
Kas Sina oled selline inimene, kes räägib oma valust?
Tähendab, kui keegi on Sulle haiget teinud, siis kas sa tavaliselt ütled seda talle: "Jah, see, mida ytlesid/tegid lõikas valusalt!" või
püüad yksi tundest kuidagi "jagu saada"?
Kumb varjantidest on Sinu meelest parem?
Kõik mis oma, hoien enesele 
Oleneb, kes ja kui palju haiget tegi. Kui on natuke valus saan ise ilma rääkimata hakkama. Aga kui olen ikka kõvasti haiget saanud, siis tahaks kellegile rääkida. Värskelt sain abi siin foorumis võõrastega suheldes.
Enamasti räägin. Aga siin on üks aga ... Kõik kuulutavad, et armastavad ausust. Aga sellist ausust ja otsekohesust nad ei talu mitte. Solvuvad. Siis
muutud sa ühtäkki kole pahaks ja ebaõiglaseks.
Seega: jutuks on paljugi hea küll.
Väiksemad haigetsaamised ütlen küll. See kui öeldakse mulle midagi sellist, mis mid riivab.
Aga kui ma näen siunamist seljatagant või lihtsalt viltu vaatamist, ei ütle midagi. Ta teeb seda ju sihilikult. Teab küll, et see teeb haiget. Kunagi
vedasin kõik jamad veepeale. Mis ma sellest sain. Vähemalt pooled eitasid oma tegu, suur osa tegi suured silmad ja ütles, oi kas sa said haiget.
Ühesõnaga silmakirjateenrid. Nüüd lasen lihtsalt jalga. Eemalsun ja neelan alla. Ajapikku ununeb k solvumine ja solvaja.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
Ent ma ei saa sinna kohe mitte midagi teha, et hõbe meeldib mulle kohati enam.
Ei tahaks jätta teistele kuigipalju "ridadevahele" lugeda. Sest paraku paljud seda ei oska kah. Ja kasvõi meesisikutega tekib vahel
probleeme, et "miks sa ei öelnud. Kust mina pidin teadma". Saab mõned arusaamatused äkki ära hoida. Kasvõi tulevikus.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
... Ja kasvõi meesisikutega tekib vahel probleeme, et "miks sa ei öelnud. Kust mina pidin teadma". Saab mõned arusaamatused äkki ära hoida...
Ma ise ei arva enam ammu, et mehed peaks kõike ridade vahelt lugeda suutma. Aga samas vahel on ilmseid segadusttekitavaid olukordi või hetki, kus miski jääb mõistmatuks. Ja ise öelda ei saa, ei oska, ent teine pool saab aru, et midagi on valesti. Siis võiks küsida temagi. Äkki jääks jällegi mõni hilisem arusaamatus olemata kui asjad saavad lahti/ära räägitud.
/me oskab oma muret jagada,sest teinekord on kandam liigraske
Mõni inimene on aga vahest nii süüdimatu,et ta ei taba äragi,et midagi valesti ütles või tegi
ja kuidas ta saaxki vabandada ja end parandada,kui ta
seda ei tea
Aga mõni neist süüdimatutest ei saa ka näpuga näitamise korral aru, et see mida ta tegi/teeb võib haavata. Ja tal jääb õigust ülegi.
Tegelikult selliste persoonide puhul on vist targem vait olla. Sest nende mõistmatus, soovimatus aru saada teeb veelgi enam haiget.
...targem olex sellistega mitte suhelda ,kes pidevalt haiget teevad ja sellest aru ei saa
Aga selleks et avastada, et on tegelasi, kes teevad haiget ja ise sellest ka öeldes aru ei saa, saab kord ikkagi suheldud. Kuni avastuseni. Enamus
meist nii ettenägelikud ikkagi ei ole, et kohe inimest kohates selle ära näevad.
Ent jah, kui juba on laksu saadud, siis võiks suhtlemisele vitsad peale küll panna. Iseenda valutustamise huvides.
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
...targem olex sellistega mitte suhelda ,kes pidevalt haiget teevad ja sellest aru ei saa![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
...targem olex sellistega mitte suhelda ,kes pidevalt haiget teevad ja sellest aru ei saa![]()
Võta sa alguses kinni mille või kellega tegu on. Tihti osatakse nii kenasti sõpra mängida ja alles hiljem saad aru mis "sõber" tegelikult sinust arvab.
Pole ju vaja sellist sõpra hoida
Tsitaat:Minu arust sellised isegi ei mängi sõpra. Sõbraks oleminegi on neile võõras. Need on reeglina lihtsalt inimesed ümberringi ilma eriliste tuttavlike-sõbralike tiitliteta.
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
...targem olex sellistega mitte suhelda ,kes pidevalt haiget teevad ja sellest aru ei saa![]()
Võta sa alguses kinni mille või kellega tegu on. Tihti osatakse nii kenasti sõpra mängida ja alles hiljem saad aru mis "sõber" tegelikult sinust arvab.
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Ka siis on võimalus temast loobudaPole ju vaja sellist sõpra hoida
![]()
...krt,ta polegi ju sõber![]()
oleneb täiesti...vahest ytlen..vahest vaikin ja piinlen..
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Sõber ikkagi tunneb sind veidi ja suudab reeglina prohmakaid vältida. Kui just liigemotsionaased kokku ei satu. Või ei ole mul lihtsalt süüdimatuid sõpru?
ei ole vaja teistel teada mis ma mõtlen ja kuidas ma aru saan asjadest.
ja kui keegi ütleb sitasti siis kui raske se ikka on seda alla neelata.
a hea on siis kui sa oled ise valusam tuup ja rikkud teise inimese lihtsalt ära
fin.
Hoian endale ..
Selle kohta mul üks luuletus, mille siia kirjutan .. mitte teema väliselt, ma arvan ..
Varakult varjasin oma haavatavust Sinu eest.
Kuidas oleksingi suutnud teha Sulle nii palju haiget,
et annaksin Sulle mõista, kui palju haiget
oled Sina teinud mulle ...
Ma surun valu endasse ja naeratan ... Ja ma ei nutagi .. väga harva .. üliharva avalikult ja pea alati ilma hääleta ..
Seisan nägu nurgas, silmist pisarad voolamas ja rusikatega seina pekstes .. vaikselt ja südant meeletult valutavalt ...
Parem on rääkida, aga alati ei saa. mõned asjad võtavad aega ja siis hiljem saab öelda, tead, et tegid mulle toona väga haiget. Vahest on aga sellest toonast juba möödas aastaid. Aga kõik asjad saavad kunagi ju lahenduse... Vahest on kergem valu alla neelata, kui minna ja öeld, ent samas öeldes saab teine ehk midagi parandada.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Ma surun valu endasse ja naeratan ... Ja ma ei nutagi .. väga harva .. üliharva avalikult ja pea alati ilma hääleta ..
Seisan nägu nurgas, silmist pisarad voolamas ja rusikatega seina pekstes .. vaikselt ja südant meeletult valutavalt ...
maailmas on ainult yks inimene, kes teab mida ma tunnen. see olen mina. ilmselt ka n.ö. proffessionaalse kretinismi tulemusena suudan ka kõige kriitilisemates olukordades naervat maski kanda... seetähendab siis, et minu mured on minu mured. ei koorma kedagi teist nendega. ja yldiselt võin ma ka ylima depressiooni ajal kõige lõbusama inimese maski kanda. tegelikult on nii pagana raske elada... aga midagi ei ole parata, selline on minu loomus ja seda juba nii kergelt ei paranda.
Hoian omale ja vahest nutan vaikselt patja
Tsitaat:
Algne postitaja: Marla
Kas Sina oled selline inimene, kes räägib oma valust?
Tähendab, kui keegi on Sulle haiget teinud, siis kas sa tavaliselt ütled seda talle: "Jah, see, mida ytlesid/tegid lõikas valusalt!" või püüad yksi tundest kuidagi "jagu saada"?
Kumb varjantidest on Sinu meelest parem?
Lähedaste inimestega katsun kõigest rääkida, kuid tiba kaugemate puhul kipun ka endale hoidma ja ajapikku üle saama asjadest, unustama ja andestama...
Sõltub, aga reeglina jääb kõik mulle ja seda ei olegi nii vähe kogunenud aastatega
Rääkimine on minuarvates taotlus kaastunnet saada. Mina ei taha midagi sellist.
Kaastunde peale polegi mõelnud. Siiani ikka nõu otsinud või siis lihtsalt tahtnud kellelegi rääkida. Jagatud mure = pool mure : )
Põhimõtteliselt kirjutaks kasvõi trammi seinale, et Pets on loll või siis Mari+Jüri=armastus
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Rääkimine on minuarvates taotlus kaastunnet saada. Mina ei taha midagi sellist.
Kaastunde peale pole ma mõelnudki. Ent kaldun arvama, et vahel on rääkimist vaja ka teatud selguseks iseendas. Valjul häälel väljaöeldu selgitab
tundeid-mõtteid. Üksi aga seda taavliselt ikkagi ei tee. Enamus meist.
/me vahel vestab iseendaga.
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Rääkimine on minuarvates taotlus kaastunnet saada. Mina ei taha midagi sellist.
oleneb loomulikult, aga katsun enamasti rääkida, kui miski valu teeb, on endal lihtsam, olen juba ammu aru saanud, et enda sisse ei ole mõtet tundeid
jätta, need paisuvad seal ajapikku ja teevad tulevikus veelgi rohkem haiget 
Püüan endas hoida, aga, kui väljaplahvatab 
Ikka räägin...oleneb inimesest kellele ma seda räägin..aga kui on mingi hea sõbranna siis muidugi räägin...
Räägin ja minule räägitakse...kaastunnet ei otsi ega otseselt nõuannet-vaid arvamust...
Ja otsused teen ikka oma mõtete järgi...
Halisemist ja nunnutamist ei seedi!
Aga vahel nutan ka patja ja vahel karjun kõva häälega...
Nii ja naa. Oleneb ikka inimesest ja olukorrast.
Tsitaat:hihi... ma tunnen ennast sellise süüdimatuna... ja keegi pole julgenud mulle öelda, et haiget olen teinud... või äkki ei olegi
Algne postitaja: li-li
/me oskab oma muret jagada,sest teinekord on kandam liigraske![]()
Mõni inimene on aga vahest nii süüdimatu,et ta ei taba äragi,et midagi valesti ütles või tegija kuidas ta saaxki vabandada ja end parandada,kui ta seda ei tea
![]()
No eks ikka räägin. Võibolla liiga avameelselt vahel
Ikka räägin valu ei tohi sisse jääda,esimesel võimalusel räägin selle põhjustajaga asjad sirgeks.Ja üks sõbrants on ka mind nõus iga kell ära kuulama ja lohutama...muidu poleks ta ju sõbrants.Muidugi valu puhul on oluline faktor ka aeg.
Ekstraverdina räägin ikka reeglina välja. Üsna harva, kui mingil X põhjusel tunnen, et on targem suu kinni hoida.
Oleneb situatsioonist ja haigetegemise niiöelda mahust. Kui see haiget tegemine on ikka väga mahuline, siis laon ma sellele isikule kõik näkku, mida ma temast arvan. Sellisel juhul kui ma ei ütle talle midagi, siis ma lihtsalt enam ei käi temaga läbi.
Hoian endale... Nii süüdimatu pole ükski inime, et aru ei saaks valust, mis teisele tehtud...Nats ikka mõikab...või siis kasutab ära oma süüdimatuse imagot tehes äärmiselt süüdimatut nägu, see selleks... kui keegi on haiget teinud, siis see on toiminud teadlikult , pole mingit vajadust hakata veel asju selgeks rääkima, milleks?...Lahkun püstipäi lipp kõrgel lehvimas ja välja elan teistmoodi...
Ei räägi...kuigi vahel võiks ja isegi olen proovinud, aga ilmselt kurtidele kõrvadele, seepärast enam ei räägigi...olen siiani ise hakkama saanud ja
saan edaspidigi...
Võin uhkusega öelda, et olen üsna tugev...
Olen enamasti selline kinnine inimene, kes oma tundeid teistele välja ei näita. Mõni lähem inimene sellega kohe hädas, sest ei saa aru, mida ma
asjast arvan.
Kuid üritan ennast parandada ja olla veidikenegi avalam. Nii oleks endal ja ka teistel lihtsam. Usun, et teen edusamme.
Kuid võõrale ei hakkas siiski enda muret kurtma ja ütlema, et tegi mulle haiget. Kuigi ehk oleks seegi õigem.
ei räägi!
mina olen inimene, kes pigem hoiab kõik enda teada ja nö. põeb omaette. tegelikult pole see yldse hea, sest kui mured ja negatiivsed tunded ikka kogunevad ja kogunevad, siis lõpuks toimub yks suur plahvatus... minuga on nii juhtunud kyll ning olen hakanud aru saama, et rääkimine on kasulikum.
üldiselt väga ei kurda. kui keegi lähedastest teeb haiget, siis ütlen haigettegijale. kui mingi suvaline inimene, siis võtan seda kui fakti ja üritan ruttu üle saada ja mitte end piinata.
hoian endale,mis ma ikka teisi koorman, ega nad ju minu valust aru ei saa,võivad ainult aimata. Ja kaastunnet ka ei taha
Hoian kõike endas, olen parem kuulaja kui rääkija... Vihahoos plahvatan, aga see pole õige, ikka peaks suutma rääkida. Aga tean, kui tekib õige suhe,
saan kõigest rääkida, häbenemata 
Yritan ikka ka kõik endale hoida.Naljalt ei lähe teisele oma valust rääkima..Ei tea ka tglt...võibolla olex parem rääkida saax hingelt ära ja
võibolla olex kergem a ikkagi vict ei läheb jah,ikka hoiax endale ja kõik
Räägin aga mitte kõigile - kas emale või mehele, oleneb mis teema on... Vahest hoian ka hästi kaua enda sees igast tundeid - viha, kibestumist,
valu... Ja siis paiskan ükspäev kõik välja...
Vanasti sai kasuisa kõik selle enda kaela, sest tema mind tavaliselt nii kaugele viis, et ma kõik välja paiskasin...
Siin eespool oli ilusasti öeldud, et tuleks rääkida sellega, kes haiget tegi...teistesse asi ju ei puutu.Palju sõltub ka hetkeolukorrast,
situatsioonist jms
Kui ise hakkama ei saa,siis räägin mehaga, ta on mul suht erapooletu ja nii mõnedki asjad on selgemaks saanud /kui ikka teema kannatab temale
rääkimist/.
Ei räägi.
Endale hoian.
Kuigi peax teinekord oopis suu lahti tegema ja rääkima. HAkkax ju poole parem.
Tavaliselt ma räägin sellest, kuid jah oleneb asjaoludest
Üldjuhul ikka !
Oleneb asjaolust.
Tavaliselt ikka räägin.
oleneb kui haiget saanud, kes selle põhjustas, aga enamasti vaikin ....... siis millalgi, kui asi küps, võtan ka rääkimise ette
Mina hoian endale, mul nii lihtsam. Aga kes endale hoidmisega hakkama ei saa ja selle valu kätte kannatama jäävad, neile soovitaks küll rääkida.
oleneb mis valdkonda see valu kuulub ja kas on liiga isklik
...räägin...aga olenevalt...
ainult sellele keda usaldan...
Enamasti ei ütle! Aga mehele ja parimale sõbrantsile räägin kyll ikka... Ka sellest valust, mida teised põhjustavad...

minu omad ja kellelgi teisel pole nendega asja
no kui keegi või miski on mulle haiget teinud, siis ma ikka üritan sellest küll rääkida. näiteks oma armsamale, tema alati lohutab, kui vaja 
ma ei ütle kohe
ma ütlen hiljem, vahel isegi väga palju hiljem
ja teen sellega ise omakorda haiget.
oleneb....oleneb murest ja oleneb inimesest
Oma mehega ikka räägin...ja emaga...
Alati hoian endale.Ma olen lihtsalt seda tüüpi inimene,kunagi ei julge rääkida
Valu võib ju alla neelata
Kuid armid jäävad...
Nagu enamusel siinvastajaist, sadestub haigetsaamine enesesse. Paraku, siiski, jah.
rääkida,rääkida ja veelkord rääkida. arvan, et enda sees hoidmine kogub valu ja ka viha juurde.räägid asjad selgeks on kõigil kergem. proovige!!1
Lähedastele inimestele usaldan ikka üsna palju...
Oma mehele ikka räägin, teistele vöib-olla mitte. Ja see oleneb ka teemast, mis teeb haiget vaevab...
skingirl on emotsioonideta
Kui on midagi väga jubedat, hoian endale.
Nendele, kes mulle lähedased, ütlen küll, kui miski haiget teeb või häirib.
Aga võõraste puhul pole nagu mõtet.
rääkida- rääkida - rääkida, arvan mina.
Oleneb, kes haiget tegi ja kui palju ma haiget sain...
Üldiselt mu näost näha, kui keegi haiget teeb ja kui siis see tegija ise aru ei saa, et ta mulle väga halvasti ütles, siis on see juba probleem ja
mõelgu ise, miks ma temaga enam ei räägi mõnda aega...
reeglina ei räägi, korra näitasin oma siirast reaktsiooni, aga selle eest sain sõimata. enam seda viga ei tee. edaspidi hoian jälle kõik vaid enda teada.
oleneb inimestes. Inimene kes on sarnase tunde maailmaga nagu mina, siis räägin sest tema mõistab neid, kui inimene kes ültse oma tundeid välja ei näita ei ole võimalik ka midagi rääkida, isegi kui räägiks siis see tuleks täiesti külmalt ja kalgilt, ei omaks tähtsust.
Kui elukaaslane midagi haavavat ütleks, siis muidugi annaks teada. Kui aga keegi teine siis hoian endale või jagan mure - valu elukaaslasega, tema see
kõige parem lohutaja 
kui ikka väga teeb haiget, siis ikka ütlen aga muidu küll jätan endasse
Raagin, aga mitte alati selle inimesega, kes haiget tegi. Pigem jagan seda elukaaslase voi hea sobrannaga, kellest tean, et oskab lohutada. Aga noh, ma selline ornake ja koik tunded on naost nagunii naha, seega saavad inimesed kohe aru, kui midagi valesti ytlesid.
Pigem hoian endale valu, ei jaga seda teistega
Olen suhteliselt kinnine inimene ja kõikkk mis haiget teeb hoian endale ja siis kui sellest on kaua aega möödas siis allaes võin seda mainida
off topic
jeebus mis teemasid ma olen siia ages ago teind, piinlik kohe 
kas räägin või ei räägi oleneb, kes haiget tegi, kuipalju haiget sain ja milles oli põhjus, suuremaid prohmakaid ma ei räägi vaid panen "kõrva
taha", väiksemaid räägin ja naeran selle peale, võimalik, et hakkan ka kohe haigettegijale vastu - käib "ragin" ja see puhastab õhu,
aga kui probleemi kohe korda ei saa siis jääb see teadmata ajaks minu teada ja ma lihtsalt leian selle inimese tarbeks vajaliku suhtlusviisi või ei
suhtle üldse.
Ei räägi eriti..sest kedagi ei huvita eriti
Mis vanadesse teemadesse puutub, iga uus on hästi ära unustatud vana..
ikka ütlen välja, teine inimene peab aru saama mida ta teinud v öelnud on. selle valu endas hoidmine - no ei ole positiivne koguda valu ja kannatusi hinge. raskeks läheks nii.
mina olen selline kes elab oma emotsioonid enamasti endas läbi
Olen arvamusel, jagatud mure on pool muret.Kuulan ka teiste inimeste muresid.Kuid pean tunnistama, midagi jätan ka enda teada.
Vahel võib teist solvata või talle haiget teha teadmatusest või ka mõtlematusest. Kui mulle tundub, et just nii see olnud ongi, siis ma ütlen
inimesele, et see, mida ta tegi või ütles haavas mind. Senini olen suutnud seda öelda nii, et ei solvutaks ega vihastutaks.
Kui aga inimene käitub meelega nii, siis milleks talle head meelt valmistada seda öeldes - ta teab ju seda niigi.
Sõnad on nii segased, et ei jõua isegi parandadagi, nii et ma andsin alla.
Inimesed nagunii ei tea, mida nad üldse räägivadki ja üldse millest.
Hoian kõik endale-kuigi tean,et õigem oleks asjad sirgeks rääkida,aga põen ikka mitu kuud.
Oleneb olukorrast ja valu tekitajast
Ma ei tea kumb parem on aga mina kipun asja alla neelama ja unustama kui see inimene meelega seda teeb ning edaspidi püüan olla ettevaatlikum vöi
üldse eemale hoidev...oleneb kes ütleb ja mida ja palju see mulle haiget teeb.
vahel nutan ka kuid salaja..ma ei kipu oma nõrki külgi ja valu välja näitama..naeratades näitan end tugevamana solvajale..isegi siis kui see haiget
teeb.
Mina jätan meelde aga ei näita välja..
Oleneb olukorrast. Enamasti räägin. Teise sisse ju ei näe, seetõttu tuleb kõigile kasuks kui aega-ajalt teineteisele lahti seletatakse, milline mõju võib ühel või teisel sõnal olla ning kas selle sõna mõte ja eesmärk oli ikka see, mille ta endaga kaasa tõi.
Kõik jääb mulle ja vahepeal ikka saab öeldud oma tundeid välja kuid üldiselt ikka mured on enda mured ja ei leia vajadust nendest kellegile
rääkida.
Siit ka ilmselt mu katkine süsteem mu sees.
vahel harva räägin, kui muidu enam ei saa...
üldiselt jätan enda teada
olen selline kinnine