
Mis mõjutab sinu arvates enesehinnagu kujunemist? Millal see toimub? Kas kogu töö tuleks vanemail/täiskasvanuil teha lapsepõlves? Või on šansse miskit muuta ka hiljem?
Targad inimesed räägivad, et see toimub lapsepõlves ja nooruki eas. See mis siis välja kujunenud, seda väga raske muuta, aga mitte võimatu. Tihti
selleks ikka psühholoogi abi vaja, et enesehinnangut muuta.
Tihti aitab seda ka muuta hiljem armastav abikaasa. Aga kohati võib mineviku vari ikka saatma jääda.
Räägin ikka omadest kogemustest...võib olla see teistel pole nii
Minu pragune enesehinnang on keskmine ja vahel langeb nulli. Nulli langeb ta just lapsepõlve pärast. Aga tasapisi teen edusamme ja need mõõnad jäävad
aina harvemaks
Paras. Vahel ülemäära kõrge, vahel madalam kui muru. Vahel keskmine. Kui kõik plussid ja miinused kokku lüüa, tulebki kokku selline paras.
kõike muud kui terve.
väga palju tuleneb see kodust kus inimene kasvab...
minu vanemad lahutasid ja ema on terve minu teadliku elu oma viha minu peal välja elanud, selle tulemusena oli mul kuni 6nda klassini ikka kohutavalt
madal enesehinnang.
aga nyydseks kui olen emme tiiva alt välja kasvanud on asi paremuse poole liikunud ent suhted emaga on teravamad kui kunagi varem...
On just sellien nagu see on...kaootiline kohati..igal juhul väärib see veel arendamist ja vajab vahel turgutamist.
tavaliselt on suhteliselt terve enesehinnang, mis aegajalt, sõltuvalt sündmustest, läheb täiesti olematuks.
Kõigub nagu kaalukausid. 
Teadud punktides liiga madal. Teatud asjades üli kõrge. Vat eks ole see nii, et mõnda asja tean, et teen paremini, kui 99%, mõnda aga kehvaminei kui 20%.
Eks ta loksub siia-sinna...sõltub hetke tegemistest ja sellest, kui hästi-halvasti ma nendega hakkama saan
Ei hinda ennast. See jäägu teiste teha.
Enamasti terve, väiksemate ja suuremate kõikumistega mõlemas suunas. 
Kõrge ei ole mu enesehinnang kunagi olnud pigem on ta madal,aga jah eks oleneb olukordadest 
Mnjahh .. ütleme, et ma arvan teadvat, mida ma väärt olen ..
Kui teaks oma hinda, elaks vast teistmoodi ...
Aravan,et olen rahul kes ma olen ja hindan elu kõrgelt n. kogetu on õpetanud mind iga päev erinevaid ja objektiivseid hinanguid asjadele andma
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kui teaks oma hinda, elaks vast teistmoodi ...
üpris kõrge
kuigi oleneb ajast
vahest on ülimadal
tavaliselt...normaalselt on see siiski kõrge,
enesehinnang on korras....ja uhke selle yle 
Tsitaat:Eks ta enam-vähem samamoodi ole ka minul.... Aga teiste arvamus ka kõigutab enesehinnangut...kui ikka saad hunniku komplimentide osaliseks, siis tunned end hulk aega pärast veel kõrvust tõstetuna
Algne postitaja: muhhin
Eks ta loksub siia-sinna...sõltub hetke tegemistest ja sellest, kui hästi-halvasti ma nendega hakkama saan
Ise arvan, et terve aga aeg ajalt ikka kõigub ka
Tahaksin end vahest hirmsasti teiste pilguga vaadata siis ehk oskaksin end paremini hinnata
On kannatada saanud ja järgijäänu pendeldab üsna paraja amplituudiga.
Õnnelik, et hing sees ja vaim alles.
Alati kõrge, sest tean mida ma väärt olen.
Vahel madal.
Vahel liiga kõrge.
Enamasti aga norm.
Vähemalt enda meelest.

Vastasin "madal", kuna ega ma kuigi heal arvamusel ei ole.... aga noh-... kõige hullem ka vist ei ole.
Suur osa on muidugi enesehinnangu kujunemisel just lapseeas- Algklassides sain oma egole kõige tugevama põntsu ja vot mitte kuidagi ei saa enam üle,
vaatamata komplimentidele...
Üritan ise endale teadvustada, et pole mul häda midagi ja täitsa ok tips olen, aga vot ei aita...
selline koikuv asi ta mul on rohkem ja kaldub ikka sinna allapoole.
enesehinnang kujuneb siiski valja lapseeas/teismeeas suhetes ymbritsevatega. mida rohkem negatiivseid kinnitusi laps tajub, seda raskem on tal
iseenda ja syndmustega toime tulla. ja kui lahedased inimesed ei aita tal oppida, kuidas selliseid olukordi lahendada, tekibki ebaadekvaatne
enesehinnang.
abi saab loomulikult, kuid see on pikk ja sageli valus protsess.
Enesehinnang terve ikka.Leian,et mul pole põhjust nuriseda.
Vahel mulle meeldib mängida madala enesehinnanguga inimest...nuruda tähelepanu ja silitusi.Kellele ei meeldiks enda kohta head kuulda.
See
viimane käib pere kohta ja ka partnerilt nurun
Partner ikka esimesel kohal...temalt tahan tähelepanu ja häid sõnu kõige rohkem saada!
Tavaliselt on enesehinnang tugevalt plussis, aga mõnikord ikka mõtled et appi ma ei saa sellega hakkama jne...
Ei meeldi teisi inimesi ega ka ennast hinnata. Inimesed on hindamatud 
noh eks ta rohkem madala poole kipub. Aga eks alati proovib parema poole.
Kõigub üpris suure amplituudiga.
Enda jaoks normis, mõne teise jaoks aga vahel liiga madal ja vahel liiga kõrge. Mulle see aga korda ei lähe, sest küla meele järgi pole nagunii võimalik kunagi olla.
Arvan,et minu enesehinnang on suhteliselt terve-tean ise väga hästi oma puudusi ja kuidas nendega hakkama saada....Elu pole mind kyll eriliselt hellitanud,pigem on need raskused tugevamaks teinud ja suudan enda eest seista ka kui vaja on.Enesetapumõtteid ja muud möla pole kyll KUNAGI pähe tulnud.Ja teiste arvamuse järgi ma ka ei ela..
Kogemused ja elus juhtunud asjad kujundavad selle
enesehinnang on nagu narkomaanil pilves selginemistega.... enamalt jaolt madalapoolne ning kinni kompleksides, vahel harva tõusuperioodidega.
Ilmselt terve. Kuigi liigagi tihti ka madal.
Mõjutavaid tegureid on palju. Ja tegelikult peaks ma nendest mööda vaatama. Aga koguaeg ei suuda. On olukordi ja hetki, kus ma enda peale vihastan,
sest ma tean, et see ei peaks nii madal olema. Aga on...
Kummaline on see, et väga paljudele on mulje jäänud, et mul vastupidiselt enda arvamusele kõrge enesehinnang on. Go figure
Ma ei tea, teised inimesed aegajalt hindavad mind ja usuvad minusse rohkem kui ma ise....siis madalavõitu vist....teatud kohtadel....
polegi teist nagu...
hoian seda teadlikult suht madalal,et säiliks õpihimu, uudishimu ja muidugi kõik muud himud!
Pollile ei vastanud, kuna polnud sobivat vastust. Enesehinnang käib mul alati endast eespool. Vaid siis on olemas stiimul, et ma pean midagi saavutama. Alati peab kuhugi liikuma. Paigalseis on häving.
Parajalt kõrge ja piisavalt madal, et iseendaks jääda.
Minu enesehinnang õõtsub lainetena. Kui on halb tuju, siis on enesehinnang madal ja igasuguseid lähenemisi tõlgendan rünnakutena, millest tuleb kas eemale hoida või vastu astuda.. Kui tuju on hea, siis enesehinnang on kõrge ja igasuguseid lähenemisi tõlgendan poolehoiuna ning neile tuleb sama positiivselt vastata.
Vastasin terve, mis oleks statistiliselt enam-vähem keskmine a la pea ahjus, jalad külmkapis ja keskel keksmine kehatemperatuur.
Korrektne vastus oleks, et mu enesehinnang on kõikuv.
Kõikuv... järelikult terve?
Lapsepõlves oli kõik korras, nii et tegelikult usun küll et mul on suhteliselt terve enesehinnang. Aga kuidas sellist asja tegelikult üldse ise
hinnata saab? Liiga madala veel tunneb ära, aga liiga kõrge?
Natsa liigub k6rgemates tasandites...
Ja 6nneks, viimasel ajal neid madala enesehinnanguga hetki suhteliselt v2he... A kui nad tulevad, siis on need hetked v2222ga madalad... 
Suhteliselt madal. Sobranna soovitas uue osta! Tont teab, see kujuneb ilmselt kõigi ka kõige koosmõjul...
Tsitaat:
Algne postitaja: JoanMadou
Kõikuv... järelikult terve?
Seda ma mõtlesingi, et minul on kõikuv, järelikult vist ka terve. Küsimärgi panin sellepärast et, nagu ma juba kirjutasin, ei ole ma kindel kas
iseenda enesehinnangut õieti määratleda annab. Sorry kui teistmoodi välja tuli kui mõtlesin. 
mis seal ikka salata, kõigub äärmusest äärmusesse
JoanMadou, Sinu kommentaar lihtsalt juhuse tahtel sattus minu oma järgi ja haakus sellega mõningal määral. Sellest ka see pisike segadus 
enesehinnang on terve, pigem kõrgemapoolne kui madal. Enesehinnang on edu alus, madala enesehinnanguga inimene ei suuda teostada suuri asju.
Lapsepõlvest astusin ellu suhteliselt madala enesehinnanguga.Polnud ju mingeid elukogemusi ega saavutusi.Nüüdseks olles jõudnud elutee keskpunkti, olen saavutan tasakaalu, mis tähendab elutervet enesehinnangut.Ei liialt madal, ega ka liialt kõrge.Arvan, et inimesed, kes mind tunnevad ,oleksid sellega nõus, sest ennast on siiski raske hinnata.
Kõrgem kui tavaliselt.
enesehinnangut pole ollagi,isegi tööd ei julge õieti otsida:aga sain täna järjekordse laksu-sain jälle teada,et hullemaidki hirme on kui töö
otsimine-käisime isaga täna õhtul maal naabrite palvel kontrollimas,kas vanaema on üldse veel elus.
võie isegi arvata kui hirmus tunne on ikkagi lähedast sugulast surnuna leida.
aga arvan küll,et enesehinnangu arendamine olgu vanemate teha-minu puhul kahjuks jäid emmel-issil kodutööd tegemata.aga kuna olen nüüd täiskasvanu
pean ikka üksi omadega toime tulema:söödeti suureks,hoiti kahe paksu padaja vahel radika vastas soojas ja siis äkki küsiti-kuule miks sa tööd ei taha
otsida.
mitte ma ei taha-ma ei julge.
aga üritan siis iseendale psühhoteraapiat teha.tahtmine on vägev aga mingi pidur on ees.
Ühekorra kui naabrimees laenas Gucci ülikonda ja uut Lexust oli enesehinnang laes. Muidu üsna terve
Varem oli enesehinnang ikka väga madalal, kuna võtsin arvesse liiga palju teiste inimeste arvamust.. Nüüd aga olen õppinud ennast ja enda keha rohkem
armastama. Sellega seoses kasvab ka enesehinnang järk-järgult 
Vägagi kõrge, sest ma olen mu parim mina ja kui mina teda kõrgelt ei hinda kes siis veel
Kommentaariks: minu kõrge enesehinnang ei tulene mitte sellest, et ma teisi madalamaks peaksin. Pigem on enamus inimesi ikka suht ebakindlad ja
alahindavad ennast. Inimestes on tihti väärtusi mida nad ei oska endale teadvustada kuid mida on kõrvalseisjal lihtsam märgata. Kaaskodanike
alahindamine või lausa halvustamine on suurim viga mida teha saab, olgu nad siis sõbrad või vaenlased
Eks iselooma peab ikka ise kasvatama, kõike vanemate kraesse ajada ei saa.
Enda enesehinnangut ei oska määratleda, käib kah sest paremat pole võtta. Kui elus pole ikka teinud midagi mille üle uhkust tunda siis pole mõtet
lihtsalt niisama lae all hõljuda. Aga kui pole miskit hullu korda saatnud, siis pole mõtet end kärssapidi pinnasesse ka unustada..
Nii et kuldne keskmine..
Nooruses oli mul kõrge enesehinnang, aga elu tegi oma töö ja pani mind paika. Nii peabki olema ja nii juhtub enamasti kõigiga. Nüüdseks tean, kes
olen.
Mul on lähikonnas põhjendamatult kõrge enesehinnanguga inimene - tüütu tüüp.
liigatihti liiga kõrge 
võiks ütelda, et mu enesehinnang kõigub pidevalt, niimoodi vahel madalaks, ja vastupidi, + on ka nö terveid olemisi, et mõõdukas-stabiilne-tore olla.
kõikuv.
Ma tean, mis ma väärt olen. Kui juurde lisada piisav enesekriitiline meel, siis peaks tulem olema enam-vähem.
praeguse e. terve enesehinnanguni jõudmine on ikka aastaid aega võtnud, lapsepõlves olin ma oma kutsikavälimuse ja tempude üle lausa õnnetu, kõik
tembud kirjutati kohe minu "kraesse" tegin või ei teinud
Tean oma hinda.Hinnaüllatusi ei eksisteeri.
sõltub täiesti olukorrast.....
Iciclikku ellu astusin väga madala enesehinnanguga.Mõne aja pärast sain hea töökoha ja enesehinnang hüppas lakke.Ometigi kõrbesin sellel kohal läbi ja nüüd kainenen juba mõnda aega suht lihtsa töö peal.Tundub ,et enesehinnang hakkab enam vähem normaliseeruma.See on hea.
Lasen teistel hinnata, nende keskmisega olen rahul.
Kuna ma kardan paaniliselt uusi teemasid püstitada hirmuga, et midagi niisugust on juba olnud (vt veiniteema)
siis küsin siin.
Kuidas suhtute (ja miks nii suhtute) põhjendamatult (minu poolest kas või põhjendatult, aga nii, et põhjused jäävad esmapilgul tabamatuks) kõrge
enesehinnanguga inimestesse? Nendesse, kes kunagi ei eksi? Põhimõtteliselt.
Minus tekitavad esimese hooga võõristust, aga ma ei ole veel aru saanud, kas see on minu varjatud alaväärsuskompleks või hoopis eluterve pragmatism
(keegi ei ole täiuslik ja kui keegi ennast eksimatuks peab, siis ta ilmselt eksib) või midagi kolmandat. 
Kuna eksimatuid inimesi ei ole olemas, siis kõrge enesehinnanguga inimesed ei lähe mulle üldse korda. Suhtun nendesse kui naljanumbritesse. Millegipärast mõningad proovivad endast iga hinna eest sellist muljet jätta.
enesehinnang on täitsa olemas ja sõltuvalt olukorrast nii ja naa.
kui ma teen asju , mida oskan ja hästi välja kukub , siis on enesehinnang kõrge , kui aga asju , mida ei oska aga ikka proovin (näiteks autoremont) on
enesehinnag täitsa olemas (no on dumbuuser) , sest ma püüan probleemi lahendada ega jookse kohe spetsialisti otsima
eksimatud inimesed ja kõrge enesehinnang on minuarvates täiesti 2 eri asja ega haaku omavahel
kui sa julianus suhtud kõrge enesehinnanguga inimestesse kui naljanumbritesse , siis mismoodi suhtud madala enesehinnanguga inimestesse? samamoodi või
hindad neid kõrgelt?
madal enesehinnang näitab , et inimene ise ennast ei hinda , miks peaksid seda siis teised tegema?
Tsitaat:Minu jaoks on nad seotud selliselt, et inimesel, kes ei eksi (või tahab sellisena paista) on paratamatult kõrge enesehinnang, kas siis sellest, et ta tõemeeli usub ennast eksimatuks või sellest, et ta arvab, et teised on temaga võrreldes piisavalt tobedad, et tema eksimatusesse uskuda, isegi kui selleks reaalset alust ei ole.
Algne postitaja: jamesson
eksimatud inimesed ja kõrge enesehinnang on minuarvates täiesti 2 eri asja ega haaku omavahel
Tsitaat:Minu meelest enesehinnang peaks olema terve, mitte kõrge ega madal.
mismoodi suhtud madala enesehinnanguga inimestesse? samamoodi või hindad neid kõrgelt?
madal enesehinnang näitab , et inimene ise ennast ei hinda , miks peaksid seda siis teised tegema?
Ma pidavat endast liiga hästi arvama.Vastavalt lapsepõlvele,peabki mul selline olema.
Ülimego enda suhtes.
Minu enesehinnang on reeglina keskmisest kõrgem. Ka minul oli raske lapsepõlv ja ilmselt jääb sellistel inimestel üle kaks võimalust: nad kas saavad
väga tugevateks isiksusteks, keda ei kõiguta mitte miski, või vajuvad veelgi sügavamale, kui neid juba surutud on.
Lenile: on olemas terve nartsissism ning patoloogiline nartsissism, viimane neist kuulub isiksusehäirete alla. Mina räägin edaspidi tervest
nartsissismist (suutlikkus aktsepteerida enda ja teiste olemasolu, endaga rahulolu, kõrge enesehinnang, mida ei kõiguta ülejäänud inimeste negatiivne
hinnang). Kõrge enesehinnanguga inimene, tekitab alati teatud võõristust või küsimusi ülejäänud inimestes, kui ta seltskonnas viibib. Tõenäoliselt
pole paljud inimesed, kas siis keskmise või madala ensehinnanguga, harjunud sellega, et keegi võib end väärtustada. See tundub ebanormaalne ning
häiriv. Lisaks torkavad sellised inimesed silma, sageli positiivses mõttes, ja saavutavad seeläbi parema positsiooni. Neid peetakse sageli ülbeks ja
upsakaks, kuid need on teiste poolt omistatud tiitlid - endast heal arvamusel olev inimene ei arva halvasti ülejäänutest (vajaduse korral kritiseerib
ta halastamatult, aga mitte kunagi ei püüa teist inimest väiksemaks teha), see on madala enesehinnanguga inimeste rida, kuna nemad üritavad seeläbi
enda väärtust tõsta. Kõrge enesehinnanguga inimeste sõnavõtud on teinekord eneseiroonilised, aga vähesed saavad sellest aru. Võibolla tekitavad nad
teistes ebamugavustunnet ka seepärast, et nende seltskonnas tunnevad teineteised end nõrgemana...miks...seda pead nende käest küsima.
Põhimõttelisi ilmeksimatuid on rohkem, kui sa arvata oskad, osad lihtsalt häälekamad kui teised.
(Allakirjutanu on inimene, kes on veendunud, et tema teab täpselt, kuidas kõik ülejäänud peavad elama )
Rashnu, eneseiroonia ei ole nii palju kõrgem pilotaa¾, kui sa ette kujutad, ega jää märkamatuks
Ma saan aru, et sa räägid endast ja laiendad kõik oma omadused üldisteks omadusteks. Paraku mul on ära nähtud niisugune inimene, kelle kõrge
enesehinnang oli täiesti aukudeta ehk siis igasuguse irooniata (jäi koguni mulje, et ta ei mõista üldse nalja, kui see ei ole just kellegi teise
kulul) ja kes muuhulgas järjekindlalt üritas nimelt pisendada kõiki enda ümber (kõige labasemate vahenditega), vähemalt neid, kes temaga mingis
asjas eriarvamusel olid. Võib muidugi olla, et kõrge enesehinnang ei olnud tal "päris", et sügavamatel tasanditel oli ta ebakindel, aga
mulle tundus, et see ebakindlus oli sel juhul nii sügaval, et ta ei olnud ka ise sellest teadlik. Täielik kriitikavõime puudumine enda isiku suhtes,
iseloomustaksin teda niiviisi.
Aga siis, Leni, deklameeri talle luuletust, mida kanti ette "Dekameroni" 1. päeva 10. novellis:
"On nõnda kütkestav mu enda ilu,
et mitte iialgi
mind ükski teine armastus ei võlu.
Niipea kui enda vaatlusesse vajun,
suurt rahu oma vaimus tunnen ma.
Ei mälestus, ei see, mis uut ma tajun,
mu õndsustunnet suuda segada.
Teist säärast õnne näha ma ei saa
vist mitte iialgi,
mis pakkuda võiks mulle sama võlu.
Ei seda aaret keegi saa mult võtta,
ei iial põgene mu silmist ta.
Kui soovin vaid, ta ise vastu tõttab.
Ei sõnad seda õndsust väljenda,
mis tunnen siis; ei keegi aru saa
sest õnnest iialgi,
kes pole tundnud selle leegi võlu.
Kui kauem vaadelda, siis tuld, mis kannan
ma endas, tunnen üha kasvavat.
Ma ennast tervenisti talle annan.
Kui mõttedki tast mind nii veetlevad,
siis õnne ootan veelgi suuremat,
nii suurt, et iialgi
ei võrdu millegagi selle võlu.
(Allakirjutanu on inimene, kes on veendunud, et tema teab täpselt, kuidas kõik ülejäänud peavad elama )
----------------------------------------------------------------
Voin ka sama vaita, aga vaevalt meie veendumused kattuvad
Pigem on tahtis see kui oled veendunud, et elad enda elu tapselt nagu peab. Mis teiste elud sulle korda peaksid minema

Miski pole patt peale teadmatuse ning üks minu elu juhtivaid põhimõtteid on see ühiskonnast kõrvaldada. Olen tõrvik kesk pimedust.
Tõenäoliselt ei suuda ma inimesi ümber veenda enda vaadete õigsuses, kuid siiski säilib minus lootus, et sellest osakegi mõistetavaks saab. Tegelikult
mõjutame tahtmatult teiste inimeste elusid ja nemad meie omi. Et enda elu võimalikult mugavaks muuta, pean kujundama teisi enda käe järgi.
Arvan, et mu enesehinnang sinna terve poolele kaldub.
..ja ma leian, et meil pole kellelgi õigust suruda peale oma tõde. Võin küll loota , et suudan ennast kellelegi mõistetavaks muuta, aga kujundada
....liiga palju tahta
...ja lõppkokkuvõttes mis peaks see minu asi olema kuidas keegi elab või mida arvab.
näiteks niisamuti ka vastupidi mind ajab ´´haukuma´´ kui keegi püüab
õpetada ilma kui oleksin seda palunud