
Pealkiri ütleb peaaegu kõik ära. Küsimus on olemas, aga võib olla üsna keerukas ja segane ja mitmetahuline. Kuidas tundsite endas ära selle tõuke, et
nüüd ma lähen ja nüüd ma teen ja tean, mida ma teen ja mida tahan ja püüdlen selle nimel? Kust tuleb huvi õppida? Kas ainult isiksusest? Kuidas lahti
saada mõttest, et ma ei ole siin kellegi teise, vaid enda pärast? Kuidas lahti saada mõttest, et üksi olla on piin ja ei pea kellegi teise mõtete või
soovide järgi elama?
Ummikusse jooksnud ja sidrunina eluenergiast tühjaks jooksnud mees otsib väljapääsu (ei tea veel isegi kust).
Mul on erinevas vanuses olnud oma elu osas erinevad soovid aga nt esimese lapse sünnitamise vanust teadsin juba 18-aastasena. Loomulikult mul vedas,
et 20-aastasena leidsin noormehe, kes mulle sobis.
Töö osas läks pikalt. Kui teised lihtsalt teadsid keska lõpus mida õppima minna, siis mina ei teadnud ja seetõttu käisin erinevatel ametikohtadel tööd
tegemas ja lõpuks alles 2012 teadsin mida tahan õppida. See on siis 9 aastat peale keskkooli lõpetamist. Soovid on ise esile kerkinud. Ma ei ole
midagi peale pressinud. Leidsin ilmselt, et kui see asi jõuab minuni, siis ongi selleks õige aeg.
Huvi õppida tuli sellest, et ma ei tahtnud jääda keskharidusega ja see, mis mind huvitas on siiski tehtav vaid ülikooliharidusega. Seega lisaks puhas
vajadus ja huvi eriala vastu. Eneseharimise osas ma tahan saada paremaks sellest kes olen. Tunnen, et ma ei saa olla see kes olen. Nt ma pole eriti
rahulik ja kannatlik aga ma tean, et töö iseendaga viib mu soovitud tulemuseni. Kui ma ei ole millegagi rahul, siis näen vaeva, et oleksin rahul.
Kui on lapsed, siis nende jaoks pean ka olemas olema aga seniks kuni nad iseseisvuvad. Sealt edasi vaid siis kui nad vajavad mind. Kui oleksin üksi
siis loomulikult oleksin esikohal ainult mina. Kui on kaaslane siis mina ja kaaslane on esikohal, lapsed on mul teisel kohal. Enne lapsi ikka suhe
kuna kõik algas suhtest.
See mida Sa mõtled on AINULT Sinu teha. Mina viskan mitte produktiivsed ja jamad mõtted peast. Ma ei kavatse olla iseenda vaenlane. Ei. Minu jaoks on
minu pähe tulevad mõtted nagu mailboxis kirjad ja osad ongi spämm. Kui tunnen, et on hapu mõte, siis kustutan eos. Kui see jama naaseb ja naaseb siis
korrutan pikalt oma peas ,,stopp, ei huvita!,, Või mõni muu neutraliseeriv märksõna nt ,,roheline konn,, Ja kui ikka ei aita loen raamatut või teen
midagi, kus pean aju kasutama. Ma ei tegele muretsemisega vaid kui ongi mingi probleem, siis kasutan pead ainult probleemile lahenduste otsimiseks.
Selleni jõudsin olles depressioonis. Lugesin raamatut Dale Carnegie ,,Ärge muretsege, hakake elama,, ja otsustasin, et võtan oma elu ja tegemised, ka
mõtted iseenda kätesse.
Kui ma tunneksin, et olen üksi ja on piin, siis ilmselt võtaksin koera, kes mind koju tulles rõõmsalt ukselt vastu võtaks.
Kui oledki kogu aeg nö kellegi teise jaoks elanud ja ükskord avastad, et see kõik on asjatu, siis tulebki teadmine, et nüüd võiks veidi ka iseenda
jaoks elada. See 'tõuge' võib tulla ka ootamatult millegi välise mõjul. Hakka tegelema sellega, mis meeldib ja ära otsi vabandusi
mittetegemiseks. Sissy soovitust üksiolemise tunde vältimiseks võtta koer, kasuta siis, kui sul on koera jaoks ka reaalselt tingimused olemas, muidu
piirdu kassiga. 
Olen nõus Eerikuga, koera asemel sobib ka kass. 
Hmm...toredad mõtted. Vot ehk peaksin veidi lähemalt rääkima. Ma olen sotsiaalne olend, mul on pigem vaja, et keegi oleks minu kõrval, kellega saaksin
enda tundeid ja mõtteid jagada. Ma ei leia mõtet midagi ainult iseenda jaoks omada või tahta. Tahan seda jagada. Kui elaksin üksi, siis ma usun üle
päeva oleksin svipsis õhtuti enne unemaale minekut. Kui oled selle ühe kaaslase leidnud ja ta annab mõista, et "miks sa ostad mu armastust?"
sellega, et teed mu heaks tööd, teed mulle kingitusi ja ostad kalleid reise? Ehk keegi on kuulnud raamatust "5 armastuse keelt?" See on üks
armastuse välja näitamise vorm, mitte armastuse ostmine ja see on seda imelikum, et ta ise on mulle öelnud, et tema hindab teeneid, mida tema heaks
tehakse. Veel kui see keegi ütleb, et ta ei näe, mille poole püüdlen ja mida tahan või mida teen, siis see pole vastus kui ütlen, et tahan, et ta on
õnnelik ja teen, mida vaja, et see oleks nii. Ta tahab näha, mida ma iseenda jaoks tahan ehk kas ma tahan midagi õppida, midagi teha, midagi
saavutada? Ja kuna tal on juba palju asju saavutatud ja mul pole, siis see polevat võrdsete suhe. Kas peab kindlasti kohe olema keegi, tahtma midagi
ja omama mingit staatust, et lihtsalt oma armastust jagada ja tahta, et teine inimene on õnnelik ja selle eest pisutki tähelepanu ja toetust ja head
ühist äraolu saada? On see tõesti nii ilmvõimatu?
Kassidega on ka oma teema. Temale meeldib kui kass hüppab voodisse, et teda paitatakse ja jääb sinna magama. Mina hea meelega tõmbaks looma sellise
tegevuse eest sabapidi riidenagi külge, sest see on ülim privaatsuse rikkumine
Mis puutub meeldivate asjade tegemisse, siis enne seda suhet mul nagu olid need asjad, nagu tantsimine jne, aga need muutusid mõttetuks lõpuks, kuna
arvasin, et leidsin midagi palju etemat, aga vaimne väsimus on nüüdseks väga ära kurnanud.
Mis puutub ikka ja jälle meeltesse tulevatesse mõtetesse, siis see võib ju olla ka õppetund, mis tuletab end meelde, et mõtle nüüd teisiti ja õpi see
tükk ära, et saaksid edasi minna. Kuidas aga õppida kui ei viitsi ja oled kurnatud, kuna oled nii kaua õppinud teisiti elama ja tunned end kasvõi
mõnes üksikus asjad turvaliselt, nagu lapsepõlvemälestused või midagi, mis kunagi pani rõõmu tundma ja näed, et elu läheb sellest kõigest mööda ja see
kõik kuidagi kaob...Noh...ei pea sellele mõtlema, aga ometi me kõik vajame seda midagi, mis annab oma sisemaailmas stabiilsuse ja turvatunde ja et
oleks see oma paik
Ma olen see, kellel on esikohal abiteod ja ka füüsiline puudutus. Mind kingitused ei huvita aga kui keegi näeb vaeva, siis see näitab armastust.
Ilusad sõnad on soe õhk ja seda ma üldse ei armasta. Tore kui tunnustatakse aga nii kui on läila, siis on vastik. Kvaliteetaeg on ka tore, see oli
vist kolmandal kohal.
Mulle ka meeldib kui mu mehel on hobid, sest kui hobiks olen mina, siis ma tunneks, et mind ahistatakse ja ma ei suudaks seda pikalt taluda. Hobid
loovad ka selle, et inimesega pole igav. Lisaks kui hirmus kui oleksin hobiks mina. Mis ta siis teeb kui mind ei ole? Ma tunneksin end halvasti...
Meil on mehega osalt erinevad hobid ja ma kadestan naisi, kelle mehed armastavad lauamänge. Neil on tore kui elektrit ei ole.
Jajaa, kui
elektrit pole peaks seksi tegema aga laste ees mkmm. See oleks liig! Ilmselt mu mees tahaks, et ma armastaks joosta, et me jookseks kord õhtuti 10 km
aga see on asi mida ma ei hakka iial nautima. Pigem sõidan jalgrattaga iga päev kui jooksen. Inimesed on erinevad aga samas ma jälgin vähemalt tema
hobiga seonduvat ja alati teatan kui mõni uus ja äge võistlus kuskil toimub.
Võrdsete suhet on tobe tahta, fakt on see, et kaal on alati natuke ebavõrdne. Võrdne suhe pole isegi mitte füüsiliste võimete poolest võimalik. Naine
ei jõua iial sama teha remondis mida suudaks mees. Kipsplaadi tõstmine
mkmm. Teistes asjades. Keegi ikka tahab natukene vähem. Pealegi peaks
oluline olema, et kaaslane on õnnelik ja PUNKT. Mul on ka kahju, et mu mees ei taha enesearenguga tegeleda ja ta tahabki olla see, kes oli 14 aastat
tagasi ning heal juhul õpib uut võõrkeelt rääkima. Õnneks ta aga ei piira mind ja ma saan lugeda ja käia loengutel jne... Kui ta takistaks taas, siis
see oleks ahistamine.
No näed! On inimesed, kes pole rahul koos olles ega üksi olles. Kui inimestel on igav: saage lapsed! Kohe kaob tähelepanu partnerilt.
Siis peab
lausa aega võtma kaaslase jaoks. Isegi kui oled väsinud ja ei jaksa...
Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Pealkiri ütleb peaaegu kõik ära. Küsimus on olemas, aga võib olla üsna keerukas ja segane ja mitmetahuline. Kuidas tundsite endas ära selle tõuke, et nüüd ma lähen ja nüüd ma teen ja tean, mida ma teen ja mida tahan ja püüdlen selle nimel? Kust tuleb huvi õppida? Kas ainult isiksusest? Kuidas lahti saada mõttest, et ma ei ole siin kellegi teise, vaid enda pärast? Kuidas lahti saada mõttest, et üksi olla on piin ja ei pea kellegi teise mõtete või soovide järgi elama?
Ummikusse jooksnud ja sidrunina eluenergiast tühjaks jooksnud mees otsib väljapääsu (ei tea veel isegi kust).
Aitäh, Sissy, oled tark naine. Sedasi pole mõelnud, et jah... Tõesti see paneb sellele inimesele pinge ja justkui kohustuse "tasemel ja kohal olla", sest teda ju imetletakse. Pean selles osas korrektiive oma suhtumises tegema. Justkui sa oleks täht, aga ainult sellele ühele. Eerik ja deiviidas, üldiselt head mõtted ka kõik, aitäh! Pean arvatavasti tantsu jälle käsile võtma
Mingi hobi elus on alati see, mis aitab kaasa tavarutiini lõhkumisele. Rutiin iseenesest ja suutlikus sellest kinni hoida tööturul on hea asi aga kui see hakkab Sinu elu domineerima, siis kujuneb see lõpuks ikkagi negatiivseks kogemuseks!
Tore kui aidata sain.
Hobidega on ikka nii, et tee seda mida armastad. Ma arvan, et omamoodi hobi oleks isegi nt raamatukogus kõigi võimalike kriminullide või ulmekate läbi
lugemine.
Ka kollektsioneerimine on hobi. Vahel tegeled hobiga koguaeg igapäevaselt aga ei oska seda defineeridagi hobiks.
Tänapäeva üks negatiivsemaid aga enam levinud hobisid on "internetisõltuvus!", Sissy!
Kõlab nagu saaksin riielda. Olen nõus 101%.
Ilmselgelt mul on internetisõltuvus kuna ma ei armasta pikalt mobiili kõrva ääres hoida ja eelistan suhelda messengeris ning e-maili kaudu. Pikalt
kodune ka juba.
Samas ma püüan end tagasi hoida nii palju kui saan.
Ma olen kogu aeg olnud mingis sõltuvuses , see internet on nende sõltuvuste kõrval poisike 
Skin, keskmisest suurem seksinälg ei ole sõltuvus vaid vaid kõrge libiido 
Millal see kõrge libiido saab seksisõltuvuseks? 
Kuulge siin toimub teema risustamine juba...ikka kõik seksi peale lõpuks
Isegi selline jutt oli, et need, kellel ei ole teatud vanuseks
perekonda õnnestunud luua või tahavad nimelt üksi olla, nendele pole arstiabi ka enam tarvis. Jäägu uskumine igaühe enda teha
. Praegusel juhul
tundub, et teema jätkuks võiks öelda, et vajadused määravad eesmärgid ja inimene muutub alles siis kui tal muud enam üle ei jää.