
Kas sa räägid kiiresti või suhteliselt aeglaselt?
Kui kuulaja ... Kumb on sinu jaoks arusaadavam ja meeldivam kuulata, kas kiirem kõne või hästi aeglane ja veniv jutt?
Kuidas kunagi, vahest kiiresti vahest aeglaselt. Enamasti räägin kiiremini ja sõnalõpud söön ära. nt. vennaga suheldes ei pruugi kõrvalseisja jutust
aru saada
kuulajana eelistan kiiremat juttu (mitte liiga kiiret). Aeglase ja veniva jutu puhul ei viitsi ma lõpuks kuulata ja ei suuda ära oodata millal tuumani
jõutakse. Mis sa keerutad, ütle kohe point välja!
kuulan ja kui vaja lobisen
/me teeb kõike kiiresti, ka räägib....ei teagi, on see õnnistuseks või õnnetuseks, oleneb vist olukorrast...kuid sellist venivat juttu...ega ikka ei
suuda kuulata küll kaua... Ütle, mis sul öelda on ja ära joruta...
Vahel tundub küll,et olen nagu kiirrong...ja teinekord jälle venin ja ei jõua kuhugi oma jutuga ....
Liiga kiire jutt võib segaseks jääda ja ei pruugi mitte midagi aru saada.Pooldan kui räägitakse normaalselt ja arusaadavalt.
Enda rääkimise kiirust ei oska hästi hinnata, arvane et harju keskmine. Kuulajana- oleneb kaua on aega. Kui on kiire siis on hea kuulata teise jutt kiiresti ära ja edasi... aga väga pikalt hästi kiiret juttu kuulata-väsitab tohutult.
On öeldud, et ma räägin väga rahulikult ja suht aeglaselt .. ise ma arvan, et suht keskmiselt.
Kui kiiresti rääkima pean, nt kui närvis olen, siis tõuseb toon ja võin sõnadega kinni jääda ..
ise räägin suht kiiresti ja aegajalt on ikka esinenud juhtumeid et palutakse korrata ja teha seda sutsu aeglasemalt. nu mis siis ikka räägin uuesti. Endale sellised sõnu ja juttu venitavad tüübid ei istu. lause lõpuks kipub juba ununema millega lause algas ja üleüldine mõte hajub laiali.
ma ise räägin muidu ylihelikiirusel...kõrvaltvaatajad saavad ilusti naerda...ja aeglaselt kõnelejaid kuulata ka ei või...hakka või kiljuma, aga nii halb on kuulata....
Ei räägi kiiresti. Pigem aeglaselt.
Või
oleneb tegelikult isegi olukorrast.
Kui olen pahane, ärritunud, solvunud, siis räägin pigem aeglaselt.
Heatujulisena kiirelt.
Kõik oleneb.... isegi inimesest, kellega räägin.
Või kellele räägin.
Kuulajana kuulan pigem sellist aeglast rahulikku juttu.
Vastavalt olukorrale muutub ka kõnemaneer. Kui hea olla, siis rahulikult või vahest ka kiiremas tempos.
Teist kuulates, tema juttu, oleks meeldiv, stabiilses toonis, nii endal mugavam, parem.
mina räägin ise suhteliselt kiiresti, isegi liiga kiiresti, nii et mõningatel inimestel võib olla raskusi minust arusaamisega, aga üldiselt ega ma eriti ei kannata ka sellist pikka, aeglast ja venivat kõnet, nii et olgu parem kiire jutt kui mingi venimine.
Mõne inimese jutt on kiire nagu pääsukese vidin, jõua aga kuulata ja aru saada, samas mõnel nii aeglane, veniv, et sa tüdid kuulamast.
Ise jään sinna vahepeale, pigem kiirem, kui aeglane, ju vist kardan, et midagi jääb muidu rääkimata
Tsitaat:
Algne postitaja: Mara
ma ise räägin muidu ylihelikiirusel...kõrvaltvaatajad saavad ilusti naerda...ja aeglaselt kõnelejaid kuulata ka ei või...hakka või kiljuma, aga nii halb on kuulata....
Kiire... Ma võin nii kiiresti rääkida, et must eriti aru ei saada. See juhtub siis kui mul on kiire ja ma tahan midagi kiiresti rääkida. Aga mul on
peaaegu alati kuskile kiire.
Eeelistan pigem kiiret kõnet, sest kui kõigest aru ei saa, siis vähemalt pointile saan pihta. Selle veniva jutuga tavalisel kaob point ära ja minu
KALLIS aeg kannatab selle all....
kiire kõneleja, kuulajana olen kannatlik ja ei sega vahele
vahel tahaks küll aeglast kõnelejat tagant susida, et mis nüüd, kas mõte kadus ära
aga siis ootad ja enneäe, sai ta omad sõnad ritta ilusti ja asjad räägitud
räägin kiiresti ja valjult
Kõik oleneb inimesest, kellega räägin. Nt pereliikmetega räägin väga kiiresti, sest nemad on sellega harjunud, et ma kiiresti räägin ja saavad ideaalselt aru. Samas võõra inimesega üritan natuke rahulikumalt rääkida, et kõne arusaadav oleks. Muidu tekib tobe olukord - vuristan oma jutu ette ja teine inimene ei oska muud teha kui noogutada ja nõus olla, kuna pool juttu jäi arusaamatuks.
kõik oleneb:
1. kellega rääkida /kes räägib
2. millest rääkida /millest räägib
3. millise eesmärgiga rääkida /millise eesmärgiga räägib
4. kui palju aega on

heh, tavaliselt tööl olles räägin tiba aeglasemalt, kui muidu...võin ikk vägäa kiiresti vuristada..ja arusaadavalt
Ma arvan, et ma ei räägi eriti kiiresti.Ja väga ei venita kah.
Aga see, kui keegi väga kiiresti räägib, siis ajab küll närvi, kui mitte millestki aru ei saa.
Mul on üks sugulane, kelle kõnest oli vahepeal võimatu aru saada - vuristas ja sõnalõpud kadusid kusagile ära. Imelik oli koguaeg üle kah küsida, et
mis ta nüüd ütles. Seepärast ei meeldinud mulle ka temaga rääkida.
Kuid enam ei ole seda tema juures tähele pannud, ei ole ammu kokku kah puutunud.
mina leian, et oluline on hoopis diktsioon, mitte kiirus/aeglus...
Olen eelmise postitajaga nõus.
Tähtis on see, kui selgelt inimene suudab sõnu välja öelda.
Ka aeglaselt rääkides on võimalik nõnda puterdada ja kokutada, et inimesest on võimatu aru saada. Tean seda oma kogemusest, sest üks lähedane tuttav
on väikese vaimupuudega. Võõras inimene ei saa tema kõnest midagi aru. Isegi mina ei saa vahel aru, kui ei ole teda kaua näinud.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas sa räägid kiiresti või suhteliselt aeglaselt?
Kui kuulaja ... Kumb on sinu jaoks arusaadavam ja meeldivam kuulata, kas kiirem kõne või hästi aeglane ja veniv jutt?
ma räägin suht aeglaselt.. või õigem olex vast öelda et katkendlikult. asi vist selles et ma mõtlen asju tihtilugu läbisegi kujutluspiltidena ja muidu
hüppab kah mõte siia sinna või vuhiseb muudkui nagu reaktiiv edasi ja pagana keeruline on rääkida nii et asi kellegile lühidalt ära seletada sest
mõttes ma kipun samal ajal palju kõikvõimalikke variante analüüsima ja nii tulebki kõnet filtreerida, sest muidu saax sõnu nende rohkusele vaatamata
veelgi rohkem ja tapvalt väsitav olex see nii mulle kui kuulajale
Kiirest ja segaselt. Pilt jõuab mõttes ette...pool juttu jätan vahele.
Aga, kui te veel mu ema kuuleksite...ehh.
Ja nii väsitav on kuulata üliaeglast inimest. Alustab lauset ja juba tead kuidas see lõppeb...
Väsitav seepärast, et ise peab ju nii kaua viisakusest vait olema.
Hmm.. kiiresti ja segaselt enamus ajast... Mõnikord läheb jube hulluks ära ja kui sõbrannad hakkavad liiga palju paluma mul korrata, siis võtan jälle
kokku ennast ning mõni aeg räägin ilusti...
kuulata meeldib sellist kiirust, millest aru saab.. Mõni räägib kiiresti ja nii selgelt, et saan kõigest aru... Mõne aeglane jutt, aga nii segane, et
mitte midagi aru ei saa...
Aga venivat juttu ei kannata... Inimene peab kiiresti pointini jõudma... Ja kui ma millestki aru ei saa, siis küsin... 
pigem räägin kiiresti. eriti kiireks läheb jutt siis kui endast väljas olen. kas kiire või aeglane kõne, see pole tähtis, mind häirib hoopis väga vali või väga vaikne kõne.