kas Kiire-Tootsi värk polnud ka koolikiusamine`?
Jah see kuradi Kiir oleks tõesti ühe hea keretäie ära teeninud.
Nujh., õnneks leidus Lati pac ja need õunad
sügisel oli kiirel juba kaks litsi, ning toots toksis seent 
kõht on aike. ää enam pikalt kadunuks jää
PS. lapsepõlve piirimail on kolki antud ja saadud. kui see jääb alla 14 vanusepiiri ja omavanuste keskel, pole eriti hullu. sinikad paranevad ära,
lõhkine mokk ka. kindlasti tuleb vahelesekkuda, kui kiusamisega tegelevad vanemad koolikaaslased, 14 ja 16 on nagu öö ja päev oma arengult. mida
konkreetselt teha, sõltub olukorrast. vanem vend oleks abiks..
Aga aitab kah, ööd unetutele 
ma ei süüdista otseselt kõiges halvas õpetajaid vaid ütlesin, et ´´ mingil määral viskan tegemata töö eest kivi nende kapsaaeda´´
sotsiaalpedagoog, politsei, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tugiisik....
ausalt öedes ajab ka naerma ja just kui mõtlen sellele, et millises staadiumis on see meie riigis
teisest küljest ei ole ma nii tume, et üldistaksin, sest on häid tegijaid, aga neid on vähe
ja paljud teod tehakse meil paberil
mis teha, kui vanemad ei arene vaid on tegelenud ainult lapse soetamisega. osatakse seksida ja valida selleks paremaid poose, aga ei osata tagajärgede
eest vastutada
et mis siis tegema peab? anname vanematele piki pead selle eest
kui on lööming või kellegi kiusamine siis keeratakse pea ja lastakse kõigel sellel juhtuda
klge meie enda lapsed või me ise ju keerame selle pea ära ja meid ennast ei koti ega morjenda
et keda me siis süüdistame
ja ma ei leia, et vägivallale tuleb vastata vägivallaga
aga praeguses ühiskonnas mis on siis väljapääs
lähed teed tuti-tuti
on jah jama palju ja ega see jama enne ei muutu kui iga indiviid alustab enda muutmisest
Ma pigem ei oleks nõus, et vägivallale ei tohi vastu astuda vägivallaga.Sest on tõepoolest inimesi, kelleni ei jõua mingid sõnad, tajumata, et mingi
jõud temast üle käib, läheb ta aina ülbemaks. Me ei saa mõõta inimesi enda arusaamade järgi.
Mu väike tütar kannatas kiusamist terve algkooliaja, suhtus kenasti, et ma olen kõik õigesti teinud ja probleem on sellel kiusajal, siis aga ühel
päeval sai kannatus otsa. Ta mul vanemate vendadega kasvanud ja ülla-ülla, klobis korralikult läbi endast mitu aastat vanema poisiloikami. Mis sai?
Kõige popim tüdruk sai.Oli edasi väike-vaikne, aga keegi enam ei kiusanud.Kõik tahtsid sõbrad olla.
See on muidugi äärmuslik näide ja äärmuslikust ajast, kui maakoolis oli enamus lapsi näinud vaid joomist ja kaklemist kodus. Siis maksis jõud. Aga
ega sellised lapsed ei ole tänagi kuhugi kadunud, kes ainult rusika jõudu tunnistavad.
Aga samas ma ei pea õigeks vanema või vendade sekkumist, see asja ei paranda, mõnikord teeb veel hullemaks ja see algab ikkagi kodusest kasvatusest,
kui laps ei oska end kehtestada.Mingil määral agressiivsust siiski peab olema, vati sees kasvatatud laps jääb hätta ka elus- te ei lähe ju tõrelema
oma täiskasvanud lapse paha ülemusega? Sellel lapsel tuleb elada oma enese pikk elu ja parem, kui ta juba maast-madalast teab, et inimesed on erinevad
ja on olemas ka pahad inimesed.Ma oma lastele olengi katsunud selgeks teha just selle seisukoha, et kui nemad on kõik õigesti teinud, siis teiste
arvamus ei ole oluline.Aga muidugi tuleb kindlasti lapsega rääkida sel kiusamise teemal ning mitte nii, et oi kui paha poiss,see kiusaja, vaid
konkreetselt arutada, mida teie enda laps on valesti teinud ja mida te ise olete valesti teinud.Miks on teie laps kiusamise ohver.Ma ei räägi
siinkohal füüsilistest puuetest, see on teine teema, vaid miks ei ole teie lapsel hingejõudu kiusamisest üle olla.Siis kaoks see iseenesest, ei pea
asi füüsiliseks minema.
Aga see on nii hell teema ja iga inimene ei suuda naerda elu üle ja mis kõige tähtsam-iseenda üle, eriti raske on see lapsel. Mind ennast ei ole iial
kiusatud, ma ei oska lahata, mis nimelt vajaka võiks olla, aga tean kindlalt, et see algab kodust. Enesekindlat ja õnelikku last ei hakka keegi
kiusama.
Mu poega kiusasid tüdrukud lasteaias... ma siis käskisin tal järgmine kord öelda:"Käed eemale litsid, kui oleksite poisid saaksite
tappa!"
Ma ei saa aru, miks mind seepeale lasteaeda kutsuti
meil oli eile draama
meie neja-aastast tõugati lasteaias ja siis tehti veel midagi ja siis meie nelja-aastane hammustas enda kaitseks
oh kodukäija su jutt on täitsa õige ju
aga kahjuks on meie vanematel nii kiire selle leivateenimise rahaga, et kahjuks ei leita jõudu enam lastega tegeleda
ei kiusajate laste vanematel ega ka kiusatavate omadel
ja tundub, et paljud asjad lastakse omasoodu minna
kohati on mentaliteet, et tulebki oma lastel metslase kombel lasta käituda, sest tugevamad jäävad elama
ja siis on vabanduseks, et mina arutan, õpetan ja püüan oma last õpetada mõistma , aga tema seal ei tee midagi
ja peksa saab ikka minu laps
raske selle asjaga
aga lootkem sellele, et ükskord tuleb ühiskonda see valge laev kus kõigil on hea ja kõigil on tore
ja ma olen veel täheldanud, et need koolikiusajad oma täiskasvanueas ei jõua eriti kaugele, paljudel juhtudel jäävad nad eluheidikuteks
aga kiusamisohvrid saavad paremat palka ( kui nüüd labaselt väljendada)
vaadake mis on saanud teie enda klassikaaslastest
Tsitaat:
Algne postitaja: ohakas
ja ma olen veel täheldanud, et need koolikiusajad oma täiskasvanueas ei jõua eriti kaugele, paljudel juhtudel jäävad nad eluheidikuteks
aga kiusamisohvrid saavad paremat palka ( kui nüüd labaselt väljendada)
vaadake mis on saanud teie enda klassikaaslastest
ma olen käinud päris palju lastevanemate koosolekutel
no reeglina istutakse klassides ja siis klassijuhataja räägib, lapsevanemad ühmavad midagi vastu ja ongi kõigil linnuke kirjas
muuta saab asju siis kui ise sekkuda, sest oodata, et keegi meie eest midagi ära teeb on ajaraisk
oli aegu kus ma isegi mõtlesin, et kuidas ma ütlen või kui ütlen siis mida teised arvavad
ausalt öeldes ega nüüd ´´koti ´´ikka küll, kui leian, et mul on õigus ja mul on toetajaid siis ma ei karda püsti tõusta. eriti veel siis kui asi
puudutab lapsi
oh jessas, sellega seoses tuleb meelde üks koolireis t¹ehhi. bussijuht suitsetas, õpetajad jõid, lastel polnud ööbimiskohta ja sõideti ühel päeval
kuus tundi sihtkohta ja siis selgus, et koht on suletud( ja muidugi 6 tundi tagasi ka)
kui mu laps ükskord sellelt reisilt saabus oli ta nii räpane, et ma viskasin minema kõik riided mis tal kaasas.
oh aga mu enda laps läks ka uuesti võõrasse kooli
küsin siis ükskord klassijuhataja käest, et kuidas mu laps on kohanenud. arvasin, et ta peaks ju teadma
õpetaja vastab, et teate vaadake e-kooli
vaatan e-kooli ja ....ma ei küsinud hindeid ju
freelanceril on õigus et tuleb kiusajatele koht kätte näidata. Mis viisil, on raske foorumis soovitada - oleneb konkreetsest kiusajast ja tema
toetajatest (või isegi kes on tema vanemad). Selge on see, et "rääkida" tuleb selles keeles millest too aru saab. Et õpetajad ei sekku ja
on kiusajate poolel on tavaline - juba minu koolis oli see nii. Enesekaitseks teevad nood hoopis vanematele selgeks, et viimased reageerivad üle ja on
neurootilised.
Üks soovitus mis ilmselt toimib on, et poiss liiguks sõpradega koos ja mitte üksi - nii on raskem kiusata.
Kindlasti ka lapse enda enesekindluse, verbaalse enesekaitse ja kaklemise oskuse arendamine.
Mind kiusati ka ja asi muutus siis, kui hakkasin trennis käima. Peamiselt ilmselt seetõttu, et muutus minu mõtlemine ja sellega nii sisemine kui
välimine reageering olukorrale.
Mina olen õpetanud oma lapsi nõnda ,et kui kiusatakse ,siis oota kuni tullakse kallale .Siis viruta ,viruta nõnda et verd ja tatti lendab!1 täpne löök
on parem kui 100 sõna. Pärast võid muidugi kolakat saada, kuid rohkem ei kiusata.
Oluline on muidugi ,et sul oleks nö. ustavad tunnistajad,juhuks kui ``kannatanud`` kaebama lähevad.
Tegelikult peaks asjale lähenema õigete nimedega .Tegemist ei ole ju koolikiusamisega ,vaid noorsookuritegevusega. Kui ollakse juba kättpidi kallal
,siis on tegu vägivallaga ning asjaga peaks tegelema politsei.
Otseselt nõu ei oska anda, aga kirjutan enda kogemusi, ehk saad ideid:
Ophra saates rääkis USA psühholoog, et ohvrid on reeglina korralikud lapsed, kellelt on hea kasvatusega võetud relvad ennast kaitsta.
Ka minu kogemus on, et kiusaja on kaak, kes ei pea lugu ühiskondlikest normidest ja seatud piiridest ning see on tema tugevus. Ohver on aga reeglina
korralik ja käitub piiride raames. Need piirid aga takistavad tal ennast kaitsmast. Seega, kaitsmiseks tuleb kõigepealt need ";hea lapse"
piirid ületada. (ka see: "oleksin sama nõme, kui nemad" vahest tulebki olla ja PALJU NÕMEDAM. Just see on see keel, mida kiusajad mõistavad
- nii õpetas mulle kunagi psühholoog.)
Korralik inimene ei lähe ju teise asju varastama, rikkuma ega lööma. Tuleb tundi kui kell heliseb jne. Kiusaja aga ignoreerib neid kõiki ja see annab
talle vahendid kiusamiseks ning teadmise, et ohver ei hakka samaga vastu. Nt. stseen filmist "klass" kus poiss visati alasti tüdrukute
du¹¹iruumi. Meil kordus see IGA kehalise tunni algul. Õpetaja jalutas mööda, vaatas korra ja jalutas edasi. Poiss oli aga NII KORRALIK ja ta
ENESEAUSTUS oli juba niivõrd hävitatud, et ta läks kõigele vaatamata ikka ja jälle sinna garderoobi riideid vahetama :S Tal ei oleks olnud vaja teha
rohkemat, kui valida riiete vahetamiseks teine koht ja kiusajatel olnuks lõbu kadunud.
Kirjutad, et kiusajad korralikust perest - see ei tähenda ka midagi. Nii mõnigi politseis arvel olev kaak on korralikust perekonnast.
Kindlasti ei peaks sa aga niisama pealt vaatama. Kõigepealt õpeta last enda eest seisma - võibolla sellest piisab. Uuri ka kaakide tausta ning teiste
kogemusi, siis oskad ka tegutseda. Seriaal "klass" mis järgnes filmile, annab päris hea pildi erinevate osapoolte suhtumisest; kuigi
enamasti lahenevad asjad lihtsamalt. Soovitan vaadata ja lugeda ka kommentaare, siis tead mida-kustpoolt oodata võib ja sind ei üllatata.
http://etv.err.ee/index.php?0560000
----------------
Mõned kiusamise lahendamise kogemused millega olen kokku puutunud:
kogu klass (ohver ja kiusajad olid samas klassis), klassijuhataja, ohvri vanemad tulid kokku (ohver ja kiusajad olid samas klassis) ning räägiti.
Küsimusi ei mäleta, aga igaüks vastas ise üksi ja kogu klassi ees. Lahenes.
Mind kiusas ühest korralikust perekonnast 3aasat vanem noormees. Viimane juhus oli, kui tuli minult kotti ära rebima. Mul oli aga kaseoks käes ja
virutasin noormehele vastu nägu. Juba 1 tund hiljem olid NOORMEHE VANEMAD helistanud minu isale, et ma olin nende last PEKSNUD nii et vorbid näos!! 3
AASTAT VANEMAT NOORMEEST (olen tüdruk), KES ON MINUST 2X RASKEM JA 2X PIKEM
Et ka nii võib . Kuid sellest väikesest vahejuhtumist piisas, et
kiusamine lõpeks.
3-5 klass. Poisi 3a vanemad sõbrad võtsid kamba kokku ja andsid kiusajatele tappa. Nii korduvalt, iga kiusamisjuhtumi puhul uuesti. Kaua kiusajad
ennast tampida ei lasknud, leidsid teise hobi. (vastuhakk ongi sõja algus. Ühest võidetud lahingust ei piisa, kuid see ei tähenda, et tuleks
võitluseta alla anda - "kiusamine läheb sekkumisel hullemaks" - järelikult tuleb ka ise uuesti ja jõulisemalt sekkuda)
Hiljuti lasteaias: üks poiss igapäevaselt lööb ja hakkasime enda lapsi koju jätma juba. Lasteaed vaid "reageerite üle", "ikka
juhtub", "me ju räägime ka, et nii ei tehta". Ühendasime lastevanematega jõud, leppisime kokku, et õpetame enda lapsi vastu lööma ja
teatasime enda seisukoha ka lasteaiale. Ühtlasi ka küsimus neile, et kaugele siis nii läheme? Löömine lahenes järgmisest päevast.
Ja veel 2 tähelepanekut enda kooliajast:
1. Väga oluline, et ohver õpiks ennast kaitsma, sest vastasel juhul on vaid aja küsimus millal tekib uus kiusaja.
2. Õpetajad sekkuvad ja üritavad olukorda lahendada alles siis kui läheb kakluseks ja ohver hakkab vastu. Ühepoolsesse kiusamisse ei sekkuta.
jahhhhhhh............meilgi seesama probleem
poja läks esimest aastat internaatkooli ja seal on ikka sellised väänikud kohal,et anna otsad, üks isasem kui teine....ise aalles jooksevad
hargivahelt läbi...kui mina olen õpetanud kogu elu last, et loll on see kes lööb, siis nüüd mehega raiume vastupidi....teisiti ei saa lihtsalt
kahjuks....aga nohhh sääl on ju hypikud ja käitumishäiretega lapsed koos ja need teevad igaüks mis pähe tuleb...omg. Mõne jaoks on see kool peatumis
punkt enne erikooli...nii, et võite ju arvata mis toimub sääl...
Tsitaat:
Algne postitaja: katizxcv
Õpetajad sekkuvad ja üritavad olukorda lahendada alles siis kui läheb kakluseks ja ohver hakkab vastu. Ühepoolsesse kiusamisse ei sekkuta.
Olen soovitanud lastele ja lastelastele kodus oma muredest rääkida. Eriti pole koolikiusamist täheldanud
Vanem laps pakkus koolis nooremale kord
korralikult "katust" ja selle pärast pidas klassijuhataja mulle moraalijutluse, aga ma ütlesin selle peale, et seni kuni nooremale liiga
tehakse, annan vanemale õiguse nooremat kaitsta. Õps kehitas õlgu
Nüüd lapselaps näib olukorraga toime tulevat, kuigi vahest koolist tulles on
üle pea porine
Igatahes kaeblemist pole kuulnud ja poisid ikka rabelevad
Nii vanas koolis kui ka uues kus peale kolimist käisin ja kus mind ning teisi kiusati ei tulnud klassiõed ja klassivennad vahele kuna kartsid, et kui
kaitsevad ohvrit,et siis nemad on seetõttu järgmised keda kiusatakse. See on täpselt see sama teema miks tänaval, ühistranspordis ja muudes kohtades
ei aidata ohvreid. Olen vahele läinud ja saanud endale takjana külge debiilse inimese aga nüüd kui on pipragaas pidevalt kaasas, siis ausalt ma ei
kardaks seda kasutada.
Mind kui tüdrukut kiusasid need poisid vast seetõttu, et ma meeldisin neile. Samas olin minagi enamus ajast vaikne aga ju kasutasin oma teravat keelt
nagu ikka valel ajal ja vales kohas. Need poisid kes mind kiusasid olid madalalaubalised ja kergelt juhmid. Klassivendasid kiusasid teised poisid aga
seetõttu kuna nad olid vaiksed, ei olnud liidrite kambas ja nende hobid olid teised: nad kuulasid metalit (liidrid olid räpparid). Üks klassivend keda
kiusati oli räpane ja paistis vaesest perest pärit olevat. Klassiõde keda kiusati, tal oli lapsena põiepidamatus (seda pean vanemate süüks) ja
seetõttu lõhnas uriini järele.
Kui vahetasin kooli Tallinnas, siis sain klassi kus klassivennad ja klassiõed hoidsid kokku. Naljaviskamisi oli aga mitte kunagi halvustavas
stiilis.
Osad õpetajad ei taha sekkuda kuna nad tunnevad omakorda, et see vägivald tuleneb kodust.
Minu soovitus on ülevamal pool, kui pole trenne kuskilt võtta siis peab lapsevanem õpetama oma lapsele enesekaitset. Internet on täis võimalusi. Jah
vanemad vennad ja õed tulevad alati kasuks aga ka neid pole alati võtta kui on vaja. Tavaliselt nad kuulevad tagajärgedest ja ei saa sekkuda siis kui
on õige aeg.
toetada igal juhul, see polegi nii vähe!
Näiteks millega.
eks me kõik oleme kunagi koolis käinud ja mõnel meist ka lapsed koolis käinud. Teades koolivägivalda ja kui lihtne on seal põlualuseks sattuda, panin oma lapsed varakult kaklusklubisse trenni. Ütlen ausalt neile seal ei meeldinud, hambad ristis sundisin neid seal 1,5 aastat käima, lõpptulemust ei tea aga koolis neil probleeme ei olnud. See õpe mis kaklusklubis antakse on tegelikult enamjaolt lapsele psüholoogiline, teda õpetatakse mitte kartma situatsioone, kus ise hakkama saad ja hindama olukordasid kus tuleb kiirelt sääred teha. Kui võimalus pange oma lapsed kasvõi lühikeseks ajaks trenni kus tuleb enda eest seista (kõik pallimängud jne)
Tsitaat:
Algne postitaja: arablane1
See õpe mis kaklusklubis antakse on tegelikult enamjaolt lapsele psüholoogiline, teda õpetatakse mitte kartma situatsioone, kus ise hakkama saad ja hindama olukordasid kus tuleb kiirelt sääred teha. Kui võimalus pange oma lapsed kasvõi lühikeseks ajaks trenni kus tuleb enda eest seista (kõik pallimängud jne)
pallimäne nimetasin sellepärast, et üldjuhul leiab sealt endale palju sõpru ja kui sul on sõpru siis nad aitavad kui häda käes.
Pallimängud ainult meeldivadki,

Tsitaat:
Algne postitaja: arablane1
pallimäne nimetasin sellepärast, et üldjuhul leiab sealt endale palju sõpru ja kui sul on sõpru siis nad aitavad kui häda käes.
ok murakaraba, mina ei ole elukutseline psüholoog ja ei pakugi välja variante mis peaks igatühte aitama, lihtsalt räägin oma kogemustest ja igaüks võib seda maha teha, minu jaoks ei muuda see midagi.
Sama siin, arablane, ei minagi elukutseline psühholoog. Tõin omapoolsed argumendid Sinu kirjutisele lisaks. Leian et see on kasulik, õnneks siin
kõigest foorum, igaüks räägib oma mätta otsast, oma kogemusi ja muresid/õnnestumisi.
Teema aga on tõsine.
mida siis teha? vaheta kooli, kasvõi elukohta ja alusta uuesti, sel ajal toeta ja turguta last. ta peab ju hakkama saama
elu on kuradima jõhker ja nõrku ei sallita vaid neid kasutatakse ära.
mul on kokkupuude ühe täiskasvanute teemaga. maigaad, mis toimub teatud naiskollektiivis. peaksid olema täiemõistusega täiskasvanud inimesed, aga
kaugel sellest
mina hakkan juba mõtlema, et headusega ei saavutagi miskit
viimase aja trend näitab, et varasta, toorutse, kasuta teisi ära ja siis saad elatud
ja tegelikult tulebki õpetada oma lapsi kaklema, absoluutselt
Lapsi tulebki õpetada elama reaalses maailmas.Mind on kogu aeg huvitanud kuidas näiteks headusega seletada kiusajale et ta nii rohkem ei teeks.Ainus mis teda mõtlema paneb on korralik koslep ja pidev hirm järgmisel kiusamiskorral samamoodi tappa saada.See headusega ja jutuga ümerrääkimine on sama loll kui lootus retsi saata vanglasse korralikuks inimeseks kasvama.Ja mida lootagi riigist kus tahtliku tapmise eest määratakse pooleaastane vanglakaristus ja sedagi tingimisi.
headusega ei õpetagi, sa saad ainult rohkem peksa
mõtled küll, et saad koolist välja ja tööle, uskuge mind, tööl kestab sama põrgu edasi
et siis minu meelest loo moraal, olgem kaklemisaltid või koligem üksikusse metsa
aga kus seda vabat metsagi enam on?
ja mis varastamisse puutub siis sellega on ka nii, et mitte midagi ei tehta.
mine varasta kütust, aiaposte, krt teab veel mida ja sul veab, sest keegi ei karista
Headusega ei õpetagi!
Aga kõigil juhtudel, kus on tulnud koolikiusamisega kokku puutuda on alati olnud ka põhjus, miks just seda konkreetset last kiusatakse, vaevalt
võetakse keegi kohe lambist ette
Sageli on need kiusatud puuduliku sotsialiseerumisvõimega, mis peaks olema nende vanemate varasem kasvatusviga. On
olnud juhuseid, kus vanemad lausa ärgitavad last kollektiivist eraldi seisma, aga omaette hoidjat või teistmoodi käitumisviisiga last kollektiiv ei
salli. Sellistel juhtudel ka kooli vahetamisest pole tulu, ka uues koolis võib kõik korduda...
Eeltoodust, kui kiusamise taga on mõni üksik kurikael, siis sellega saab õpetaskond tavaliselt hakkama, kuid kogu klassi või kooli kiusamisega on asi
hoopis raskem. Eks siis pea ka kiusatu vanemad natuke mõtlema, miks asjad nii on kujunenud...
Sales Sa oled karm!
Samas see on tõsi, selleks, et garanteerida kiusamisevaba algkooli ja põhikooli (keskkoolis ma pole näinud vägivalda) peab laps olema populaarne, hea
jutuvestja ning hea välimusega. Siis on 100% kindlustatud kiusamisevaba koolipõli. Muudel juhtudel tuleb õpetada kaklema ja tuleb õpetada kõik
võimalikud valuvõtted ning väänamised selgeks. Mida valusamad võtted seda parem, see tekitab vähemalt hirmu või seda, et hoitakse eemale.
See on nõme aga iga asjaga annab norida. Piisab kui kuulata teist muusikat, ei kanna firmamärkidega riideid, pole piisavalt lahe kuju (lõngus/tibi),
ei oska kuidagi demonstreerida oma võimekust ja huumorimeelt, pole nii sportlik kui võiks... NO HALLLLOOO seal saab peksa lihtsalt pea iga asja
eest!!! Täiskasvanuna ma pole sellist asja näinud.
Kui pole töö juures populaarne, siis sind arvatakse seltskonnast välja ja ei kutsuta ühistele tegemistele. Ei muud. Ok ehk seljataga sosistatakse ja
naerdakse aga mitte keegi ei tule lööma.
Ma pole tõesti selliseid asju üheski töökohas näinud.
Sissy
Aga nii ongi.Muidugi ei kajastu see sarnasus selles et tööandja tuleb molli andma.Ta lihtsalt ignoreerib sind ja sellest piisab et varem või hiljem
oled töökollektiivist tõrjutud.Kambavaim kehtib igal pool elus ja edasijõudmine topimub tahes tahtmata nende kampade sees.Mina nimetakski seda
oskuseks elus läbi lüüa või nimetagem seda ka looduslikuks võitluseks.Terve elu on võitlus.Tänu aga tänapäevastele humaansetele tõekspidamistele sind
ei lööda maha.
Nii,nii,aga mulle meeldib vastuvoolu ujuda.
Siiani olen ma oma ülemusega hästi läbi saanud. Olen saanud koju ja tööle ülemuse autoga, on pakutud omal ajal suitsu (kui suitsetasin).
Kui
oleksin jobu olnud, poleks mind tee pealt auto peale võetud ja oleks lastud oodata bussi.
Samas ilma suhtlemisoskuseta on tõesti elu karm.
Seega lastele peab õpetama sõnalist ja käelist osavust. Viimases hädas peab treenima ka jalaosavust, et kui asi tuliseks läheb ning suurem kamp peale
voorib, siis peab ikka suutma eest ära joosta. 
me teame une pealt kuidas peab ja kuidas võiks, aga mida teha nendega kel pole erilisi võimeid
kel pole säravaid hambaid ja keda ülemus ei armasta
lasemel kohe kuuli pähe või
ok seljataga sosistatakse ja naerdakse aga ei tulda lööma?
mmm kui hea, kuradi perverdid sihukesed, naeravad endast nõrgemate üle
ishand kui vihane ma teatud asjade üle olen
kiusamisel ongi põhjus ja just see, et kiusajal on madal enesehinnang ja teise hävitamisega ta tõstab seda. ainult, et see kiusaja ei mõtle sellele,
et võib tulla keegi temast veel ülbem ja saab sama rauaga mis ta ise tegi
aa seda, et mina lohutasin oma kannatajat nii:
elu ongi võitlus sada prossa ja üks osa inimesi on sünnist saati perverdid. nende vastu aitab ainult see, kui ise ka paras sitapea oled
nutta ei tohi, hambad ristis pead hakkama saama ja kui saad esimese võidu tuleb järgmine juba lihtsamalt
see on nagu tõkkejooks
Elu pole päris mustvalge, st. pole olemas ainult populaarsed ja siis tagakiusatavad, alati on ka olemas neutraalne tasand ehk hallmass.
Kooliski hoiavad neutraalsel tasemel inimesed end tagasi, st. ei tule appi ja ei astu kiusajate kampa. Nad on nö pealtvaatajad.
Ka igas töökohas on selliseid. Nad ei võta koosolekutel ja üritustel osa. Nad pole need keda kiusatakse aga nad pole ka osa seltskonnast justkui.
Alati on võimalik püüda kõndida mööda keskmist rada. Siis pole põhjust ka kuuli pähe lasta. Keegi küll ei mäleta sind kooli ajast ja suurte firmade
kollektiivides ei märgata inimest kui töötajat aga samas pole siis ka inimene keda tagakiusatakse.
See lohutus on ju tõde: ka kõige arem inimene peab olema natukenegi egoist ehk sitapea, siis ta saab hakkama. Kannatada hambad ristis - see on vale,
nii on eestlased käitunud sajandeid. Pigem peab leidma mooduse rääkida ja leidma lahenduse. Kannatused löövad inimese enesehinnangu veelgi madalamale
ja tekitavad haiguseid. Kuna kannatustest tuleb stress.
Ainult hirm hoiab machosid vaos.
Ei õpetajad, ega vanemad saa midagi teha. Läheb lapsevanem kooli kurtma õpetajatele, kutsutakse värdjas direktori juurde, kus too õpetajaskonna ja
lapsevanema ees lambanägu teeb... Pärast paneb jälle täiega jalaga ja hulleminegi veel.
Oma poja kiusajatest sain lahti, kui peale tunde nad nurgataga kinni püüdsin, ähvardasin auto pagasnikusse toppida ja metsa viia. Sattusid nõrga
närvikavaga idikad olema, see mõjus. Kindlasti ei mõju see kõigile...
Enda kooliajast mäletan, et ainus, mis aitas, olid natuke vanemad pätimoodi poisid. Kui lapsel endal selliseid sõpru pole, siis on vanemal neid lihtne
palgata. Mängivad lapse sõpru ja laovad füüsilisi või moraalseid ähvardusi. Seda aktsepteeritakse igal juhul. Hirm, et peale kooli iga kell võib mingi
süüdimatu kaagi vari nurga tagant sulle kraesse lennata, mõjub hästi.
Seda küll, et kurjale tuleb vastu astuda, aga euroopalik liberaalne ellusuhtumine kasvatab jätkuvalt äpude põlvkonda, kuigi sellel taustal on märgata,
kuidas vägivaldsed järjest julmemaks muutuvad... Üheks põhjuseks on koolis kahtlemata mõjuvate karistuste puudumine, või mis puudumine, karistada
pahasid õpetaja üldse ei tohi enam.
Öeldakse,et lapsed mängivad meile ette tuleviku tänava- ja suhtlukultuuri stsenaariumi...
mina paneks vanemad maksma, praegusel ajal kus raha napib siis paras sutsakas trahvi oma kasvatamatu jõnglase eest võtab ehk mõtlema. on selleks
trahvimäärajaks vaja nõukogu, hoolekogu või misiganes otsustusvõimelist objektiivset ühendust siis tuleb see ära teha.
teate meil siin maakoolis teelt koolist koju hakati üht äput tegelast üles pooma. päris tõsiselt.
Raha maksma see oleks üks kõige mõttetum asi.Niikuinii ei jõuaks see raha sinna kuhu vaja.Lihtsalt mõne asjapulga elatustase tõuseks nats.
Lihtsalt uitmõte...
Tuginedes eelmise kommi viimasele mõttekäigule-Palju oleks võimalik riigikogulasi kaotada et seda keegi ei märkaks.
mina küll ei tea kuhu see raha võiks jõuda, andku või mulle ma looks paar töökohta
ja siis mina ka ei tea kui palju riigikogulasi peaks rajalt maha võtma, et midagi märgatakse
Enamus neist "pahadest" on pärit perekondadest, kus elatakse sotsiaalabist, kust kurat veel see trahviraha võetakse
Sa oled mõnikord ikka täitsa sinisilmne turumajanduse fänn, ohakas
mis see minu asi on kust raha võetakse. kui oskasid lapsi teha siis peavad vastutama ja raha on see mis neid liigutama paneb. või siis tasuta töö tegemine võla katteks. kasvõi maabussijaamade peldikute koristamine