
Mul on kolm last. Esimene poiss (11a.) ja siis kaks tüdrukut (5 ja 7a.)
Kui poiss oli 3+ siis õppis tähti. Kui oli 3,5 siis 6-7 tähelised sõnad luges vabalt ära. Neljaselt oskas laste raamatut lugeda. Tüdrukud on
lootusetud. Peadselt 7 saav tüdruk ei oska tähtederida sõnaks häälida. Tähti 99% teab ja lugedes häälib aga sõna sellest kokku hästi ei saa. Noorim
tunneb tähti 80% aga jama sama, tähti sõnaks ei oska panna.
Ei.
Sul on lastel vist mingid õpiraskused ja peaksid kusagilt abi otsima. Ma ei tea kust, aga kuna 7-aastane käib ju teises klassis juba teoreetiliselt,
siis uuri koolist äkki, kindlasti on mingi abi võimalik.
Kas sa nendega muidu kodus kuidagi õpid ka seda lugemist ja kirjutamist? Võib olla su tüdrukud ei ole lihtsalt ise huvi tundnud ja sa pole suunanud ka
ja sellepärast on nii hiljaks jäänud selle asjaga?
Mul lapsi ei ole ja ma ei või vanduda, et ma neid vanuseid täpselt mäletan, aga mina kirjutasin kusagil viieselt kodus pidevalt etteütlusi. Ema tegi
neid mulle, ise ei oleks küll selle peale tulnud. Lapsi peab vahel juhendama ka, ei saa loota, et ise kasvavad.
p.s. Ma tavaliselt niisuguseid asju ei ütle, aga kui sa juba sellise teema tegid, siis ... sõna on "peatselt", eks ole. 11. a jne ...
et ma ei tea jah, äkki see kodus ise õpetamine ei ole hea mõte sinu puhul. Las naine tegeleb nendega parem. Ära solvu.
Mina õpetan oma peatselt 5-aastaseks saavat poissi lugema ja mul on vahel suur masendus. Ta tunneb tähti aga kokku loeb tähed pausidega: kõlalt on see
selline nagu mul oleks kodus eesel. Kui magnettahvlile sõna kirjutan ja markeriga vehin kui kiirelt ta veerima peab, siis ma kuulen ka ideaalset sõna
hääldust ja kui küsin kas ta kuulis mis sõna kokku tuli, siis hakkab mulle luuletama (mõtleb välja mõne sõna). Vahel tekib tunne, et ta nagu ei kuule
seda mida ise ütleb. Pressin ja pressin ning kui aus olla, siis olen 1,5 kuud pausi pidanud kuna mu kannatus katkes. Meie peres on mees kannatlikum,
pean lugema õpetamise vast mehele suunama.
Mina ise läksin 6-aastasena kooli, sel ajal ma lugesin veatult (ma ei veerinud kuna lugesin kodus raamatuid), lisaks ma kirjutasin (vigadega) ja
oskasin arvutada.
Kui vaatan oma poega, siis tekib tunne, et tema 6-aastaselt kooli panemine on minu heleroosa unistus... Tal on jaanuaris sünnipäev ja mitte kuidagi ei
tahaks ma teda vastu 8.eluaastat esimesse klassi panna.
Oma tütre osas ei oma ma infot kuna ta sai äsja 2-aastaseks.
No ma õppisin lugema umbes 6 aastaselt. Minu arust selles eas tüdrukutest klassikaaslased olid targemad. Aga iga aastaga muutusid üha lollimaks ja
keskkooli lõpuks nagu absoluutselt enam ei orienteerunud. Võibolla oli asi mandavoskades.
Aga lugemine on ainult 1 paljudest eluks vajalikest oskustest. Võibolla näiteks tüdrukud on matemaatikas tugevamad või oskavad joonistada. Selle üle
võiks näiteks mõtiskleda.
Inimesed arenevad üldse eri kiirusega, eriti veel noorest peast.
Mul ka lapsi ei ole, nii et nõud ja analüüsi oskan anda väga hästi. 
Lasteaias pole käinud,kooli minnes tundsin tähti ja numbreid ja juba talviseks koolivaheajaks sain klassis lugemisvõistlusel 2.koha,klassis oli
9.õpilast.Mu ema palkas,kui nii võib öelda,ühe vanema klassi õpilase mulle lugemist õpetama.
Elasime internaadis,ainuke ajaveetmiskoht oli raamatukogu,kus sai aega veedetud.
sissy84, meil oli ka võimalus ta see aasta kooli saata. Aga ei saatnud. Eelkooli panime. Lasteaia rühmas on ta ka kõige nõrgem. Logopeed probleemi ei näe, ja otseselt polegi probleem logopeediline. Lihtsalt ta ei oska seostada. Ja mitte ainult tähti sõnaks, vaid üldse. Kogu jutt on veidi selline, et tule eile meile ja võta homne leht kaasa. Aga noorem on tiba asjalikum. Mälu parem ja tundub tiba taiplikum. Pakun, et umbes aastapärast on nad suht "ühel pulgal". Minul õde pole olnud. Aga koolist on meelde jäänud, et üldiselt on tüdrukud kohusetundlikud ja õpivad kõik koolitükid ilusti ära. Poisid enamasti eelistavad koolitükkidele lihtsalt tükke teha.
Mul poiss lasteaias ei käi, ma pean minema kooliküpsust tõestama mingi komisjoni ette. Loodan, et olen kannatlik ja põnn hakkab lugema. Meil on
igasuguseid arendavaid eelkooli töövihikuid ja seal on ta üsna arukas. 
Ma arvan, et pole neil poistel ja tüdrukutel mingit vahet. Ma läksin kooli ja ei tundnud tähti, aga vend oskas lugeda. Naine luges juba 5 aastaselt raamatuid, aga tütar kooliminekueas vaevu tundis tähti.
Lähen nüüd teemast veidike mööda, aga üks asi, mida tingimata peaks jälgima - et laps läheks kooli ja pandaks klassi, mis on talle jõukohane ja kus ta
tunneb ennast vähemasti keskmiselt, kui mitte targana. Klassis üks aeglasemaid olla on kohutav tunne. Lisaks ei kasuta kaaslased mitte sõna
"rumal" või "aeglane", vaid - teate küll... Saamata jääb igasugune eduelamus, mis on lapse arenguks uskumatult oluline. Praegu on
olemas igasugu tasandusklassid ja individuaalsed õppekavad ja muud asjad lapse toetuseks, neid tuleks uurida enne kooliminekut.
Otsus tuleb teha LAPSE huvidest ja enesetundest lähtuvalt, mitte enese ego ega naabrite arvamuse järgi.
Tean seda, sest olen väga lähedalt pealt näinud, kuidas vaimupuudega laps, keda kaks aastat istutati esimeses klassis tavakoolis, hakkas varsti
särama, kui ta viidi üle abiklassi.
Mina ikkagi arvan,et süüdlane miks tüdrukud lugeda ei oska on aregupeetusega vanemad kes ei kasutanud kondoomi ja olid neid tehes kõva laksu all.