
Tuletage nüüd meelde oma lapsepõlv. Ma pakun, et meil kõigil oli lapsepõlves mingeid hirme, mida hetkel võiks nii tobedateks pidada kui vähegi saab.
Ise ma kartsin linnakorteri aknaid
kuna olen linnalaps,siis maal kartsin kuivkäimlaid ja ma tõesti ei tea mille krdimapärast
Alati pidi keegi minuga kaasas olema ja uxe taga
ootama
Kartsin, et mind jäetakse yksi koju-maal ju suhteliselt tihti ärkab laps hommikul yski
huvitav, mina kartsin ka kuivkäimlaid...ja siis kartsin, et õhtuti voodi all on koletis kes hammustab jalast...ja et kõnnitee plaatidele ei tohi
keskele astud, sest siis võib maa-alla kukkuda....kartsin vurri, see oli selline jõle mänguasi, mis hirmsalt kolises...lehmi ja pulle kartsin...samuti
veel kajakaid...vanaisa proteese ja ühte krohviauku vastasmaja seina see, sest seal elasid jubedad krohvisööjad...
ehh...ja ärge küsige kuidas ma kõik selle üle elasin ja välja kasvasin...
kui ma väike olin...siis olin kartmatu
nyyd see-eest kardan kõike topelt...
Ise sisuliselt maal kasvanud. Kui sai üsna väike oldud, siis linnas sai natuke pabistatud, et mind sinna ei jäetaks keset rahvamasse. Linn tundus jõle
koht.
Nüüd on mul hingerahu absoluutselt igal pool
- kõik teed viivad koju.
Olgu või kauges eesti metsas kuskil seenel, 100% eksimist ei karda. Pole eksinud ka.
Tsitaat:No neid tasub kahtlustava pilguga vaadata küll. Ka lehm võib vigaseks inimese teha või tappa. Omalgi pullitüüpi lehm olnud.
...lehmi ja pulle kartsin...
päris väiksena kartsin sõita üle sügava vee, kuidagi ruumiliselt tunnetasin, kui kaugel on põhi.. Selline õõnes tunne oli kõhus..
siis kartsin, et vanemad või vanaema võivad ära surra.. või seda, et teised peavad mind leinama..
natuke suuremana kartsin, et algab sõda.. millegipärast just õhtuti
Suured koerad tekitasid ebamugavust, hirmuks seda nimetada ei saa, pigem ohu aimamiseks
Siiamaani ei suuda seista-käia kanalisatsioonikaevude kaantel. Kui vähegi saab, siis jalga neile ei toeta.
Aga pelgasin ka mõne maduussi peapistmist voodialt. Ja kraanaautode pikki nokki kah.
Peale ämblike ei kartnud mitte midagi
Nüüd ma palju kartlikum, igasugu satikaid kardan jne.
Väiksena ei kartnud ei vaimu ega võimu
lapsena maal elades kartsin pimedas väljas peldikus käies neid karusid, keda seal ei olnud
Mina ei kartnud väiksena mitte ühtegi reaalset ohtu, nagu näiteks tiiki kukkumine ja ära uppumine - seda kartsid minu vanemad(minu pärast)
Aga mina kartsin hoopis olematuid ohte, vaime ja kolle, pimedust ja surma - lapse kohta oli mul liiga palju põhjendamatuid hirme..... enamikest olen
üle saanud, aga mitte kõigist...
Kuna ma lapsena üsna palju aega Lõuna-Eestis Vene piiri ääres veetsin ja "õnnis NL" veel täies jõus oli, siis ma kartsin lennukeid, mis otse üle meie oma lennuharjutusi tegid. Pikeerisid nii, et klaasid klirisesid. Jube!
Pimedust kartsin ja Kotionusid
kartsin
Ma ei tea,kes need olid aga vanemad vennad pidevalt neist rääkisid,kui ma nii ei teinud nagu nemad
käskisid või tahtsid
Ämblikuid väljakäigus kartsin.Konni kardan siiamaani...
Ja neid voodialuseid ka kartsin,alati hästi kiiresti voodisse vudisin ja jalad teki alla,miskipärast alati oli tunne , et muidu keegi jalast kinni
võtab
Kartsin kui kaardinaid pimedas ei olnud ees.....siis pidid(nii mulle vähemalt seletati) hundid metsast tulema.
palju oma lapsepõlvest ei mäleta, aga kartsin hästi paljusid asju. põhjuseks pidev peadpidi raamatutes olek + liialt elav fantaasia.
nii et ma siis kartsin muumiaid ja orkaane ja tuumasõda ja lahtisi uksi. vat seda viimast ei oska seletada. aga kõik uksed pidid absoluutselt alati
kinni olema.
mina mäletan oma lapsepölve sest et sellest polegi nii kaua möödas...
hirme? pole mul eriti olnud.. olen pyydnud juba maast madalast olla iseseisev ja kõigega hakkama saada...
hirmud olid vb.. need.. et keegi on öösel voodi vahes või voodi all
ja muud erilist nagu midagi...
Meenub 4 asja:
1) Liftiga sõitmine
2) Üht jubedat kuju mis meil seinal oli (kuju oli nagu kuskilt aafrikast, puust tehtud lõust. kartsin,et see öösel nõiub vms)
3) Autopesulaid (mõelge ise milline mürin ja järsku läheb pimedaks ja välja ei saa minna
)
4) Süste! ( ükskord haiglas kui nägin et mulle tahetakse kaks süsti teha, püütsin sellest pääseda, siis kutsuti teine õde appi ja kahest õest ma jagu
enam ei saanud
)
kunagi nägin filmi vii.pärast seda oli paaniline hirm kirikute ees.
Tsitaat:Ma kartsin magama jääda seina pool ja jalad teki alt väljas...kartsin, et keegi tuleb ja hammustab mind varbast
Algne postitaja: Mandark
Tuletage nüüd meelde oma lapsepõlv. Ma pakun, et meil kõigil oli lapsepõlves mingeid hirme, mida hetkel võiks nii tobedateks pidada kui vähegi saab. Ise ma kartsin linnakorteri aknaid![]()
Ja siis peale mingit filmi alligaatoritest, kartsin noid
Jep, mina kardan siiani magades jalgu teki alt välja ajada, lihtsalt alateadvus ei luba jalgu välja ajada ja kõik ..
...aga lapsena kartsin mingi lühikese perioodi jooksul läbi varjude kõndida. Tänava peal, kui olid puude varjud, siis ma vahel ikka kangestusin
hirmust 
ei teagi miks, sellest sain aga ruttu üle kah..
kartsin seljatagust kaitseta/valveta jätta, seda just hämarates ja kitsastes ruumides ringi konnates. hirmu tekitas ka käed ristatult selili magamine (nagu surnu). tagant järele võin öelda, et kartsin ka unenägusid (ja oli ka põhjust!!).
Kõrgust kartsin! Ja seda muideks siiamaani. Isegi telekast filmi vaadates tuleb kõhe tunne peale, kui keegi kuskil kajlu serval turnib
Aa, sõda kartsin. Isaga kuulasime ikka Ameerika häält ja siis kurjasid venelasi
Eks need kõik hirmud ole minusse oma jälje jätnud ja pole neist siiani üle saanud


MIna kardsin Voodialust, kes võis öösel mind voodialla, enda urgu tirida.
Ja paaniliselt kartsin ja kardan isegi praegu lähedaste, eriti vanemate surma...
Vahel ei saanud isegi öösel magada,sest pelgasin, et äkki ärgates enam ei olegi kedagi elus - peale minu...
Seepärast ei tahtnud, et keegi ilma minuta kusagile läheb, sest tundsin, et , kui nad lähevad, siis äkki ei tulegi enam tagasi ja mina ei saagi teada,
mis juhtus...
Kartsin üksindust...
Ja kui hakkata mõtlema, siis see kartus on ka tänapäeval olemas..Paljud ei saa minust tihti aru, miks ma lähen nendega kaasa selistesse kohtadesse,
kuhu mind üldse ei tõmba ega asja ei ole...
KUid minus on vist ikka veel tunne, et kui mina olen kaasas, siis ei juhtu ka nendega midagi halba....Ei saagi aru, kust mul selline kaitsmise vajadus
pärit on.Ja mõte, et mina suudan kedagi õnnetustest päästa
Vahel on seda isegi kontrollimise vajadusena tõlgendatud, kuigi mina ju seda sellisena ei ole mõelnud. Kahju, et ei ole sellest veast lahti saanud ja
tekitanud pingeid nii endale kui teistele.
Lapsepõlves kartsin hambaarste. Paaniliselt otsisin võimalusi, kuidas nende külastamisest pääseda. Ja siis olid veel tavalised hirmud, et keegi on voodiall.
Kohutavalt kartsin jalad või käed teki alt väljas või üle voodi ääre magada. Hirm oli et mingi koll võtab kinni. Arvatavasti seetõttu magan praegugi
jalad-käed teki all ja tekk kuni lõuani tõmmatud.
Ja kindla peale vanematele "head ööd" öeldes pidin sinna juurde ytlema "homme näeme". Hirm oli et hommikul ei näe neid.
Ei mäletagi, üks asi oli kindlasti pimedus, mida nii paaniliselt kartsin, aga samas, inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et mul oli selleks väga hea põhjus ka. Praegu enam nii väga pimedust ei karda. Vahel kardan praegu näiteks joodikuid v narkomaane, lapsena nendega eriti kokku ei pidanud puutuma, kuna elasin rohkem nagu maa kohas.
Süste ja üldse arste kartsin kohutavalt, pidin nendega palju kokku ka puutuma, kuna vanaema oli med-õde ja arvas, et meil (minul ja mu vendadel) on
kindlasti kõik maailma haigused ja hädad ja nii meid tiriti nende juurde koguaeg ja torgiti ning uuriti koguaeg.
Üksinda kodus olla kartsin kaua kaua, kohe kui mind üksinda koju jäeti hakkasin paaniliselt nutma ja ei lõpetanud seda enne, kui keegi jälle koju
tuli.
Siis kartsin ma selliseid olendeid, nagu varjuhundid. Nad olid mingid pahad tegelased, ühes nukuteatri etenduses, mida mind väiksena vaatama viidi ja
nad ilmusid kuidagi maa-alt, ma olin raudselt kindel,et ükskord nad tulevad minul ka niimoodi maa-alt välja.
Pimedust kartsin ka, kui väiksem olin, aga see hirm läks suhteliselt ruttu üle.
Mina kartsin hirmsasti valju mürinat. Kõige kohutavam oli see, kui vanaise suure ketassaega puid hakkas saagima ja kui suur traktor tee peal juhtu
sõitma. Kohutavaks muutis asja see, et tegelikult oli nii traktorit kui eriti just saagimist põnev vaadata ja ninapidi juures passida. Eriti just
saagimist, sest muidu seisis saag kuskil kuuri alla varjus. Kujutage siis seda pisikest poissi ette, kes hirmsasati tahab ninapidi juures passida, aga
ise kardab nagu vanakurat välku.
Mina arvasin, et mu voodi all elavad kollid. Lambi lüliti asus vooditest teises seinas ja ma alati hüppasin voodisse, et jumala eest keegi mind ei
tõmbaks voodi alla.
Siis ma kartsin ämblikuid nii palju, et kui üks juhtus uksepiidale peesitama jääma, siis enne ma toast ei liigutanud, kui keegi ta sealt ära koristas,
keegi koju tuli ja ära koristas või ämmeljas ise edasi otsustas astuda ..
Ja ämblikuvõrke kartsin rohkem, kui ämblikuid.
Aga ma ei kartnud kevadel jää peale kargama minna, kui kaldast oli vesi juba väljas. Ma ei kartnud öösel pimedas metsas jalutada. Surnuaeda pidin kord
öösel minema ..
Kui paar korda aastas meil assenaator /sibi/ käis fekaali /sita/ mahutit tühjendamas 
Mina olin julge tüdruk ja ei kartnud üldse midagi...ei voodialuseid ega kurje koeri ega ämblikke ja pimedust, äike ja müristamine oli minumeelest
lausa lahe....
ainuke asi, mis mulle ei meeldinud, oli see, kui helistati ja isa öösel tööle kutsuti kui mingi õnnetus oli juhtund (töötas abirongi peal), siis
pugesin alati ema kaissu....
Hämmastav, kui paljud lapsed kardavad voodialust pimedust! Ei tea, millest see küll võis tulla! 
Mina ei ei mäleta end kartnud olevat muud peale ühe koleda raamatu - "Baskerville'ide koer". Seda ma kartsin üksinda kodus olles ja
ema-isa pidid ära minnes raamatu teistpidi (selg sissepoole) riiulisse panema.
Mina kartsin pimedas toas voodi all olevaid kolle.
kartsin lifti (vanaema juures käies läksin 9.korrusele trepist
), ühistransporti - meeletult - üksi ei julenud ei bussi, trolli ega trammiga sõita,
siis kartsin et üks loll naabripoiss visakb telliskiviga meil akna sisse (elasime 4.korrusel), kartsin tulekahjusid (isegi maja taga põleva prügikasti
peale kutsusin tuletõrje
) ja veel kartsin elektrit - nt seda kui midagi stepslist välja tõmbasid nii et sädemeid lendas...
/me kartis väiksena palju tobedaid asju... 
äikest kartsin, istusin siis pimedas teki all
kolle kartsin, kes kindlasti voodi all pesitsesid
seega magasin alati teki sisse rullituna
sügavat vett kardan siiani, naljalt ma ujuma sügavikku ei lähe
gaasipliidile tuld kartsin alla panna, et näpud ära kõrvetan
selliseid pisikesi sitikaid kartsin, kes kõrva võivad ronida
Ma kartsin jubedalt koerte haukumist...
traktoreid ja trammme
ja ja pulle ja lehmasi ka... ja ja suuri naabritydrukuid kes mind kiusasid
irw a nyyd on vastupidi 
Nõidu kartsin, kes pimedas tulevad ja pimedas aknast välja vaadata, ning kolle, kes voodi all on, kui jalad tekialt väljas on neist napavad ja seda kartsin, kui ema ja isa kaklesid ja vanatädi kartsin ja teismelisena seda, et iial ei armu minusse keegi...
nooremas lapsepõlves kartsin ma maal õhtul välja minna sest mets oli lähedal ja ma arvasin et kohe tuleb mõni kiskja ja sööb mu ära
Ma kartsin maal üksi maja taha minna, kus oli kole ja pime. Arvasin alati, et seal on kollid ja muud koledad elukad
Aga tegelikult, ega ma nüüd ka eriti sinna ei pressi
Mõrvarid liiguvad ju igal pool 


Pimedat tuba, voodialuseid..
Kui ma päris pisike olin, ei julenud ma üle trepi astuda, kus trepikivil pragu sees oli, sest ma kartsin, et kukun prakku 
kartsin surnuaeda sest maal kus me suviti puhkamas käisime pidin läbi surnuaia minema või siis mitu kilomeetrit ringi, kuna sai seal palju käidud siis
ma ei saanudki aru kuidas või mismoodi aga igatahes ühel hetkel käisin läbi surnuaia ja seda ilma igasuguste hirmudeta. vahetevahel käin öösiti
surnuaias jalutamas nii vaikne ja rahulik on. aitab pea selgeks mõelda, võtan kaasa peotäie küünlaid ja istun seal paar tundi. pärast on pea selgem ja
tuju palju parem...
Nagu juba mitmed eespool kardsin ka mina väiksena hullult õhtul pimedas välikäimlas käimist. Aga kahjuks kardan seda ka veel tänapäeval
Mida kartsin lapsena,kardan praeguseni-pimedust, äikest , purjus inimesi ja ....hobuseid.Miks ma neid viimaseid kardan, ei tea.
....aga nii
see on.
mina kartsin ja kardan siiani pimedust
keldrisse ei julgend minna,joodikuid ja kodutuid kartsin, koerasi tånase päevani,
Väiksena kartsin eelkõige pimedust ja igasuguseid mutukaid ja putukaid.
Pimedust, äikest, siis ühte sigarikarpi, millel mütsiga narr peal, aga mina seda pelgasin.
Lumivalgukese raamat, see koht, kus võõrasema oma kambris mürkõuna valmistas--õudne ja jube tundus siis.
Õudusfilme kartsin nii meeletult, et kujutasin endale kõike ette ega saanud pärast enam kuidagi und.
Osa neist on vaibunud, kuid mõni on ikka alles. 
kartsin naabri koera, oli selline ülbe väike klähvits - päris hea oli nii naabri majast mööda minna kui koer oli küla peale läinud või magas ja ei
viitsinud mind haukuma tulla - siis oli päev korda läinud
veel kartsin pimedaid nurgataguseid, lasteaiast kaasasaadud "varandus" - kuna hirmutati pidevalt kotionudega , tuleb onu pimedas ja pistab
sind kotti - sigadus ju niimoodi väikseid lapsi hirmutada 
Hirmud, mis mulle lapsepõlvega seostuvad, on mingid imelikud kõhedad varjud akna taga öösel ja äike, ka olin suht kõrgusekartlik. Vähemalt neid hirme
enam pole, polegi vist momendil asju, mida ma paaniliselt kardaks
kui veel väga väike olin(hetkel lissalt väike) siiis kartsin kõige rohkem metsa minna ja rihma saada...
mina kardsin kohutavalt pimedust ja et kollid ja ussid on voodi all..
Ei julgenud eriti voodi kõrval pimedas kõndida, selline tunne oli, et kohe pistab keegi käe sealt välja ja lõikab jalad alt ära. Ja voodis pidid jalad
alati kindlasti teki all olema ikka sellel samal põhjusel - äkki tuleb keegi ja lõikab ära.
Ja siis kartsin ma veel kohutavalt vanaema puudutada, kui ta magas käed rinnal risti, et äkki on surnud. 
Mina küll ei kartnud lapsepõlves miskit. Väägade kuraasikas plika olin
Hmm, pigem on igasuguseid foobiaid vanusega juurde siginenud...
Ka mina kartsin voodi aluseid koletisi. Ma keeldusin üksi magamast. Olin alati hirmuhigiga kaetud kui asjaolude sunnil pidin seda siiski tegema. Mul
oli väga elav fantaasia - suutsin pimedas toas ka oma lemmik mänguasjast koletise välja mõelda.
Voodialust kartsin ma tegelikult hommikul sama
palju kui õhtul. Ma alati hüppasin voodist välja ja vahel palusin ema või kedagi teist et kontrolliks järele
nu süsti kartsin mida teen siiani.....ei mingeid nõelu
ja veel oli suur karuteene nukitsamehe filmil.....kuna eklasin maal ja koolist tulles või
minnes oli vaja läbi metsa minna siis need aastad olin ma väga sportlik....jooksin ikka läbi mets ja lauldes
Ma kartsin kogu aeg, et ema läheb jälle ära.
Emad ärge minge ära.Ja kui lähete siis teadke, et laps ootab teid tagasi ja lapse aeg on pikem kui teil.
jaa välikäimlat kartsin mina ka... brrr
tigusid kardan ikka veel
vastasmaja seinal konarlikku kohta mis õhtuvalguses paha nõia nägu meenutas
ja seda et toompeale tulevad venelased - laulva revolutsiooni laps ikkagi 
On see nüüd seotud terve närvikava või halva mäluga- no ei tule kohe mingit foobiat meelde. Üksik laps, suht eraldi elamine ja lasteaias mittekäimine- keegi ei ajanud mingeid jaburdusi ka välja suust. Telekat kah polnud ja kui oli siis sealt sel ajal õudukaid ei lastud. Vedas...
mäletan, et kartsin hirmsasti nukitsamehe filmi
kuid vaatasin seda ikkagi.....
oehh ja need pimeduses ilmuvad voodialused tegelinckid- vot neid kartsin ka......
ja siis kartsin veel seda, et sõda hakkab...muideks näen veel praegugi õuduspainajaid sõjast... ei ole siiani sellest hirmust lahti saand
kohutavalt kartsin pimedust kui olin juba täisealine ikka magasin öö lambi valgusel.nüüdseks olen üle saand 

Tsitaat:No neid tasub kahtlustava pilguga vaadata küll. Ka lehm võib vigaseks inimese teha või tappa. Omalgi pullitüüpi lehm olnud.
Algne postitaja: Ray
...lehmi ja pulle kartsin...
kuna meie peres kasutati laste (vähemalt minu) kasvatamisel ka hirmutamistaktikat, oli mul palju igasuguseid hirme.
nõiakivi lasteetendus
pimedus ja võõrad mehed pimeduses
"kurjad kassid" - need pidid võõrastes hoovides elama
kui vanemaid polnud õhtul/öösel kodus kartsin, sest uks oli lahti ja sealt võis igasugu halbu inimesi ju sisse tulla
hiljem ka musti "volgasid"
jne. jne.
Ma kartsin jouluvana - mote, et mingi valges habemes mees vaatab akki aknast sisse oli nii jube, et ma ei suutnud mitmeid oid magada
Pimedust kartsin. Eriti voodialust pimedust, mõtlesin, et voodi all on nõid, kes lõikab mul noaga jala otsast ära
ju ma siis olin imelik laps.
Pimedust kartsin, aga nüüd vastupidiselt hoopis armastan ööd.
Mina kartsin kõrgepingeliinidest mööda ja alt läbi minna. Siiamaani on kõhe kui sellisesse kohta satun. Ei tea miks, äkki olen eelmises elus kõrgepinge läbi oma otsa leidnud?
Lapsena ei osanud suurt midagi karta peale treppide, mida kardan siiamaani hirmsasti(, et keegi tuleb ja tõmbab jalad alt ää- ju see mõttetute
õudukate tagajärg ole.)
oo.. tegelikult lapsena kartsin üht vanaema tuttavat, väga ebameeldiv tüüp.
kartsin lapsena ämblikke ja kardan neid siiamaani jubedalt
... ma kartsin ameeriklaste aatompommi
ehh...mina kartsin ja kardan siiamaani ning jäängi kartma: KLOUNE
nad on liiga jubedad....ma kardan eriti selliseid kellel need suured punased ninad on ja lokkis juuksed
ja suured kingad ka...
nad on jubedad...
ma kartsin pilvi:neid suuri-jurakaid rünki...läksin alati hüsteeriasse ja virilaks,kui päeva edenedes pilved taevasse kuhjuma hakkasid.
ka seoses ämblikega olen sageli lolli olukorda jäänud-ükskord näiteks sain retsilt isa käest sõimata,kui oleksin tiigil olles paadi koos enda ja
vennaga ümber ajanud:paadi ninas ukerdas üks rõve,kuid siiski ju ohutu ämblik.
mina kartsin voodi-diivani-kapi-tugitoolialuseid...
siis veel pimedust... seda osalt siiani
ja üksindus - see on suurim hirm...
Minu kartused olid seoses voodialusega. Pimedas ei tohtinud käsi ja jalgu üle voodi ääre panna. Nägin- "Baskerville'ide koer" filmi ja peale selle kardan videvikus metsarada. Pimedust- nägin und, et tahan toas tuld lülitada aga lüliti asemel on niidirull-prrrr.
Kui ma magama läksin pidi koguaeg üks lahti olema, kartsin et äkki pimeduses tuleb koll 
kartsin kukke.. see va põrsas kippus kogu aeg kallale. Pärast suuremaks saades kartsid kuked mind.. see on täpselt see ütlus, et "vanemate patud nuheldakse laste kätte"
Nii 3-4.aastasena kartsin kanasulge mis padjast välja tuli,hakkasin karjuma:"võta kananahk ära!"Siiani kardan prussakaid,ämblikke,kui võõras
kass tahab mööda mu jalga end sügada-äkki on kassihaigus
Kanalisatsiooni aukudel olevatele metall taldrikutele ma ei astu-kunagi kukkus mu vanaisa
sinna peaaegu sisse vedas,et kätega äärest kinni sai.
Mõndasid asju ma ikka kardan
oeh, ma kartsin ka kukke...see tuli iga kord kui me maale läksime, meile väravale vastu ja tahtis meid rünnata, siis me ükskord põgenesime ta eest
traktorisse ja ootasime kuni vend läks tuppa abi järele.
Kalkunid on tegelikult veel kurjemad...ja suuremad. Ühes teises maakohas kui ma väike olin, siis iga kord kui läksime külla ootas meid kuri kalkun
väravas ja ükskord hakkas ta meid taga ajama...tuli hirmsa jooksuga me poole....a siis ma võtsin oma kolmeka ja virutasin talle....enam ei tulnud.
Sea eest olen ka ära jooksnud, aga neid ma ei kartnud, seda ma tegin niisama
Irvakil pimeda ruumi (kapi näiteks, või pimeda kõrvaltoa) uksed ja kõrgus.
Peale üht soome kanalilt tulnud vaimude ja kummituste filmi vaatamist maakodus üksi olles õnnestus end ogaraks ehmatada, kui öösel üles ärkasin ja
hämaras toas soemüüri küljes rippuvaid riideid märkasin, tundus mulle, et vampiir tuleb sealt välja. Oli sarnane stseen filmis.
Mina kartsin pimedaid kohti, eriti keldreid. Ja yks hirm oli suvilas. Aknast, mis oli mu voodi juures, paistis tee ja hekk. Hekk varjas teed. Ni ei näinud, mis kurvi taga oli. Mina arvasin, et sealt tuleb koll vms. Ahjaa, vanaema juures kartsin surnuaeda vaadata öösi läbi akna. Oii, kui hirmus see oli...
väga kummaline, et mina ei kartnud, et voodi alt tuleb öösel koll, ma kartsin mootorsaega meest, kes mu jalad maha saeb
lapsest saati kardan herilasi mesilasi,joodikuid
Kooli minnes kartsin metsa vahelt läbi minna...täiesti põhjendatult, sest sealkandis liikus hunte ja karusid. Veel kartsin pimedust, ja seda, et
kasuisa on jälle purjus kui koju tuleb
Naabrilastega oli kombeks õudusjutte rääkida, pärast ei julgenud liigutada ega magada....selline halvav paanika on meeles....
Tsitaat:Vot ei ole lehma löönud...lehmad mind küll....
Algne postitaja: Lumeleopard
Silmade vahele või sarvede vahele tuleb virutada...
see on ainus koht,mis sunnib hullu lehma või noort pulli teelt ära kargama...ja mitte käega![]()
Aga natike olen kauboindust katsetanud. Lehm võib lõdvalt kaelaga tõsta vast 150 kilo kuid ei suuda üldse vastuseista kaela pööramisele. Seega-
sarved pihku ja pisuke vint ja lehm heidab kui lambuke nunnusti pikali. Sama efekt, kui inimest pöörata labajalast. Vaevalt, et pullidega ehk
hapupiimalehmadega teisiti on.
ma mäletan et lapsepõlves oli mul üks suht jube läbielamine, nimelt olin ükskord üksi kodus.. oliń siis 6.ne ja elasime korteris.. isa ja ema
olid tööl..
et keset päeva lasti ukse taga kella.. küsisin nagu korralikule lapsele kohane et "kes on?".. ei vastatud.. vaatasin ukse silmast .. et ukse
taba oli üks mees, beezi mantliga.. hetk hiljem katsuti linki,, ja siis hakati ukse lukus kruttima.. vot see oli tõsiselt jube, mis siis tundsin..
helistasin paanikas kohe seal samas meie korteri koridorist emale.. et keegi on ukse taga ja murrab sisse.. selle peale järsku luku muukimine lõppes
ja saabus vaikus..
kui ema koju jõudis ei olnud enam kedagi.. et arvatavasti too muukija kuulis mu juttu.. vot selline jube mälestus.. 
ma kartsin õhupalle, vähemalt nii mulle räägiti, kui õhupall seoti kapi ukse külge, siis ma hoidsin sellest kapist ikka mitu järgnevat aastat eemale.
Kardan natz koeri...varem tegelt veelgi rohkem.
On nimelt kurbi kogemusi olnd nendega.
Üxkord ajas meid emaga suur hundikoer taga lasteaia juures ja tuli isegi sisse järele...siis minu ema ja veel üx naine hoidsid ust kinni veel,et ta
sisse ei saax
Üx juhtum oli veel tartus kaubahalli juures kah...ema ajas mingeid asju ja mina olin siis üx hetk kadunud...ema vaatas siis ringi ja nägi kuda mina
lippan kabuhirmus ringi ja üx jõle koer ajab mind taga...õnnex see peni ei teind miskit mulle kui ma lõpux seisma jäin...aga jube oli ikkagi...prrrr

väiksena kartsin tohutult hambaarste, alati üritasin kuidagi ära põgeneda, üks kord isegi hammustasin arsti näpust
mis topib siis oma näppu mulle
suhu
Mul ei ole ühtki ebameeldivust seoses igasugu mundrikandjatega, aga millegipärast kardan neid siiani
Kui autoga sõites politseinikke näen, siis
käib ikka kõhe tunne hingest läbi, et ega ta seal äkki mind ei passi
Ja millegipärast kardan siiani õpetajaid
minul oli tohutu hirm magama jääda...nimelt elasid minu voodi all luukered....
ja kui pissihäda tuli,siis ma nägin hiiglama suurt vaeva,et voodist hästi kaugele maha hüpata,sest luukered olid pikkade kätega ja nad tahtsid jalast
kinni haarata ja mind voodi alla tömmata....
siis olid veel dinosaurused kes öösel ümber maja jalutasid ja tahtsid maja puruks astuda...
Aga mina kartsin ainult UFOsid. Ja noukogude miilitsat ka. 
Klassikaline keis :-)
Voodi all elas krokodill. Eriti suurte lõugadega. Muidugi pimedal ajal, mitte päeval.
Nagu mitmed teisedki, hüppasin nii kaugelt kui sain voodisse :-)
Inimesi kartsin, kardan siiani....
mina kartsin veel näiteks peale el. masina sisu uurimist, oma vanemaid
Millegipärast neile ei meeldinud 
pimedaid tube kartsin, samuti välikemmerguid pimedal ajal kui oli möödapääsmatu olukord, et lihtsalt pidi sinna minema... no anna või otsad - raudselt on seal augus mõni koll ja teine koll piidleb sellest pisikesest aknaavast seal ülal..... .... huvitav, et senini on püsinud hirm öisel ajal valges toas akende ees, kus kardinad ette tõmbamata... krt teab, mõni maniakk äkki jälgib iga mu tegevust ja liigutust.... rumal hirm, ent kardinad tõmban alati pimeduse saabudes akendele ette
olin linnalaps, käisin tihti suvilas kus kõrval oli mets, õudsalt kardsin seda metsa, sest ema ei tahtnud et sinna läheksin ja ütles et seal on
hundid..mina muidugi uskusin
suvila ja mets on siiamaani alles aga hunte enam pole
kartsin poodi minna ja telefoniga rääkida
Avalik esinemine.
Kukkesid kartsin - tulid alalõpmata kallale kuramused. Siiani pelgan neid ja hanesid ka. Muudkui tulevad ja sisisevad. Siis kartsin, et kui jalad üle
voodi ääre istun, võtab keegi voodi alt jalast kinni. Kuivkäimlat kartsin - et äkki keegi ronib august välja sel ajal kui mina asju ajan
. Kunagi nägin telekast, kuidas rotid mööda kanalisatsioonitorusid wc potti ujusid - vahel tuleb selline jube kartus isegi praegu peale.
Surma kartsin ka. Ja õhtul kodus üksinda olla... neid hirme oli palju.
vanaema kurja lehma
amblikke
tuumasoda (suured tanud teile, kallid pedagoogid, kes selgeks tegid, et ameerika saadab kohe-kohe eestile kaela tuumapommi)
Midagi ei kartunud, yldsegi oli see parim aeg mu elust.
Mingeid haiglaselt paanilisi hirme pole enesel täniseni tähendanud, kartsin ikka tavalisi asju nagu kõik lapsed. Aga kunagi kartsin pimedat, kuna pidin tihti maalt rongipeale minema ja teel oli üks väga pime lõik, mida ma alguses väga kartsin. Aga kui ma ühel hetkel ära tabasin, et kui mina olen pimedas, nõen ma ise palju paremini, mis tomub valges ja teised ei näe mind, siis oli selle hirmuga lõpp.
Juuksur,Hambaarst ja öised kollid,kelle eest ma end teki alla peitsin iga kord kui magama läksin.
pimedust kartsin kohutavalt. ja üldse seda vanaema maja, milles 9 aastat elasin.
välivetse kardan siiani
mina kartsin adru, mis rannas ujuma minnes varvaste vahele vajus - selline soe ligane ja ohtlik. siis kartsin kala süüa (mitte rannas, vaid
üldse,
sest õel jäi ükskord kalaluu kurku kinni-hirmus. siis kartsin kui ema kodus ei olnud - selline tühi ja kurb tunne - eriti kui lõunauinakust
üles tõusta ja kõik nii vaikne tundub. veel oli õudne rongi pealt maha tulla - see vahe perrooni ja rongi vahel tundus palju suurem ja sügavam, sest
ise olin pisike.
üldiselt olin julge pliks - poisse, publikut ja koolidirektorit ei kartnud, pigem vastupidi
Mina ei kartnud midagi, peale purjus kasuisa kelle eest tuli igal õhtul või ööl kodust minema joosta ükskõik milline ilm väljas oli.Kurb oli see ,et ma olin siis 4 aastane ja sain kohutava moraalse trauma.
kartsin kohutavalt aatompommi.
Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
/.../ purjus kasuisa /.../
Lapsena kartsin hirmsasti tuld,suurena olen õppinud kõrgust katma
....sellepärast saigi minust päästja
kartsin 3,5 km. pikkust laantevahelist teed kui väljas oli pime ja kartsin "küla hullu", kes oli ka kurttumm ja tegi jubedaid häälitsusi,
veel kartsin 20 pealist kalkuni karja, sest need lausa ründasid ( paras kaigas oli alati vajalik)
Minul oli raske lapsepõlv.Isa teenis sõja ajal saksa sõjaväes ja ema oli elektrik.
samas sa rääkisid U2-s,et sinu elektrikust ema kindlustas sõja ajal tsitruselised sinu toidulauale
?
Järelikult polnud ka vitamiinipuudust tunda.
Oleks su vitaminiseeritud areng veel ka harmooniline olnud
Kartsin ämblike ja putukaid, kellel olid punased jalad. Praegugi tunduvad nad mulle ohtlikud. 
Ämblikud,konnad ja muud limuskid olid mu kodum*mägudes koduloomadeks,kes vaikselt pidid puuris v*i purgis istuma.
Mäletan kuidas mingi madu 3l-sse purki oma järglased t*i
kartsin rünkpilvi,müra(ema töötas tollal tehases,isa viis meid vahel õhtuti talle vastu,enamasti jõudsime tsehhi ka-issand kui jube see
oli),küllatulevad inimesed tekitasid paanikahoo-kui nendega juba harjuma hakkasin,läksid nad koju,kodust eemal ilma emata ei suutnud olla:lasteaed oli
peale hüsteeriahooge ja haigeks jäämisi arsti poolt kategooriliselt keelatud,hambaarst tekitas psühhotrauma ,üksi kodus olla oli kõhe:kartsin et keegi
võõras muugib meile sisse või et väikevend paneb tikkudega mängides elamise põlema(olime luku taga)
olin lapsena üldse üks haiglaselt arglik laps ja ka edasisele arengule(kui seda üldse nii saab nimetada)panid teatud hirmud päris normaalse paugu.
Meenutasin, meenutasin ja ei meenunud muud, kui hirm uue sõja ees. Vanaema ikka pajatas sõjast ja kuigi tema meenutustes ei olnud midagi õudset, tundus mulle jube, et tuleb saksa ohvitser ja hakkab meie juures elama. Vanaema talus elas mõnda aega saksa ohvitser.
Kartsin körgusi ja sügavusi. Eriti elektrit saada. Nöukaaegsed pistikud meelitasid sukavardaid ligi ja pesumasinas oli mingi lühis sees vist sest sealt sain päris korralikult särakat
veel kartsin pika habemega mehi: esimesel korral nähes põgenesin paaniliselt läbi akna, seda avamata, no pärast mind ikka lapiti mitmest kohast
hirmuks oli äike..ning ma ei julgenud käsi ega jalgu üle voodi ääre panna, kartsin et keegi tõmbab mu voodi alla või hammustab
Esimesel aastal lastekodus (olin siis 3-4 aastane) kartsin öösiti magama jääda. Nägin varje ja kartsin, et see tähendab midagi halba. Ka tundus pimeduses igasuguseid elukaid pesitsevat.
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
kuna olen linnalaps,siis maal kartsin kuivkäimlaid ja ma tõesti ei tea mille krdimapärastAlati pidi keegi minuga kaasas olema ja uxe taga ootama
![]()
kukkusin põlved katki ja karjusin kõvasti nutta.