
Käib selleteemaline reklaamikampaania praegu. Vähemalt peaks igaühel oleama õigus teada, kes on tema vanemad.
Miks seda mõnikord nii kiivalt varjatakse? Põhjendades seda isegi vastuoluliste väidetega... MInu puhul näiteks a) ta oli täielik tõbras b) Ei räägi
et teda kaitsta.
Kui tõbras siis milleks vaja teda kaitsta? Ja kui ikka tahaks teada, mida ette peaks võtma? Oma ema kohtusse kaevata ka nagu natuke nadivõitu...
iseasi kas sealgi õiguse saaks... mis sest et see põhiseaduses kirjas.
Kas ikka on õige omavahelist viha lapse peal välja elada... minu arvates mitte. MIda teised arvavad.
Vanemad peaksid omad vaenud küll nii välja elama, et lapsed sinna vahele ei jääks. Lapsel on vähemalt õigus teada kes on tema isa (või vahel ka ema,
kui nad juhtumisi isa kasvatada on). Jah, kui laps ise ei taha teada mingil põhjusel.
Ainus variant, kus bioloogilised vanemad peaksid jääma teadmata, kui laps on imikueas lapsendatud. Milleks lapse maailm ühel hetkel ribadeks rebida.
Ei leia ta sest teadmisest omale eluks reeglina pidet. Aga see juba teine teema.
lapsel on õigus teada kyll...kui see ÕIGE aeg on....natuke targem vai nii...
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Vanemad peaksid omad vaenud küll nii välja elama, et lapsed sinna vahele ei jääks. Lapsel on vähemalt õigus teada kes on tema isa (või vahel ka ema, kui nad juhtumisi isa kasvatada on). Jah, kui laps ise ei taha teada mingil põhjusel.
Ainus variant, kus bioloogilised vanemad peaksid jääma teadmata, kui laps on imikueas lapsendatud. Milleks lapse maailm ühel hetkel ribadeks rebida. Ei leia ta sest teadmisest omale eluks reeglina pidet. Aga see juba teine teema.
Mina küll ei kavatse varjama hakata, kes mu lapse isa on... laps saab teada täpselt nii palju kui tahab... omavahelist vaenu mul lapse isaga pole ning kindlasti ei tohix selle olemasolu korral lapsed suhted oma isaga kannatada... iseasi kas isa on lapsega suhtlemisest huvitatud... valetada ei ole ühegil juhul õige... sest kui ütlen, et tal vahva isa, kes temast väga hoolib, siis valetaxin kõigile...
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
ka sellel lapsendatud lapsel ON õigus teada , vähemalt seda, et ta on lapsendatud. Sest sa ei kujuta ettegi kui palju 'heategijaid' on just last kasvatavate vanemate tuttavate hulgas, kellel see keel mitte hammaste taga ei seisa ja nii teada saada, et sa pole nende 'oma' laps on palju suurem shokk... Kuigi jah, bioloogilisi vanemaid võib siis laps juba hiljem ise otsida kui seda vajalikuks peab.
ei pea omavahelisi ja peresiseseid juhtumisi ja möödalaskmisi...jms...lapsele ajju tampima a´la oli töbras...jne...jne...! laps kasvab selles teadmises ja vihkamises ka ise yles. samas tampides talle pidevalt pähe, et su isa oli töbras on 18 vähem-rohkem kaotatud aastat lapsel just tänu ema ja suguvösa poolt maalitud pildile. mina pooldan pigem seda, et otsustagu laps kord ise oma peaga, et jah, oli töbras. kui seda, et täiskasvanuks saades avastab, et köik väited puruvale ja vihkamise synnitis oli...PUNKT! alati vöib ise hiljem otseseid teha aga kaotatud yhist väärtuslikku aega tasa ei tee miski, ainult pöhjustab viha sellist pilti maalinud isiku vastu!
Tegelikult ma selle "oli tõbras" sissetoomisega pidasin silmas seda, et no hea küll, oli tõbras... aga miks kuradi pärast peab siis sellist tõbrast
kaitsma??
Või äkki tõesti vara veel... minu arvates küll 24-aastane võiks juba piisavalt vana olla... aga jah see on minu arvamus, mis ei pruugi väljendada minu
partei ega tööandja seisukohti 
njah
minu lastel on bioloogiline isa ja füüsiline isa.
Kumb on siis rohkem isa?
mina saan lastega läbi ja nemad minuga


Tsitaat:
Algne postitaja: muhevana
njah
minu lastel on bioloogiline isa ja füüsiline isa.
Kumb on siis rohkem isa?![]()
mina saan lastega läbi ja nemad minuga![]()
Mul ka nö bioloogiline isa ja füüsiline isa.
Laps peab teadma, kes on tema vanemad. See millise nood inimesed on ei tohiks küll lugeda. Küll laps teab ise kas ta suhtleb oma pärisvanematega või
ei.
Mina tänan oma ema küll selle eest, et ma teadsin juba väiksena, kes on kes. Ja tean ka nüüd kumb neist tegelikult ISA ( just suurte tähtedega) on.
Minu jaoks on isa see, kes kasvatab aga mitte see, kes seemne mulda paneb.
Sul aga soovitan, emale öelda, et olgu see isa siis milline tahes aga sa siiski tahaksid teada, kes ta on. Ja pärast otsusta mis sa edasi teed.
Tsitaat:
Algne postitaja: Phantom
Tegelikult ma selle "oli tõbras" sissetoomisega pidasin silmas seda, et no hea küll, oli tõbras... aga miks kuradi pärast peab siis sellist tõbrast kaitsma??
Või äkki tõesti vara veel... minu arvates küll 24-aastane võiks juba piisavalt vana olla... aga jah see on minu arvamus, mis ei pruugi väljendada minu partei ega tööandja seisukohti![]()
mina tean ühte emmet, kes kes esimesele lapsele ei ütle, kes on tema isa, nüüd sai teise lapse ja igati tore, et mees mõlemaid võrdselt kohtleb, aga
tutvusring suur ja "joodikust" lõuapoolikuid jagub ja ma ei taha olla selle lapse nahas, kui ta kunagi peaks kuulma, et tegelikult ei olegi tema issi
bioloogiline.
minu arvamus asjast on, et isa on see kes kasvatab mitte see kes sigitab ja lapsel on õigus teada ka sigitajat ja siis ise otsustada, kumba ta isaks
pidada tahab
mInu puhul näiteks selline juhus, kus see, kes sigitas on teadmata ja seda, kes kasvatanud oleks pole kunagi olnudki.
Aga mis teha siis, kui eraldi elav bioloogiline isa pidevalt lubab midagi lapsele ja samas ka unustab oma lubadused. Aga laps põeb seda lubatut
oodates ja ikka-aina loodab, et nüüd... Kas isegi siis ei tohiks lapsele rääkida, et ärgu uskugu oma isa, et need vaid lubadusteks jäävadki?
Kas tõesti peab lapse hingelisi piinu kõrvalt vaatama vaid sellepärast, et laps ise oma isa õpiks tundma ja siis ka vastavad järeldused
teeks?
Tsitaat:Tohib ikka lapsele rääkida. Aga ma pole kindel kas ta kohe selle teadmise omaks võtaks. Esialgu ta ikkagi usuks isa. see ärkamine võtab aega. Sest alati uut lubadust oodates loodame ju isegi, et see saabki nii olema. Et lubadus täidetakse.
Algne postitaja: montca
Aga mis teha siis, kui eraldi elav bioloogiline isa pidevalt lubab midagi lapsele ja samas ka unustab oma lubadused. Aga laps põeb seda lubatut oodates ja ikka-aina loodab, et nüüd... Kas isegi siis ei tohiks lapsele rääkida, et ärgu uskugu oma isa, et need vaid lubadusteks jäävadki?![]()
Kas tõesti peab lapse hingelisi piinu kõrvalt vaatama vaid sellepärast, et laps ise oma isa õpiks tundma ja siis ka vastavad järeldused teeks?![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Phantom
mInu puhul näiteks selline juhus, kus see, kes sigitas on teadmata ja seda, kes kasvatanud oleks pole kunagi olnudki.
....ürita mõista ja mõista anda,et sinu arvamus ei muutu teadmistega ,mida sa võid isa kohta pärides
teada saada
Minu isiklik tagasihoidlik arvamus on, et vanemal/vanematel on kohustus ausalt vastata kõikidele lapse küsimustele. Liiatigi veel sellistele.
Ja anda võimalikult neutraalne pilt...
Ja küsimustele on vaja vastata siis, kui nad esitatakse...mitte siis kui sobib.
Kes tõbras, kes mitte- see on juba tema otsustada...- aga võibolla selles ongi asi?
Pooldan ausalt ärarääkimise varianti. Olen ise lõhutud perekonnast ja see, et ema keelas meil isaga kohtumise ei ole mulle sugugi kasuks tulnud.
Mingil hetkel tahad ikkagi teada, kes ta on ja mis ta on.
Lõhub ainult lapse hinge ja taksitab täisväärtuslikuks inimeseks kasvamist, sest kui need küsimused kõik vastuseta jäävad, hakkad tahtmatult juurdlema
selle üle, kes ma siis lõpuks ikkagi olen...
Vihkan naisi, kes kasutavad last kättemaksuvahendina, et (eks)meestelt head elu välja pigistada (á la- raha ei saada, last ei näe)... Kahjuks leidub
selliseid iga nurga peal.
Mulle meeldib Sinu seisukoht alates sealt,kus Sa kirjutad."Vihkan naisi..."

Tsitaat:
Algne postitaja: Phantom
Kas ikka on õige omavahelist viha lapse peal välja elada... minu arvates mitte. MIda teised arvavad.
Tuleks siiski lasta lastel ise selle üle otsustada, kas nad armastavad oma
vanemaid või siis mitte.
Minu isa oli minu juures kolm aastat peale mu sündi. Siis kadus. Paar aastat tagasi tekkis tema vastu huvi. Ema on mul õnneks selline, et midagi ei varjanud, ütles et helista kui tahad, aga et ma teda sinna ei segaks. Nüüdseks on asi selline, et käisin oma rekkajuhist issiga eelmisel suvel Norras, kaks nädalat. Ehk siis nägin teda üle 13 aasta esimest korda Ülemiste parklas. Kiindusin temasse ära.. ikkagi ainuke isa. Aga tema minuga eriti ei suhtle, epale seda reisi pole kordagi näinud. Ainult helistanud. Vahepeal oli ikka tõeline depressioon sellepärast, mis siiani pole täielikult leppinud. Nutsin peaaegu iga päev, pidevalt mõtlesin talle, seostasin laule temaga, asi läks juba nii kaugele, et hakkasin iga pisiasja peale nutma. Nüüd aga olen enam-vähem suutnud aktsepteerida, et tema ilmselt mind ei taha. ise ta väitis telefonis vastupidist. Aga jah.. üritan edasi liikuda, ega midagi muud üle ei jää.
Kahju, nii kahju, kui omad isad ei tee lastest väljagi.
Muideks, kui kellelgi käe peal tema laste arvu ja sugu vaadata, siis pendel näitab ka kasulapsed ära. Kas see tähendab, et mõnele lapsele on juba
enne sündi kaks isa määratud ?...
Aga kuidas käituda siis kui isegi ema pole kindel kes on lapse isa.Kui nüüd visata pilk kurvapoolsesse statistuikasse siis päris suur ports nn isasid kasvatavad teise mehe last.Äkki oleks ka perekonnas oleval isal õigus teada kelle lapsi ta kasvatab.
DNA-test?
Aga Debiiluk, ära otsusta igaks juhuks kohe ära, et ju ta ei hooli. Vbl tal on pisut piinlik lihtsalt kogu selle aja pärast, mis tal vahele on
jäänud ja nüüd ei oska nii järsku täiskohaga isaks olla ka ju. Võta rahulikult ja suhtle tasakesi edasi.
Ma sain ka oma isaga üle pika-pika aja kokku ca 19-selt alles ja ta põdes ja vabandas saja asja pärast kuigi mul ei olnud omameelest mingit teemat
selle vahelejäänud aja pärast ega pretensioone. Pärast kaotasin ise ta numbri ära ja usun teg., et ta arvas ikkagi, et ju mina ei taha teda
tunda, sest viimane jutt jäi kuidagi nii, et ma võtan ise ühendust. Ja ega ei ... no ma ei teagi, mida temaga väga rääkida oleks osanud, aga ikka on
kahju natuke ja rohkem just selle pärast, et ise lasin n.ö. käest libiseda ja ainult üks isa ju inimesel.
St kui sul on isa-tunne temaga ja te olete juba mingi sisulise kontakti leidnud -st sul on temaga midagi jagada ja usaldad jne-, siis hoia ikka
ühendust. Tal on palju rohkem põhjust sind ju peljata kui sul teda - st sa oled tugevamas positsioonis tegelikult ja ole temaga kannatlik.
Võibolla ei ole rekkamehel Euraasia teedel lihtsalt aega...
Siis veel vanemate lahkumineku teema, öeldakse: mees unustab aga ei andesta... kas pole seal midagi, mida ei andestata?
Isaksolemisest. Öeldakse, et naine saab emaks sünnitades, aga mees isaks kasvatades, siis see 13-aastane vahe võib olla isaksolemise tunde tuimestanud
ja selle uuestisünd on pikaajaline protsess...
Vahemärkusena: Eelöelgu tõestuseks on võõrasisade suhteliselt hea toimetulek lastega... ja muinasjuttudes on ikka kurjad võõrasemad, mitte
võõrasisad...
Nojah. Praegu suhtlen tema naisega, saame isegi suhteliselt kenasti läbi, küll ainult telefonis. Mu isa pidigi selline olema, et ta on siis olemas,
kui temal vaja on midagi. Ja pidi ka õudselt valetama, selle kohta on mul ka tõendeid.
Samas, kaua ma suudan oodata, et ta minuga ise üritaks rohkem suhelda? Ta luba sellel suvel kokku saada, muidugi see lubadus tõeks ei saanud. Nüüd
pole paar kuud enam isegi telefonis rääkinud.
Ma ei taha enam niimoodi kannatada, lootes, et äkki ühel päeval on ta mulle tõesti ka isa.
Tsitaat:
Algne postitaja: Phantom
Käib selleteemaline reklaamikampaania praegu. Vähemalt peaks igaühel oleama õigus teada, kes on tema vanemad.
Miks seda mõnikord nii kiivalt varjatakse? Põhjendades seda isegi vastuoluliste väidetega... MInu puhul näiteks a) ta oli täielik tõbras b) Ei räägi et teda kaitsta.
Kui tõbras siis milleks vaja teda kaitsta? Ja kui ikka tahaks teada, mida ette peaks võtma? Oma ema kohtusse kaevata ka nagu natuke nadivõitu... iseasi kas sealgi õiguse saaks... mis sest et see põhiseaduses kirjas.
Kas ikka on õige omavahelist viha lapse peal välja elada... minu arvates mitte. MIda teised arvavad.
Kui lahutatud teinepool või siis bioloogiline vaan oli jõhkard, kes peksis emmet või alkohhoolik, siis miks peaks juba maast-madalast
taguma lapsele mällu, et mehed on sead, kui juba minu isa oli?
) ja ta tahaks oma lapselt nt. andeks paluda, aga emme on sinna
juba niipalju vihkamist külvanud....
Ei usu,et Debiiluk-i isast talle enam isa saab.Sellesse uskumine on rohkem enesepettus ja ootus,et isa tast hoolima hakkab on ajaraiskamine.
Leidis üles,nägi ära,nüüd vähemalt teab,milline välja näeb ja kellega on tegu.
Elasid siiani ilma,elad edasigi.
Kahju on muidugi,et pole sellist nagu vbl naabripoisil.
Olen isegi tihti vaadanud häid isasid omavaid sõpru ja vaikselt kadedust tundnud.
A parem ärgu olgu mingisugust,kui ükskõikne kaabakas.
Ma üritan nüüd manada end selle isa kehasse...
Eelnevalt vabandan, kuna pole teemat lugenud rohkem kui esimene postitaja.
Ahh, maimana ka, aga Sina, kallis Liilia oled millegipärast kibestunud
Umbes, et kui inimene korra juba istus kinni, siis ta on paadunud mõrtsukas ja võimeline tapma...
Inimesed muutuvad minutitega, misseal's aastatest rääkida, eksole. Jajh. alati on nüansse, aga elu ju selleks ongi, et kompromisse leida
üritada....
Ma täna rohkem segasemaks oma juttu selles teemas äi aja. Luban 
Vat kinni istumine ei puutu üldse asjasse aga kui jutt juba selle peale läks siis mul onupoeg istus ka kunagi kinni ja lausa kahel korral.Nüüd on
suguvõsas üks parimaid isasid ja mehi üldse,see on tõsi
Ei saaks ka öelda,et ma kibestunud olen
Vbl oleks õigem öelda et kunagi olin.Ma ei mõõda kunagi mehi(ega ka naisi mitte) ühe mõõdupuuga.
Rääkisin seda mis tuli hingest ja tegelikult antud(Debiiluk-i) situatsioonis usun tõesti et see 95% nii ka on,sest olen sellistega kokku
puutunud.Suurt osa määrab juba valetamine.
Isast ilmajäämise võimalusi on teisigi kui kaabaklus, joodiklus, liiderlikkus... kuid ka siis, kui pole kaua isa nõinud, eriti puberteedieas, siis on
pärast raske isa-lapse suhet taastada... Pole päris nii kui debiiluk raiub: oled mu bioloogiline isa ja olgu olla, muidu oled pätt. Ma ei kujuta
näiteks ette, kuidas ta ennast lapsena ette kujutleb
Minu isa viidi Siberisse kui ma teda polnud näinudki ning kui koju tuli siis olin juba omaette isiksusehakatis. Kujutlesin teda ette kangelase ja
sõjasangarina, aga koju tuli tavaline muserdatud mees... ja see polegi tähtis. Kuid isa-poja suhet ei tekkinudki enam, ei minu poolt ega tema
poolt...
Et siis ma ka ei usu, et debiilukil miskit välja tuleb...
Nujh. ma ikka veel ei viitsi seda debiiluki stooryt lugeda, et..
Aga seda pakun küll, et igaüks näeb asja oma mätta otsast, ning kus on garantii, et ta serveerib tõtt kõigi mätta otsast?
Et ei külva oma mättale lilli ja teise mättale kuseb?
Vabalt võib ju olla inimene, kes illusioone korraldab?
Mu meelest ta on mingi 16 (ma ei tea kust ma selle võtsin ja vbl eksin) ja see on suht noor küll ju piisavalt, et 1) isa vajada ja 2) isaga mingi
nurga alt ka sõbruneda.
Eh, ma ei tea. Mulle tundub, Debiiluk, et kui sa tahad suhelda temaga ja ise ka oskad endale selgeks mõelda, et miks ja kuidas sa temaga
suhtled - no väga isekalt, et miks sul seda isa õigupoolest vaja on või miks temaga suhtlemine sulle hea on (see, et teistel ju on isad, ei ole õige
vastus) - siis vbl sellest ikka tuleb midagi. Automaatset hoolimist ei maksa muidugi eeldada ja vbl pole vajagi - eriti kui sa tead v arvad teadvat,
et ta on valelik jne ... ära lase kohe hinge pugeda, aga see ei takista sul teist inimest first hand tundma õppimast ju.
Vbl ma olen liiga optimistlik ka ja kui see isa-mõte sulle haiget teeb kuidagi, siis mind ei ole vaja kuulata, obv. Lihtsalt mina ei osanud ja pole
nagu kaotanud ka midagi, aga sa võid proovida ju teistmoodi.
Minu väga suur negatiivne külg on see, et kiindun väga tugevalt ja lühikese ajaga inimestesse ära ja ei oska enam lahti lasta. Oma isa asja pärast
olin tükk aega omadega üsna sassis, siis aga suutsin sellest enam-vähem üle saada. Mõtlesingi nii, et sain varem hakkama ilma temata, saan edaspidi
ka.
Mu ema elab Soomes, ta oli nüüd mu isaga kokku saanud. Ja mu isa oli öelnud, et tuleb võib-olla sealt läbi, kui ma ka seal olen. Seda muidugi ei
juhtunud. Kartsin, et see lööb mu jälle liimist lahti, aga õnneks seda ei juhtunud. Olen suutnud harjuda jälle ilma temata elamist ja see, et lootsin,
et äkki midagi paraneb, on tõesti ainult illusioon. Mõistus saab aru, et temalt pole mõtet midagi oodata. Aga süda siiski loodab alati.
Aga asjas on ka positiivne külg. Enne laste saamist teen nii kindlaks kui võimalik, et mu lastel saab ka olema isa, kes neist hoolib. Sest kuigi ma
kasvasin isata ja sain hakkama, siis tunnen siiski, et suur tükk mu elust on puudu olnud.