
Kui palju kannatad kriitikat? Kui oled "ohvriks" langenud, siis kuidas seda võtad? Õpid ? Norutad? Eirad? Kas kriitikat ka ise teiste suhtes välja näitad?
vihkan seda
ausalt vihkan
mitte just kriitikat enda kohta, aga sellist kriitikat mida vaikselt sõbrale räägitakse kellegi täiesti võõra ja suvalise inimese kohta
Enda kohta mind suurt ei kõiguta see, mida kellegil ütelda on. Las räägivad, kui tõesti maailmas muud pole teha, kui minu peale mõelda ja minust
rääkida.
Aga teiste kohta ma eriti kuulda ei taha. Põhjendamatut kriitikat ma mõtlen. Seda juhtub ikka, et keegi mulle või mina kellegile kellegist räägin aga
mitte halba. Ja ei taha kuulda seda kah, kui mina inimest sellisena ei näe ..
kuidas siis ennast muuta?
paremaks
kui kriitikat pole
kriitika on ja jääb
ja see peab olema
nii kritiseerige palju tahate
Kriitikat talun palju, aga õudselt kehv tunne on.
mul on alati õigus, ma olen parim jne



Mis kriitika? Need õnnetud hinged kes nuriseda julgevad nagunii ei tea millest nad jahuvad
Kriitika kui see on õigustatud....palun.Olen nõus selle kuulamisega ja oma vigade tunnistamisega.Aga igasugusele udule ...vesi peale!
oleneb kelle poolt see tuleb. Inimene, kes omab minu silmis respekti, on just see kelle kriitika mulle mõjub. Muidu ei võta vastu.
Samas sõltub ka kõik muudest asjadest. htkel olen näiteks väga tundlik igasugu kriitikale, sest niigi raske aeg elus.
Sõltub ka sellest, kuidas seda kriitikat esitatakse - kas lennatakse täiega peale või siis jälle soovituste ja nõuannete näol.
Sellest lähtuvalt ka minu reaktsioon
võtan vastu...kui ikka kriitika tuleb selliselt inimeselt, kes ikka teab ,mida ta räägib...alalõpmata vinguva ja toriseva inimese kriitika läheb yhest kõrvast sisse, teisest välja..
Oleneb kah suuresti sellest, kuidas ja kes kritiseerib....kui inimene, keda aktsepteerin igati ja teeb seda rahulikult ja lahtiseletatult, siis võtan
vastu, tunnistan end süüdi ja üritan teinekord paremini teha... Kui peale hüpatakse, siis lähen lukku ja tekib mingi kaitsereaktsioon... kuigi jah,
eks hiljem võib-olla mõtlen ka selle üle, kuid siis on vimm sees ja paranemist vist suurt loota ei ole... Aga kuidas talun ? Üritan endas hoida ja
mitte välja näidata, järgmine kord paremini teha või vältida tehtud vigu sootuks, kuigi oi, on ikka kole sant tunne küll, sest eks me kõik taha olla
parimad ju 
kritiseerige.
ja ma armastan teid weel rohkem.
meeldib.
meeldib kui öeldakse wälja ausalt. KÕIK. ehk alguses on mõneti wastik ja ebameeldiw ka.
aga hiljem. mõistan. et kritiseerija tegi oma sõnadega tegelikult eelkõige MULLE teene.
ning. kui kritiseeriti ausalt ning õiglaselt. siis ma justnimelt imetlen seda inimest, kes julges wälja öelda oma arvamuse. respekt. alati.
njäu.
ilus.
Kannatan kriitikat. Suhteliselt hästi. Kui on asjakohane. ja argumenteeritult esitatud. Lahmivat emotsionaalset kriitikat reeglina ei kuula ja ei arvesta. Kui esitaja ja esituslaad teevad liiga, siis matan asja endasse. Mis sest torkimisest kasu olekski. Eriti emotsioonidest ajendatud hetkel.
kuid kuna jätan pohhuisti mulje siis väljast võib paista, et mind ei huvita see üldse.. kuigi jah nagu enne juba mainisin, talun seda tõesti vähe,
püüan lihtsalt solvumist mitte välja näidata 
Tsitaat:
Algne postitaja: Krissu
Kui palju kannatad kriitikat? Kui oled "ohvriks" langenud, siis kuidas seda võtad? Õpid ? Norutad? Eirad? Kas kriitikat ka ise teiste suhtes välja näitad?
-kuid samas tunnen sellest mõnikord puudust, et ei julgeta välja
öelda mida tegelikult mõeldakse
. Aga kui keegi siiski on julguse kokkuvõtnud ja mind kritiseerinud ...... siis pean teda lihtsalt kadedaks



Olen paksu nahaga
hammustab vaid läbi inimene kes mind tunneb ja asjakohane kriitika tuleb vaid kasux, kui mõni asi omale märkamatux jääb
Enesekriitikaga lähen vahel liiale... muidu on nii, et kui kriitika on asjakohane & õpetlik, siis võtan kuulda... kui see muidugi kasu ikka toob 
Rääkides teiste inimeste kritiseerimisest, siis... hmm, Neitsi horoskoobist olete selle kohta midagi lugenud 
Talun kriitikat suhteliselt hästi. Vist.
Esmalt muidugi norutan
Kuid mitte alati.
Muidugi oleneb, kes kritiseerib. Kui keegi lähedane isik, siis võtan südamesse.
Kui võõras, siis ega eriti tähele ei pane. Kuigi võiks ju.
Tsitaat:
Algne postitaja: Krissu
Kui palju kannatad kriitikat? Kui oled "ohvriks" langenud, siis kuidas seda võtad? Õpid ? Norutad? Eirad? Kas kriitikat ka ise teiste suhtes välja näitad?
Pole ju midagi teinud, ikka tuleb sõimama ja räägib veel teistele ka. Ma ole kriitika suhtes vist üsna hellake. Eriti siis, kui seda tehakse pahal toonil. Jään väga pikaks ajaks põdema.
Endasuhtes olen ise kõige suurem kritiseerija.
krititsism on paratamatu.ma usun, et kritiseerib igaüks.kritiseerida on kerge ja vahest isegi lõbupakkuv. saada ise kriitika osaliseks - see on väga ebameeldiv tunne. ajab vihale. äratab teatud enesekriitikat...
talunja võtan teatavaks, kui kriitika tuleb inimeselt keda usaldan....aga kui seda teeb inimene, kes ise käitub absull kriitikavabalt...no
ei....naeran välja 
Asjalikku kriitikat asjaliku inimese suust- lõputult.
Inimene, kes aga üritab oma stressi/paha tuju/rahuldamatust minu peal välja elada peab esitama endale aga küsimuse: kas tema ja tema tervis seda
talub?
/me on vahest veits äkiline 
kui kritiseerima hakkab, kes mind ei tea ja tunne, siis ei meeldi
kui oma ja kodune, eks ikka turtsun ja plärtsun, aga võtan arvesse
Kui kriitika on õiglane, siis võtan selle teadmiseks ja täitmiseks. Kerge hetkeline solvumine siis ei loe ning läheb ka asja üle järele mõeldes ruttu üle. Kui aga kriitika on ebaõiglane, siis eks proovigu vaid keegi kritiseerida.
Talun ja võtan vääääga õppust,kui kritiseerija on minust targem....Õnneks on selliseid tarku inimesi küllalt!
Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
Mis kriitika? Need õnnetud hinged kes nuriseda julgevad nagunii ei tea millest nad jahuvad![]()