
Kuidas on lood Teie minevikuga? Kas on asju mida üritate kõigest hingest varjata ja unustada? Või olete oma minevikuga sinapeal, pole teinud midagi,
mis päevavalgust ei kannataks?
Enda kohta niipalju, et no jah. Igasugu nalju on olnud, aga õnneks iga lolluse juures on mul alati jätkunud kainet mõistust ja alahoiuinstinkt on mind
suurematest prohmakatest eemal hoidnud. Kunagi mõnda asja pelagasin. Aga nüüd olen aru saanud, et tegelt pole hullu midagi. Vahel ikka tuttavatega
meenutame ja naerame, kui rumalad me olime.
minevikust kummitab yks väga-väga suur lollus...suur arm on siiamaani hinges...yritan mitte sellele mõelda ja lohutan end sellega, et inimene
õpib oma vigadest...
Otseselt ei kummita miskit ja siiamaani ei ole pidanud ka kahetsema miskit tehtut või tegematta jäetut.
Tsitaat:
Algne postitaja: Mara
minevikust kummitab yks väga-väga suur lollus...suur arm on siiamaani hinges...yritan mitte sellele mõelda ja lohutan end sellega, et inimene õpib oma vigadest...
Õnneks pole ka minul miskit varjata. Ja eks olen ikka rohkem vist olnud mõistuseinimene - enne ikka mõtlen mida ja kas teha. Et hiljem poleks
kahetsemist aga millegi kartust.
Samas tean nii mõnegi kohta üht teist, kuid pole minu asi teiste ellu sekkuda ega kellgi elu rikkuda. Igaüks peab õppima omaenese ja ka teiste
vigadest. Parem oleks muidugi teiste vigadest .....
Eks on asju jah, millest ma rääkida ei taha. Ja mida tahaks unustada.
Aga mu elu elada need ei takista
Hiljem lisatud:
Kuid .. ma ei oleks see inimene, kes olen täna, kui mul poleks sellist minevikku nagu ta on. Paiguti jah julm, kuid see on õpetanud mulle, et usaldada
ei tohi kõiki ..
See minevik on teinud minust ettevaatliku ja kaalutleva inimese.
Ja ausalt öeldes ei tahagi ma olla keegi teine. Ilma oma minevikuta ma aga oleks keegi teine ..
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Ah, vaata selle musta medali teist poolt. Küll näed, et polegi nii hull. Ja ära mata, sest siis tekib kummitus ja see segab elamist. Võta seda, ui üht osa oma elust, mis on sind arendanud ja õpetanud.
Tsitaat:
Algne postitaja: Mara
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Ah, vaata selle musta medali teist poolt. Küll näed, et polegi nii hull. Ja ära mata, sest siis tekib kummitus ja see segab elamist. Võta seda, ui üht osa oma elust, mis on sind arendanud ja õpetanud.
eks ma teda sellisena võtangi...kahetsen siiski...olenemata kõigest...
Ei kummita minevik,mis tehtud see tehtud kahteseda pole midagi
Nu mõned asjad on, mis võiks ju olemata olla. Aga ega midagi hirmus valgustkartvat ka nüüd ei ole.
Lihtsalt mõnede asjade mitteolemine aitaks iseeendaga paremal jalal olla.
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Ära kahetse, pole mõtet. ja usu, inimesed mõistavad, kui ise mõistad. Tähtis on ju see kes sa oled, mitte kes sa olid. Kui varjad, siis pigem on see ka teiste silmis negatiivne.
Minevikus on igasuguseid asju juhtunud, kummitamas käivad vahel mõned teod ja emotsioonid...
hmm.. minevik kummitab? on asju mis töesti on hinge pääl mis on väga lollisti tehtud.. aga need ajad on möödas ja kõik on laabunud.. ning .. aeg
parandab kõik haavad.. ning ma arvan et ka minuga on niimoodi.. aeg aitab unustada.. kuid hingele jäävad nad ikka ripakile..
ja oma minevikust.. hmm.. väga varjata pole nagu midagi.. aga on siiski asju millest paremameelega ei tahax rääkida 
/me on minevikuga sinapeal
....ei kummita mind miski
Ühte lolli 'sammu/tegu' oma minevikus kahetsen, kuid muuga on korras...
Mingil määral minevik kummitab. Aga mitte enda tehtud vead...need mind ei kummita...olen elanud nii nagu olen osanud ja ei kahetse midagi.
Aga see mis minust ei sõltunud ja mida mina muuta ei saanud, sest olin liiga väike...see kummitab vahel küll...osad asjad tahaks unustada sellest
ajast.
Mind hakkas painama üks mõte: mis meid siis minevikust enam painab? kas kaugemalseisvad asjad või hiljutisemad apsud või tegemised?
Mind ennast nagu teatud varasema aja lood. Tegelikult oleks need võinud nii mõndagi tänases päevas olemasolevast juba eos olematuks muuta. Aga jah ..
kahetsus nagunii ei aita enam ammu. Seega mis tehtud, see tehtud. Eks ma püüa enam mitte teha.
Minevik mind ei ähvarda, küll aga astub vahel kandadele - pole mul miskeid erilisi pabereid näidata.
Tegin mis ma tegin, oli mis oli - no lööge või maha, ei mäleta!

Tsitaat:
Algne postitaja: NormKutt
Minevik mind ei ähvarda, küll aga astub vahel kandadele - pole mul miskeid erilisi pabereid näidata.![]()
Tegin mis ma tegin, oli mis oli - no lööge või maha, ei mäleta!![]()
![]()
)
Kummitab või mitte. Olematuks teda enam nagunii ei tee. Temaga tuleb elada. Ja otsida sobiv kaste, kui vaja serveerida. Palju sõltub ju ka seadest
Kahetsuski on suht kasutu rohi. Ei ta ravi, ei tervenda.
Mind ei kummita miskit......kui nüüd tugevasti meenutada, siis ikka leidub asju mille üle uhkust ei tunne,aga et midagi kummitaks????........
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Kuidas on lood Teie minevikuga? Kas on asju mida üritate kõigest hingest varjata ja unustada? Või olete oma minevikuga sinapeal, pole teinud midagi, mis päevavalgust ei kannataks?
omad vitsad peksavad... ja nad teevad seda väga valusalt. Kunagi vihkasin midagi mida tegin kogu sydamest ja vihkasin ise ennastki selle pärast. Lõpuks suutsin leppida ja endale anestada ja enam sellepärast ei põe. Nyyd on aga uued asjad, millega eriti ei tahaks kiidelda- samas, mis olnud see olnud ja ma ei teaks ju asjadest, kui poleks ise seda läbi eland. Eks ikka oma kogemustest õpitakse ja kuna elu elatakse vaid korra ja vigadeparandust teha ei saa, sisi yritan vähemalt easpidi samu asju mitte korrata.
minevikust et taha ma tõesti eriti rääkida...
aga jah...alati on keegi hullem veel 
Kummitab ja mitte vähe...
Kui sellele mõelda, kõigele, mis kunagi oli, siis on kummitused igal pool. Parem ei mõtle sellest.
Meeldivaid ja häid mälestusi on hea meenutada.
Halvad asjad, mida meenutada eriti ei taha, paigutan kusagile oma sisemisse arhiivi tolmuma. Häid sündmusi meenutan vahete-vahel, kuid mitte väga tihti. Üldiselt pole mu elus midagi nii hullu toimunud, et peaksin kartma isegi mõtlemist sellele.
Elan oma elu edasi... kõik mis toimus oli kord... ju ma pean siis leppima sellega...ma mõtlen halba... kahetsema ma ei hakka kuid oleks ju võinud
minna teisiti... kui ikka mure on siis tuleb sellest rääkida... see aitab.. vot seda olen elult õppinud 
On küll paar asja, millest ei taha rääkida, aga muidu olen suutnud kõik oma teod sellisena hoida, et midagi häbeneda küll pole...
Eks ikka midagi kummitab aga kui järele mõelda siis kõik lollused on midagi õpetanud ka uut. Nostalgia vast kummitab!
Halvad asjad suudan peaaegu unustada.
Ei kummita. Mõnikord meenub miskit, aga mitte täielikult ja üksikasjadesse süüvimata unustan nad jälle.
On paar asja küll minevikust, mis oleksid võinud olemata olla, kuid need hakkavad juba vaikselt ununema ja seetõttu eriti ei kummita.
eks see minevik ikka aegajalt ka kummitab
kuid pyyan votta seda nii nagu ta on.. see mis tehtud see tehtud ja muuta enam ei saa midagi
Kes minevikku ei måleta, elab tulevikuta!
Kummitab vahel, oskaks, kustutaks oma mälust nii mõnegi asja.
Püüad küll unustada, aga ühel hetkel kerkivad nad taas pinnale
Midagi pole parata, tuleb sellega leppida ja edasi elada
aeg- ajalt kummitab, aga mitte mõeldes justkui unustad
vahel aitab, teinekord mitte
mõni asi kyll... sõnad ja sinna juurde teod. aga tegelikult polegi need nii halvad.
ärage põdege, ma ka ei põe.
teehke lollusi ja ikka suuremaid.
On ikka .Arvan et enamusel on ,kuigi nad seda ei tunnista.....
Mitte, et mul nüüd oluliselt midagi varjata oleks, aga eks neid asju, millest päris kõigile ei räägiks on ikka ette tulnud ja mõned ikka kummitavad ka kui vaim parajasti veidi nõrk ja väsinud, kuid eks nende kummitustega saab hakkama. Häbeneda ja sügavalt kahetseda pole midagi. Lähtun põhimõttest, et iga kogetud asi on millekski hea ja mis ei tapa see teeb tugevamaks.
Kummitab, kummitab, ja mitte vähe!
Ja mitte need asjad, mis leiaksid hukkamõistu kriminaalseadustiku järgi. (Kuigi ka neid pole vähe....)
Eelkõige asjad, kui on saanud Inimese hingele täiesti tahtmatult ja juhuslikult haiget teha...
Tsitaat:
Algne postitaja: roosi
Ei kummita minevik,mis tehtud see tehtud kahteseda pole midagi
minevik on minevik. Need asjad ei kummita mind, sest ma olen nad ära uputanud (selgeks mõelnud) viina sisse. Edasi minnes, lihtsalt teen mõned asjad
teisiti, sest on olemas mõningaid eriti vastikuid kogemusi, mida saab rakendada tulevikku. Ehk teisisõnu, olles piisavalt palju asju läbi elanud oskad
mõnedest asjadest hoiduda.
Süümekad? Hmm... kui järele mõelda siis eks nad on olemas kusagil teadvuse varjatud soppides, kuid nendega koos elamine asja lihtsamaks ei tee.
Mind ennast ei häiri.
selliseid asju mida varjama peaks ei ole küll ma arvan...seega ei kummita
Jaa...minu minevikus on asju mis oleks võinud olla olemata...aga jahh selline on elu.Mis tehtud see tehtud enam seda tagasi ei saa...olgu see kas
teiste poolt sulle tehtud...
Tsitaat:
Algne postitaja: Mara
minevikust kummitab yks väga-väga suur lollus...suur arm on siiamaani hinges...yritan mitte sellele mõelda ja lohutan end sellega, et inimene õpib oma vigadest...
on kyll ja see kummitab alati, kui keegi selle kohta kysib 
ei ole kahetseda midagi.
tähendab, minewik jäägu minewikuks.
ning jah - wead, mis tehtud, andsid õpetust ja kasvatasid ehk paremaks.
seega- no regrets.
noo on ikka küll,kohe hale hakkab endast ja samas lööks maha ja siis hakkab jälle hale!
Vahel ikka kummitab. Kuid see pigem enda teha, mida minevikust õppida ja mis lihtsalt niisama maha jätta.
Mõnikord märkan end minevikus elavat. Oh, kui saaks mõnes võtmeolukorras veel korra olla! Ja mõned peatükid kirjutamata jätta! Minevikust pärineb mu olevik ja ta on baasiks tulevikule.
Vaevalt ,et kummitab kuid ohkama paneb küll teinekord kui meenutad.
minevik on igal mu sammul kaasas.mitte kohe ei suuda sea maha raputada