
Pimedatel õhtutel linnas liikudes kahel jalal või jalgrattal? Kas tunned end oma kodulinnas või kodukülas turvaliselt?
Tunnen turvaliselt.
Kui mõelda negatiivselt,siis tõmbadki seda energiat endale ligi.
Hirmust.
Jättes kõrvale pimendatud tänavate Tallinna, siis võtaks õige surnuaia näite... kirglise kalamehena käin ma ööusse korjamas surnuaiast ja tean
mitmeid, kes ei julge öösel surnuaiale minna. Mul on selline teooria, et neil inimestel endil pole südametunnistus puhas...
Ehk siis tõesti, hirmul on suured silmad... koeradki tunnevad hirmul inimese kohe ära ja hauguvad... Ilmselt ka pahad
Mul lihtsalt ei tule meelde juhtumit, kus oleksin jätnud mingi öise käigu tegemata kartusest, aga ma pole ka pisikese halli hiire väljanägemisega, et
iga kass üritaks käppa peale panna
Kas see on nüüdnagatiivse energia tõrjumine?
Aga ariitale soovitan saatja kaasa kutsuda
Niipaljukese rüütleid peaks ikka veel leiduma, et piigad üksinda linn- või külatänaval ei peaks
hulkuma...
No keda seal surnuaias öösel karta oleks, surnud meile liiga ei tee, ehk mõni hilisemale ajale jäänud viinane jorutaja ehk kaklerdab. Yldiselt tunnen ennast oma linnas turvaliselt, ei ole nagu pähegi tulnud karta.
Elan ja liigun küll eesti mitsomeri külje all aga peale eelnevaid sündmusi
eriti surnuaia taha sõitma ei kipu ja ka gaas on alati kaasas
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Hirmust.
Jättes kõrvale pimendatud tänavate Tallinna, siis võtaks õige surnuaia näite... kirglise kalamehena käin ma ööusse korjamas surnuaiast ja tean mitmeid, kes ei julge öösel surnuaiale minna.
Niisugust hirmsat võimalust kohe ei näinud ette
Eks ma siis edaspidi panen surnuaiaväravasse sildi või veel parem punase ohulipu, nagu me tiiru
ette laskmiste ajaks heiskame
Kuid siis võib levida jälle jutt, et hiinlased on surnuaia hõivanud...
Ma ei ole oma elus kastamise tarvis usse öiselt surnuaialt otsinud, olen eelistanud seda päeval teha. Ma poleks selle peale tulnudki, et läheks
surnuaeda usse korjama.
Minu elus on olnud nii pubekana kui just täisealiseks saanuna olukordi mille tõttu kannan pipragaasi kaasas. Nooremana arvasin ka, et minuga iial ei
juhtu midagi aga peale põgenemisi olen targemaks saanud.
Oma kodukandis kannan ka pipragaasi kaasas ja seda seetõttu, et siin on noortekambad ja joodikute kogunemised. Viimati kui Tallinnas kinos käisin
(kolmapäevane õhtuneseanss) siis tikkusid meile sõbrannaga ligi purupurjus mehed. Õnneks piisas kiirkõnnist aga siiski juhuseid on olnud ning usun, et
parem karta kui kahetseda.
Mulle meeldib pimedas surnuaias ,eriti, kui küünlad põlevad, sellepärast siis igasugu pühade ajal lähen surnuaiale oma küünlaid läitma hilisõhtul, kui kõik normaalsed inimesed turvaliselt kodus. Tonte-vaime ma ei karda, pigem siis inimesi, aga sellega on ka nii, et hirm on selle ees, millega arvatavalt võid kohtuda.Kui tegelikkuses mingi seis tekib, siis pigem olen loll ja vapper, põgenemine kohe üldse ei istu. Aga ehk just sellepärast pole keegi ahistama tikkunud- mine lolli tea...
Ajad ei ole endised. Vanasti võis igal ajal igal pool liikuda, aga nüüd... Huvitav on see, et isegi minu koer kardab noortekampasid. Asi võib olla kisas - talle ei meeldi valjud hääled.
No kodukülas võib ju öösel näiteks koeri karta või metssigu, tegelikult ega siin inimesed jala öösel väljas ei käi ka, isegi päeval ei käi keegi jala. Aga see rohkem tingitud vahemaade pikkusest, mitte ohtudest. Ohtlik on ikka teatud asulates ja linnades.
ei meeldi üksinda pimedas ringi liikuda, kõhe on. kahekesi on julgem kindlasti
Jube on see linnainimese elu küll, kui pimedam tänavalõik hirmu peale ajab
Kus ja kuidas nad küll kuud ja tähti vaadata saaksid...ja siis suures
hirmus mõtlevad nad summas välja volbriöö ja nõiasabati...
Sõitsin eile öösel naabervalla aastapäevapeolt koju nii 40 km/h sees ja aknad alla keeratud ja pidin jälle kord imestama kui kaunis on kevadine
Eestimaa - mõnel pool põlesid veel maituled, teisal olid üleval ainult suitsusambad, taevas oli selge ja lipusinine, toomingad lõhnasid, kusagil
kukkus unine kägu, isegi ööbik laksutas korraks...
Ei, külateedel ei peaks küll inimene öösel mingit hirmu tundma...
Külateedel ei peaks hirmu tundma?
Mõnes kohas annavad minna purjus roolijoodikud, peab ju vaatama, et auto alla ei jää. Teisalt peab suure lauluga koju tatsama, selleks, et loomad ei
ehmataks. Väike- Maarja kandis olla üks inimene sattunud karu peale, keset külateed. Tal vedas, et karul poegi polnud. Karu ehmatas ja pani punuma.
Karu puhul oleks jama majas, joosta eest ära ei jaksa, puu otsa ronida pole mõtet... 
suur karu ei roni puu otsa, ta ei jõua oma kere üles vinnata. karu õpetab oma poegi enda kaitseks puu otsa ronima
aga loomi ma ka kardan, viimasel ajal on küll sigu vähemaks jäänud, aga konni jällegi liigub aina rohkem
Konni ma ei karda aga vastik on vaadata neid laiaks sõidetud konni. Suhteliselt võigas aeg on seetõttu mai kuu. Ma elan tiikide läheduses ja seega ei
saa ma õues jalutada ilma, et ma neid laiaks sõidetud laipasid ei näeks. Väkk.
Ok karu kardan siis vähem. Metssiga võib aga juurida väiksema puu maa seest välja. 
no just ja väikesed mõmmikud on ju nii armsad. tuleb emakaru poegadega, sina kebid puu otsa ja mõmmikud sinu järel.
aga konnadeaeg on tõesti kohutav
Ma arvan,et ma võin vabalt surnuaia taha minna, chillima. Ussid kaevan ma isiklikust kompostihunnikust või siis öösel ööusse, need on muide öösel väljas ja mitte kalmistul.
mis sa arvad, et ma käin kalmudel kaevamas
Ikka ööusse ja need on surnuaias eriti rasvased
Tulin just koju,oli turvaline,eriti kui selline Kuu taevas on nagu praegu on.
Isegi kadakate keerukujud ei joonistanud midagi välja.
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Külateedel ei peaks hirmu tundma?
Teisalt peab suure lauluga koju tatsama, selleks, et loomad ei ehmataks. Väike- Maarja kandis olla üks inimene sattunud karu peale...
teatud asjades olen kohutavalt arg
ma kardan kõrgust, koeri, konni
aga ma vist ei karda sehkendada
Kolme esimest hirmu olen isegi näinud
Aga misasi see sehkendamine on?
no see on selline asjaajamine
Asjaajaja läheb metsa asjale, miski asi ees, hakkas asja ära ajame, asi haugub vastu, asjaajaja kartis haukuvaid asju ja jättis asja ajamata...
teate mis, aga keegi kardab täitsa tõsimeelselt toonekurgesid
ta läheb omadea täitsa metsa enne kevade tulekut, no ta kujutab ette, et see suur lind lendab just tema juurde ja lööb teda nokaga
No neid, kes tõsimeeli kevadeti kurge kardavad on gümnasistide seas ohtrasti, mis seal nokaga löömisest, kardavad, et toob noka otsas 
Linnas ma üksi hämaras/pimedas ei taha liikuda, viimase aja krimiuudised teevad veidi kõhedaks. Maal pimedal ajal liikudes tulevad küll õudusfilmid meelde aga käia on siiski julgem kui linnas.
Kuna meie linnas käib kõva kokkuhoid tänavatulede kasutamise perioodil, ja päris palju on suisa kottpimedaid kohti, siis õhtu hilja töölt tulles on suht kõhe käia küll, mis siin salata. Nüüd õnneks on kaua valge ja siis ka veidi turvalisem.
vot selliseid reaalseid ohte ei karda aga vot muudes eluvaldkondades lööb jänese sündroom ikka välja küll 
Mida rahvarohkem linn, seda vähem kardan. Kunagi ammustel aegadel tudengina oli öises Tartus ikka päris hirmus kodu poole kõndida. Raha ka polnud, et taksot võtta.
Mulle tundub Tartu inimsõbralikum, Tallinna puhul on tänaval liikudes kohe hüüdmine:"Hei ilus neiu! blablabla"(purjus inimese möla). Eriti
tavaline on kui keegi järgi veel loivab ja üritab rajalt maha võtta. Suhteliselt ebameeldiv. Isegi nädala sees ei lasta elada. Tee kiirkõndi, jookse,
otsi kotist pipragaasi. Naudi veel linna!
Saaks aru kui läheks kinno miniseelikus, kleidis või siivututes riietes aga marru ajab see kui ei ole midagi taotuslikku aga ikka elada ei lasta!
Alati veab nende joogiste inimestega ja isegi kolmapäeviti, masendav!
vot nii ongi...ärgu virisegu kui miniseelik on nagu lai vöö...siis ikka ise süüdi
õnneks mu kodulinn küll hoiab tänavavalgustite arvelt kokku
aga mul ei tule ka jalgsi eriti kõndida...hetkel veel nelivedu aitab...aga no see ka jeeli jeeli, varsti tallatakso ainuke edasiviiv jõud
Nelivedu linna aga linnas on vaja parkida ja mingi maa ikka jala vantsida. Kõik inimesed pole nii rikkad, et kino parklatesse pargivad.
Piisab täiesti 300 meetrist kui jälle "veab" mõne purjutaja osas. Juhuseks ka seda enam nimetada ei oska kui 2/3 kordadest siis nö näkkab.
Pipragaas on ainus turvatunde tagaja.
Muidu oleks kaasas abikaasa aga keegi peab ju ka lapsega kodus olema. Olin nii harjunud oma isikliku turvamehega.
Sõbrannadest ka pole tolku, need
nääpsud, ükski pole suur kui kapp, et hirmutaks need tüütud jobud ära. 
Sissy, ei oska ma ka kuidagi mõnd head nippi Sulle soovitada. Aga loodame, et 10. või 15. aasta pärast kirjutad taas uuesti siia jutu jätkuks, ja
võibolla siis märkad, et pipragaasi pole enam vaja kaasas tassida. 
Kõige rohkem pelgan narkareid või kui need pilves on. Siis ei tea ju kunagi, millised mõtted sellisel peas liiguvad
On minulgi pipragaas taskus ja
kui haistan ohtu, siis lausa peos
Siiani pole veel taganema selliste eest pidanud ja gaasi tarvis läinud. Ega hilja õhtul või öösel ma üksi linnas
ei siiberda kah. Isegi bussides on sellised lärmavad kambad veidi hirmsad
Keelama naisterahval neid hakata pole mõtet, siis võib vaid ise lolli
olukorda jääda. Oleks ma parad "kapp" ja hea treenitusega, siis soeks küll sellistel kere kuumaks
Ise oleme need linnad ehitanud ja linnastunud anonüümse sotsiaalmaastiku loonud liberaalsuse, laushoolivuse, suhtelõtvuse, individualismi,
karistamatuse jm. "euroopalike väärtuste" toel
Hädaldame ja kustutame tuld: jagame süstlaid, ravime AIDS-i, alkoholismi, ehitame aga
järjest uusi sotsiaalmaju ja lastekodusid... ja märkame ühel hetkel reaalsust, kus ainus abinõu on pipragaas, nelikvedu, turvauks ja isiklik turvamees
Sestap olen jätkuvalt konservatiiv - st. igasugused nihked traditsioonilisest elukorraldusaest, ka esmapilgul kõige inimsõbralikumad, vajavad
väga ettevaatlikku raskendust, sest hilisemaid vigu sotsiaalses keskkonnas on väga raske likvideerida, peaaegu, et võimatu...
Ja veel - ka vitsu anti vanasti enamasti suurest armastusest!
Mõtlesid sa ikka vitsu....
mida anti vanasti enamasti armastusest