
Kuna sünnitus ja lapsed on seksi tagajärg, mitte küll alati, ent siiski...
Mind huvitab, kuna lastega naiskodutud sünnitasid oma esimese järeltulija..Kui noored te selhetkel olite?
Kui oluline on vanus esmasünnitaja puhul? Mis on teie arvates see alam ja ülempiir...

ylem ja alampiir mingi kindlasti olemas on
kellele isiklik, kellele yhiskonna "normidele" vastav aga eks see nagu muugi siin elus alga
ikka sellest, mis sul körvade vahel on
Arvan, et lastesaamine on kõige kergem 20-30 aastasena. Ka vanema- või nooremana on võimalik lapsi saada, kuid siis on energia teine. Nooremana jääb
puudu küpsusest, vanemana võib jõust puudu olla.
Olen suht vanade vanemate esimene laps, ema aeg-ajalt kurtis, et vanus andis tunda.. Kui just keisriga ei sünnitata, siis on ikka oluline paindlikus
ja oskus lõdvestuda, ka luude liikuvus on oluline. Kui esimene laps sünnib pärast 30-aastaseks saamist naisele, kel keha ja vaim treenimata, siis
sünnitus on oluliselt raskem (tavaliselt, erandeid on alati
)
Esimene laps sündis kui olin 22.Oma arust täiesti õige aeg.Targad inimesed ja raamatud väidavad riskipiirist alates 35eluaastat.Võta sa kinni,India
sünnitas ka 65a.naine terve lapse.Eks see piir jookseb sealt kuhu keegi selle tõmbab.
Millal on õige aeg?Ehk siis kui tunned et oled selleks valmis.
rasedaks jäin 19 aastaselt ja sünnitasin 20 aastaselt. alampiiri ma ei paneks, sest alampiiri määrab pigem vastutusvõime ja küpsus eluks. ma ei mõtle materjaalset küpsust. ülempiir...no see on suhteline, aga eks kui naine sünnitab 45 aastaselt siis on lapse puberteeti jõudmise ajaks lapsevanem nii vana et raske noore inimese tujutsemist taluda ja sellele piire seada. aga ka see on suhteline. ainus miinus on see et vanemana sünnitanud naise laps jääb varem ilma emata.
Aga kas lastega hakkamasaamine sõltub teie arvates vanusest või lihtsalt individuaalse inimese arengutasemest...
Esimese lapse sünnitasin nädal enne 22aastaseks saamist.....viimase 32a-selt.
Aga millal alustada?.....minu arvates peaks inimene olema nii füsiliselt kui ka moraalselt küps sellex.
Sõltub mida silmas pidada.14a võib ka eeldada et tema jaoks on õige aeg sünnitada aga kas temast on lapse hooldajat ja kasvatajat,materiaalset toetajat.Kahtlen.Hakkama saamisel siiski muud tegurid mängu tulevad.Milline üldse on lapsega hakkama saamine?Imetamine,kasvatamine,koolitamine või kõik kokku?
Tsitaat:
Algne postitaja: Beith
Aga kas lastega hakkamasaamine sõltub teie arvates vanusest või lihtsalt individuaalse inimese arengutasemest...
Mina olin 25 ja arvan, et piisavalt norm vanuses.Raskus seisnes selles, et juhtus see keset õpinguid ja akadeemilisele ka ei raatsinud minna...Aga kasuks tuli ta selles mõttes, et tundsin, kui palju mul tegelikult jõudu on kõiges vastu pidada ja puudus võimalus last liialt hellitada.Nüüd on hea meel, et ta mul selline iseseisev ilmakodanik...
Piirid paneb paika ikka inimene ise enda jaoks...või siis ühiskonna tavade järgi, kui ta neid hirmsasti järgida tahab
Minu esimene laps sündis kui olin 17,5 aastane. Mutid soigusid ja näitasid näpuga. Oi kui vara jne.
Teine laps sündis kui olin 22.
Kolmas laps sündis kui olin 28.
Esimese lapsega olin noor ja üksi. Hakkama sain
Suur ja tubli poiss nüüd ja laita pole küll miskit. Ju siis olin küps last saama ja oskasin temaga
ka hakkama saada.
Vanus ei näita veel seda, kas saad lapsega hakkama ja oled valmis. Ikka sisemine küpsus ja enesetunne seda isiklikult igaühele ütlevad
Minu viimaseks piiriks on 35. Kui selleks ajaks pole ühte last veel sünnitanud, siis ilmselt rohkem ei sünnita ka. Aga 100% ma seda väita küll ei
julge.
Samas tean ma naisi, kes on sünnitanud 15 aastaselt ja on imehead emad olnud ja lapsed tublid, õpivad koolis hästi ja igati hästi kasvatatud.
Ühest vastust siin polegi. Igaüks peab selle ise enda jaoks selgeks tegema.
Pole siiani veel sünnitanud seega arvan et see inimese enda tunnetus millal sünnitada ja millal ta selleks valmis on
olin kasinasti 18 ja sel hetkel ei tundunud see vara midagi
tagant järele heiaetada pole mõtet......kõik siiani õigel ajal n. õigel kohal
Sünnitasin oma esimese ja seni ainasa lapse kui olin 31. Kõik läks kenasti, probleemideta ja poiss on nüüd armas 4-ja aastane terve laps.
Ainus mida vahel mõelnud olen on see, et ilmselt noorema emana võtaksin asju kergemalt. Kui kuulan nooremaid emasid siis on nemad jätnud oma 4-jaseid
ja veelgi väiksemaid lapsi üksi koju. Mina ei ole seda senini teinud ja ilmselt ei juhtu seda ka veel nii peagi mitte. On see sellest et vanemana
tajud ja oskad ohtu rohkem karta?
Ma 20 ja pole veel siia ilma kedagi toonud...Vahel mõtlen küll, et tahaks, hing ja keh nagu on valmis...Kuid siis hakkan mõtlema, et kool veel
pooleli, et vist ikka ei saa...Kuigi tahtmist oleks päris kõvasti..Mees kah tahaks väikest väänikut perre..
Usun, et hakkama saaksime suurepäraselt.
Ent jah, 20 ju üsna lapseiga alles, mis siis, et peagi kukub 21 juba. paar kuukest veel...



Tsitaat:
Algne postitaja: Metsamoor
Sünnitasin oma esimese ja seni ainasa lapse kui olin 31. Kõik läks kenasti, probleemideta ja poiss on nüüd armas 4-ja aastane terve laps.
Ainus mida vahel mõelnud olen on see, et ilmselt noorema emana võtaksin asju kergemalt. Kui kuulan nooremaid emasid siis on nemad jätnud oma 4-jaseid ja veelgi väiksemaid lapsi üksi koju. Mina ei ole seda senini teinud ja ilmselt ei juhtu seda ka veel nii peagi mitte. On see sellest et vanemana tajud ja oskad ohtu rohkem karta?![]()
Kuigi jah, esmasünnituse puhul võib ju iga rolli mängida ja see võib naisele raskem olla. Aa võrreldes end ja oma nooremaid emaks saanud tuttavaid, siis minul on läinud niipalju lihtsamalt kui enamusel. Nagu polekski sünnitanud mõne arvates. Pigem mängib siin rolli ka iseenda ettevalmistus sünnituseks. Kui sa tead, mis sinu kehaga raseduse ja sünnituse ajal toimub ja oskad end aidata, oled end ettevalmistanud, see on võimalik rääkigu teised mis tahavad, siis on ka omal lihtsam. Küpses eas emmesid olen mina neis ettevalmistustes aga enam täheldanud ...
Ise 22 ja veel last pole ja lähema 3 aasta jooksul teadlikult ei planeeri ka - koolid ja muu see taoline on ees. Kui tuleb siis tuleb, kätt ette ei
pane.
vanus ei mängi rolli, pea asi, et ise oled valmis võtma seda vastutust.
Mina olen sünnitades 24 aastane.
Ja ma sünnitan oma esimese lapse kevadel
Siis kui puudele tulevad hiirekõrvus lehed ja esimesed linnud laulavad
Ja mulle sünnib laps, keda ma väga kaua oodanud olen ja vahel alla andsin saamise osas.
Ja ma armastan oma last väga-väga. Ja üritan olla parim ema.
Tsitaat:Sõltuks sünnituse raskusaste vanusest, siis poleks häda midagi
Algne postitaja: Lola69
Kuigi jah, esmasünnituse puhul võib ju iga rolli mängida ja see võib naisele raskem olla. Aa võrreldes end ja oma nooremaid emaks saanud tuttavaid, siis minul on läinud niipalju lihtsamalt kui enamusel. Nagu polekski sünnitanud mõne arvates. Pigem mängib siin rolli ka iseenda ettevalmistus sünnituseks. Kui sa tead, mis sinu kehaga raseduse ja sünnituse ajal toimub ja oskad end aidata, oled end ettevalmistanud, see on võimalik rääkigu teised mis tahavad, siis on ka omal lihtsam. Küpses eas emmesid olen mina neis ettevalmistustes aga enam täheldanud ...
Ei aidanud ei lõõgastumised, rohud ega muu. Tuli lõigata.
Ei olnud ka raamatautest õiget infot saada. Kästi ikka selja peal olla ja mitte liigutada...et mitte ennast väsitada...ääretult
tobe
Ma olen 20.aastane ja pole veel sünnitanud. Ma arvan isiklikult, et olen veel liiga noor. Last peaks saama siis, kui tunnetad, et oled vaimselt küps
selleks, mina veel vist ei ole valmis nii suureks vastutuseks. Ja, Kayleigh´n I, sul on hästi armsad mõtted, minagi kujutan asju umbes niiviisi ette

Eks mingid piirid ikka on. Samas võin öelda, et vahel väljub asi kontrolli alt, seega peabki see nii olema.
Kas me ise ikka oleme need õiged asja hindama?
Poja sündides olin 23 ja tütrekese sündides 26. Siiani arvan, et olin õiges eas..kuigi see on nii suhteline ju 
Mul veel lapsi pole. Kunagi põhikoolis olin kindel et ynnitan nii 17/18 sest sõbrannal oli ema tast 18 aastat vanem ja tundus nii mõnus ja nooruslik.
Nyyd aga mõtlen, et õige aeg on siis kui laps ise tuleb. Ent eriti ei poolda, kui nii fyysiliselt kui vaimselt ebakypsed emaks saavad.
Samas yks teooria, mis nyyd eelnevaga vasträäkiv on, seisneb selles, et laps on kaval synnitada nii 15 aastaselt, sest siis on ta selleks ajaks kui
keskkool/ülikool lõppeb juba suur ja iseseisev ja siis emal hea lihtne oma elu elada ja karjääri teha 
Minu ema sünnitas mind siis,kui tema oli 30 aastat vana,kusagil selles kandis peabki vist sünnitama,siis on ikka mingi vastutuse tunne ka vanemal olemas.Kui vaadata neid noori emasid,kes varakult sünnitavad,siis nendel on veel tahtmine ringi liikuda mööda pidusid ja lapsi kasvatavad tegelikult keegi teised. ja kui siis juhtub midagi lapsega või tekkivad mingid kasvatusvead,alati süüdistatakse kedagi teist-tegelikult on süüdi ikkagi sünnitaja.Seega sünnitamiseks peab tõepoolest valmis olema.
Tsitaat:
Algne postitaja: Oiwa
Minu ema sünnitas mind siis,kui tema oli 30 aastat vana,kusagil selles kandis peabki vist sünnitama,siis on ikka mingi vastutuse tunne ka vanemal olemas.Kui vaadata neid noori emasid,kes varakult sünnitavad,siis nendel on veel tahtmine ringi liikuda mööda pidusid ja lapsi kasvatavad tegelikult keegi teised. ja kui siis juhtub midagi lapsega või tekkivad mingid kasvatusvead,alati süüdistatakse kedagi teist-tegelikult on süüdi ikkagi sünnitaja.Seega sünnitamiseks peab tõepoolest valmis olema.
sünnituse alampiiri jahh paraku pole...see sõltub juba naise arengust ja valmisolekust selleks.....samuti on ülempiiriga aga ntx üle 30a naised
kuuluvad nn riskigruppi juba!!
Endal paraku sünnitada õnnestunud pole.....üks väike segav faktor on......olen meessoost
....aga kaks kuud tagasi olin sünnituse juures küll ja
sain isaks kenasti......üks siiani parim kogetud hetk elus....ja kui jõmm mulle veel sülle anti.mmmmmmm imeline lausa!!
Tsitaat:
Algne postitaja: Oiwa
Kui vaadata neid noori emasid,kes varakult sünnitavad,siis nendel on veel tahtmine ringi liikuda mööda pidusid ja lapsi kasvatavad tegelikult keegi teised.
Esimene ja ka praegu ainus laps sündis 21 aastaselt.Minu enda jaox täiesti sobiv vanus,ei liialt noor ega ka liialt vana.Ühesõnaga ei olnud
õnnetus,vaid planeeritud laps
Tsitaat:Tegelikult on nii, et see, kellest esmapilgul võiks arvata et ta on küps emaks saama, võib osutuda selles rollis olles sootuks teistsuguseks kui ette kujutame. Ja vastupidi. Paljud ettekujutused, mida loome enne last lendavad vastu taevast.
Algne postitaja: kodukiisu
Tsitaat:
Algne postitaja: Oiwa
Kui vaadata neid noori emasid,kes varakult sünnitavad,siis nendel on veel tahtmine ringi liikuda mööda pidusid ja lapsi kasvatavad tegelikult keegi teised.
See oleneb täiesti inimesest; On noori kes tahavad pidu panna ja on noori kes unistavad perest ja lastest;
Ise olen 19a, abielus ja rase - tita detsembris tulekul. Ülikooli pole jõudnud, kuid töökoht on olemas ja täitsa normaalne pealegi (seal töötanud juba 1,5a) ja kohe jään dekreeti ka.
Mulle pole veel kunagi öeldud et oleksin liiga noor emaks saamiseks, küll aga on seda öeldud mu õele (kes minust vanem) ja kui ta rase oli (rasedus katkes), anti talle mõista et ta pole selleks valmis. Aga me, vaatamata sellele et õed, oleme täiesti erinevad, sarnasused puuduvad täiesti.
Ise vist peale 40 eluaastat ei üritaks rasedaks jääda - siis on suur oht et titaga pole kõik korras. See lõbu peaks jääma ikka nooremasse ikka![]()
See on selline kummaline teema...esimene sündis kui olin 25, teine 26 ja kolmas 27...st iga asta üks...ehk täiega asja juures...kas nad olid planeeritud...vaat, mu arust ei saa ikka lapsi planeerida, nad tulevad siis kui aeg küps ja me neid väga soovime...aga planeerimine meenutab mulle miskit vanaaegset plaanimajanduslikku seeriatootmist...
Tsitaat:
Algne postitaja: Beith
Kuna sünnitus ja lapsed on seksi tagajärg, mitte küll alati, ent siiski...
Mind huvitab, kuna lastega naiskodutud sünnitasid oma esimese järeltulija..Kui noored te selhetkel olite?
Kui oluline on vanus esmasünnitaja puhul? Mis on teie arvates see alam ja ülempiir...![]()





Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:Tegelikult on nii, et see, kellest esmapilgul võiks arvata et ta on küps emaks saama, võib osutuda selles rollis olles sootuks teistsuguseks kui ette kujutame. Ja vastupidi. Paljud ettekujutused, mida loome enne last lendavad vastu taevast.
Algne postitaja: kodukiisu
Tsitaat:
Algne postitaja: Oiwa
Kui vaadata neid noori emasid,kes varakult sünnitavad,siis nendel on veel tahtmine ringi liikuda mööda pidusid ja lapsi kasvatavad tegelikult keegi teised.
See oleneb täiesti inimesest; On noori kes tahavad pidu panna ja on noori kes unistavad perest ja lastest;
Ise olen 19a, abielus ja rase - tita detsembris tulekul. Ülikooli pole jõudnud, kuid töökoht on olemas ja täitsa normaalne pealegi (seal töötanud juba 1,5a) ja kohe jään dekreeti ka.
Mulle pole veel kunagi öeldud et oleksin liiga noor emaks saamiseks, küll aga on seda öeldud mu õele (kes minust vanem) ja kui ta rase oli (rasedus katkes), anti talle mõista et ta pole selleks valmis. Aga me, vaatamata sellele et õed, oleme täiesti erinevad, sarnasused puuduvad täiesti.
Ise vist peale 40 eluaastat ei üritaks rasedaks jääda - siis on suur oht et titaga pole kõik korras. See lõbu peaks jääma ikka nooremasse ikka![]()
Kas tema/meie/nemad on küpsed emaks saama näitab aeg. Elu lastega.
Mina arvasin kunagi, et kindlasti tahan last, kui olen 22-24-aastane. Tagantjärgi mõeldes oleks see täiesti õige olnud. Paraku polnud tollane mees
"õige", nii et omamoodi hea, et see nii läits
madu,
püüab olla optimist
Tsitaat:Mina ütleks oma kõrvaltvaataja kogemustest seda, et tänapäeval kipub nii olema, et nii mõnigi 30-nene on rohkem südamega oma laste juures kui noored emmed. Tal lihtsalt on saabunud hetk, mil aeg maha võtta. Ja ta astub sellelt elu oravarattalt veidiks maha. Samal ajal kui noored poetavad lapse siia-sinna hoida, sest koolid tahavad käimist, töö tegemist ja neil ei ole veel seda hetkeks rattalt mahaastumise soovi. Kuigi laps vajaks just pühendunud ema. Ja isa.
Algne postitaja: kodukiisu
Seda arvan minagi, et ma ei saa enda kohta öelda, et minust saab täiuslik ema olenemata sellest, et olen alles 19. Kuid tean, et ma olen rohkem hingega oma lapse kasvatamise juures kui võibolla mõni 30-aastane. /.../
minu esimene laps syndis 19 a selt,kas see on vara ? ei usu. esmassünnitus vältis kaks tundi,selline normaalne ainult ämmaemandasd oleks võinud kah
normaalsed olla, nende jaoks oli sünnitaja suur koorem kes nende kohvipausi rikkusid ,irw. teise lapse sünnitasin 22a selt, ja see vältas mul terve
päeva 9 läksin haigla ja pool yheksa õhtul oli mul väike tytar käes, pisike jõulukingitus,ja ämmaemandad olid ka väga meeldivad
.ah jaa minu
abikaasa oli mõlema synnituse juures ,mis oli väga meeldiv ja kui tytar syndis oli ka poja synnitusel kaasas, ta oli siis kolmene ja mingit hirmu see
temas ei tekitanud ja nii siis hoidsitki abikaasa ja poja minu kätest kinni ,et emmel kergem oleks.ja see oli nii armas pilt pärast kui abikaasa süles
mõlemad olid :yks tilluke ja väetike teine ,oma meelest suur vennake
Mina ütleks vaid ühe lause...Parem hilja, kui mitte kunagi
Olin 23 ja ise rahul, muu ei olnud oluline, ei ühiskonna tõekspidamised, ega muu... Lapsed peaks tulema siis kui neid oodatakse ja tahetakse 
Tsitaat:See ikka inimese sisemuses kinni, mitte vanuses. Mõni ei suuda 40-selt ka ema olla, teine on seda juba 18-selt
Algne postitaja: Beith
Aga kas lastega hakkamasaamine sõltub teie arvates vanusest või lihtsalt individuaalse inimese arengutasemest...
olin 19 kui minu kallis tibupoeg sündis
Tsitaat:Täiesti nõus. Mina tahtsin emaks saada juba 15 aastaselt.
Algne postitaja: pisimimm
Tsitaat:See ikka inimese sisemuses kinni, mitte vanuses. Mõni ei suuda 40-selt ka ema olla, teine on seda juba 18-selt
Algne postitaja: Beith
Aga kas lastega hakkamasaamine sõltub teie arvates vanusest või lihtsalt individuaalse inimese arengutasemest...![]()
Ja päris tõsiselt tahtsin...asi jäi ainult selle taha, et teadsin et olen veel tiba noor ja PEAN asja edasi lükkama. Mul oli ka kõik ses
mõttes olemas, et korter, töö jne. Kannatasin kuni sain 17 ja see kaua oodatud laps sündis

Olin 16, kui tundsin, et tahan last, kohe ihu ja hingega olin selleks valmis. Läks aga teisiti. Nüüd olen 23 ja see soov on ikka mu sees. Kõik mu
ümber saavad lapsi, ainult mina ei saa...
esimesega 19 ja mulle täiesti õige aeg
olen 25 ja lapsi veel pole. samas olen mingi aastajagu juba asjale mõelnud ja sisetune ütleb et ikka väga tahaks ja olen peaaegu valmis. samas soovin teha järgmise aasta lõpus ühe pika reisi, mistõttu lükkan seda lapsesaamist nats edasi. ühesõnaga aasta pärast samal ajal võiks juba mingi algus asjale pandud olla, kui elu just midagi vahele ei too (loodetavasti mitte).
olin 21 a. see oli uus kogemus selle ajani kui titt kisama hakkas, siis tahtsin vaid magada
olin 21 , kui tütar sündis, poisid tulid enne 23-le ja enne 26-te aastat
esmasünnitaja võib ju olla alates sellest vanusest, kui tüdruklaps küpseks saab
aga kas ta ka sisemiselt selleks valmis on
kõik jääb ju pooleli
muidugi ei kehti see sisemine ebaküpsus kõikide kohta,mõni noor emme annab silmad ette nii mõnelegi vanemale
aga lihtsalt elamata jääb noore inimese elu
tulevad kohe kohustused ja muu sellega kaasnev
viimase piiri peaks igaüks ise ära tundma
kui ma oleks oma jonni ajanud ja mees nõusse jäänud, siis oleksime hetkel 40-stena ühe põnni võrra rikkamad
no nii titeisu oli peal, hingel oli kohe valus, kui põnne nägin
aga kaine mõistus ütles, et ole mees
ja koolita need kolm, mis olemas on
teha ju lihtne, aga kasvata neist inimesed..see on kole raske
hetkeseisuga on vanim laps pesast lendamas ja eks ole rabeletud küll ja rabeleme veelgi
tahaks ka üksteist nautida
meie piir on ületatud, nüüd hakkan kunagi tulevikus lapselapsi hoidma
nad ka omad
Laps sündis siis kui olin 21 ja ka õigel ajal...
Alati olen tahtnud noorelt emaks saada ja 22 oleks olnud juba viimane piir...
Räägitaks, et noored emad on lapsekasvatamisel tiba julgemad kui vanemad, aga eks see vast oleneb inimesest....
Tsitaat:
Algne postitaja: RealBitch
Mul veel lapsi pole. Kunagi põhikoolis olin kindel et ynnitan nii 17/18 sest sõbrannal oli ema tast 18 aastat vanem ja tundus nii mõnus ja nooruslik. Nyyd aga mõtlen, et õige aeg on siis kui laps ise tuleb. Ent eriti ei poolda, kui nii fyysiliselt kui vaimselt ebakypsed emaks saavad.
Samas yks teooria, mis nyyd eelnevaga vasträäkiv on, seisneb selles, et laps on kaval synnitada nii 15 aastaselt, sest siis on ta selleks ajaks kui keskkool/ülikool lõppeb juba suur ja iseseisev ja siis emal hea lihtne oma elu elada ja karjääri teha![]()
Hmmm...Minu ema sai kuu peale mu sündi 18, abiellusid vaaniga , siis oli 17. Ilmselt kasvas ühes minuga, sest kolm a noorem õeraas on palju
tulemuslikum
Vaan oli paras jota ja emal polnud kerge meid kahte üles kasvatada. Töötöötöö, ning hellusest võis natsa vajaka jääda, samas tean, et
ta andis oma parima...Ma usun, et ma ikka veel armastan oma ema, ehkki distantseerumine on toimunud ja ma iga päev Talle aru enam ei anna..Anuh, ma
olen juba liiga vana vist ka

Olin 27, kui laps sündis. Lugesin oma vanemat postitust siin ja väike muie tuli. Õnneks juhtus kõik täpselt siis, kui pidi juhtuma.

Vanuse alampiir? See ikka sõltub sellest,kui valmis ollakse lapse saamiseks. Kuigi usun,et alla 20.aastastest on vähesed,kes hetkega hakkavad
emmeks-issiks olemist nautima.Kõige idiootlikum põhjendus,mida kuulnud olen,kui ühed noored tuttavad (tüdruk16 ja poiss 19), last hakkasid ootama oli-
"kui jumal annab lapse,siis annab ka leiva lauale".Dziisas.
Ülempiir-minu jaoks 37 viimane piir.Ei tahaks,et mind lapse vanaemaks peetaks. Lapse seisukohast-- tõenäoliselt oleks ka tal tulevikus ebamugav,kui
klassi koosolekul tema emps kõige vanem oleks.Samas- kindlasti "vana lapsevanem" naudib lapse kasvamist ja kasvatamist rohkem,kui noor
vanem.