Board logo

Kas Sina räägid?
Marla - 27.07.2003 kell 16:42

Kas Sina oled selline inimene, kes räägib oma valust?
Tähendab, kui keegi on Sulle haiget teinud, siis kas sa tavaliselt ütled seda talle: "Jah, see, mida ytlesid/tegid lõikas valusalt!" või püüad yksi tundest kuidagi "jagu saada"?
Kumb varjantidest on Sinu meelest parem?


Ray - 27.07.2003 kell 16:47

Kõik mis oma, hoien enesele


waves - 27.07.2003 kell 16:52

Oleneb, kes ja kui palju haiget tegi. Kui on natuke valus saan ise ilma rääkimata hakkama. Aga kui olen ikka kõvasti haiget saanud, siis tahaks kellegile rääkida. Värskelt sain abi siin foorumis võõrastega suheldes.


Lola69 - 27.07.2003 kell 16:55

Enamasti räägin. Aga siin on üks aga ... Kõik kuulutavad, et armastavad ausust. Aga sellist ausust ja otsekohesust nad ei talu mitte. Solvuvad. Siis muutud sa ühtäkki kole pahaks ja ebaõiglaseks.

Seega: jutuks on paljugi hea küll.


Hiirekas - 27.07.2003 kell 17:00

Väiksemad haigetsaamised ütlen küll. See kui öeldakse mulle midagi sellist, mis mid riivab.
Aga kui ma näen siunamist seljatagant või lihtsalt viltu vaatamist, ei ütle midagi. Ta teeb seda ju sihilikult. Teab küll, et see teeb haiget. Kunagi vedasin kõik jamad veepeale. Mis ma sellest sain. Vähemalt pooled eitasid oma tegu, suur osa tegi suured silmad ja ütles, oi kas sa said haiget. Ühesõnaga silmakirjateenrid. Nüüd lasen lihtsalt jalga. Eemalsun ja neelan alla. Ajapikku ununeb k solvumine ja solvaja.


Lola69 - 27.07.2003 kell 17:13

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Ent ma ei saa sinna kohe mitte midagi teha, et hõbe meeldib mulle kohati enam.

Ei tahaks jätta teistele kuigipalju "ridadevahele" lugeda. Sest paraku paljud seda ei oska kah. Ja kasvõi meesisikutega tekib vahel probleeme, et "miks sa ei öelnud. Kust mina pidin teadma". Saab mõned arusaamatused äkki ära hoida. Kasvõi tulevikus.


waves - 27.07.2003 kell 17:19

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
... Ja kasvõi meesisikutega tekib vahel probleeme, et "miks sa ei öelnud. Kust mina pidin teadma". Saab mõned arusaamatused äkki ära hoida...


Kusjuures vahest olen mõelnud, miks naised kipuvad arvama, et mehed peaksid vabalt suutma kõike ridadevahelt välja lugeda. Palju lihtsam oleks ju tõesti, öelda, kui miskit valesti on, siis saaks end kohe parandada. Muidugi mõningaid asju peaks ka ridadevahelt suutma lugeda.


Lola69 - 27.07.2003 kell 17:25

Ma ise ei arva enam ammu, et mehed peaks kõike ridade vahelt lugeda suutma. Aga samas vahel on ilmseid segadusttekitavaid olukordi või hetki, kus miski jääb mõistmatuks. Ja ise öelda ei saa, ei oska, ent teine pool saab aru, et midagi on valesti. Siis võiks küsida temagi. Äkki jääks jällegi mõni hilisem arusaamatus olemata kui asjad saavad lahti/ära räägitud.


li-li - 27.07.2003 kell 17:38

/me oskab oma muret jagada,sest teinekord on kandam liigraske
Mõni inimene on aga vahest nii süüdimatu,et ta ei taba äragi,et midagi valesti ütles või tegi ja kuidas ta saaxki vabandada ja end parandada,kui ta seda ei tea


Lola69 - 27.07.2003 kell 17:43

Aga mõni neist süüdimatutest ei saa ka näpuga näitamise korral aru, et see mida ta tegi/teeb võib haavata. Ja tal jääb õigust ülegi.
Tegelikult selliste persoonide puhul on vist targem vait olla. Sest nende mõistmatus, soovimatus aru saada teeb veelgi enam haiget.


li-li - 27.07.2003 kell 17:46

...targem olex sellistega mitte suhelda ,kes pidevalt haiget teevad ja sellest aru ei saa


Lola69 - 27.07.2003 kell 17:52

Aga selleks et avastada, et on tegelasi, kes teevad haiget ja ise sellest ka öeldes aru ei saa, saab kord ikkagi suheldud. Kuni avastuseni. Enamus meist nii ettenägelikud ikkagi ei ole, et kohe inimest kohates selle ära näevad.

Ent jah, kui juba on laksu saadud, siis võiks suhtlemisele vitsad peale küll panna. Iseenda valutustamise huvides.


Hiirekas - 27.07.2003 kell 17:52

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
...targem olex sellistega mitte suhelda ,kes pidevalt haiget teevad ja sellest aru ei saa

Võta sa alguses kinni mille või kellega tegu on. Tihti osatakse nii kenasti sõpra mängida ja alles hiljem saad aru mis "sõber" tegelikult sinust arvab.


li-li - 27.07.2003 kell 17:55

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
...targem olex sellistega mitte suhelda ,kes pidevalt haiget teevad ja sellest aru ei saa

Võta sa alguses kinni mille või kellega tegu on. Tihti osatakse nii kenasti sõpra mängida ja alles hiljem saad aru mis "sõber" tegelikult sinust arvab.

Ka siis on võimalus temast loobudaPole ju vaja sellist sõpra hoida

...krt,ta polegi ju sõber


Lola69 - 27.07.2003 kell 17:58

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
...targem olex sellistega mitte suhelda ,kes pidevalt haiget teevad ja sellest aru ei saa

Võta sa alguses kinni mille või kellega tegu on. Tihti osatakse nii kenasti sõpra mängida ja alles hiljem saad aru mis "sõber" tegelikult sinust arvab.
Minu arust sellised isegi ei mängi sõpra. Sõbraks oleminegi on neile võõras. Need on reeglina lihtsalt inimesed ümberringi ilma eriliste tuttavlike-sõbralike tiitliteta.

Sõber ikkagi tunneb sind veidi ja suudab reeglina prohmakaid vältida. Kui just liigemotsionaased kokku ei satu. Või ei ole mul lihtsalt süüdimatuid sõpru?


Hiirekas - 27.07.2003 kell 18:03

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Ka siis on võimalus temast loobudaPole ju vaja sellist sõpra hoida

...krt,ta polegi ju sõber


Nii ta on. Ma lihtsalt arvasin, et on sõber. Loomulikult ma eemaldun temast. Pole vaja kaks korda ühe reha otsa astuda.

Aga ma olen lihtsalt liiga eelarvamuste vaba ja pean kõik laksud omal nahal ära proovima. Tihti hoiatatakse, et see on selline jne. Aga mina annan loll inimesele ikka võimaluse. Nii pidevalt vastu nina saangi.
Vahel tekib selline tunne, et kõik inmesed on õelad ja vaenulikud. Aga ma arvan, et ma ikka vahel toredaid ka kohtan. Mõned väga vanad ja head sõbrad ju mul ometi on. Ja meil ei esine tahtliku tagarääkimist ega solvamist.


Mara - 27.07.2003 kell 18:15

oleneb täiesti...vahest ytlen..vahest vaikin ja piinlen..


Hiirekas - 27.07.2003 kell 18:41

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Sõber ikkagi tunneb sind veidi ja suudab reeglina prohmakaid vältida. Kui just liigemotsionaased kokku ei satu. Või ei ole mul lihtsalt süüdimatuid sõpru?


Eks ta ole. Meie ühiskond liigub ju aina rohkem sinna pinnapealsuse poole. Teine inimene läheb korda vaid siis, kui ta sulle kasulik hetkel on. Peale seda jäätaks ta maha nagu kasutu mänguasi.
Järelikult olen liiga emotsionaalne ja põhenduv, ning nõuan sõpruselt liiga palju.


roboter - 27.07.2003 kell 18:51

ei ole vaja teistel teada mis ma mõtlen ja kuidas ma aru saan asjadest.

ja kui keegi ütleb sitasti siis kui raske se ikka on seda alla neelata.

a hea on siis kui sa oled ise valusam tuup ja rikkud teise inimese lihtsalt ära


fin.


Kayleigh´n I - 27.07.2003 kell 19:51

Hoian endale ..
Selle kohta mul üks luuletus, mille siia kirjutan .. mitte teema väliselt, ma arvan ..

Varakult varjasin oma haavatavust Sinu eest.
Kuidas oleksingi suutnud teha Sulle nii palju haiget,
et annaksin Sulle mõista, kui palju haiget
oled Sina teinud mulle ...

Ma surun valu endasse ja naeratan ... Ja ma ei nutagi .. väga harva .. üliharva avalikult ja pea alati ilma hääleta ..
Seisan nägu nurgas, silmist pisarad voolamas ja rusikatega seina pekstes .. vaikselt ja südant meeletult valutavalt ...


RealBitch - 27.07.2003 kell 20:46

Parem on rääkida, aga alati ei saa. mõned asjad võtavad aega ja siis hiljem saab öelda, tead, et tegid mulle toona väga haiget. Vahest on aga sellest toonast juba möödas aastaid. Aga kõik asjad saavad kunagi ju lahenduse... Vahest on kergem valu alla neelata, kui minna ja öeld, ent samas öeldes saab teine ehk midagi parandada.


Hiirekas - 27.07.2003 kell 20:48

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Ma surun valu endasse ja naeratan ... Ja ma ei nutagi .. väga harva .. üliharva avalikult ja pea alati ilma hääleta ..
Seisan nägu nurgas, silmist pisarad voolamas ja rusikatega seina pekstes .. vaikselt ja südant meeletult valutavalt ...


Väga tuttav tunne on see.


Jb - 28.07.2003 kell 02:34

maailmas on ainult yks inimene, kes teab mida ma tunnen. see olen mina. ilmselt ka n.ö. proffessionaalse kretinismi tulemusena suudan ka kõige kriitilisemates olukordades naervat maski kanda... seetähendab siis, et minu mured on minu mured. ei koorma kedagi teist nendega. ja yldiselt võin ma ka ylima depressiooni ajal kõige lõbusama inimese maski kanda. tegelikult on nii pagana raske elada... aga midagi ei ole parata, selline on minu loomus ja seda juba nii kergelt ei paranda.


roosi - 28.07.2003 kell 07:02

Hoian omale ja vahest nutan vaikselt patja


montca - 28.07.2003 kell 07:26

Tsitaat:
Algne postitaja: Marla
Kas Sina oled selline inimene, kes räägib oma valust?
Tähendab, kui keegi on Sulle haiget teinud, siis kas sa tavaliselt ütled seda talle: "Jah, see, mida ytlesid/tegid lõikas valusalt!" või püüad yksi tundest kuidagi "jagu saada"?
Kumb varjantidest on Sinu meelest parem?

Ei räägi, pigem ikka endale hoian.


pisimimm - 28.07.2003 kell 09:09

Lähedaste inimestega katsun kõigest rääkida, kuid tiba kaugemate puhul kipun ka endale hoidma ja ajapikku üle saama asjadest, unustama ja andestama...


muhhin - 28.07.2003 kell 09:13

Sõltub, aga reeglina jääb kõik mulle ja seda ei olegi nii vähe kogunenud aastatega


Ray - 28.07.2003 kell 12:23

Rääkimine on minuarvates taotlus kaastunnet saada. Mina ei taha midagi sellist.


waves - 28.07.2003 kell 12:29

Kaastunde peale polegi mõelnud. Siiani ikka nõu otsinud või siis lihtsalt tahtnud kellelegi rääkida. Jagatud mure = pool mure : )
Põhimõtteliselt kirjutaks kasvõi trammi seinale, et Pets on loll või siis Mari+Jüri=armastus


Marla - 28.07.2003 kell 18:04

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Rääkimine on minuarvates taotlus kaastunnet saada. Mina ei taha midagi sellist.


Mitte ainult.
Minumeelest on rääkimine pigem aus olemine. Enda ja teiste vastu ka.
Ja kuna me oleme siiski inimesed siis ilmselt omame ka igasugu erinevaid emostioone.
Tekib kysimus, milleks neid varjata?


Lola69 - 28.07.2003 kell 19:14

Kaastunde peale pole ma mõelnudki. Ent kaldun arvama, et vahel on rääkimist vaja ka teatud selguseks iseendas. Valjul häälel väljaöeldu selgitab tundeid-mõtteid. Üksi aga seda taavliselt ikkagi ei tee. Enamus meist.

/me vahel vestab iseendaga.


Hiirekas - 28.07.2003 kell 20:05

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Rääkimine on minuarvates taotlus kaastunnet saada. Mina ei taha midagi sellist.


Mina küll kaastunnet ei oota. Pigem räägin siis, kui teine pool on piisavalt usaldusväärne. Selleks, et ta teaks mis minuga hetkel toimub.


sirli - 29.07.2003 kell 01:19

oleneb loomulikult, aga katsun enamasti rääkida, kui miski valu teeb, on endal lihtsam, olen juba ammu aru saanud, et enda sisse ei ole mõtet tundeid jätta, need paisuvad seal ajapikku ja teevad tulevikus veelgi rohkem haiget


petuke - 29.07.2003 kell 14:25

Püüan endas hoida, aga, kui väljaplahvatab


maylill444 - 12.12.2003 kell 12:12

Ikka räägin...oleneb inimesest kellele ma seda räägin..aga kui on mingi hea sõbranna siis muidugi räägin...


sinisilm - 12.12.2003 kell 12:37

Räägin ja minule räägitakse...kaastunnet ei otsi ega otseselt nõuannet-vaid arvamust...
Ja otsused teen ikka oma mõtete järgi...
Halisemist ja nunnutamist ei seedi!
Aga vahel nutan ka patja ja vahel karjun kõva häälega...


viidik - 12.12.2003 kell 12:56

Nii ja naa. Oleneb ikka inimesest ja olukorrast.


Virgin - 12.12.2003 kell 13:05

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
/me oskab oma muret jagada,sest teinekord on kandam liigraske
Mõni inimene on aga vahest nii süüdimatu,et ta ei taba äragi,et midagi valesti ütles või tegi ja kuidas ta saaxki vabandada ja end parandada,kui ta seda ei tea
hihi... ma tunnen ennast sellise süüdimatuna... ja keegi pole julgenud mulle öelda, et haiget olen teinud... või äkki ei olegi

Hiljem:Mõne inimese ees ei tahagi ma oma valu varjata... kõik on selgex räägitud, inimene on vabandanud ja järgmine kord targem olnud... ei talux kui korduvalt üht sama haava lahti kisutax...
ei häbene ka nutta kui põhjust on...


kaitsevaim - 12.12.2003 kell 13:24

No eks ikka räägin. Võibolla liiga avameelselt vahel


kati - 12.12.2003 kell 13:44

Ikka räägin valu ei tohi sisse jääda,esimesel võimalusel räägin selle põhjustajaga asjad sirgeks.Ja üks sõbrants on ka mind nõus iga kell ära kuulama ja lohutama...muidu poleks ta ju sõbrants.Muidugi valu puhul on oluline faktor ka aeg.


madu - 12.12.2003 kell 13:54

Ekstraverdina räägin ikka reeglina välja. Üsna harva, kui mingil X põhjusel tunnen, et on targem suu kinni hoida.


Deiviidas - 12.12.2003 kell 14:04

Oleneb situatsioonist ja haigetegemise niiöelda mahust. Kui see haiget tegemine on ikka väga mahuline, siis laon ma sellele isikule kõik näkku, mida ma temast arvan. Sellisel juhul kui ma ei ütle talle midagi, siis ma lihtsalt enam ei käi temaga läbi.


püsimatu - 12.12.2003 kell 19:48

Hoian endale... Nii süüdimatu pole ükski inime, et aru ei saaks valust, mis teisele tehtud...Nats ikka mõikab...või siis kasutab ära oma süüdimatuse imagot tehes äärmiselt süüdimatut nägu, see selleks... kui keegi on haiget teinud, siis see on toiminud teadlikult , pole mingit vajadust hakata veel asju selgeks rääkima, milleks?...Lahkun püstipäi lipp kõrgel lehvimas ja välja elan teistmoodi...


kontorihiir - 12.12.2003 kell 19:58

Ei räägi...kuigi vahel võiks ja isegi olen proovinud, aga ilmselt kurtidele kõrvadele, seepärast enam ei räägigi...olen siiani ise hakkama saanud ja saan edaspidigi...
Võin uhkusega öelda, et olen üsna tugev...


Beith - 12.12.2003 kell 20:05

Olen enamasti selline kinnine inimene, kes oma tundeid teistele välja ei näita. Mõni lähem inimene sellega kohe hädas, sest ei saa aru, mida ma asjast arvan.

Kuid üritan ennast parandada ja olla veidikenegi avalam. Nii oleks endal ja ka teistel lihtsam. Usun, et teen edusamme.

Kuid võõrale ei hakkas siiski enda muret kurtma ja ütlema, et tegi mulle haiget. Kuigi ehk oleks seegi õigem.


vantark - 12.12.2003 kell 20:16

ei räägi!


muvelin - 12.12.2003 kell 20:46

mina olen inimene, kes pigem hoiab kõik enda teada ja nö. põeb omaette. tegelikult pole see yldse hea, sest kui mured ja negatiivsed tunded ikka kogunevad ja kogunevad, siis lõpuks toimub yks suur plahvatus... minuga on nii juhtunud kyll ning olen hakanud aru saama, et rääkimine on kasulikum.


wiz - 14.12.2003 kell 16:35

üldiselt väga ei kurda. kui keegi lähedastest teeb haiget, siis ütlen haigettegijale. kui mingi suvaline inimene, siis võtan seda kui fakti ja üritan ruttu üle saada ja mitte end piinata.


Ziret - 14.12.2003 kell 16:49

hoian endale,mis ma ikka teisi koorman, ega nad ju minu valust aru ei saa,võivad ainult aimata. Ja kaastunnet ka ei taha


jenni - 14.12.2003 kell 17:43

Hoian kõike endas, olen parem kuulaja kui rääkija... Vihahoos plahvatan, aga see pole õige, ikka peaks suutma rääkida. Aga tean, kui tekib õige suhe, saan kõigest rääkida, häbenemata


netty - 15.12.2003 kell 15:29

Yritan ikka ka kõik endale hoida.Naljalt ei lähe teisele oma valust rääkima..Ei tea ka tglt...võibolla olex parem rääkida saax hingelt ära ja võibolla olex kergem a ikkagi vict ei läheb jah,ikka hoiax endale ja kõik


kodukiisu - 16.12.2003 kell 13:11

Räägin aga mitte kõigile - kas emale või mehele, oleneb mis teema on... Vahest hoian ka hästi kaua enda sees igast tundeid - viha, kibestumist, valu... Ja siis paiskan ükspäev kõik välja...

Vanasti sai kasuisa kõik selle enda kaela, sest tema mind tavaliselt nii kaugele viis, et ma kõik välja paiskasin...


Mummu - 16.12.2003 kell 19:01

Siin eespool oli ilusasti öeldud, et tuleks rääkida sellega, kes haiget tegi...teistesse asi ju ei puutu.Palju sõltub ka hetkeolukorrast, situatsioonist jms
Kui ise hakkama ei saa,siis räägin mehaga, ta on mul suht erapooletu ja nii mõnedki asjad on selgemaks saanud /kui ikka teema kannatab temale rääkimist/.


zipelgatydruk - 23.03.2004 kell 20:30

Ei räägi.
Endale hoian.
Kuigi peax teinekord oopis suu lahti tegema ja rääkima. HAkkax ju poole parem.


Kapsauss - 23.03.2004 kell 20:34

Tavaliselt ma räägin sellest, kuid jah oleneb asjaoludest


piloot - 23.03.2004 kell 21:06

Üldjuhul ikka !


meeletu - 23.03.2004 kell 21:36

Oleneb asjaolust.
Tavaliselt ikka räägin.


susanna - 23.03.2004 kell 21:51

oleneb kui haiget saanud, kes selle põhjustas, aga enamasti vaikin ....... siis millalgi, kui asi küps, võtan ka rääkimise ette


ratatosk - 23.03.2004 kell 22:10

Mina hoian endale, mul nii lihtsam. Aga kes endale hoidmisega hakkama ei saa ja selle valu kätte kannatama jäävad, neile soovitaks küll rääkida.


Renka - 23.03.2004 kell 22:59

oleneb mis valdkonda see valu kuulub ja kas on liiga isklik


simplyno1 - 01.04.2004 kell 23:37

...räägin...aga olenevalt...
ainult sellele keda usaldan...


Lokelan - 02.04.2004 kell 13:18

Enamasti ei ütle! Aga mehele ja parimale sõbrantsile räägin kyll ikka... Ka sellest valust, mida teised põhjustavad...


machimos - 04.04.2004 kell 02:37

minu omad ja kellelgi teisel pole nendega asja


KodutuIngel - 04.04.2004 kell 11:00

no kui keegi või miski on mulle haiget teinud, siis ma ikka üritan sellest küll rääkida. näiteks oma armsamale, tema alati lohutab, kui vaja


TKtydryk - 04.04.2004 kell 11:04

ma ei ütle kohe
ma ütlen hiljem, vahel isegi väga palju hiljem
ja teen sellega ise omakorda haiget.


lenxu - 04.04.2004 kell 11:07

oleneb....oleneb murest ja oleneb inimesest
Oma mehega ikka räägin...ja emaga...


pisimumm - 04.04.2004 kell 16:52

Alati hoian endale.Ma olen lihtsalt seda tüüpi inimene,kunagi ei julge rääkida


mirth - 04.04.2004 kell 18:27

Valu võib ju alla neelata
Kuid armid jäävad...

Nagu enamusel siinvastajaist, sadestub haigetsaamine enesesse. Paraku, siiski, jah.


egli - 05.04.2004 kell 18:32

rääkida,rääkida ja veelkord rääkida. arvan, et enda sees hoidmine kogub valu ja ka viha juurde.räägid asjad selgeks on kõigil kergem. proovige!!1


kaitsevaim - 06.04.2004 kell 09:07

Lähedastele inimestele usaldan ikka üsna palju...


Siku - 07.04.2004 kell 07:41

Oma mehele ikka räägin, teistele vöib-olla mitte. Ja see oleneb ka teemast, mis teeb haiget vaevab...


skingirl - 07.04.2004 kell 09:50

skingirl on emotsioonideta


mikaela - 27.12.2004 kell 18:00

Kui on midagi väga jubedat, hoian endale.


Blond_Bimbo - 27.12.2004 kell 21:32

Nendele, kes mulle lähedased, ütlen küll, kui miski haiget teeb või häirib.
Aga võõraste puhul pole nagu mõtet.


GrinningSoul - 28.12.2004 kell 08:49

rääkida- rääkida - rääkida, arvan mina.


zitazitikaz - 28.12.2004 kell 11:30

Oleneb, kes haiget tegi ja kui palju ma haiget sain...
Üldiselt mu näost näha, kui keegi haiget teeb ja kui siis see tegija ise aru ei saa, et ta mulle väga halvasti ütles, siis on see juba probleem ja mõelgu ise, miks ma temaga enam ei räägi mõnda aega...


liisbeth - 05.01.2005 kell 20:53

reeglina ei räägi, korra näitasin oma siirast reaktsiooni, aga selle eest sain sõimata. enam seda viga ei tee. edaspidi hoian jälle kõik vaid enda teada.


Tommyz - 05.01.2005 kell 21:23

oleneb inimestes. Inimene kes on sarnase tunde maailmaga nagu mina, siis räägin sest tema mõistab neid, kui inimene kes ültse oma tundeid välja ei näita ei ole võimalik ka midagi rääkida, isegi kui räägiks siis see tuleks täiesti külmalt ja kalgilt, ei omaks tähtsust.


Lycette - 05.01.2005 kell 22:12

Kui elukaaslane midagi haavavat ütleks, siis muidugi annaks teada. Kui aga keegi teine siis hoian endale või jagan mure - valu elukaaslasega, tema see kõige parem lohutaja


sungirl23 - 06.01.2005 kell 19:47

kui ikka väga teeb haiget, siis ikka ütlen aga muidu küll jätan endasse


Pipilota - 06.01.2005 kell 21:15

Raagin, aga mitte alati selle inimesega, kes haiget tegi. Pigem jagan seda elukaaslase voi hea sobrannaga, kellest tean, et oskab lohutada. Aga noh, ma selline ornake ja koik tunded on naost nagunii naha, seega saavad inimesed kohe aru, kui midagi valesti ytlesid.


porgandike - 10.04.2007 kell 17:35

Pigem hoian endale valu, ei jaga seda teistega


Maasikaliisu - 12.04.2007 kell 16:23

Olen suhteliselt kinnine inimene ja kõikkk mis haiget teeb hoian endale ja siis kui sellest on kaua aega möödas siis allaes võin seda mainida


Marla - 12.04.2007 kell 17:36

off topic
jeebus mis teemasid ma olen siia ages ago teind, piinlik kohe


ariita - 12.04.2007 kell 18:32

kas räägin või ei räägi oleneb, kes haiget tegi, kuipalju haiget sain ja milles oli põhjus, suuremaid prohmakaid ma ei räägi vaid panen "kõrva taha", väiksemaid räägin ja naeran selle peale, võimalik, et hakkan ka kohe haigettegijale vastu - käib "ragin" ja see puhastab õhu, aga kui probleemi kohe korda ei saa siis jääb see teadmata ajaks minu teada ja ma lihtsalt leian selle inimese tarbeks vajaliku suhtlusviisi või ei suhtle üldse.


bellatrix - 12.04.2007 kell 18:38

Ei räägi eriti..sest kedagi ei huvita eriti

Mis vanadesse teemadesse puutub, iga uus on hästi ära unustatud vana..


Tempera - 13.04.2007 kell 09:43

ikka ütlen välja, teine inimene peab aru saama mida ta teinud v öelnud on. selle valu endas hoidmine - no ei ole positiivne koguda valu ja kannatusi hinge. raskeks läheks nii.


marga22 - 13.04.2007 kell 09:44

mina olen selline kes elab oma emotsioonid enamasti endas läbi


Myrk - 13.04.2007 kell 12:11

Olen arvamusel, jagatud mure on pool muret.Kuulan ka teiste inimeste muresid.Kuid pean tunnistama, midagi jätan ka enda teada.


Sybill - 13.04.2007 kell 13:53

Vahel võib teist solvata või talle haiget teha teadmatusest või ka mõtlematusest. Kui mulle tundub, et just nii see olnud ongi, siis ma ütlen inimesele, et see, mida ta tegi või ütles haavas mind. Senini olen suutnud seda öelda nii, et ei solvutaks ega vihastutaks.
Kui aga inimene käitub meelega nii, siis milleks talle head meelt valmistada seda öeldes - ta teab ju seda niigi.


arthas6014 - 14.04.2007 kell 14:28

Sõnad on nii segased, et ei jõua isegi parandadagi, nii et ma andsin alla.
Inimesed nagunii ei tea, mida nad üldse räägivadki ja üldse millest.


kranz - 15.04.2007 kell 21:06

Hoian kõik endale-kuigi tean,et õigem oleks asjad sirgeks rääkida,aga põen ikka mitu kuud.


e.murelik - 15.04.2007 kell 23:02

Oleneb olukorrast ja valu tekitajast


SinineLiblikas - 15.04.2007 kell 23:15

Ma ei tea kumb parem on aga mina kipun asja alla neelama ja unustama kui see inimene meelega seda teeb ning edaspidi püüan olla ettevaatlikum vöi üldse eemale hoidev...oleneb kes ütleb ja mida ja palju see mulle haiget teeb.
vahel nutan ka kuid salaja..ma ei kipu oma nõrki külgi ja valu välja näitama..naeratades näitan end tugevamana solvajale..isegi siis kui see haiget teeb.



Mina jätan meelde aga ei näita välja..


Emily - 19.05.2007 kell 22:30

Oleneb olukorrast. Enamasti räägin. Teise sisse ju ei näe, seetõttu tuleb kõigile kasuks kui aega-ajalt teineteisele lahti seletatakse, milline mõju võib ühel või teisel sõnal olla ning kas selle sõna mõte ja eesmärk oli ikka see, mille ta endaga kaasa tõi.


niceassu - 20.05.2007 kell 11:06

Kõik jääb mulle ja vahepeal ikka saab öeldud oma tundeid välja kuid üldiselt ikka mured on enda mured ja ei leia vajadust nendest kellegile rääkida.
Siit ka ilmselt mu katkine süsteem mu sees.


kuutõbine - 24.05.2007 kell 10:49

vahel harva räägin, kui muidu enam ei saa...
üldiselt jätan enda teada
olen selline kinnine