
Kõigil, ma julgen arvata oli lapsena mõni lemmik mänguasi
Milline oli sinu lemmik lelu? Kas on see sul ehk siiani alles?
Mul oli üks lammas, mille ema mulle õmbles ..
Sellel oli saba veel paari niidiga otsas ja mulle meeldis seda propellerina keerutada. Aga ma ei tea, mis sellest sai 
Üks vahva rebane, selline karvane loom, on alles küll. Nüüd poegadel mängida ja neilegi imeliselt armas
Isegi oma veidi räbaldunud olekus.
Minul oli üx käekõrval kõndiv nukk aga nii nagu kõik kvaliteedimärgiga vene tooted,oli ka nukk lõpux ilma peata
aga paar karvast looma mis küll just
lemmikud polnud on isegi alles
Minu lemmik lelu oli väike elevant kellel olid lahedad riided seljas. Püxid olid eri värvi, yhe reie peal oli krõpsuga tasku teise peal lukuga. Kaelas
oli nööbiga lips, väike kollane vöö oli ymber. Varbaid oli kymme ja iga varba peale oli kirjutatud number. Oli pehme ja hästi kallis. <- Olid need
vast ajad, tasub meenutamist
Praegu peax kuskil riiulis see loomake ikka seisma
Mina olen karuarmastaja, neid on olnud mul igas suuruses ja armsaimad siiani alles: pruun kaisukas Pätsu ja veidi suurem roosa Nalle
Üks suur nukk
istub ka siiani riiuli otsas.
Mul on ainult üks mänguasi enda lapsepõlvest alles. Ja see ka lemmik. Suur karu, mis tegi ka mõminat, kui keerasid ta kõhuli ja siis jälle selili.
Kingiti see mulle kui ma sündisin. Nüüd kõik mu kolm last kah sellega mänginud.
Ehk karu seepärast kah hästi säilinud, et ta tõesti suur ja raske...peab olema juba parajalt suur, et teda järgi vedida
Häält kahjuks mõmmik enam ei
tee.
Minul oli 2 kutsat. Üks nägi veel täitsa selline välja nagu päriskoer, kes meil maal oli. Need elutud penid on jätkuvalt alles ja elutsevad mu emme
juures 
Mina avastasin laste mänguasju kokku korjates veel ühe oma elmmiku - üks nukk, Merike sai kunagi tema nimeks pandud. Selline pisike beebikas. Ikka
alles ja poistel mängida.
Tegelikult on mul omast lapsepõlvest igavesti palju mänguasju alles, alates paarist karvasest loomast ja lõpetades lauamängude ja domino ning
täheklotsidega. Ja nukumööbel, selline igaveste suur ja asjalik tänapäeva plastpudinatega võrreldes. Nukkudest rääkimata, neid keldris küll. Aga näe,
omal pole tütart kes nendega mängiks 
Mul on miskid kaks piiksuvat hiirt
Mul oli üks karvapää (nukk), mis siiani alles ja igati tipp-topp välimusega ka...sõrmeküüned olen vaid ära ''lakkinud'' 
Mõmmik. sain teiseks sünnipäevaks ta kingituseks ja siiani alles.kahju aint et mu tytrele ta eriti ei meeldi.Hoian siis ise kaisus aeg ajalt!
TJ
absoluutselt ei mäleta
ainuke mänguasi, mida ma üldse mäletan, oli üks karvane siiami kass (selline, mis jalgade peal seisis ja traat oli saba sees, ja sinised klaasist
silmad), aga see oli mul väga vähe aega, sest see võeti mult õues ära. meelde ongi just sellepärast jäänud, et ma jubedalt leinasin seda.
aga teistest mänguasjadest mingit erilist lemmikut küll ei olnud.
Ei mäleta kas mul konkreetset lemmikut on üldse olnud... need pidevalt vahetusid... ja alles pole praegu midagi...
Põhilisteks lemmikuteks olid nukud. Ikka tõeline-mängime nukkudega kodu-fanatt.
Barbid kõik alles.
Vanaema juures on üks üsna vana, palju päevi näinud valge karu, kes alati, kui sinna satun, minu karukeseks muutub. 
mingi plastmassist auto ilmselt, millega sai liivakastis jamada [enam alles vast ei ole, kuna neid oli erinevaid,] a nii muidu lahe asi oli üks karu,
millel püksid jalas ja siis kooli ajalgi veel kuskil algklassis sai talle mingi püksirihm tehtud, ja see karu selliste aksessuaaridega siiani alles
veel 
Ei mäleta, et oleksin mingit mänguasja lemmikuks pidanud. Nukkudega väikesena ei mänginud. Mulle meeldis liikumine, puude otsas ronimine, indiaanlastemängud, jalgrattaga kihutamine. Olin rahutu ja paigalpüsimatu laps. Ükski puu polnud minu jaoks liiga kõrge. Olin alati täis marrastusi ja sinikaid. Lemmiklelu tekkimiseks polnud erilist võimalustki.
minu lemmik lelu oli suur pruun karu.mitte selline karvane, pigem sellise tagasihoidliku karvkattega.mis temast saanud on,ei tea
peale
kolimist pole enam kohanud 
Minu lemmikud olid velvetist traksipükstega jänes Ats ja nukk Katja,kes lõpetas kiilakana,sest pidi taluma minu juuksurialaseid katsetusi.
Minu lemmik on olnud alates 6 eluaastast üks karvane jänes-nimelt ta pole selline kel riided seljas ja muidu naljakas vaid vastupidi ta on täpselt
selline nagu üks õige jänes ongi.Kasutan teda siiani padjana kui raamatuid loen ja samas on teda hea kaissu võtta.Enam ei saa kaissu võtta,kuna
elukaaslane läheb armukadedaks aga nu varem oli ta ikka minu kaisus(hea parajalt suur mänguasi).Naljakas,et ta 15 aastaga pole kollakaks läinud-ta
õnneks siiani lumivalge 
mul oli suur valge karumõmm kellele vastu kõhtu lüües tegi häält.
aga nüüd ma ei tea enam kus see on või mis sellest saanud on
Oli sihuke kulunud karvane kitseke ..
Naabritädi andis kui tema oma tirtsuke enam sellega mängida ei tahtnud, olin siis vist mingi 1,5 aastane .. jube kallis oli see ikka mulle .. uskumatu
.. siiani kuskil kapis alles .. ema juttude järgi oli isa selle kunagi kogemata minema visanud ja siis mööda alevikku taga otsind, et koju tagasi
tuua, kuna olin nutnud hirmsasti ..
2 mänguasja alles jäänud, niiöelda lahutamatu paar. Üks oli selline lapik lõvi, nagu teerulli alla jäänud, oraan¹ist sametisest riidest, pika saba ja
karvase peaga, teine oli vanaema õmmeldud ja kingitud krõll
, ehk siis lõvva ja krõll. Krõll sai aasta tagasi väikese facelifti, kuna riie oli juba
auguliseks kulunud, lõvi ka veidi väsinud olemisega, kuid seda nii lihtsalt enam ei paranda. Nüüd siis krõll kapi otsas istub ja lõvi kapis, kohe
krõlli all, et siis ikka veel lahutamatud.
Mul on 40-aastane nukk. Millegipärast kinkis onu mulle 15. sünnipäevaks nuku, kuigi ma nukkudega enam ei mänginud. Vast oli mõeldud mälestusesemena?
Mängis temaga minu tütar ja tütretütar ja jagub tütrtütretütrele.
Kuna olen suhteliselt noor, siis on see täiesti alles... Väike seelikuga jänese tüdruk... mäletan veel hästi kuidas ma koos sellega hambaarsti juures käisin ja noh... Aga selle jänese sain ma 5 aasta sünnipäevaks
helesinine karvane elevantsik, siiani vanematekodus aukohal. käin teda ikka külastamas... vanaks teine küll jäänud, jajah, hing paelaga kaelas, aga ikkagi oma ja armas!
Mingi nukk oli. Hästi suur. Ma tean, et ta hakkas päris kiilakaks juba jääma. Mis tast saanud on ja kus ta on- aiman, aga kindlalt ei tea. Üritan asju mitte üle tähtsustada.