
Kas võitled omaenda tõekspidamiste/põhimõtete/veendumuste eest lõpuni või annad järele kuna "rumalate" pärast pole pead vastu seina ka puruks peksta mõtet?
Ei alustagi enamikel juhtudel vaidlust. Ei ole vajadust. 
Oleneb, mis sõltub vaidluse tulemustest. Aga jah, ega eriti ei ole mõtet küll vaielda. 9 juhul 10 ei ole mingit vahet, mida mingist probleemist arvatakse.
Minus on kaks poole.
Esiteks juhendun põhimõttest, et lolliga pole mõtet vaielda. Ta tõmbab su oma tasemele ja lööblõpuks kogemusega.
teisalt vaideln jah, kui inimene ei saa aru mis ma talle öelda olen püüdnud, või kõige rohkem õli tulle valab see, kui keegi hakkab teisi labaselt
halvustama. A-la kes te matsid olete.
See on kindlasti see koht kus ma vait ei ole. Kes meis võib väita, et ta teab seda ainumat tõde? Seega mis õigusega kegi kleebib silte külge.
Need vaidlused on küll sellised, kus ma lähen lõpuni. Mulle kohe kuidagi ei meeldi teiste halvustamine.
Lootusetute inimestega annan järele. On mõned teada-tuntud sellised. Minu ümber. Muidu .. No ikka taon rauda kuni jaksan. Kui õigus on minu poolel
eriti.
Hmm, sageli ta mu poole eksibki 
ma ei anna iialgi alla!!! kahjuks olen selline ,kes võitleb tõesti oma tõekspidamiste eest ise siis kui need juba tyliks kisuvad...
(pealkirja peale: targem annab järele ja laseb lollil võita
)
Ma siin ennist ütlesin, et lootusetute juhtumitega annan järele. Tegelikult ei ole see sugugi täpne toimuva kirjeldus. Pigem jään siis juba vait. Omast taganemata. Ja püüan ka provokatiivse käitumisega mitte kaasa minna. Sest kord end taas kaasa haarata lasknuna on raskem võitlusest väärikalt väljuda.
Puust ette ei tee ja punasex ei värvi aga faktidega tümitan
Ma ei vaidlegi,kui ei ole kindel
ei, aga kui teine ,kellele vastu vaidlen on ikka tõesti väga rumal ,siis ei ytle kyll midagi...aint ytlen ,et ta on nii rumal, et ma ei oska enam
midagi öeldagi
se on nii et vahest tuleb tervise peale mõelda
mina vahest ten nii et lihtsalt noogutan ja ütlen et temal on õigus.
aga sisimas ma tean et minul on õigus taga.
fin.
/me kakleb ka kriibib ja siis annab alla
Kas ma olen sellepärast nüüd targem?
Ei viitsi enam vaielda. Väääga mõtetu tegevus.
Jään kindlaks oma veendumustele ja kui näen, et teine pool sellest aru ei saa, siis pigem taandun, kui langen madalale ja hakkan ropult sõimama.
Targem jätab mulje, et annab järele... ja siis kasutab teisi meetodeid.
Tsitaat:Eks ta teeglikult nii kõige targem olegi. Jätta mulje järeleandmisest. Ja siis veenda varjatult.
Algne postitaja: kuriKass
Targem jätab mulje, et annab järele... ja siis kasutab teisi meetodeid.
Vaidlemine on asjatu energiakulu.
Tsitaat:Ehh, ei viitsi enam vaielda. Varem tahtsin ikka saada tunnistust, et teine eksib, nüüd löön käega ja jätan asja sinnapaika kui peale mõningast arutelu mulle ikka vastu raiutakse... Mis seal's ikka, jäägu talle rõõm ise teada saada, kummal on/oli õigus
Algne postitaja: Lola69
Kas võitled omaenda tõekspidamiste/põhimõtete/veendumuste eest lõpuni või annad järele kuna "rumalate" pärast pole pead vastu seina ka puruks peksta mõtet?
Oleneb kuidas vaielda.Peaasi,et vaidlus ei muutuks sõjaks ja sõimuks.Vaielda peab oskama
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Tsitaat:Ehh, ei viitsi enam vaielda. Varem tahtsin ikka saada tunnistust, et teine eksib, nüüd löön käega ja jätan asja sinnapaika kui peale mõningast arutelu mulle ikka vastu raiutakse... Mis seal's ikka, jäägu talle rõõm ise teada saada, kummal on/oli õigus
Algne postitaja: Lola69
Kas võitled omaenda tõekspidamiste/põhimõtete/veendumuste eest lõpuni või annad järele kuna "rumalate" pärast pole pead vastu seina ka puruks peksta mõtet?![]()
Oleneb. Mingi rumalaga ma küll ei hakka vaidlema. Kui ma olen mingil seisukohal, aga tean, et teine inimene teab asjast rohkem ei hakka ma end vaevama. Muidu olen oma seisukohale truu.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas võitled omaenda tõekspidamiste/põhimõtete/veendumuste eest lõpuni või annad järele kuna "rumalate" pärast pole pead vastu seina ka puruks peksta mõtet?
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas võitled omaenda tõekspidamiste/põhimõtete/veendumuste eest lõpuni või annad järele kuna "rumalate" pärast pole pead vastu seina ka puruks peksta mõtet?
Mina järele ei anna. Kui annan, siis väga harva.
Alles oli selline juhus. Pidin oma eksimust tunnistama
Aga nalja sai sellega küll, et ise sain aru, et ega see nii ikka ei ole, et eksin aga ikka pidin vastu ajama. Jonnima. Nu vahel juhtub 
Oleneb olukorrast ja inimesest-mõnega ei saagi rahulikult vestelda.
Niimoodi, mõtetult vaielda, sel pole küll mingit mõtet.
Kui oman mõnes elemendis kindlat seisukohta, siis nii see ka jääb.
Arukate inimestega on muide väga huvitav vaielda.
Pealegi, ei tähenda vaidlemine ju kohe midagi halba, negatiivset...
Lihtsalt mõtete vahetamine, arvamuse avaldamine, mis võib üle minna tõsiseks vaidluseks, aga ei pruugi...
Kui minul on õigus siis lähen kasvõi läbi ussi selle samuse ja tõestan, et minul on õigus.
Kui kahtlen milleski siis tunnistan, et pole kindel
Kui keegi tuleb ütlema, et targem annab järele ja lõpeta ära, siis ma küll tõsiselt solvun. Mulle tundub siis alati, et minu arvamust ei peeta
ärakuulamisväärseks.
tavaliselt kui mulle jõuab kohale et kompromissini ei ole lootustki jõuda, annan järele...kohe peale seda annab ka minu vastane järele ja siis läheb
juba kiskumisex, et kes ennem järele andis...lõpux tundub vaidlejale naq järeleandja olex parem olla...ah see oli nüüd nii segaselt kirjeldatud, ehk
saate aru
Vaidlen nagu jaksan
Üritan ikka oma arvamusega peale jääda, kui tundub, et mul 101% õigus on.
Olen ka eksimust tunnistanud, seda siiski harvem... 
nii ja naa, kõik oleneb olukorrast ja inimesest
on teatud persoonid, kellega ma ei hakka üldse vaidlema, sest nad leiavad läbi igasuguse olukorra, et neil on õigus
mis sellest, et ise oled selle asja või situatsiooni läbi elanud või kas töötad või õpid antud asja
kui selline inimene tahab, vaidleb ta ikkagi ja leiab, et tal on õigus
las siis olla, mina jään ikkagi enda juurde ja ei tee sellest suurt numbrit
Vaidlustesse laskun ainult siis kui 100 % tean, et mul on õigus.
Muudel juhtudel avaldan arvamust
Kui inimene mulle vastu vaidleb ja ei tunnista kindlaid fakte, siis kehitan õlgu- jäägu talle tema arvamus.
Armastan vaielda, kuid mõttetut vaidlust küll ette ei võta. Igaühega ei üritagi vaielda, sest miks kulutada ilmaaegu suud. Vaidluspartner peab olema tasemel, siis on vaidlemine mõnus ning ka lõppresultaat võib olla huvitav ning avastamisrõõmu pakkuv.
Kes tahab võita ohverdab tõe.
Vaielda tasub ainult seni kuni mõistad ,et inimene kellega vaidled kas ei taha asjast aru saada või pole asja võimeline omandama.Edasine vaidlus muutub mõttetuks.
Kõige imelikum on see et vaidluse lõppedes võib mõlemale poolele jääda mulje et vastane ei tahtnud asjast aru saada / ei tunnistanud fakte / oli
kinnisidee haardes. Saa siis aru kumb see targem pool oli 
Selge see et kui need tõekspidamised on rumalad , siis pole ennast vaja sellega väsitada, aga kui ikka asi õige siis kuni võiduka lõpuni igal juhul.
annan siis järele kui ma näen et teine on rumal aga kui ei ole siis kas lepin tema vaatevinkliga kuna see on kah päris asjalik või ei lepi ja ajan
ikka oma
Oleneb kellega vaidlen. Kui ma tunnen, et inimene on väga erinev minust(ok, kui tunnen, et ta tõesti on minu arvates rumal), siis ei hakka tüli kiskuma. Aga kui on tegemist minu arvates tavalise keskmiselt intelligentse inimesega, siis pigem räägime oma arusaamad ära ja seletame lahti, ja saavutame ehk vähemalt laiema silmaringi kui just mitte kompromissi. Tülli ikka ei lähe ju
Rahvatarkuses "targem annab järele" on ainult pool tõde, tervikuna kõlab see nii:"kui targem annab järele, siis jääb lollile
õigus"!
Aga tegelikult on nii, et sõltub mille üle vaielda. Kui teemaks on mingid üldtuntud faktid, siis püüan siiski aidata väitluse käigus tõde
jalule seada. Kui aga teemad muutuvad pisut rohkem subjektiivseks, siis ma eriti ei vaidle. Avaldan küll oma arvamust, põhjendan seda, aga kui vaja,
siis ka korrigeeirn oma arvamust, kuid tõemonopoli ma ei valda.
Lisaks veel seda, et tuntud sentens "vaidluses sünnib tõde" on põhjani vale! Vaidluses põrkuvad maailmavaated mitte ei sünni tõde. Tõde
sünnib väitluses
Minu põhimõtted on minu omad ja mõttetu on endale sellega haiget teha, et neid kellelegi teisele selgeks teha kui teine seda ei taha...
Ebakindlate teemade (Neid teemasid on palju) puhul, milles ma 100% kindel pole, ei julge ma ka vaidlusse astuda. Sellistel juhtudel jään ma:
"Olen kusagilt kuulnud, et...." seisukohale.
Juhtudel, mil ma olen teema või probleemiga tuttav kipun ma vaidlema. Kui aga on näha, et vaidluse teine pool sellest aru ei saa, siis jätan ka mina
selle vaidluse.
Vägisi kellelegi miskit selgeks teha ei ürita. Mis sa ikka tühja kargad. Võin vabalt alla anda ja oma teadmisega edasi elada.
Nonii, meenus üks vaidlus ,kus mind lõpuks lausa solvama hakati. Ometigi polnud ma nii "tark", et järele anda. Ja tänu sellele teemale
kontrollisin/googeldasin asja üle ning mul oli/on õigus. Nagu alati.
Oleneb täiesti rumalast.
Tavaliselt ikkagi kui mul on õigus,ei anna ma alla ja võitlen oma tõekspidamiste eest lõpuni, kui muidugi suudan seda ka faktidega tõestada. Aga kui
inimene on ikka loll ja ütleb nt. et kohvi sees on nikotiin,siis ma ei viitsi lihtsalt,löön käega ja ütlen,et jah, eile sõin pool päikest ära,hommikul
vaata.
Mida sa võitlemise all silmas pead??
Ei väsi kordamast, et vaidlustes ei selgu mitte tõde vaid võitja. Nii et ei näe mõtet lõputus vaidluses lolliga (ei väida, et ise targem oleks).
ei vaidle viimase hetkeni,jään lihtsalt vait.Ma ei arva ka, et mul alati õigus on.Võin mõne inimesega tuliselt vaielda,kuni mingi hetk lööb peas nagu lambike põlema,et mul ei ole üldse õigus.Siis loomulikult tunnistan ka seda.Üldse leian,et igal inimesel on õigus oma arvamusele ja pole minu asi otsustada,kellel on õigem arvamus.
Annan järele siis kui näen,et loll jääbki kaagutama oma arvamust ja isegi mitte ei kuula mu argumente.Siis ütlen arva mida tahad.
Samas annan ka siis järele kui näen,et ise eksin.
Mina olen kõige targem ja minul on alati õigus.Ja pealegi keegi ei suuda minuga vaielda.
et kauplen ja vaidlen niikaua kui see mu jaoks kasulik on
liialdama ei hakka
fin.
Vaidlen/võitlen lõpuni, seda verehinnaga
'Targem annab järele', ütleb minu mees kui midagi ära lõhub 
Kui vaidlusaluse teema tulemusest just midagi olulist ei sõltu, siis ma ei vaidle. Vaieldes oponendiga, kes veendunult väidab risti vastupidist, ei
saavutaks ma tõe tagaajamisega muud, kui vastaspoole solvumise võib-olla isegi viha.
Oma vaidlemishimu rahuldan ühe hea sõbra peal, kellele samuti meeldib sõbralikult argumenteerida lihtsalt selleks, et arendada väitlusoskust.
Inimestega, kes minu arvates on lollid&rumalad, ma vaidlema ei hakka. Niikuinii nad jäävad oma "rumaluste" juurde. Pealegi. Hakka
lolliga vaidlema ja teised ei näegi enam teie vahel erinevust
enamasti annan järele, aga kui olen endas 100% kindel, siis vaidlen edasi
ei vaidle, elan oma tõeks pidamiste järgi
Selleks,et üldse vaielda peab olema teatud tasakaal.Vaidlema tasubaga hakata ainult siis kui tunned et su oponent on kas sinust targem või samal
arengutasemel sinuga.Kui puuduvad antud tingimused pole vaidlusel mõtet sest lolli üpoolt kujuneb see mõttetuks lahmimiseks.Tõde selgub ainult siis
kui inimene suudab enese seisukohta kaitsta ja välja tuua omad argumendid.Kui eeselsind jalaga lööb pole mõtet talle rääkida viisakast
käitumisest.Loll jääb lolliks
Ja ütelus targem annab järele ei tähenda mitte taganemist vaid inimese aimamist ,et aeg mida ta kulutab saaks hulga targemalt kasutada kui antud
tegevus.Loll on muidugi sellise asjade käiguga rahul ja lahkub kindla teadmisega ,et on ära teinud.
ei ole eriti vaidleja tüüp,
võin nõustuda näiliselt, aga teen ikka omamoodi,
vahest meeldib nimme vastu vaielda, kuigi tean et
pole asjas kindel aga vastane läheb omapoolsete vaadete kaitsmisega närvi.
Kuna ma olen jube loll siis ma ei anna järele ma ikka õpin edasi, üks kord kui saan äkki targaks siis võin ka järele anda.
Mõistlik inimene ei lasku mingitesse hulludesse vaidlustesse ja tegelikult- igaühel on õigus oma arvamusele. On mul mõtet suruda peale oma arvamust? Tegelikult .. häbi öelda, naudin kõrvaltvaatajana vahel inimnatuure, need on tõeliselt koomilised, kui inimesed endast välja lähevad, ainult hetkel nad seda ise siis ei taju. Meeldib külmalt rahulikuks jääda- nagu inglastel ja tavaliselt ajab see inimesed marru...iciccc. Kui mõõt täis, lihtsalt ignoreerin seda pöörast ja kõnnin minema. Ei viitsi oma närve kulutada.
Ma ei vaidle kunagi -- tarkadega pole vaja ja lollidega pole mõtet
Kui on näha, et on lootusetu juhtum ja vaieldud juba rohkem/kauem kui asi väärt on, siis olen nõus ka alla andma, aga üldiselt kui ma siis endiselt
usun, et mul on õigus (sest vastaspool ei ole tõestanud vastupidist), siis ütlengi, et jään (praegu) oma seisukohale kindlaks ja kõik. Loomulikult,
kui mind veendakse vastupidises, siis tunnistan eksimust.
Lisatud:
Tsitaat:
Algne postitaja: samsara
Mõistlik inimene ei lasku mingitesse hulludesse vaidlustesse ja tegelikult- igaühel on õigus oma arvamusele. On mul mõtet suruda peale oma arvamust? Tegelikult .. häbi öelda, naudin kõrvaltvaatajana vahel inimnatuure, need on tõeliselt koomilised, kui inimesed endast välja lähevad, ainult hetkel nad seda ise siis ei taju.
Ainult närvi ajab see, kui
inimene on vägavägaväga eriarvamusel kõiges, arvab, et *temal* on kõiges õigus ja kõik teised teevad kõike valesti, vot sellistega ei saa isegi
vaielda! Aga noh, eks igaühel on omad tõed, nii et...
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Ma siin ennist ütlesin, et lootusetute juhtumitega annan järele. Tegelikult ei ole see sugugi täpne toimuva kirjeldus. Pigem jään siis juba vait. Omast taganemata. Ja püüan ka provokatiivse käitumisega mitte kaasa minna. Sest kord end taas kaasa haarata lasknuna on raskem võitlusest väärikalt väljuda.
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Vaidlemine on asjatu energiakulu.
noorena sai ühikas vaieldud, väideldud ja oi kui tuliselt, vahel läks koguni nii, et keegi oli mossis veel järgmisel päevalgi, nüüd on tõesti selline
seisukoht, targem annab järele, mis mõtet juhmi jäärapäisega vaielda (mõtlen tuliseid teismelisi, kes pool lauset vast mõtlevad ette ja on oma
ilmatarkuses eksimatud).
Nüüd, vanemas eas annan pigem järele, kui on tegu nooremate inimestega. Kaotusekibedust ei tunnegi, kui mõtlen lõbustatult: küll elu sind õpetab.