
Kellele kurdate oma muresid? Kas on see sõber või psyholoog, kelle poole pöördute kui pea muredest paks otsas? Või leiate, et näiteks internet see, kus saad võhivõõrale oma murekese ära kurta jäädes tundmatuks, saades end lihtsalt välja elada?
Mul pole küll siiamaani veel isegi mõttesse tulnud psüholoogi külastada.Ikka alati leiab kellegi kellele oma mured ära rääkida ...jah,kas või netis
..miks mitte on ju palju toredaid inimesi,kes hea nõuga abiks oskavad ollla
Kõik varjandid on ju normaalsed
Oleneb täiesti muredest...vahel piisab sõbrannale rääkimisest. Aga kui asjad väga halvad ja seda pikka aega ja mured hakkavad tervisele...siis vaja
ikka asjatundjaga rääkida ja koos lahendusi leida, kui ise omadega ummikus.
Samuti ka neti teel hea sõprade ja tuttavatega rääkida...telefoni arved väiksemad ja saab jutud kenasti räägitud.
Kõik ikka murede suurusest, olemusest ja hulgast oleneb.
Ise arvan, et kõik oleneb probleemist ja inimestest.
Psyholoogi juurde pöörduks siis, kui pole kedagi, kelle poole pöörduda ja tema sind alati ära kuulab ja sinule toeks on ning abi oskab anda
profesionaalselt.
Sõbral ei pruugi alati olla aega ja siis ehk peab targutamist kannatama
See ei ole kah sugugi hea. Sõbra suust võib ka asi edasi minna
pläkutamisele, mis pole alati garanteeritud.
Internet on aga hea sellepoolest, et saad rääkida vabalt, ilma põdemata.Iseasi, kas leidub inimest, kes tahab kuulata.
Mina vist olen inimene, kes eriti ei taha oma muresid kellelegi kurta... Kui väga üle ääre hakkab ajama, siis pöördun kõige lähema inimese poole ja
selleks hetkel oma mees. Kui aga kunagi vaja professionaalset abi, siis ikka prühholoog... Aga samas võin ka väita, et ma suht õnnelik olen, sest
selliseid kriisimomente, kus ei tea, mida teha, on olnud kokku vaid paar tükki... Ju siis oskan omadega välja tulla ja põhimõtegi elus on, et kõige
jaoks on lahendus olemas, mõnikord tuleb seda lihtsalt kauem oodata 
ise olen psühholoogi ära proovinud. nooruke oli teine alles ja nii õpikutes kinni, isegi mina sain selest aru, olen omast huvist uurinud seda...ja siis hakkas hoopis mind oma muredes süüdistama ja ütles mõned sellised asjad, et teisedki pärast imestasid. ma enamasti internetis ennast välja elan.
Ise alustan ikka lähimatest, kelleks on mees ja sõbrad. Ja siiani on mured nii lahenduse leidnud. Kuigi kindel on ka see, et on muresid, mida peaks laskma aidata lahendada asjatundjal.
Siiamaani ikka oma jõududega hakkama saadud, st. kallim ja sõbrad abiks.
Suur mure arutan sõbraga läbi,pisemat sorti asju siin ehk.Net selle koha pealt hea koht,et rahvast palju ja kui otsida siis keegi neutraalne oskab
hoopis paremat nõu anda.
Kuna aga...muresid ja muid probleeme elus nii vähe siis pole vajadust olnud kellegi õlal halada.Seni olen ise saanud hakkama!
sain ühes jutukas inimesega jutu otsapeale ja rääkisime teineteisega kõigest .tema rääkis oma muredest ja unistustest ja ka nendest asjadest millest ta polnud kellelegi rääkinud mina jälle oma asjadest. kõige ämmastavam on see, et meil mõlemal hakkas kergem.
kunagi sai tehtud seda m6lemale...nyyd olen positiiv ise...niet ei mu reemsat sydant miski kurvaks tee...
Ennem ei rääkinud mitte kellegile, sain ise hakkama.
Nüüd on üks sõbranna, kellega me räägime vastastikku.
Ja tuleb kah vist aeg, kui psühholoogile saab miskit avaldatud.
Tegelikult ühsvahe käisin psühholoogi juures aga ära tüütas 
Peab see vast mure olema, mida kellelegi kurtma lähen - kuigi vahel võiks ju. Lahendused oleksid ehk kergemad tulema.
psühholoogi ei ole veel külastanud.. kooliajal ikka oli paar juhust kus see nagu kohustuslikus korras ette tui, a siis olid ka muud teemad.. näit,
mis ma ikka tulevikus teha tahan jne... testid värgid..
mure puhul ikka oma naine aitab, kes muu... vöi head söbrad.. tegelikult harjund rohkem ise oma muredega toime tulema, aga kui tead, et alati on ikka
keegi olemas, siis palju lihtsam....
a eks ma olen ikka rääkinud ka ja juba tavaliselt selle rääkimise käigus lahenduse leian vöi asjast üle saan... rohkem nagu minu puhul ei olegi vaja..
Paar psühholoogi kogemust on minevikust olemas. Ja ei olnud üldse paha. Proff ikkagi. No ja tõsised kriisid olid kah. Ise nad ütlevad, et lahendused
on inimeses endas olemas. Nende amet on kuulata ja takka kiita.
No ja siis on kasutatud poolalateadlikult ka sellist õlleteraapiat. Astud õllekasse, peale 6. kannu on juhuslik lauakaaslane parim sõber, räägite
ennast tühjaks, peale 10. lähete isesuunades ja rohkem ei kohtu. Või vähemalt ei tunne ära. Viimastel aastatel on suhted naisega muutunud niivõrd
heaks ja sügavaks, et mingi kõrvalise abi järgi on puudunud täielikult vajadus. Ja ega neid pingeid niiväga kogunegi, kui üritad nad kohe eos ära
maandada. Põhiline minu meelest on teha ükskõik mida aga mitte matta stressi enda sügavusse. Laastab kohutavalt tervist. Sõpradega on kogemused paraku
kurvapoolsed. Ju siis ei ole piisavalt head head sõbrad olnud.
Mina oma muresid küll ei kipu naljalt kellegagi jagama-isegi lähedased saavad tihtipeale alles hiljem teada kui mul miski mure on olnud ja siis ka
eriti detailidesse ei lase neid....pigem satun alati ise usaldusaluseks ja kuulajaks pooleks.Vahest on küll selline tunne,et olen nagu shvamm,mis
mured endasse imeb,ja endal kohe raske olla isegi kui see võõras mure peaks olema.....aga olen alati kuidagi ise hakkama saanud .Heaks abiks on huumor
igasugu muremõtete leevendamiseks.Ja käed rüpes istuda ka ei tohi,ikka tuleb endast parim anda ja püüda mure võimalikult ruttu selgeks mõelda/rääkida
ja siis likvideerimise kallale asuda
eriti ei kipu kurtma üldse kellelegi. keda see huvitab, mis mured mul on. sõbrasuhteid ei harrasta, psühholooogide juures pole siiamaani käinud, kuigi
psühhiaatreid näiteks on nähtud mitut masti.... nojah.
kui on mure, kirjutan päevikusse.
minul see päeviku etapp läbitud ja lõpetatud...peale seda kui mul pere need üheskoos läbi luges ja minu pärast selle eest peaaegu maha mattis...
kõikse kõige parem on mingile kont võõrale kes eih tea sinust s*ttagi
Tsitaat:
Algne postitaja: michelle
minul see päeviku etapp läbitud ja lõpetatud...peale seda kui mul pere need üheskoos läbi luges ja minu pärast selle eest peaaegu maha mattis...![]()
No psühholoogi juurde muredega siiani läinud pole ja usun, et ei lähe ka...püüan rohkem ikka ise hakkama saada : )
sõbrale !!!!
Tsitaat:
Algne postitaja: Krissu
Kellele kurdate oma muresid? Kas on see sõber või psyholoog, kelle poole pöördute kui pea muredest paks otsas?
Psühholoog? Nii hulluks ei anna minu puhul asjadel minna - äärmisel juhul "aeg maha" ja asjade üle väheke mõtelda.
Kuigi, jah vahel saab ka südant puistatud - see on vajalik mõtete korrastamiseks.
Kuid kõige sügavamad asjad on ikka sügavustes 
On proovitud ära kõik kolm, nii psühholoog, sõbrad kui ka internet.
Mis kellele parem, see jäägu igaühe enda otsustada.
sõbrale on hea kurta, sest ta mõistab su muresid vast kõige paremini. kontvõõras netis aga oskab anda adekvaatsemat hinnangu. psühholoogi pole
siiamaani veel pidand õnneks külastama 


Olen üritanud kõiki kolme võimalust kasutada. Tulemused järgmised.
Psühholoog, võik ise endale psühholoogi palgata. Kahjuks olen ka mina seda ala mingil määral õppinud ja, kui inimene hakkab mulle sootuks haiget
tegema, siis on asi mäda. Olen uurinud nende tausta ja tööle saamise tingimusi. Seega ei imesta, kui mõni neist on psühholoogiks õppinud vai seetõttu,
et lapsepõlve hirmusid talistseda. Selline aga psühholoog kahjuks olla ei või.
Sõpradega on see lugu, et vaata ette. Sealt võib nuga selga tulla. Üldiselt on ikka inimese iseloom suht omakasupüüdlika ja võõrastesse muredesse ei
viitsita süveneda. Ikka omade muredega tullekse, võõrastest muredest suht kama.
Netiga on see lugu, et harv juhus, kui mõne asjaliku inimese otsa satud, kes ka mure sügavuti lahata viitsib. Enamik viskab ikka mõtetuid repliike.
Siiani ei tea, kuhu oma muredega tegelikult minna.
oma koerale, sest ta ei vaidle, ei targuta vaid vahib otsa ja ootab süüa
Tsitaat:
Algne postitaja: vantark
oma koerale, sest ta ei vaidle, ei targuta vaid vahib otsa ja ootab süüa![]()
On asju mida ei räägita kellelegi....aga üldiselt kui vajan kuulajat siis sõbrants ikka kuulab ja aitab.
Mina oma muresid küll kellegile kurtma ei lähe...eks saadakse ikka aru, kui meel on must ning siis proovitakse lõbustamisega tuju ülespoole saada, kuid üldiselt proovin ise omadega hakkama saada.Kui ka ummikusse jooksen, on kõige kindlam variant, küsida neutraalse inimese käest, sest tahes tahtmata, teadlikumad võivad hakata sind suunama...
Tsitaat:
Algne postitaja: Krissu
Kellele kurdate oma muresid? Kas on see sõber või psyholoog, kelle poole pöördute kui pea muredest paks otsas? Või leiate, et näiteks internet see, kus saad võhivõõrale oma murekese ära kurta jäädes tundmatuks, saades end lihtsalt välja elada?
aga kui ikka tunned,et kuidagi enam ei saa,siis proffide poole pöördumine pole küll mingi tabu
murele lahendust võib ewww netist kah otsida see üks hea varjant aga see psühholoog on kõige mõtetum varjant.,mis inimene on ültse psühholoog ei
kujuta ettegi kas ta näeb otse sinu hinge .Mida näeb psühholoog inimesest kles pöördub tema poole kas kedagi kelle klkäest saab raha nöökida ilma
head abi andmata .igatahes mina küll psühholoogi juurde ei pöörduks ennem valiks juba vaba surma kui tõesti muud väljapääsu pole .njaa vaba surm
koprduvalt sellele mõelnud -ainuke hea varjant et pääseda kergelt eriti siis kui sul pole kedagi ega midagi kaotada

Kui ikka väga raske mure, siis selle hoian kindlalt endale. Milleks kurnata teisi oma muredega? Arvan, et teistel omigi küllaga... Psyholoogi poole
pole ma kunagi mõelnud pöörduda. Aga hiljem kui murele lahendus leitud ja palju aega sellest möödas, siis võin sellest vabalt rääkida.
hei...ma just ei propageeri aga antidepresandid on tänapäeva ilmaelus üsna tavalised aga ,et neid saada pead ikka arstiga enne rääkima
.....omadest
kogemustest räägin.....aitavad ja veel kuidas
mina ei kasuta ühtegi neist variantidest. hoian kõik endale, kade olen
sõbrale ikka....a mõned mured hoian ikka endale....
Tsitaat:
Algne postitaja: Honey
sõbrale ikka....a mõned mured hoian ikka endale....![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: yller
Tsitaat:
Algne postitaja: Honey
sõbrale ikka....a mõned mured hoian ikka endale....![]()
mix endale oida?
Tsitaat:
Algne postitaja: Honey
nu ma ei tea...mõni asi on lihtsalt selline mida ei taha kellelegi rääkida...ja ise tahax kaa peast välja visata selle....ei taha et teised minu pärast muretsex...
mulle sobib interneti variant..kõige ohutum. a psühholoogide suhtes on tänu kooli omale ebausaldus....ta on rääkinud paljude õpilaste probleeme, ilma nimesid nimetamata, kuid meil on suht väike kool ja rohelise pea või litsaka välimusega 6enda klassi õpilasi ple ju nii palju. juttu näoga ple raske kokku panna. nende töö A ja O ju peab olema diskreetsus. kui ei saa keelt hammaste taga hoitud, siis valigu uus amet!!!:/
Mina hoian endale, väga harva kui midagi välja räägin...lihtsalt ei taha....katsun ise hakkama saada ja olen siiani saanud ka...
Sõprasid oma murega vaevama ei hakka, milleks? Neil niigi kuhjaga omi muresid mida mulle räägivad.
Psühholoogi variant mulle isegi meeldib, võõras inimene, aeg kinni makstud, seega kohustatud olema vabad kõrvad. Tähtis on end tühjaks rääkida. Ega
psühholoogist nõuandvat kasu ole, suunavat vast veidi, aga teinekord juhtub nii, et oma häält ja juttu kuulates jõuab ise lahendini. Iseendale peegli
ees on kah hea rääkida.
Ma kirjutan oma mure paberile. Ja mõniaeg hiljem lugedes leian ikka, et maru tühine. Enda ees oma mõtetest-muredest vahest piinlik.
aga mina helistan emmele
Ma arva, et on olukordi ja muresid, mida saab leevendada sõpradega rääkides, aga kindlasti on ka olukordi, kus on vaja proffessionaalset nõustamist/ravi - siis on psühholoog või psühhoterapeut kindlasti abiks. Õnneks endale ei ole selliseid muresid olnud, et hädasti oleks vaja kellegagi jagada. Aga sõpradega rääkimine teeb head ikkagi, isegi kui hädasti vaja ei ole.
mina olen siiani saanud oma probleemid lahendatud tänu sõpradele ja internetitutvustest on ka väga palju abi olnud. Siiski arvan ma, et tegelikult on elus probleeme, kus ilma profesionaalse abita hakkama ei saa. Siiani aga õnneks pole minul niivõrd tõsiseid asju olnud.
Olen ka kõiki kolme alguses nimetatud varianti proovinud. No psühholoogi juurde minek oli suht-koht ajaraiskamine, kuna ta lihtsalt ei osanud midagi
mu muredega ette võtta, kui ma talle oma siniste silmadega silma sisse vaatasin
Sõpradele saab peaaegu igast murest rääkida, kuid on ka neid muresid, mida ei tahaks isegi sõpradega jagada.
Internetis olen ka msn-i sõprade käest üht-teist abi saanud ja end pärast neile rääkimist paremini tundnud.
Seega ega see pole oluline, kellele räägid, räägi neile, kelle seltsis sa end mugavalt tunned ja tead, et see inimene võtab sind ja su muret ikka
tõsiselt. 
asjassepuutuvad räägin psühhiaatrile. psühholoogile pole seni olnud eriti midagi rääkida, kaks korda käisin ta juures, esimesel korral jõudmise
järeldusele, et asi pole välistest teguritest tingitud ja teine kord sain yhe testi tulemused teada.
ylejäänd probleemidega, oleneb probleemist, räägin sellele, kellele on konkreetsest asjast kõige mõtekam rääki
Ma tegelikult,kui siia kautajaks ennast registreerisin,arvasin,et hakkan siin auru välja laskma ehk oma muresi kurtma. Et sõpru ja elukaaslast ei
tüüta oma murdedega ja räägin võõrastele
A tutkitki
sa tee algust wet, siin kogemustega eluhundid koos
ehk on abiks
ise reeglina internetist abi ei ole otsinud, no siiagi regasin ennast lihtsalt niisama ja eks ma mitu aastat ka jama ajasin. olen kindel, et paljud
pidasid mind mõttetuks sinisilmseks blondiiniks
ah tegelikult see polnudki taotluslik
Ohakas,tänan pakkumast,aga ei.Siin saab niisama meeldivalt aega viita ja arvamust avaldada,aga oma tegelikke muresi pole siin tervislik jagada

Saad sellise "kuulirahe" endale selga,et mure on suurem,kui enne
. Lisaks veel murele hakkad oma mõistusest kahtlema
.
no näiteks küsimuse kuidas on parem seksida kas püsti/ pikali ei oska ma küll ühest vastust anda
või siis kas teha keelekas hommikuti või õhtuti, pimedas või täistulede ajal
aga mind huvitavad küsimused saavad küll vastused
näiteks üks teab siin jube hästi puidutoimest ja puidutöötlemise võimalustest. ma olen sillas
Peaks vist psühholoogi poole pöörduma kui mured enam asu ei anna.
Internet võib leevendada aga mitte ravida.
Informatsiooni töötlemise oskusi omades võib aga isegi internetist leida suuna oma probleemide lahendamiseks.
mured tuleb ikka ise lahendada, psühholoog võib ainult abiks olla ja õiget suunda aidata leida 
Absoluutselt õige. Aga psühholoogi juures käimine on igati trendikam kui kulutada oma sõprade aega või internetis informatsiooni töödelda. 
isiklikult jagan oma muresid sõpradega õlleklaasi taga.
nagu vanarahva tarkus ütleb,et võta pits ja pea aru
aga psühholoog???????
nad ei aita vaid suunavad sind,ning pärast esitavad üpris kopsaka arve,mis sind uuesti nende juurde tagasi suunab
Tuli siinkohal meelde tsitaat austet kirjaniku sulest ja surematuks raiutud kõigile teada filmis:"keeruliseks ää sina ise oma elu ela"
... kasvasin samas liivakastis inimesega,kes praegu praktiseerib inimeste kuulamist,
...vaatan,et vahest vajab ta ise emotsionaalset tuge ja tühjaks rääkimist ja siis jaksab jlle.
Siiani olen väga edukalt iseenda psühholoogiks olnud. Nagu eelnevaltki mainitud, ei saa nad kedagi maagiliselt terveks teha, vaid suunavad ja lasevad
inimesel endal vastavad järeldused teha. Tunnen ennast piisavalt hästi, et endas ise selgusele jõuda. Kui abi vaja, kasutan selleks sõpru. Lõppude
lõpuks tunnevad nad mind ju paremini kui mõni kõrvaline isik.
Samas väärib mainimist, et mu mees õpib hetkel psühholoogiks ja tavaliselt kurdan muresid talle. Kuidas iganes ta mind siis ka ei analüüsi, vähemalt
väljendub ta sõbrana. Ei teagi, kas ma siis kasutan pidevalt psühholoogi teenuseid või ei 
Enda sisse tuleb vaadata,seal on kõik olemas.
te kõik vajate hoopis psühhiaatrit! Esimene vaba aeg on kahjuks alles juunis, et varuge kannatust

aga ise,kuidas on sinuga,kas sinuga on kõik korras
ei ole..kahjuks olen juba nii lootusetu juhtum, et järjekordset psühholoogi hullumajja saata ei näe mõtet.
kuidas saan sind aidata?
Sina
einohh, tagatargemaks läheb
tegelt saad küll--võta iga päev xanaxit, kohe, kui uni ära läheb võta uus. See oleks küll abiks 
Ei.