
Kuidas enamasti käitute, kui keegi teid tõsiselt välja vihastab?
Lahkun lahinguväljalt. Vahel plahvatan kah enne. Aga harva. Liiga harva, et viimast korda isegi mäletada.
Tsitaat:Oleneb sellest, kelle peale vihastan ja mis hetkel vihastan.. Kui ikka on võimalus lahkuda, siis lahkun, et järele mõelda ja siis asjade juurde tagasi tulla. Teinekord aga kohe ei saa teisiti, kui vastan paari krõbeda sõnaga, viskan asjad eemale ja jalutans iis minema. Mõnikord hakkan suurest vihast nutma, vot...
Algne postitaja: madu
Kuidas enamasti käitute, kui keegi teid tõsiselt välja vihastab?
Ausalt öeldes olen vait ja jään kogu asja seedima. elu näitab, et paremad sõnad, mida võiks öelda vihastamise korral tulevad alles hiljem pähe.
Tsitaat:
Algne postitaja: madu
Kuidas enamasti käitute, kui keegi teid tõsiselt välja vihastab?
Tsitaat:Selle pärast ma enamasti ei ütlegi midagi. vale asi vales kohas ja valel ajal öelduna teeb end lolliks lõpeks. Siis vihasta veel iseenda pääla kah. kah mul seda vaja.
Algne postitaja: kontorihiir
Ausalt öeldes olen vait ja jään kogu asja seedima. elu näitab, et paremad sõnad, mida võiks öelda vihastamise korral tulevad alles hiljem pähe.
mind on raske välja vihastada, aga kui see juhtuma peaks, siis lendavad lauanõud, pauguvad uksed, kukub laest krohv ja minu hääl on karjumisest kähe.
seda on juhtunud umbes paar korda elu jooksul. iga kord on õnnestunud ka kellelegi kätega kallale minna.
ja ma olen äärmiselt irratsionaalne kõige selle juures.
Esmalt veidi raputada saanult jään küll näiliselt rahulikux aga veidi ajapärast saab näha reagtsjooni,millest kõik ilmselt hoiduda tahax
Jään visti ikka näiliselt rahulikuks. Aga kui minu karikas täis saab, siis tuleb minust kaugemale hoida - plahvatus on võimas ja kõva.
Kuigi iga päev üritan õppida, et kui miski närib/häiri hinge see kohe välja ütle. Raskelt tuleb selline käitumine aga ma vähemalt püüan.
Vihastades kaovad mul sõnad suust....
ja tihti kaob lihtsalt otsustusvõime täielikult ära - olen lihtsalt vihane aga ei oska oma reageeringut väljendada
Niisiis kõnnin tihtipeale lihtsalt minema
ei jää rahulikuks, ütlen välja, mida mõtlen, parem on kohe kõik välja elada, kui enda sisse keerama jätta.
sõiman
ja annan väga värvikalt teada, mis ma asjast arvan
Oleneb täiesti, kes see "keegi" on. Teatud juhtudel sõiman, teatud juhtudel jalutan minema, teatud juhtudel jään sisemuses pikemaks ajaks keema.
Siis olen nagu kõige rajum torm mis olla võib.
tavaliselt ma hullult ei vihastugi...aga kui keegi välja vihastab ,siis hakkan kiiresti rääkima, õiendadama, tänitama ja kui vaja tõstan ka häält 
Kuidas kunagi, vahest ei saa laamendama hakata, vahest ei saa vaikselt olla. Eks see oleneb ka vihastajast, vihastamise põhjusest jne jne. Mõnel juhul üritan vihastaja ära kaotada, ajutiselt või igaveseks.... eks näis. Pikka viha ei pea.
hmm..oleneb olukorrast
Mõnikord käitun väliselt rahulikult, teine kord elan pingeid sõnadega välja, mõnikord lähenen asjale loominguliselt ja pööran
naljaks..
kuid uksi oskan ka prõmmida ja minema jalutada..
Kuid tihedamini olen vait..Pärast seletan, mis mulle ei meeldinud.
hiljem lisatud: vihaenergiat saab suurepäraselt maandada koristamisega
ja teiste füüsiliselt raskete töödega
Üldjuhul jään ikka rahulikuks.Olen vanarahu ise
üldjuhul ei pea teiste (eriti võõraste) tegusid naa oluliseks, et selle peale vihastada. a kui see juhtub, eks siis keha annab ise märku, mida teha. tavaliselt piisab paarist pisut valjemast sõnast. enda suurustele ja suurematele olen mõnel korral ka südametunnistuse ja lõua pihta koputanud. igal juhul tuleb viha väljendada, nagu teisigi tundeid. ega asjata öelda, et lihunikud ja poksijad on kõige rahulikumad inimesed siin maamuna pääl - nad saavad ju pidevat viharavi=D
Oleneb tegelikult olukorrast aga tavaliselt ei näita välja, et vihane olen ..
Kuid võin ka kätega kallale minna
Aga .. jah .. julm võin olla küll 
ei teagi enam...varemalt sõimasin läbi selle kes mind vihastas....siis nyyd lihtsalt olin vait...ja kõndisin minema või ei näidanud välja...aga nyyd ma päris täpselt ei teagi ms teen....üldiselt ma saan arva vihaseks ja see viha lahtub ruttu...
oleneb eelnevast tujust,kui halb päev olnud,siis elan vihastaja peale kõik välja ja veel rohkemgi aga kui on muidu norm,siis olen kasutanud ärajalutamise taktikat...see vict kõige tõhusam ja pärast ei pea oma sõnu ega midagi kahetsema,sest vastasel juhul võib nii ju juhtuda.
Pisiasjade peale ei ärritu...
Aga kui mind korralikult välja vihastataks, mida on vahest ka juhtunud...siis...esiteks hakkan ma ärritusest kokutama, sõnad ja mõtted lähevad
segamini ja ma ei vastuta enam selle üle mida räägin. Loomulikult tõstan häält ja võin väga koledasti röögatada...Kätega võin ka kallale minna, mõne
raskema esemega virutada...riideid lõhki rebida...lauanõusid puruks peksta...Kusjuures viimane on mõnus tegevus ja lendavate taldrikute vaatamine
rahustab...
Ja pisike näpunäide lõdva randmeliigutuse kohta...Ärge iial loopige plekkkausse ja kopsikuid, nad kolisevad küll võimsalt, aga kilde ehk efekti ei
ole...
Ausalt öeldes oleks ka ise teinekord midagi loopida tahtnud aga ju siis pole onud käeulatuses või olen liiga kaine mõtlemisega....
aga kui nüüd ikka hästi meelde tuletada, siis ükskord viskasin exmehele purgitäie peenikest pipart vasta nägemist....
Oleneb vihastajast. Töökaaslastega ja tuttavatega näiteks prahvin kohe välja, mida arvan või tunnen ja loobin asjugi.
Kallite inimestega vaikin ja seedin toimunut/toimuvat endas.
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
...Ärge iial loopige plekkkausse ja kopsikuid, nad kolisevad küll võimsalt, aga kilde ehk efekti ei ole...![]()
Selle eest ei pea ju ka iga kord poodi uute nõude järgi minema! Muidugi kui mõnel raha kipub üle
jääma... Mina, kui midagi viskan, mõtlen ikka, et katki ei viskaks!
Tsitaat:
Algne postitaja: madu
tõsiselt välja vihastab?
Hehh! Nõusid ei loobi. Tööl näiteks hea kausta või materjalipakki käest suure mürtsuga kuskile vastu või peale laiali virutada ning ongi ennast
selleks korraks peaaegu välja elatud
kui vihane olen, siis parem minust eemale hoida, sest, ma lihtsalt olen siis vihane
aa noh lyhikese vihaga olen

Vastasin,et väliselt rahulik...aga see tavaliselt.Sees keen kui pudrupada!
Kui aga õnnestub mind endast päris välja viia,,,siis kaotan kontrolli..
Kallale ei lähe ja nõusid ei loobi aga sõnadega võin küll haiget teha...kõik tuleb kontrollimatult....
Tavaliselt jään väliselt rahulikuks. Olen vait ja kõnnin lihtsalt minema. Kuid kui kannatuste karikas ükskord täis saab, vot siis.....Siis võin olla
ikka päris terava keelega. Üldjuhul kisama ei hakka. Selleks peab mu ikka täiesti viimase piirini vihale ajama.
Ise arvan, et tegelikult oleks kõige õigem kohe oma viha välja elada, mitte seda endas hoidma. Kahjuks mina seda eriti hästi ei oska. Enne võin mitu
päeva jutti vait olla.
Pigem jalutan minema. Vahest sajatan mõne krõbedama kah ikka
Enamasti jään lihtsalt vait ja keen vihast
a on ette tulnud ka uste põmmutamist. Kedagi lohmima pole läind veel.
kui ma ärritunud olen, siis paugutan
kui aga hingepõhjani vihane (kui vihastan, siis ikka teen seda südamest kohe
), siis jalutan minema ja
kuulutan vaikimisstreigi ... nüüd oleneb inimesest/asjast, mis mind vihastas, kui kaua ma nii vait olen 
ilmselt valan viha vihastaja peal välja....
kui ma PÄRISELT wihastan, siis karjudes.
ja päris marus hakkan juba midagi taguma ka. BÄNG!
aga seda juhtub suht harva siiski.
et ma wihastan.
Igas olekus käitun erinevalt
Aga hetke olekus jalutaks minema 

Erinevates olukordades erinevalt. Vahel plahvatan kohe, kuid siis ka korralikult ning see tähendab vaid seda, et mind on enne juba selle asjaga
ärritatud ja see on viimane piisk karikasse. Aga muidu ei ole ma mingi papist poiss, kes endale halvasti öelda laseb. Kui ikka mulle liiga tehakse,
siis astun ka enda kaitseks välja, vahel ka teiste kaitseks, kui vaja. Vahel aga, kui vihastan, võin kangekaelselt vaikida. Üldiselt on kuulda, kui ma
vihastan. Siis ma kõva häälega! 
mind on väga raske endast välja viia, aga kui see peakski juhtuma, siis ei suuda ma ennast enam valitseda ja minust tuleks eemale hoida. aga kõigepealt elan oma viha vihastaja peal välja ja siis jalutan minema.
Üritan rahulikuks jääda, kuigi vanemaks saades olen rohkem hakanud ka vastu andma. Kes ikka solvab või vihastab, ei pea mitte hea tuju tunda saama.
Kui ikka VÄGA endast välja aetakse siis olen võimeline ka kallale minna, aga siis peab ikka paar tundi järjest vaeva nägema... Ükskord on selline asi
ka kahjuks juhtunud...
Kui aga lihtsalt vihastan siis oleneb sellest kui vihane ma olen - teine variant - see uste prõmmimine on täitsa minu moodi, aga nõusid pole veel
lõhkunud...
Tõsiselt vihastan aga harva (ju siis ei anta põhjust), pigem solvun ja siis lihtsan tõmbun eemale ja ei räägi midagi...
Püüan ennast kontrolli all hoida. Aga see on tulnud vanusega.
hakkan koristama
kui ma vihastan siis tuleb ikka crash boom bang. nõud pole veel lennand aga uksed paukund on küll ja karjunud olen ka ja mitte vähe. kui väga vihaseks lähen siis palju ei tule puudu et kätega kallale lähen.
Ma nii harva vihastan, et ega mingit käitumismustrit ei oskagi eriti välja tuua. Kui mõni vestluskaaslane ikka vaeva näeb selle nime, et mind vihale
ajada, siis vist tõstan häält mingil hetkel.
No olen selline hea inimene, et ei vihastu. Midagi teha pole. 
Elu ja kogemus ,mis on saadud pika elujooksul ning ametid selles elus on õppetanud elama rahulikult.Kuigi tuleb ette ka tigetsemist,kuid tavaliselt elan vihastamise välja siis kui keegi seda ei näe.Kõigeparem on midagi teha,et see mööda läheks.Näiteks lõhun puid,käin koeraga metsas jne.Mittemingil juhul ei lähe vihapärast autoga sõitma ega ei joo viina.
Oleneb vihastajast.
Lõpptulemine käitun läbikaalutult, s.t hoian külma närvi.
Jalutan lihtsalt minema. Viha kannan päris kaua ja vihastan tihti.
mina kannan kah üpris kaua viha. aega enamasti seda mind vihastanute peal välja ei ela, kannatada saavad hoopis süütud kõrvalseisjad 
oleneb olukorrast.
vahel jalutan minema, vahel lähen endast välja ja salvan vastu.
mõnikord karjun ka.
vaikin niikaua, kuni viha lahtub.
variante palju, mingit kindlat polegi. lihtsalt püüan mitte endast välja minna.
endal parem ja jäävad edasised ütlemised ära.
aga kui ikka väga keeb sees, siis olen korra ka asju lõhkunud. pärast oli endal nii kahju, et vaasi vastu ust virutasin, hoidsin kilde veel kaua
alles.
Oleneb kui vihane, kui normaalselt vihane, siis paugutan uksi ja hakkan vastu näägutama, aga kui nii vihane et silmad peast punnitan siis paugutan uksi ja lähen minema, tagasi tulen siis kui olen maha rahunend ja suhelda saan...
tavaliselt jalutan minema.. kuna ma vihastades siiski suht rahulikuks jään, ei suuda mõni inimene enne torkimist järgi jätta, kui ma põhjalikult vihastanud.. ja kui ma juba viimse piirini üles keeratud, siis võin plahvatada... aga plahvatades ütlen vahel asju, mida ma öelda ei taha... ja siis on targem minema jalutada, kui ennast üle piiri lasta ajada...
Ikka korralikult elan end välja ,kas siis lõhun uksega või pillun nõusid vastavalt inimesele võin ka silmnäo kallale kippuda.
Ma tean et ei tohiks vihastades ni äge olla aga mul ei õnnestu vaikseks jääda.
Suht harva vihastan, aga see eest korralikult. Pesakonna olen välja koolitanud, et kui mamma kurjaks läheb, siis kõige mõistlikum silma alt kaduda.
Õnneks käib maru üle ja siis jälle rahu majas.
Ükskord viskasin tassi, sellise vana ja viletsa valisin välja, mis nagunii ära viskamist ootas, vastu põrandat puruks. Nüüd ootab järgmine oma
saatust. On kasu küll. Ainult kilde korjasin veel mitu nädalat igasugu imelikest kohtadest
, kõige imelikum oli oma jope kapuuts.
kuna peale sõjaväge on kogu aeg mingi seltskonna juhtimise töö olnud, siis ei ole nagu võimalust,et oma vihastamist välja näitan,nuukz!
Tavalise vihastamise puhul vaikin - pilt on, aga häält ei ole. Kui mind aga vihastatakse nii, et silme ees mustaks läheb, siis salvan küll vastu. Üldiselt püüan tülisid vältida, kuid alati see ei õnnestu. Eriti ebameeldiv on olukord, kus mind vaikimise perioodil sõnadega torkima tullakse - siis tuleb küll ehtne riid. Ei nõusid ega ka midagi muud igatahes loopima ei hakka, milles asjad süüdi on.
üldjuhul on mind üsna raske välja vihastada, aga kui mõnel see õnnestub siis tagajärg saab kole olema, alguses ütlen (karjun) ma sellele inimesele kõik mida ma tast arvan välja, ja siis vaatan, et see inimene mingi aeg minu silme alla ei satuks, tavaliselt ma enam nende inimestega ei suhtle, kes mind korralikult välja vihastavad. Nende õnnetuseks on neil mind millegi päerast üsna tihti vaja.
Ma ei saanudki üheselt vastata.
Tavaliselt ma ei näita vihastumist otseselt välja, aga töötan aktiivselt selle nimel, et asi enam ei korduks. Vahest harva juhtub, et neid asju tuleb
järjest üksteise otsa, nii et ma ei jõua eelmisest maha rahuneda, kui järgmine jälle tuleb, ja nii riburada pidi mitu tükki. Siis küll sõna otseses
mõttes karjun, ja nagu minu õnneks alati kohe selgub, tühiasja peale 
Sõltub suuresti, kelle peale vihastun. Kõige tõenäolisem on variant "pilt on, aga häält pole". Seedin natuke olukorda ja ütlen siis välja, mida mõtlen. Ainult üks kord olen kõvemat häält kasutanud ja ka see juhtus väga kaua aega tagasi.
oleneb kelle peale vihastun, mõnel juhul ei saa seda lihtsalt välja näidata, kuid teinekord ikka vihastan tõeliselt ja siis tuleb mu raevu eest
hoiduda
minul on tavaliselt nii et elan kohe vihastaja peal end välja ja siis jalutan minema ja kui on ust siis paugutan seda ka.
tavaliselt elan ma oma viha selle inimese peal välja, kes mind vihasex suutis ajada
teen näo et seda inimest minujaoks ei eksisteeri ja kõnnin minema.muidugi oleneb see inimesest.
oleneb olukorrast ja inimesest...
iga kord erinev - kord tusatsen-tujutsen pool päeva, kuid kui pinged üle pea - siis vaene see, kes lisa paneb - ta saab kõik kaela
eelviimane suurem vihastamine lõppes sellega et vennad said kõik ükshaaval tõsise sõimu osalisteks... ema sai kõhutäie naerda ja ma koristasin nagu
segane.
viimase tõsise vihastamise objekt pole ennast veel näole andnud..Kui tuleb, siis kuuleb 
esimene reaktsioon konflikti sattudes on mõelda, et mida ma nüüd jälle valesti tegin.... ja siis kui ikka midagi teha ei ole, jalutan minema. kui asju siluda annab, üritan lõõpimise ning asja naljaks pööramise abil suhteid tagasi normi saada. häält tõstan harva - kui siis korra aastas. ning halvasti ütlema ka ei kipu. üritan elada põhimõtte järgi - ära tee teistele seda, mida ei taha, et endale tehtaks
Ja vihastumine ju iseenda nõrkuse demo.....hoian selle võimalust mööda ikka enda teada!
Tavaliselt olen vait ja kõnnin minema. Üritan rahuneda ja asja üle kainelt järele mõelda. Kui tunnen, et mulle on liiga tehtud, üritan minna ja asja
selgeks rääkida.
On aga juhtunud, et hoian kõik endasse ja kui siis langeb viimane piisk karikasse- plahvatan... 
ettearvamatult...
tavaliselt ei ütle ma midagi, aga kõik aegamööda koguneb ning kui karikas on täis...ühesõnaga ettearvamatult
Oleneb jah, kes vihastab....aga jah ilus see vaatepilt ei ole kui tõsiselt närv püsti on, siis läheb silme eest mustaks ja pärast ei mäletagi nagu,
mis tehtud
Karjun, prõmmin ustega, lõhun nõusid (pea kõike, mis ette jääb), elan ennast välja mu väljavihastaja peal ... Ja kõike TÄIEGA .. Ning lõpuks kõnnin
minema .. 
kas keegi kunagi on mõelnud viha "ümber mõtlemisele". Mõtlen seda, et kui tekib, siis suudad selle alge enda jaoks ümber töödelda,
positiivseks nii et viha alge kustutatakse. Ise nagu ei pea enam seda tegema, lihtsalt viha ei teki
samas olen rahul sellega.
Pigem ümbermoondamiseks, vihastamine annab hullult energiat juurde...kõik tööd lähevad lausa lennates..selles mõttes on ta päris kasulik vahetevahel,
aga liigne tarbimine muutub juba haiglaslikuks
a vihkamisega on muidugi vastupidine olukord
nop, tehnika pidi olema selline, et juba algfaasis viha põhjus summutakse ja tuleb mõelda teisti. Krt seda teab tegelt
jalutan minema ja turtsun omaette.
Puhun ühelt vanalt teemalt tolmu maha
Üldiselt pahvatan kohe välja, samas võin olla 5 minti püstivihane ja siis lahtub viha ära.
Võin ka pikka viha pidada ning asju endasse koguda....kuid selle puhul ei ole tulemused kõige ilusamad ja valutumad. Olen õppinud et lihtsam on kohe
end välja elada...
Lady, kas vihastasid miskipärast?
Pollist selgub, et 1,22% ei vihasta kunagi. Ja mina pidasin ennast rahulikuks inimeseks!
Uksi prõmmima ja nõusid lõhkuma ei pane mind miski, aga karjunud olen. Tavaliselt asun ma tööle, kui vihane olen. Mu kodakondsetel on loll nali, et
ajame ema vihale, siis ta läheb ja teeb kõik tööd ära.
Olen enda puhul ka täheldanud, et kui millegi peale solvun, vihastan, siis hakkan hullult toimetama kodus...on see siis mingi viha väljaelamise variant??
Täna pole veel vihastanud
Üldiselt suudavad minu kodused mind küll päris tihti vihale ajada - neile kohe meeldib, et uksed pauguvad ja maja minu kisast kajab. Mingi ajani võis
ka lendavaid taldrikuid näha aga nüüd pole seda enam ammu juhtunud - taldrikuvirn hakkas na pisikeseks jääma. Lendavad muud asjad. Ma hakkan ka
vihastades kohe midngit tööd tegema, see rahustab maha
Talvel avastasin ühe mõnusa asja - vihasena on väga hea minna kuuri puid lõhkuma ja mõttes iga kirvehoobiga vihaobjekti sõimata. See on nii
mõnus!
Koristan väga efektiivselt ja andunult, kui olen vihane
Vahest mossitan ka, kui on, kelle ees... 
Tsitaat:Jajah, aga mul tuleb puudelõhkumisega seoses kohe üks ammune itaalia film meelde.
Algne postitaja: LadyButterfly
/.../Talvel avastasin ühe mõnusa asja - vihasena on väga hea minna kuuri puid lõhkuma ja mõttes iga kirvehoobiga vihaobjekti sõimata. See on nii mõnus!![]()
Kui ma vihastan, siis karjun kõva häälega vihastaja peale. Nii kõvasti, et ta saaks aru kui vihane ma olen. Hakkab kergem küll.
Ahaa, seda ei tea keegi
Sest kasutusel on kaks vastandlikku varianti:
1) tõstan häält, loobin asju, togin seinu või viskan paar neljatähelist
2) ei ütle midagi. Ja seda ikka kaua 
Oleneb kui vihaseks mind aetakse. Kui ikka korralikult vihane olen siis elan kohe välja. Vanduma ei hakka, aga sõnadevoog tuleb pikk ja korralik,
vahele segada on sellele raske.
Kui viha tuleb telefonikõne jooksul siis lendab mobiil vastu seina... taldrikuid loopinud siiski ei ole.
Telefoni ma ei loobi. Tema peale ma reeglina ei vihasta. Aga vihastamaajava isiku sattudes telefoni teise otsa lõpetan lihtsalt kõne. Ja kui taas püütakse juttu teha, siis muutun hästi napisõnaliseks ja sapiseks.
Lähen näost punaseks (seda mõistagi tekkinud emotsiooni pärast). Seejärel on kaks võimalust.
Ma kas;
1. Kõnnin minema, või
2. Ütlen otse.
Ette on tulnud nii üht kui teist. Pean mainima, et teise käitumisviisi korral on rahulolu suurem.
Tuleb jääda tasakaalukaks ja rahulikuks. See, kes konfliktis enesevalitsemise säilitab, kontrollib olukorda. KUID KURAT IKKA EI SAA HAKKAMA!
Olen siis omaette ja mossan 
kunagi ikka oli sedapsi, no mis teed, aga jube mees olin siis, väga jube ja nägu oli ka siis jube.
See oli, siiamaani, silm ei pilgu sälgu taga
Jään enamasti väliselt rahulikuks ja jalutan minema, seedin asja omaette. Vajadusel püüan asja hiljem rahulikult lahendada. Puid lõhkuma ei torma,aga
hunniku pesu triigin siis lausa heameelega ära
Minu kohta kehtib see lause - ühel hetkel müristab äike, järgmisel paistab päike. Kui vihastan, siis vihastan kohe, hiljem vanu asju meelde ei tuleta ja pikka viha ei pea.
jalutan minema ja yritan jargi moelda, et mis mind siis vihaseks ikka ajas. alati see ei onnestu - siis loobin asju ja karjun kellegi peale!
jalutan minema, enne kui midagi pahasti ütlen.
Oleneb olukorrast.
Kui vihastaja teeb seda meelega, aiia seda rõõmu talle ei valmista, et vihastan. Enamasti siiski ütlen otse välja oma arvamuse ja siis lahkun.
nii kummaline kui see ka ei näi, jään väliselt rahulikuks
eesmärgiks saab too teine välja vihastada 
Oleneb hetkelisest tujust enne vihastamist ja sellest millega ja kui palju vihaseks aetakse.
Suudan ka tempramentiline olla ja taldrikuid vastu seina visata...ei pääse mu raevust ka uksed mida ma paugutama kukun.
Esialgu püüan jääda väliselt rahulikuks.
Kuigi viimasel ajal on see üha raskemaks muutunud.
Ükskord pahvatab vimm, mis kogunend salajaaaa....
Kui ühe korraga ärritus piirdub, siis jääb asi nii nagu on.
Aga kui keegi suudab mitu korda järjest vihale ajada, siis saab sõimu iga vale liigutuse eest.
Käsipidi kallale ei tiku.
kodust väljas võin vabalt nutma hakata. ku välised inimesed mind närvi ajavad.
kodus olen möirakaru
mitte tavaline vaikne eesti naine.
psühholoogidel oleks siin tööd külla
mul jälle vastupidi
kodus võin vihastades vabalt nutma hakata
väljaspool kodu ei lase endale kedagi pähe istuma-mul on terav keel
aga vihastan harva ja pikka viha ei pea
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Pisiasjade peale ei ärritu...
Aga kui mind korralikult välja vihastataks, mida on vahest ka juhtunud...siis...esiteks hakkan ma ärritusest kokutama, sõnad ja mõtted lähevad segamini ja ma ei vastuta enam selle üle mida räägin. Loomulikult tõstan häält ja võin väga koledasti röögatada...Kätega võin ka kallale minna, mõne raskema esemega virutada...riideid lõhki rebida...lauanõusid puruks peksta...Kusjuures viimane on mõnus tegevus ja lendavate taldrikute vaatamine rahustab...
Ja pisike näpunäide lõdva randmeliigutuse kohta...Ärge iial loopige plekkkausse ja kopsikuid, nad kolisevad küll võimsalt, aga kilde ehk efekti ei ole...![]()
Asju ma ei hakka kunagi lõhkuma.Üldiselt olen väga rahulik,aga kui mind ikka tõsiselt õrritada ja vihale ajada,siis ma möiratan,nagu lõvi(olen ju lõvi tähtkujus sündinud) ja kõnnin solvunult minema.
üldiselt, kui minema jalutan, siis vältimaks viha üles kütmist teise, tavaliselt ikka elukaaslase poolt. huvitav, miks aga see omakorda vihastab
teda.
järgmine etapp on, et enne minema jalutamist saadan ka perse. sellest edasi juba läheb ka karjumiseks, või koguni asjade loopimiseks, see on ikka
äärmiselt haruldane, sest tavaliselt pole neid asju käepärast, mida tahaks ära lõhkuda. viimane varjant on kuul pähe, kuid seda pole veel ette tulnud.
või siiski, ühel kukel lõin selle eest pea maha, et ta lapsele kallale läks. supi sees oli täitsa rahulik.
Pole kunagi ette teada, võin vihastaja peale lihtsalt naerma pahvatada
aga võin ka kaela murda
Elan end välja
Mind on suht raske välja vihastada sest olen pmst pohuist aga vahest kui kellelgi õnnestub siis võimalusel kuulan metalit ja kui seda võimalust ei ole siis mõtlen selle kuulamisest
Võin tigedusest nutma hakata, minema kõndida, vaid olla ja põrnitseda. Oleneb olukorrast
ootan,ootan vaikselt kogun,kogun vaikselt ja kui see inimene pole veel mind rahule jätnud,siis ma ei vastuta mis mu suust välja tuleb.
Teatud piirini oskan hästi käituda.
jään väliselt rahulikuks,see häirib teisi veel rohkem.kuid kui mind korralikult välja vihastada siis olgu issand jumal väljavihastajale armuline.
Sõltuvalt asjaoludest või vist solvamise tasemest... üldjuhuk lolli peale sülitan, naisterahvast distanseerun, kuid mees saab enamasti kohe ja täie rauaga vastu, kahel juhul on tulnud vihastaja sealsamas nokauti lüüa...
Sõltuvalt asjaoludest või vist solvamise tasemest... üldjuhuk lolli peale sülitan, naisterahvast distanseerun, kuid mees saab enamasti kohe ja täie rauaga vastu, kahel juhul on tulnud vihastaja sealsamas nokauti lüüa...
viimasel ajal ei viitsi enam rahulik ja armas vihastades olla. ytlen valja, mis motlen ja teise reaktsioonist ei hooli. natuke ettevaatlikum olen
pretensioonikate mustade getotydrukutega, nende kaest voib vabalt yhel hetkel louga ka saada. 
Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
viimasel ajal ei viitsi enam rahulik ja armas vihastades olla. ytlen valja, mis motlen ja teise reaktsioonist ei hooli. natuke ettevaatlikum olen pretensioonikate mustade getotydrukutega, nende kaest voib vabalt yhel hetkel louga ka saada.![]()
See on minu jaoks kättesaamatu, nagu viinamarjad rebasele, kõrgel ja hapud.
Esialgne energia kulub enese valitsemisele,järgmisena kiire hinnang olukorrale ja rahunedes kainelt kaalutledes koostan plaani kättemaksuks.See peab
olema kaalutletud ,hoolega planeeritud ja naudingut pakkuv nagu iga perfektselt sooritatud ülesanne.
Muidugi kaalun hoolega ,kas inimene väärib
lisasid ja bonuspaketti,mis sündmuse teeks mällusööbivaks.
free, esimest poolt lugedes tekkis tunne, et oled britt....ja edasi...puhas eesti mees
Mu lähisuhted on harmoonilised, nii et vihastamiseks ei ole õieti kunagi põhjust. Võõrad ei ole nii olulised, et vihastada. Mingi kamba sugulastega,
kelle harjumuspärane suhtlusviis on nägelemine ja torkimine, lävin ainult äärmise vajaduse korral.
Samas olen kergelt ärrituv, aga see ei paista välja tavaliselt.
Kunagistel aegadel juhtus nõude vastu seina loopimist ja karjumist ka. Asju võiksin praegugi loopida äkkviha puhul, aga karjuma ei ole lihtsalt
võimeline. Kui midagi tõsist on, mõtlen asja enne iga nurga alt läbi ja siis vestlen.
Pikema pinge ja käärimise lõpetuseks võin midagi väga hävitavat korda saata, aga seda juhtub õnneks ülimalt harva.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Esialgne energia kulub enese valitsemisele,järgmisena kiire hinnang olukorrale ja rahunedes kainelt kaalutledes koostan plaani kättemaksuks./.../
Selline olukord oleks ju lausa maasikas vahukooretordile.Võrdväärsetel partneritel on alati lõbus.
Selleks mainisingi ,et alati tuleb vaadata kas partner väärib lisasid või mitte.
Mittetuttavate puhul kõnnin lihtsalt minema, hiljem võin kuuris puidki lõhkuda. Tuttav seltskond võib ukse paukumist kuulda ja healjuhul korraliku
sõnamadina üle elada
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Sõltuvalt asjaoludest või vist solvamise tasemest... üldjuhuk lolli peale sülitan, naisterahvast distanseerun, kuid mees saab enamasti kohe ja täie rauaga vastu, kahel juhul on tulnud vihastaja sealsamas nokauti lüüa...
, Mustikas
Olen korduvalt väitnud,et igas inimeses petub metslane,tuleb osata ta ainult välja kutsuda.