
Olen kohanud paljusid inimesi,kelle elu koosnebki enesehaletsusest(a´la oh ma õnnetu) ja kes naudivad kui neid lohutatakse ja neile räägitakse...küll
sa oled ikka õnnetu...me kaitseme ja hoiame sind jne...
On teil olnud kokkupuuteid sellistega ja mida neist arvate?
Tsitaat:
Algne postitaja: synoptik
Olen kohanud paljusid inimesi,kelle elu koosnebki enesehaletsusest(a´la oh ma õnnetu) ja kes naudivad kui neid lohutatakse ja neile räägitakse...küll sa oled ikka õnnetu...me kaitseme ja hoiame sind jne...
On teil olnud kokkupuuteid sellistega ja mida neist arvate?
Eks ikka olen selliseid inimesi kohanud. Aga nendega tutvus üsna kiiresti ka lõppenud ka....olen vist liiga otsekohese ütlemisega vahel.
Aga olegem ausad...paljudel teist pole endal mitte KUNAGI tulnud enesehaletsust peale?
Loomulikult ei mõtle ma seda, et olete teistele halama
läinud...see võib ka omaette olla ja teiste eest varjatult ja väga harva...aga siiski
Konkreetselt selliseid tuttavaid vist pole,kes ainult enesehaletsemisega tegelevad.Vahetevahel tuleb aga igaühel selline jõuetuse moment peale -eks
siis saab ikka teine ära kuulatud ja nõu ja jõuga aidatud....
Haiglane enesehaletsemine näitab vist madalat enesehinnangut või põdemist mingi kompleksi pärast....ja sellistega kaasa minna pole vist mõtet-paar
konkreetset karmi sõna ja enam ta vaevalt et just teie juurde tuleb oma jutuga
enesehaletsejad on nõrgad...
olen kohanud aga nad ajavad mu närvi ...ma parem hoian eemale...
Jah, kah olen sellistega kokku püuutunud, kuid ma ei mõista neid ja nad ajavad mu närvi....endal on sageli elu nagu hernes ja siis halavad tühja tähja peale ja leiavad, et vot nemad on need kõikse rohkem abi vajavad... Oh jah, olen vist minagi liiga otsese ütlemisega nagu Tiina ja seega ei kipu nad järgmistel kordadel minu juuresolekul enam enesehaletsemist üles näidata... Samas, on ka endal juhtunud, et hakkab iseendast hale, kuid üritan seda omaette välja elada - sageli nutan siis kuskil nurgas peatäie ja siis kui inimeste sekka satun, ei näita välja sisemist kurbust. Ikka juhtub ju, kui tunned et oled niivõrd väike mutrike siin suures maailmas ja... aga jah, see on minu sees ja seda teised ei näe.
uuuuuu...ei salli enesehaletsejaid....neile ei saa isegi öelda ka: TULE ONNI!!! KÕIK ON KORRAS!!!....nad ei kuula ,vaid halavad edasi...selle peale tahak kohe nätaka ära panna ja reaalsusesse tuua...
Üks sõbranna kurtis mulle alatihti, kui kohutavalt paha mees tal on ja kui raske on sellisega koos elada. Eks ma jõudumööda püüdsin teda lohutada ja
tema enesetunnet tõsta, et küll sa ikka oled vapper naine, kui igasugu eluolu probleemidega ise hakkama saad ja lisaks veel meest kah jõuad
kantseldada. Aga nüüd ei ole ta juba mitu kuud minuga ühendust võtnud. Kui asja üle järele mõtlesin, siis tuletasin meelde ka seda, milline oli meie
viimane jutuajamine
Nimelt kui ta jälle hakkas oma meest kiruma, siis küsisin temalt korduvalt, et miks ta küll elab niisugusega ja miks ta ometi
nii hirmsast inimesest ära ei lahuta - mitte miski ei takista ju lahutust, isegi elamispinnad on mõlemal olemas. Tookord ei saanudki ta minuga õige
jutu peale, sest iga asja peale ütlesin, et ma ei elaks mitte minutitki nii kohutava mehega
Ja ma ei lohutanud teda poole sõnagagi, et küll sa
oled ikka tubli naine
Kuigi minu meelest on see mees üks üsna tavaline inimeseloom, ei hullem ega parem kui harju keskmine.
Nüüd vist olen sõbrannast ilma
- ikka oma karmi suuvärgi pärast
Sest mõelda vaid - kui nad lahutaksid, kelle kallal siis naine oma naaksumisi
saaks naaksuda ja kelle pärast sõbrannadelt kaastunnet kerjata
Eks ma ka kunagi selline olin. Ei tea, kas nüüd ka veel, pole tuttavatelt küsinud.
Aga mida ma sain teha
Üks sõbrants selline oli. Kogu aeg seletas, kui kole ta on ja kui raske tal on ja mis kõik veel. Ise kutsuti tänavalt modelliks
Ja mis ma tegin. Kui kobises, et ta kole on, siis vaatasin sügavalt silma, ohkasin ja ütlesin: "Tahtsin seda sulle ammu ütelda aga kartsin haavata.
Hea, et sa ise asjast aru said!"
Muidugi ta teadis, et tegin nalja. Naeratas ja sai aru, kui mõtetu jutt see oli. Sest mina ju ei uskunud, sest ei näinud nii. 
Sellised inimesed ajavad tõesti hinge täis, kes arvavad, et just neil on kõige raskem.


Nu minul ikka löövad vahel enesehaletsuse lained pealtpoolt pead kokku. Ja siis? Ikka tuleb ette.
Aga neid, kes tühjast kurtmise tüli tekitavad .... Nu mõnda mõistan, aga mõnda mitte. Ja kõiki nüüd küll ei lohuta.
Ent esimese kivi viskamise õigus on vaid sellel, kes ise on patust puhas.
Minul tuleb küll vahel enesehaletsus peale.Ja alati on see vähemalt enda jaoks põhjendatud.Ja elan seda kõike enamasti endale...vaid vahel harva tahan
kellegagi rääkida.
Keegi meist ei ole täiuslik!
nujah... Selliseid inimesi on paraku piisavalt.. Jutukas vöib neid päris palju kohata aga reaalses elus on neid ikka önneks vähem.
Tavaliselt käib see enesehaletsemine perioodidena.. ja kui sellest saadakse lahti, siis üldjuhul nii jääbki. Paljud aga tunnevad sellest röömu, kui
neid lohutatakse ja mida enam kaasa tuntakse, seda önnetumana inimene ennast näitab. Alguses on raske ära tunda, kas inimene ongi selline
enesehaletseja vöi on tal lihtsalt raske periood. Pikka aega on enesehaletsejaid töesti raske taluda, kuna nad imevad Sind energiast tühjaks. nad on
nagu vampiirid, kes toituvad teiste kaastundest. Vahel on sellistest isegi kahju, aga üldiselt... ei saa ma neist aru... Kui sellised inimesed iga
asja peale (vahel ka niisama) teiste kaastunnet otsima lähevad... siis tavaliselt juhtub see, et kui tal on reaalne probleem ja tal on teiste tuge
vaja... siis ei pane teda enam keegi tähele, sest ta on suutnud köik ära tüüdata.
Tegelikult on ju elus köik ületatav. Igal probleemil on olemas lahendus. Tuleb lihtsalt ise tugevam olla natuke...
Oma suguvõsas täitsa olemas mõned enesehaletsejad (mitte küll stabiilselt, aga periooditi tuleb seda ette), selga neile ei keera... aga mulle neil
eriti kurta ei õnnestu, kuna ma kasvõi kõige absurdsemad positiivsed küljed probleemides üles püüan leida & enamasti naeratuse neilt ikka välja suudan
meelitada
õudne minu arust
alguses olin ise ka lohutaja rollis
a lõpuks ei viicind enam sama halamist koguaeg kuulata.....
ära tüütas 
Tavaliselt kuulan ära ja siis teatan, et lõpeta halamine ja hakka elama.
Ei kannata selliseid... no kohe üldse mitte
Kõigil meil on omad mured ja problad. Ja aegajalt neid mõne hea tuttavaga arutada ja kurta, no see jah annab tuge ja on vahest vajalik. Sest jagatud
mure on ju siiski nats kergem kanda ja ka teine mingi hää nõuandega võib äkkisti aidata.
Kuid et pidevalt hädaldatakse....
Ja ilma tegeliku põhjusetagi...
Kahjuks ka oma tutvusringonnas om paar sellist.
Üks neist seda tüüpi, kes näebki kõike mustades toonides. Sellega hakkan ma ise ka kohe kiiresti kurtma et kui paha ja halb mul on. Siis ta
millegipärast vait jääb...
Teine tüüp aga selline kes lunib meelitusi selle enesehaletsusega, see veel ebameeldivam. Kui teisiti tähelepanu võita ei osata, siis kukutakse ennast
mustama, et kuidagigi meelitusi kerjata. Väga labaselt hale on see.
Ei, ei talu selliseid 
absoluutselt ei kannata ja olen märganud et hakkan vaikselt ise ka selliseks muutuma(APPI)selliseid ei viitsi kuulatagi mida sa halad hakka elama ja tee ise siis midagi selleks et ei oleks enam nii sitt elu,välimus,suhe mida iganes
synoptik tre ise kah pani lausa m6tlema et kust sa kyll sellle teema peale tulid ju mina siis systisin sulle seda icic ui ma olen 6nnetu mitte eip vea nu kurt vahet lihtsalt eip vea see nagu mingi kaal om ka paremaid p2evi olnud aga kui ymber ringi om 6nnetuid palju nu siis eip saa ju ise 6nnelik olla :D olge tublid siis :)
kuuldatavasti inimesed nutavad palju just enesehaletsusest,sest neil on endast mingi hetk kahju
,seega oleme kuivõrd kõik
enesehaletsejad
...nuta,nuta see haletsus endast välja aga ära jää haletsema,sest mõnega võrreldes oled sa õnneseen.<----nii üritan ka
inimesele meeldetuletada,kes on hetkel nõrk
Olin ise kord selline=(... Koguaeg korrutasin endale, et elu on nii s**t jne... Aga siis õppisin leidma kõigest midagi positiivset ja sain sellest üle... Palju parem on olla...
Kellel neid siis ei ole? Ikka on.
Eks endal vahel ka tekib hetki, kus peatun ja mõtlen, ohh ma vaene jänes. Aga mis sellest kasu mul. Miskit. Olukorda pole see mul lahendanud ja kui
aus olla, siis peletan sõbrad vist ka eemale.
Tsitaat:
Algne postitaja: sakistukidnuh
synoptik tre ise kah pani lausa m6tlema et kust sa kyll sellle teema peale tulid ju mina siis systisin sulle seda icic ui ma olen 6nnetu mitte eip vea nu kurt vahet lihtsalt eip vea see nagu mingi kaal om ka paremaid p2evi olnud aga kui ymber ringi om 6nnetuid palju nu siis eip saa ju ise 6nnelik ollaolge tublid siis
![]()
Sina vaid norutasid sel ajal...mitte ei
vingerdanud enesehaletsuselombis
ma arvan et ma olen selle "haletseja" alamliik.. ma haletsen ennast.. tunnistan!
kuid.. mitte teiste ees.. vaid yxi oma hinges... ning tasakesi...
Olen sellistega kokku puutunud, kuid pikema aja peale ei kujuta nendega suhtlemist ette. Ma ei saa aru, kuidas võib ainult end haletseda ja oma elu
paranemiseks ei võeta midagi ette.
Sellest saan ma veel aru, kui inimesel on ühel päeval või lühikese aja jooksul halb ja enamus asju ebaõnnestub. Siis ollakse tavaliselt õnnetu.
Kui aga jäädaksegi end haletsema, siis enda kõrval ei talu ma selliseid. Ma kipun halvasti ütlema, a´la - võta siis midagi ette või sa ei ole midagi
nii halvas seisus. Kui ikka tahetakse, saadakse kõigega hakkama. Vot seda arvan mina! Punkt.
õnneks olen ainult ühe sellisega kokkupuutunud.oli teine selline alkoholiküüsi langenud kunagine lootustandev kunstnik.tema jõudis kahjuks oma enesehaletsuses äärmise piirini-jupi nöörini...
Pidev enesehaletsus on nii endale kui teistele kurnav. Samas aeg-ajalt juhtub väikest haletsemist vist kõigil - ikka tuleb ette hetki, kus tunned
ennast madalamana kui jalgpallimuru ja _nii väga_ vajad kellegi sõbralikku-sooja sõna ja lohutust.
Aga _pidev_ haletsemine on energiavampiirlus küll
Kokkuvõte - natuke on normaalne, aga liialdustesse ei maksaks ka laskuda 
Aga kuidas teha vahet millal on enesehaletsus või lihtsalt masendus või depessioon......mööduvad nähtused tegelikult ju...ja sümptomid ka sarnased...
Armastagem oma ligimest! Enesehaletsus võib igaühel teatud olukorras peale tulla, sõber ju peaks siis toeks olema? Kas lihtsalt hea sõna või nöökamisega - asi seegi. Aga järjepideva viriseja tunneb ju kergelt ära, sellisele tulebki öelda - kle, räägime millestki muust!
ei haletse ennasr ega ka teisi, iga inimene elab oma elu nii hästi, kui oskab ja kui ei oska ilma haletsuseta, siis ärgu mind sellega tülitagu, sest mu käest seda ei saa
Mul üka sõbrants kippus sinna poole minema-----------kogu aeg halas kui raske elu tal on(kellel ei ole) ja lausa pressis välja komplimente. Õnneks see on tal üle läinud(võttis aega pool aastat)
Oi jaa, küll sellist sorti inimesi näinud, kohanud. Siin on nüüd selline asi, et juhul, kui inimene, keda ma tunnen ja tean,
kurdab millegi üle, siis mina olen suuteline teda aitama, lohutama ja toeks olema, nii palju kui võimalik.
Kui aga tegemist pool tuttavaga, keda üldse ei tunne, ei ole minust mingit -oh sa vaesekene, las ma teen sulle pai- ütlejat.
Elu on näitanud, et igat-ühte, keda ei teagi, pole mõtet lohutada. Milleks, kui hiljem näed, et see inimene sind ei väärigi.
Vahel küll haletsen ennast, kuid pealtvaatajaid ja kaasanutjaid see hetk enda kõrval ei kannata. Kõige korralikumalt saab ennast haletseda ainult iseenda seltskonnas. Üldiselt tuleb sellist nututuju suhteliselt harva peale. Pole nutu-neti tüüpi.
Ka minul on endast vahel kahju, juhtub. Arvan, et see on nii igal meist, ainult üks näitab seda rohkem välja, kui teine.. oleneb
inimesest...
nooo kuulge
.... ei saa ju koik ometi nii sapised olla.... kuna olin ise enesehaletseja olukorras, ma kyll ei kåinud koigile halamas...a ga
vihjasin oma paarile låhedasemale sobrannale, et olen kehvas seisus.... et raske on yksi... mul on probleemid
... ... ja kas teate kas kumki neist
tegi sellest vålja
ei
.... olen neis pettunud..... ma kyll ei lootnud kuulda neilt mingit ninnunånnutamist...vait moistmist ja tuge
ehk.....
kuid nagu olen juba varasemalt rååkinud...oli mul yks selline sobranna, kes mulle nø jalaga tagumenti andis ja ma oma eluga edasi oskasin
minna....
Siit ka minu arvamus, et enesehaletsejad ei vaja enda korvale teisi haletsejaid, vaid kui oled sober talle...aita tal enas selgusele jouda ja edasi
minna.......
ja on kyll kokku puuteid olnud.Ma ise ka nats sinnapoole.No mulle ei meeldi kui mind lohutatakse kuid tihti olen kyll ise õnnetu.Selliste inimestega on väga raske suhelda ja tihti viskab närv yle ka.
olen kohanud selliseid.
kui haletsewad, ytlen et *õige* jutt/arvamus neil endast.
sest minumeelest on see jura.
ning ma tean et kui hakata lohutama, saadakse sellest ju innustust & pannakse muudkui edasi. ja see on jabur.
ise ennast just eriti tihti ei haletse.
ja kui haletsengi siis nii et teised ei pea sellest osa saama.
aga ma tahan weel öelda et mure kurtmisel ja enesehaletsusel on siiski wahe sees. ning sõbra muret olen nõus alati kuulama ning wõimalusel ka aitan
see, et mul vahel enesehaletsuse periood on, tean vaid mina ise
ei kipu seda teistega jagama, põen läbi ja asi unustatud
no kui hiljem küsitakse, et kuhu olid kadunud, siis vastus on, et olin omaette
selles pole midagi imelikku, vahel ongi vaja endas selgusele saada, et mis edasi teha, sellised olekud aitavad selgelt näha tulevasi sihte ja aitab
sellest väljatulemist korralik magamine
.
minul on kah endast vahel natuke kahju. teistele kurtma just ei lähe, sest mingit haiglaslikku lohutamisvajadust ei ole (kuigi paarist kallistusest nõrkushetkedel ära küll ei ütleks). pigem olen natuke aega üksi, poetan ehk paar pisarat kah, kuulan muusikat, mõtisklen ja varsti läheb mööda.
jah ja siis? Kui inimene on masendunud ja ta tunneb, et mitte keegi ei hooli temast kulub ju ikka üks soe sõna ära! Või?? Ma ei arva, et see on halb võib - olla inimene ei saa kelleltgi tunnustust ja soovib seda nii väga, et nõus selle kasvõi välja pressima!!
Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
Aga kuidas teha vahet millal on enesehaletsus või lihtsalt masendus või depessioon......mööduvad nähtused tegelikult ju...ja sümptomid ka sarnased...
Otseselt kokkupuudet pole olnud, aga vanatädid kipuvad mõnikord selliseid kahtlaseid toone võtma.
Olen veendunud, et kõik inimesed haletsevad vahel ennast. Pole selles mingit jura. Mis aga puutub kõrvaltnoogutajatesse, siis neid pole tõesti sel momendil kõrvale vaja. Kui noogutatakse kaasa ainult selle pärast, et sinust kiiremini lahti saada ning teatakse juba ette nii kindlalt oma noogutamise mõju, siis sellised hoidku parem eemale. Igasugune haletsemine pealiskaudse inimese poolt on sel momendil äärmiselt vastik ja silmakirjalik. Mina tunnen küll, et kui meel on kurb ning endast hale hakkab, siis tahaks vaid üksi olla. Teiste kaasanoogutamine teeks vaid rohkem haiget, sest enamusel juhul ei vaevu see kaasanoogutaja ja takkakiitja isegi eriti näitlema.
Oma tutvusringkonnas vist minuteada sellised puuduvad ja ega nad eriti sinna satu ka.Haletsemise asemel võiks oma nn sita elu või elujärjega midagi ette võtta.Kui ikka väga peetis see elu on siis võibolla rongide ja trammide sõiduplaan abiks,ja seda tingimusel et keegi su korjusega tegelema ei peaks.Kus on kirjas ,et elu ilus ja muretu peaks olema-kõik tuleb läbi raskuste-õnn on ainus,mis pähe sajab ja seda ka juhul kui sattud õigel ajal õiges kohas olema.Keegi ütles ,et fortuuna koputab kõigi uksele kuid tavaliselt sellel ajal oled kas magamas või paned kuskil pidu.
Rongide ja trammide puhul ei pea jah keegi korjusega tegelema, seal tuleb korjuse tükkidega tegeleda. Lausa hale hakkab neist, kes minu jäänuseid noppima peavad. Nägid sa!!! Mõjuski!!! Enesehaletsust netu ja vist päris pikka aega ei tulegi enam. Freelancer, selliseid kümnessetabajaid võiks rohkemgi olla, siis oleks enesehaletsejaid kindlasti tublisti vähem.
aeg-ajalt vingun ja virisen ka ise.. sel hetkel vihkan end
ehh, kunagi oli selliseid tuttavaid palju, kes end haletsesid... kohutav..lohutasin ka jne...tundsin, nagu nad sõltuksid minust..
ja siis tappis end yx tuttav ära...teine 2 nädala pärast...ja kolmas...u sama ajavahemikuga...nii 6 tuttavat läx...osad ametlikult väljaselgitamata
asjaoludel..osad ja ametlikult enesetapuna kirjas...
peale seda... hmm... kõige parem ravi ongi, et mine siis tapa ennast ära, mine tee seda, mida äffardad v nii... v teine võti on laduda lyhidalt julmad
faktid oma ritta ja kysida, et kui mina selliste asjade puhul olen elus ja õnneli, siis kas hädaldajal on yldse õigust midagi öelda? yldjuhul pole...
aga jah..enam ma sellist hala ei kannata karvavõrdki


tunnen ka selliseid inimesi.päris palju neid.
on olnud kyll nii et olen olnud nutuäärel aga teiste ees nutma hakata..ei ja ega enda nõrkust pole just meeldiv välja näidata. yksi ikka
kõigeparem.
proovix enne inimeste probladest aru saada, enne kui hukka hakkame mõistma.
tean yht tydot- ilus, heast perekonnast, raha on... aga haletseb ???
epukas jube !!tubli oled.
sa räägi oma juttu teistele halajatele, siis läheb see neil yle .
kunagi halsin ka ,kuni tuli mõistus pähe.
ja kui nyyd virisen siis asja pärast ja seda juhtub harva,sry!kui keegi nyyd ytlex et tapa ära end siis olex pohhui! ei kõiguta!
tegelikult ei soovita nii öelda, vihahoos võib nii lollusi teha. mina lubasin endale et ei tee lollusi.



Tjah...tundsin mina kord üht noormeest, kes ükskord koledasti end haletsema kukkus, minu nähes...
Ikka, et-kui mind(loe:teda) kellelegi vaja on, jooksen kohe appi, kui aga mina abi, toetust vajan, ei tule keegi mulle vastu.
Nu mis sa teed...muidugi hakkas mõni hetk temast kahju, aga aidata ma teda ei suutnud, kuna ta lihtsalt halas,
vahetpidamata.
Ilma, et oleksin saanud midagi öelda. Mingil hetkel tekkis aga tülgastus.
Sest no ei ole midagi haledamat, kui end haletsev mees. Kole nõrga mulje jätab.
Pealegi, ei saagi paljusid haletsejaid aidata, kuna nad lihtsalt nutavad ja sind ei kuula, ei kuule.
Muidu võiks ju ka kuidagi abiks olla, aga...mõnikord ei saagi...
Nad kui omaette maailmas...
oeh... ma isegi selline aeg-ajalt... Kui kuidagi raske on olla(elust või iseendast lollusest kõrini)... Viimasel ajal hoian inimestest eemale sellisel
ajal... Püüan ise hakkama saada ja mõelda, et kõik läheb paremaks... Pole teiste sõnu vajagi enam eriti...
Selliseid, kes kogu aeg ennast haletsevad nagu ei tea... Neid on küll, kes vinguvad, et on paksud... Aga nad juba ka ei oota eriti, et ma neid
lohutaks...
Minu vanaema haletseb täiesti ennast,ta ei oska kuidagi elu nautida,muudkui viriseb ja see tüütab ära. Ta mõtleb ,et kui tema on õnnetu,et siis peavad
ka teised inimesed seda olema
Enesehaletsemine ja lihtsalt elu üle virisemine on kaks eri asja. Enesehaletsuse korral poetatakse tasakesi ja ilma kõrvaliste nägemata paar pisarat taskurätti ning hakkabki kergem, kuid viriseja viriseb kogu aeg. Talle pole miski hea ega ilus. Üks grupp inimesi lihtsalt vinguvad kõige ja kõigi kallal ning saavad sellest iseendale jõudu, et edasi elada.
mis see on?
kuidas seda tunnete?kuidas välja elate?
oi, enesehaletsuse pisarad on need koige magusamad pisarad. monikord kohe tundub, et terve maailm on see pasameri ja ise oled lilleke, keda keegi ei
moista
ja ausalt, valja elan vaid nutuga.
....ja selle nutu juures on kõige magusam see lõpuosa,kui tajud ,et see ongi enesehaletsus,vist nii
siis hakkab mul piinlik, et kuda nii kyll vois end kaest ara lasta.... polnud ju pohjust nuttagi ja aafrika nalgivatel lastel on asjad palju
hullemad
Pole mullegi võõras.
Ikka juhtub,et näed kõike vaid endast lähtuvalt, et vaid sinul on õigus ja...
Aga see läheb kuskiltmaalt jälle üle.
Isegi, kui mingi nõdrameelne sulle diagnoosi paneb, jääd hetkeks mõtlema, võib-olla valad ka solvumisepisara, ning kõnnid edasi.
Sest pisarad paraku ei toida,ega aita ka.
Siis sünnib trots ja sind ei huvita enam kellegi (ilmselt süüdimatumagi) pori, sest sa tead ise, kes-või-mis sa oled, ning mida väärt oled...
Aga jah,,,olen nutnud.
Ja ei häbene seda öelda.
Oluline, et oma pisaratega Noa laeva ei vajanud
..et endaks jäin..
kõige kiuste.

Mure puhul on ikka parem korralik peatäis nutta,kui seda alkoholiga leevendada.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiivitaavi
mis see on?
kuidas seda tunnete?kuidas välja elate?
Jätkan siit kus leediliblikas lõpetas...
Ja siis äkki märkad et on võimalus veel midagi muuta.Hangid endale relva lähed rahvarohkesse kohta ja teed sellele ülekohtule lõpu.Lased maha kõik
need inimesed,kes on normaalsed ja naeratavad.Lõpuks kui oled maailmaga arved õiendanud ja halvad on karistuse saanud,ja sul julgust jätkub lased ka
endale kuuli pähe.
Ja oledki kuulus.Terve pleaad inimesi hakkab arvama,miks ja milleks sa seda tegid.Sina aga lebad rahulikult irvitus näos laibakuuris ja oled õnnelik
ja kuulus....

Jessus, Freelancer, ära nüüd nii dramaatiline kah ole
Minu arvamust mööda, kipuvad need pidevad enesehaletsejad suures masenduses hoopis enesele liiga tegema.
NB! Mina oma (ja ka teiste) elu kallale ei kipu, mul on selleks 3 mõjuvat põhjust: poeg, tütar, poeg
Kui see va enesehaletsus kallale kipub,VAATAN RINGI! Ja mida ma näen? Paljud on vaesemad,lollimad,inetumad;paljudel on inetum naine,viletsam
tervis,pätimad lapsed,nadim elamine ja auto! Ja paljudel on SARVED!
Tasuta retsept irisevale,nuuksuvale ja õnnetule eesti rahvale: vaadake ringi
ja kohe läheb paremaks! 
Leediliblikas
Kõigepealt tänud selle Jessus,Freelancer eest-võtan seda kui sinupoolset tunnustust.
Huvitav ,kas tahad on minu poolt pakutav jätk sulle nii võimatuna tunduv.Minu arust täiesti reaalne lahendus.Või arvad ,et analoogilised asjad
toimuvad ülevoolavast õnnest.
Radikaal
Kas see oli sinupoolne vihje foorumis käimiseks
Nüüd vähemalt tean miks osad siin foorumis käivad.Viimane polnud vihje sinule.Aga hea tunne on kindlasti kui näed et on hullemaid kui ise.
Mul elas vastaskorteris mutt, kes käis küsimas soola ja suhkrit ja jahu naabrite juures ja halas, kui vaene ja viletsake ta on... aga kui ära suri
siis avastati, et alumine padjapüür oli teisel paberraha täis topitud...nojah, see võis ka haige inimene olla, ...kuid üldiselt on tänapäeval vilets
ja saamatu välja näha üpris kasulik Bränd ja äriidee - annab headelt ja kaasatundjatelt üht koma teist välja pressida
No Tallinna ja Tartu tänavatel ei saa enam suitsugi teha, kohe on keegi kõpsti kõrval, et anna...
Minu arust on siin tegu eneseuhkuse ja väärikuse puudumisega, isiksuse laiskuse ja otsustusvõimetusega...
Krt. nutt tuleb peale.
Aga jah, neid sutsu küsijaid ma ka enam ei kannata!
Eelmises töökohas oli kolleeg, kes iga jumala päev teiste käest suirsu püssis, sõnadega homme annan tagasi.. Ei jõudnudki fikseerida, kui pikk see:
TÄNA tema meelest olla võib...
Suitsuküsijatest hullemad on need võõrad inimesed, kes tulevad noomima, et ära suitsu tee, stiilis: miks sina, noor neiu jne jne
(ma olen täisealine juba hulk aega ja teen, mis tahan, tänan)
Tsitaat:On olnud kokkupuuteid ja ma tegin koguni kevadel ühe teema taolisest väga kurnavast kokkupuutest. Arvangi seda, et nad on väga kurnavad, niisugused halajad. Pft.
Algne postitaja: synoptik
(a´la oh ma õnnetu) /.../
On teil olnud kokkupuuteid sellistega ja mida neist arvate?
Minul käib see pillimine nii:
esiteks tuleb see pika ilu peale ja vihaga.Siis need pisarad pritsivad silmist välja.Õnneks on see protsess suht kiire,sest tajun,et need ongi
enesehaletsuse pisarad.Mõtlen,stopp.Tegutsema peab,mitte pillima,ennast haletsema.
Tähelepanekud:
Peale selle ,meestele sellised löristavad naised ei meeldi.Neid peab lohutama,mõnda korduvalt.
Sealt lähtuvalt,kasutavad mõned pillimist ka relvana.Toimib.Aga teistkorda seda relva kasutada ei saa.Proovitud ,on tõsi.Teistkordselt tunneb mees,et
teda kasutatakse ära.Endal hakkab ka vastik tegelikult,sest ega see aus pole jah.
Sellega ohustad oma usaldusväärsust.
Mõned mehed isegi teavad,milline tähtkuju on Piripilli-Liisu ja on ettevaatlikud

Tsitaat:Pisarad aitavad ja iga psühhiaater soovitab sul nutta, kui raske on - saab kergem. Pisarad ei ole enesehaletsuse ainuke tunnus. Enesehaletsust on raske ära tunda. Räägin isiklikust kogemusest. Arvasin ka, et virin-pirin on enesehaletsus. Uurisin asja, sest oli probleem - mu mees langes enesehaletsusse. Loomulikult ei ütle ma seda selleks, et teda halvustada. Probleem sai lahendatud: terve ellusuhtumisega inimene võtab teatavaks, et olud on niisugused nagu nad on ja vaatab, kuidas neis oludes toime tulla. Mingi rõõm peab ka jääma.
Algne postitaja: tintsuke
Sest pisarad paraku ei toida,ega aita ka.
olud on niisugused nagu nad on ja vaatab, kuidas neis oludes toime tulla. Mingi rõõm peab ka jääma.
------------------------------------------------------------------
Just - kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab - see on tosi!
Enesehaletsejatele tuleb tähelepanu pöörata
Vat täna lubasin omale haledust. Enesehaledust.
Et kõik jamad ka minuga juhtuma peavad.
Aga ma tean, et see läheb mööda. Hiljemalt nädalavaheks.
Vahel on mõni jama nii raske, et kui vaid saaks, küll halaks ning märgaks õlgu ja nõutaks lohutust.
Ara nukrutse! Koik, mis ei tapa, teeb tugevamaks
Tsitaat:
Algne postitaja: Leni
Suitsuküsijatest hullemad on need võõrad inimesed, kes tulevad noomima, et ära suitsu tee, stiilis: miks sina, noor neiu jne jne(ma olen täisealine juba hulk aega ja teen, mis tahan, tänan)
Tsitaat:Sedakorda targemaks ja veel kontrollifriigimaks.
Algne postitaja: vihmakass
Ara nukrutse! Koik, mis ei tapa, teeb tugevamaks![]()
Iga halb on millekski hea, kyll naed
Tsitaat:Mulle ei meeldi siseruumides suitsetada, sellepärast teen väljas, ka omameelest küllaltki kõrvalistes kohtades ehk nurga taga ja seal kus teisigi on nähtud tegemas.
Algne postitaja: Lola69
Täiskasvanu või mitte, aga avalikus kohas tossamine on eemaletõukav ja sugugi mitte teen-mis-tahan-teema. Su privaatsesse tossunurka vaevalt et keegi sulle järgi tatsab ja manitsema kukub.
Siiski saan niisuguseid kommentaare vahel. Tsitaat:
Algne postitaja: vihmakass
Iga halb on millekski hea, kyll naed![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: vihmakass
Iga halb on millekski hea, kyll naed![]()
Kas tõesti selleks et veenduda et tuli põletab peab perstpidi lõkkesse istuma
-----------------------------------------------------------------
Ei pea, aga kui nii juhtub, siis voib loota, et ilukirurg teeb endisest ilusama pepu
Lootus sureb viimasena
Lootus on lollide lohutus


Vihmakass jõudis ette.Lisaks siia juurde:
Loll saab ka kirikus peksa.
Uskuda,tähendab näha
Kõik need halvad asjad, mis meiega juhtuvad, peavadki juhtuma. Kuidas me siis oskaks head hinnata? Kuidas me teame, et teeme kellegile haiget kui ise
pole haiget saanud?
Me peamegi aeg ajalt kannatama, et õppida teisi mitte kannatama panna ja ka ise omi kannatusi vältima.
Olen kokku puutunud ja selliseid tuttavaid ei soovi.
Ei kavatsegi ennast haletseda, juhtugu mis tahes.
Ise enda enesehaletsusega ma avalikult ei tegele ja ega eriti ka üksinda, aga kohanud olen enesehaletsejaid palju, mu töögi seisneb nende
ärakuulamises. Tihti on vaid asi selles, et langedes anesehaletsusse ei osata kehva poole paremat poolt leida. Igas halvas on alati midagi head ja
õpetlikku
Aga vahel on endast niiiii kahju. 
Tsitaat:
Algne postitaja: synoptik
Olen kohanud paljusid inimesi,kelle elu koosnebki enesehaletsusest(a´la oh ma õnnetu) ja kes naudivad kui neid lohutatakse ja neile räägitakse...küll sa oled ikka õnnetu...me kaitseme ja hoiame sind jne...
ega elus tuleb igatsugu perioode ette, nende eest pole keegi kaitstud, aga kui kipubki vahel tuju nulli minema, siis üks peatäis midagi (nutta või alkot või mida iganes) ja tuju tõuseb jälle. Sõbrad aitavad ka kindlasti kui neid võtta oleks iga aeg kui neid vajad
Jaa olen ka mina olnud mõnes kurvas perioodis ja vingunud ja soigunud aga siiski olen lohutajaid kuulda võtnud
ja need korrad on olnud nu väga
harva esinevad.
Ka minu sugulased, tuttavad ja sõbrad vajavad lohutamist aga nad kuulavad ja lasevad end aidata mitte ei soiu edasi nagu katkine plaat.
See mida paadunud enesehaletsejad ei tee on see,et nendele võid mida iganes õpetlikku,kasulikku,tuju parandavat öelda aga nad on nagu kurdid ja
soiuvad edasi...edasi...edasi... edasi ja nii kuni endi surmani.Selliste inimestega on tõesti targem mitte tegemist teha kuna nad tekitavad stressi ja
masendust, pealegi kes seda ühte ja sama kurba juttu ikka viitsib pidevalt kuulata.
üldjoontes ei koonda selliseid enda ümber,sest ei hala ise ja ei soovi seda ka kuulata miskitpidi
Tsitaat:
Algne postitaja: synoptik
Olen kohanud paljusid inimesi,kelle elu koosnebki enesehaletsusest(a´la oh ma õnnetu) ja kes naudivad kui neid lohutatakse ja neile räägitakse...küll sa oled ikka õnnetu...me kaitseme ja hoiame sind jne...
On teil olnud kokkupuuteid sellistega ja mida neist arvate?
Tsitaat:
Algne postitaja: tiivitaavi
Lootus sureb viimasena![]()
Nagu kõiki muid tundeid, on ka enesehaletsust meie ellu vahepeal vaja, sest kes see ikka sind haletseks, kui mitte ise...Siis aga pea püsti ja
edasi, pole teistel vaja teada.
Enesehaletsemine ei vii kuhugi.Keegi ei tule appi.Aidata saad ennast siiski ise.
Vahepeal on lausa meelikosutav ennast haletseda, nii ütleme pool tunnikest. Rohkem ma ei suuda....naer tuleb peale. Kellelegi kurba saatust kurtma naljalt ei jookse. Oma elu mõõnaperioodid tuleb ikka ise tõusudeks upitada. Sellel ajal väldin ma igasuguseid kontakte ja abiküsimist. Minu mure on minu mure ja teistel sinna asja pole.