
Kalalkäik on ikka selline vaheldus meestele, mida ei saa maha vaikide. Enamus käib muidugi kalal suvel, aga on ka teisi põhjusi kodunt välja pääseda...
väga sovinistlik teema algatus
Mida Skinn ¹ovinismi all mõtleb? Pigem pakuksin seksistlik.
Salese paar vastusevarianti tuletas mulle meelde, kuidas meiekandis üks naine vihastas oma mehe öisel ajal välja ja mees võttis oma mobla, rahakoti,
hirmkalli jalgratta ning suundus viha välja pedaalima. Ta sai sellega üsna edukalt hakkama ja lähenes juba kodule, hing kerge ja meel rõõmus. Ja siis
tulid röövlid. Päriselt ka. Võõrandasid mehelt kõik eelloetletud esemed ja murdsid tal paar kondikest. Vaat mida tähendab, kui naisega riidu lähed
Vabandan offtopicu pärast, aga kalastamisest ei tea ma vähimatki 
Käin kalal väga harva, aga meeldib käia küll.
Ma sattusin ükskord ühe kalaproffiga ühte paati õngitsema. Sain tema vana spinna ja mingi landi loovutas ka mulle oma suurest kalakirstust
ning
kalad tulid lops ja lops. See olevat algaja õnn, ütles ta algul. Ja tema istus ja ootas , aga kala tal ei võtnud. Kui ta enam ei kannatand ütles, et
näita mis lant sul on ja et ma võin teisi lante ka proovida 
Võrgutan...,siis kui jää on läind.
Mehi võrgutan,koon võrke.
Mis mõttes on valida AINULT SUVEL või kui SÕBRAD KUTSUVAD. Mis mõttes on teema tehtud ainult meestele?
Ma käin kevadest sügiseni, seni kuni haugi või forelli püüda saab(ahvenat püüan ka). Vahin kalastuskalendrit, ostan püügiloa ja loobin lanti.
Mina üksi ei käi kuna pole leidnud kodu lähedal paadisillaga järve (vihane olen seetõttu). Pidevalt lunin oma tädipoega kel on kummipaat: "lähme
kalale!" Rasedana ei saa kummipükse ka osta. Kummisaapad on jamad, sügavale ei saa ronida.
Mina olen meie peres ainuke kalapüügifänn. Olen lapsepõlvest peale ussiga püüdnud ja nüüd kui oli raha sai kõrini ja ostsin landid, spinningu. Varem
laenasin tädipojalt. Oma on ikka parem kui kellegilt laenatud. Ka võrke olen käinud välja võtmas.
Ah jaa kalapüügikindad pean veel ostma. Vahel sügisel on jahe.
Ma jätaks pigem puhastamise mehele. Ma VIHKAN ahvena puhastamist - ahven ise on aga suurepärane. Samuti haugi pea mahalõikamine on ülemõistuse raske.
Korteris elades pole kirvest ka kuskilt võtta. Kui ma saaksin käiksin pea igal õhtul kalal.
Noorena käisin rohkem, viimne kord oli vist umbes 2 aastat tagasi.
Siis ei olnud harukordne, kui onudest rohkem püüdsin. ( 1 neist on lausa elukutseline võrtsjärve külastaja. )
Praegu aga pole lihtsalt viitsimist ja aega, ilmselgelt on ka kõik oskused ja teadmised ununenud.
Puudub variant- käin siis, kui vanamehe kaasa meelitada suudan
Olen ka kodukäijaga ühte meelt!
See variant oleks ka sobiv.
Heakene küll - no ei olnud siin silmas peetud naiste ahistamist, aga pikaajalise kalastajana võin kindlalt väita, et naisi olen näinud õngitsemas üldmassist 0,001 % juhtudel.
Ma olen siis rohkem naisi näinud kalastamas kui Sina.
Pakun 5%.
OOoo jaa, tunnen isiklikult nelja naist, kes kalastamise alal kogemustega tegijad. Nad käivad paadiga merel, võrku laskmas, minu teada nad jõe kaldal
õngitsejad pole ja jääaugu äärel ei istu.
Kalamehi tunnen ka, mõne neist on meri endale võtnud.
Käin ikka aeg-ajalt vastavalt tujule.
Saab time out'i võtta ja igapäeva mõtteid peletada.
Siiski talvel ei ole istumas käinud. (Paar korda aidatud küll mõrda välja võtta.)
Mina käisin kalal lapsena. Ühtegi kala kätte ei saanud, mitte kunagi 
Mulle meeldib kalasid peamiselt nende loomulikus elukeskkonnas jälgida. Nädalavahetusel uurisin lähemalt lestakalade elu Saaremaa Panga astangutel. Muidu toredad loomad, aga mitte just kõige intelligentsemad. Pagasnikus vedeleb üks spinning ja kalamehe luba iseendast on tehtud, aga sellel aastal ei ole veel ühegi välja sikutanud.
Selle aasta kõige masendavam hetk oli järve ääres: kohapeal selgus, et minu parim lant oli katki. Ühegi teisega ei näkanud ja siis mõneks ajaks
laenatud landiga sain ahvena.
Tore on muidugi kui saad kala aga mnjah mõnel juhul ei saa aru kas lant on terve või mitte, enne kui on paar viset tehtud.
Nüüd on põhjust taas landijahile minna. 
Ma olen pigem see jõe kaldal õngega istuja. Aga vahel ikka veab. Lämmijärve peal paadiga olen ka käinud, aga seal pidin infarkti saama, kui kahekilosed latikad järjest tulid ja tulid...
Tulin just kalalt. Kell viis oli rahulik, siis algas mingi krdi torm. Poolteist tundi saingi olla. Läksin naiivselt kummipaadiga, hea et venemaale ära ei puhkunud, oleks pidanud jälle läbi metsade tagasi roomama.
Jah, ega ongi sel kevadel liiga palju läänetuuli, et peab ikka pidava ankru kaasa võtma, siis pole kartust venkude poole triivimiseks. Sitta nad
oleksid sul, reheline, lasknud metsani triivida, küllap olesid juba kontrolljoonel paadist välja tõstetud...
No ei tea midagi,mul küll töökaaslased,kellede mehed neid kalale minnes kaasa võtavad,
käivad siin jõesuudmes forelli püüdmas.
On korduvalt kutsutud nii jääle kui paadiga. Pole kordagi järele andnud.
Tegelikult mis salata, pole kordagi kala püüdnud.
Vabandusi leiab ikka, küll pole riietust, küll pole varustust. Ehk siis kärss kärnas jne.
Tagamaa on aga see, et pole osavust ja teadmisi selle omamoodi põneva, kuid keeruka teaduse jaoks.
Muidugi, on ka omamoodi kartus, et kui annan sõrme, siis võtab käe. 
Kalavärk on mu jaoks tume maa,võin niisama sõpradega kaatriga jõel,järvel kimada.
Kui keegi kutsuks mind kalale siis ma oleksin väga meelitatud
Ma ju püüan kõik kalad ära
Kalad armastavad mind nagu magnetit 