
Vahel kuuled kuis mõni veidi pealtpoolt 20 neidis kurdab, et tema on nüüd vanatüdruk kuna pole meest ega last. Samas nii mõnigi naudib vallalisepõlve
veel pealtpoolt 30-t ja ei mingit vanatüdruku/-poisi juttu.
Kust maalt on keegi teie jaoks vanatüdruk/vanapoiss? Kui üldse on?
Minu arust on need mõisted nüüdseks veidi paigast nihkunud. Kuigi mõne "krempleenseeliku-tädi" ja kassikarjatalitaja kohta see
vanatüdrukumõte vahel peast läbi käib.
Minu jaoks vanatüdruk/poiss on siis kui ta on 50-60 aastane ja tal pole eluski õiget kaasat olnud... Lapsed võivad olla
20-30 aastane ju suisa
nooruke veel,et end selleks tembeldada 
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Vahel kuuled kuis mõni veidi pealtpoolt 20 neidis kurdab, et tema on nüüd vanatüdruk kuna pole meest ega last. Samas nii mõnigi naudib vallalisepõlve veel pealtpoolt 30-t ja ei mingit vanatüdruku/-poisi juttu.
praegune ühiskondlik arvamus on parandanud sõnade tähendust -

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kust maalt on keegi teie jaoks vanatüdruk/vanapoiss? Kui üldse on?
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kust maalt on keegi teie jaoks vanatüdruk/vanapoiss? Kui üldse on?
kuskil mälusopis on mulle lapsena jäänud mingi õelutsev taat/memm -e stereotyyp, kes ei oma enda ümber õieti kedagi
....aga tegelt ei tea ma sellest suurt midagi
20 ju suht noor veel, et end vanatüdrukuks/-poisiks pidada. Ehk umbes 30neselt võiks küll sellele tiitlile mõtlema hakata
Aga eks see piir
ju koguaeg liigub, vastavalt enda vanusele
See on väga individuaalne. Mõni võib tõepoolest juba kahekümneseltki vanatüdruk olla. Oleneb inimese enda suhtumisest sellesse. Kui hing on noor ja üksiolemine ning vabaduse nautimine rahuldust pakub, siis ei saa ju ka 60. aastast inimest vanapoisiks / -tüdrukuks nimetada. Kui aga ühel hetkel see üksi olemine juba kibestumist hakkab tekitama, siis kuskil seal kandis vist see piir ongi.
Pole inimest pole ka probleeme nii, ise teen ise vastutan!
tunnen peale kolmekümmnest naist, aga viimase ajal olen hakanud tähele panema, et paljudest asjdest saab tema teisiti aru, kasvõi lapsed, mees ja muu
selline kodu värk
temal pole peale oma töö kohustusi
vaatab, et enda vajadused on rahuldatud ja ongi kõik
ja ta ise räägib, et ei kujutagi ette ennast pereema rollis, nii mugav on elada enda eest
naerab isegi, et vanatüdruk juba
minu arust vanatydruk-/poiss on pigem eel(pensioni eas) inimene, kes peab seda yksinda veetma 
nu minujaoks ka vanatüdrukud-poisid need, kes juba üle keskmise vanad ning kel pole ei kaasat, ega lapsi.
Ja alati ei ole nad vastikud
Mul oli keskas inka õps vanatüdruk. Aga elulahe tädi on siiani.
vanapoisiks v'iks kutsuda ainult neid kes pole leidnud kedagi siis kui ta juba mulla all on muidu on ju alati v]imalus

100 prossi nous bijoubi'ga, et vanatydrukuks/-poisiks olemine on pigem hingeseisund, kui mingi kindel eapiir. 20-selt vist siiski kyll mitte, aga
30-nene voib juba oma olekult ja suhtumisest sinna kategooriasse langeda kyll. eeldab siiski mingit elukogemust (ykskoik kui yhelaadne see ka olla
voib) ja kibestumise astet.
eluroomsaid, energilisi ja positiivseid 60 aastasi ei anna kuidagi sel kombel vanatydrukuks lahterdada, mina kutsun neid lihtsalt vallalisteks
daamideks
Hmm..vanataüdruku/poisiiga tuleb vist siis kätte, kui inimene selle ise ära tunneb.
Kahekümne aasta taguste arusaamade järgi olen minagi vanatüdruk, kuid enesele tundub, et lähen aga järjest paremaks. Õel ma ei ole. Ausõna.
üle 40-e aastaseid lastetuid-üksikuid kipun tõesti nimetama vanatüdrukuteks- ja poisteks, sest nendeks nad ka tihti jäävad, üle 50-neste jutusse
tulevad sellised "teistmoodi" arusaamised sisse, siis ma mõtlen kohe:"aa ta ju vana....". Mul suguvõsaski üks, kellega vaated enam
mitte ei taha klappida, juba 40-selt püüdis mind "kasvatama hakata"
Vanapoiss on see, kes pole 40-aastaselt abiellunud ja targutab siis, et kuidas ma võtan võõrast inimest omale majja...
Vanatüdruk - menopausi
jõudnud naine, kes pole mehele saanud ja last teinud...
Vanasti õeldi ikka: "22, viimane taks" naistele. Tegelik taust asjal oli ilmselt see, et kuna naiste üheks suuremaks pühaks rolliks on lapsi
saada (mees ise ei saa ju naiseta!), on organismis elujõud veel tugev ja hormonaalne lugu ka üsna heal tasemel. Hiljem võib (ei pruugi) see
muutuda.
Meestel oli selles suhtes kergem.
vanust 27-ise ennast vanatüdrukuks ei nimeta.
olen ju vabatahtlikult ja omal algatusel vaba ja vallaline!
ning vanapiiga on minu meelest midagi jube halli,vanaldast ja tuima.
jah-olen ma kah paras küpsis ja omajagu sappi täis,aga õelust ja kadedust igasugu paarikeste puhul ei tunne.
olen terve elu suhtlemise ees hirmu tundnud,eks seegi on vast üheks põhjuseks miks ma igast ligiastuvast jorsist(mulle satuvad ikka
jorsid!)meeleheitlikult kinni haarata ei taha.
mul pole oma staatuse vastu eriti midagi-käin kus tahan ja teen mis tahan,küllalt olen näinud enda suhetest kui ka teiste paarikeste kogemustest,et
ikka on naine see kes ei tohi istuda ja astuda päris nii nagu ise tahab,vaid ikka mehe järgi.mina nii ei taha!
Nii ta vist kipub enamasti olema küll, et mees on naise nuhtluseks, aga majanduslik kasu on enamasti suurem ja kaalub muud puudused üles. Niimoodi
saan ma mitmete oma naissoost tuttavate abielust aru. 
Tsitaat:Vot täpselt!
Algne postitaja: Lola69
...
Minu arust on need mõisted nüüdseks veidi paigast nihkunud. Kuigi mõne "krempleenseeliku-tädi" ja kassikarjatalitaja kohta see vanatüdrukumõte vahel peast läbi käib.
Tähendab, abielu või kooselu olemasolu või puudumine ei ole küll mu meelest määrav. Vanapoiss/-tüdruk ollakse ikka siis, kui üldse suhteid polegi. Nt
mul on üks selline tuttav meesisik, kes on varsti 30 ja pole elanud ühegi naisega koos (mehega ka mitte).
Või siis kunagi nooruses nt oli armastus, mis luhta läks ja inimene enam ei taha kedagi teist - siis on ka vanatüdruk/-poiss.
Mina vanatydrukuks jääda ei taha kavatsen veel palju lapsi sünnitada ja abielluda kah.Kui aeg käes on..ennem löpetan kooli ja loome ühise turvalise
kodu.bla bla bla.
Ma arvan ,et al.60 on naine vanatydruk.seni kaua jöuab ta veel lapsi ka muretseda ja mehe kõrvale saada..vot.
Mulle vanapoisid ja vanatydrukud ei meeldi ..nii palju kui selliseid tean on nad nii sügavalt kibestunud ja õelad.Kaagutavad ja teevad ettekirjutusi
lapsekasvatusest ja suhte muredest .No mida nemad lastest teavad
?
Sa ei saagi vanatüdrukuks saada ega jääda kui ka seda sooviksid üle kõige maailmas
Seoses sellega otsisin üles oma kõige esimese teema siin foorumis, siis veel kasutaja ManPowerina.
http://www.kodutud.com/viewthread.php?tid=8198&page=1
Uskumatu, kas tõesti juba üle 2 aasta möödas.
Ja mis on muutunud, mitte midagi, ise ei soovi olla selina nagu praegu, kuid pole jõudu, ega ka vahendeid, et midagi muuta. Ja samas teised ka ei
muuda, õigemini polegi kedagi kes muudaks.
Vanatüdruku ja -poisi mõiste on tänapäeval arhailised mõisted. Parimal juhul kõlbavad nad hädapärasteks sõimusõnadeks.
Vanatüdrukuks nimetati varasematel aegadel naisi seetõttu, et nende rolli ühiskonnas defineeriti rasestumise, sünnitamise ja koduperenaiseks olemise
läbi.
Vanapoisi mõiste tundub veelgi totram, pigem kasutati juba tol ajal rohkem poissmehe tiitlit.
Suhte suudab luua igaüks, samuti perekonna, küsimus on kvaliteedis. Seetõttu kasutan edaspidigi mõisteid "üksik" ja "vallaline",
sest sageli on see inimese teadlik valik.
Kibestumiseks on ka muid põhjuseid kui seksuaalne rahuldamatus. 
muudame aga mõisted tänapäevasteks ja moodsateks; nii me kaotamegi oma eestlasliku omapära ja sulandume hooga euroopasse, ise seejuures ohkides, et
meid on vähe ja meie kultuur ning iseärasused kaovad. Kui ikka vanaema ütles naabrimehe kohta, et to on vanapoiss, siis to oligi täies mõõdus
vanapoiss
,,kusjuures minu naabrist vanapoiss ,eelmise sajandi alguses sündinud on väga meelitatud, et teda nii kutsutakse
vanapoisi/tüdruku staatus las jääda sinna pealt kuutkümmet kanti ,sinnamaani kutsugem neid hellitavalt no ütleme - elumees ja elueit
Kah kaasaegsem!
Ma 30 ja tunne ammu peal juba, et vanapoiss. Ja nüüd kõrvetadasanuna tunnen üha enam, et ei kõlba ma ühelegi naisele. Lisaks sellele on öeldud mulle
ka, et minust saab vana ja haisev vanapoisinäss, ja seda naisterahva poolt.
Ei suuda mina nende nõudmisi täita, et mees olgu iseseisev ja aktiivne suhtleja, palju sõpru jne. Tahaks aga ei suuda.
Ma lihtsalt ei usu, et ma võin kellelegi meeldida. Ma arvan, et iga naine kes mulle ütleb, et ma meeldin talle teeb minuga halba nalja lihtsalt või on
sõbrannaga kihla vedanud minu peale.
Jah, vanapoisile tulebki spetsiifiline vanapoisihais man küll
Ma pean vanapoisiks,- tüdrukuks tõesti ka inimesi, kes on üksikud ja aastates, kus enam järglasi ei saa ja kes nooruses nad tegemata on jätnud.
Kas või siis õigem oleks küsida MIKS inimene on sellevõrra halvem, kehvem, põlatum kui ta on vanapoiss/vanatüdruk.
Halvem sellepärast,et üksikul inimese ego kasvab temast suuremaks.Kui elatakse kellegiga koos siis toimub ego väike lahustumine ehk siis teineteisega
arvestamine jne. See inimene kes suudab peale iseenda arvestada ka teisega suudab arvestada ka rohkemate inimestega ja see on hingele väga hea
koolitus.Ja kui sa sured kord siis sa ei ole oma ego külge nii
haakund ja suudad sellest maailmast lahkuda kiiresti ja valutult.
Näiteks ma olen 30, pole kellegagi elus koos elanud kunagi... . Mitte seepärast, et ma ei tahaks kellegagi koos elada, vaid ma ei julge lihtsalt. Ma
arvan, et mul ei tule see välja lihtsalt, ma arvan, et ma ei suuda teise inimesega arvestada ja see teine inimene hakkab mind pidama mingisuguseks
egomaniakiks kelle järgi tema peab käima.
Ma tõesti tahaks, et mul oleks keegi kena naisterahvas keda armastada, kuid ma ei tea kas ma suudan seda.
Ma ei ole halb inimene, aga ma lihtsalt kardan, et teen midagi valesti kui kellegagi lähemad suhted loon. Ja mul pole vaja järjekordset naisterahvast
kes mind havasti meenutaks.
Vaata 30 aastane noormees, mul on 3 pikka suhet selja taga
mind on maha jäetud ja tõmmatud nahk üle kõrvade.
Kuid ma ikkagi usaldan veel mehi
Ka minu südant on purustatud ja jalge all tallatud tunded
aga oma kompleksidest tuleb üle olla
Üks ühine joon on vanapoistel ja - tüdrukutel küll - nad on muutunud kiuslikeks - st. vinguvad elu üle, süüdistavad teisi kõiges, on usaldamatud ja pööravad enneolematult suurt tähelepanu oma tervisele, mis lõppkokkuvõttes ei lasegi neid sellest "seisusest" välja tulla - ise nad ei julge ja teiste poolt tekitavad tõrjumist...
Tõsi see on, sest nendega suhtlemine peab käima mingi teistmoodi programmi järgi, mille on nad ise loonud