Board logo

Vanus ja surm
Ray - 07.09.2002 kell 21:41

Mida arvate, kui vanalt on inimese puhul surm normaalseks lõpuks?
Kui vanalt oleks "normaalne" surra?


tiina - 07.09.2002 kell 22:24

Normaalne lõpp on ta igas vanuses. Surma jaoks pole normaalset vanust. Lihtsalt ta tuleb ja võtab su, siis kui paremaks peab. Enesetapu kohta see jutt ei käi.

Aga kui võtta nüüd päris eluliselt, siis oleneb see ikkagi inimesest. Mõni 100 aastane on nii kõbus, et suremiseks küll vara veel tundub, aga samas mõni 60 aastane on omadega nii läbi, et ootab surma. See oleneb ikkagi inimese vaimsest ja füüsilisest tervisest. Kui kõik enam vähem korras, miks mitte siis kõrge vanaduseni elada, aga kui haige, väeti ja vilets oled, siis teiste hooldada küll ei tahaks jääda.


mada - 08.09.2002 kell 00:04

Mina arvan nii, et surra oleks aeg siis, kui enam enese eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Niikaua, kuni peamiste eluks vajalike toimingutega hakkama saab, võiks ju elada.


Ray - 08.09.2002 kell 00:24

Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Mina arvan nii, et surra oleks aeg siis, kui enam enese eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Niikaua, kuni peamiste eluks vajalike toimingutega hakkama saab, võiks ju elada.


Üsnagi suundaandev mõte: siinjuures võiks võrrelda ka kaht olukorda -
1) Inimene ei oska ise maja ehitada ja palkab oskajad selleks, tulemuseks valmis maja;
2) Kõbusal vanainimesel liigesed haiged ja ei saa eriti mobiilne olla. Ta palkab endale (kui on raha... ) abilise ning elab röömsalt veel pikka aega.

Tiina ütlus on ka ikka päris täppis: surm võtab, ega see pole Riigikogu, kus võid kaubelda absurdini välja ja teha mida pähe tuleb.

Aga nüüd tegelikult panen kirja ühe tähelepaneku elust, mida olen kusjuures arstisabas seistes ka vanainimeste omavahelistest juttudest kuulnud: äkitsemalt surevad just krapsakamad, terved st. tervemad inimesed.

Haiglasemad vms. virelevad lõpuks üsna korraliku eani.

Ütleb ju vanasõnagi: "Kes kannatab, see kaua elab".

Teaduslikust seletusest olen kuulnud, et kui inimene on üldjoones "haiglasem", siis organism on pidevas häireseisundis ning suudab äärmuslikud seisundid korrigeerida teataval määral, "tervematel" aga pidada reaktsioon kauem aega võtma. Võta nüüd kinni, mis tõsi, mis mitte....


Ull Miis - 08.09.2002 kell 08:21

Hmm mina tahax elada nii kaua kuni suudan ise toime tulla ja tervis nii enam vähem korras on!!! Selles mõttes, et ikka ise luukuda suudan ja süüa saan ning riietuda ka olexin võimeline!!!
Voodihaigex ma ei taha mitte mingil juhul jääda, see ju tottaalne piin on, vähemalt minu jaox olex küll, kuna olen harjunud kogu aeg ringiliikuma!!!
Aga kindlat vanus nüüd küll nii öelda ei oska, et millal nagu surra võix! Tahax ikka elada nii kaua kui võimalik ja nii kaua kui tervis seda lubab normaalselt teha!


tiina - 08.09.2002 kell 10:31

See ongi nii, et tegusad inimesed, kes kunagi ei virise, pole eriti arstilgi käinud, kukuvad jalapealt ja surm kiirelt tuleb. Samas teine võib pool elu viriseda, kui haige ta on, käia mööda arste ja elab edasi ja surm ei tulegi nii kergelt.

Aga samas pole ka surm meie valida. Kui oledki vana ja haige, teiste hoolitseda ja kasida, siis ootad ja ootad seda surma, aga elad ja piinled edasi. Endalt elu ju kah võtma ei hakka. Lihtsalt oled ja kannatad ja piinled, kuni tõesti on aeg sul siit ilmast minna. Ise niisugust saatust ei tahaks, kui surra, siis kiirelt ja ilma valude ja piinadeta. Arvan, et kõik meist sellist surma eelistavad, paraku pole see meie valida.

Kui nüüd matustest rääkida, siis on kuidagi nii, et vanainimest kergem kirstus näha kui noort. Vanast inimesest küll kahju ja tunned tast puudust jne. Aga sa tead, et ta elas oma elu ära, see lihtsalt loomulik jätk, sest surm on loomulik nagu sündki.
Aga kõige hullem on seista väikese lapse kirstu kõrval. See tundub nii ebaõiglane ja vale. Inimesehakatis kes tahtis elada ja kes sündis siia et elada, siiski seda teha ei saanud.
13 aastat tagasi käisin poole aastase poisi matustel. See oli nii kohutav, et siiani see painab ja kohutav pilt on silme ees.
Paraku on see elu, surm tuleb ja võtab ja meie sõna sekka öelda ei saa.

Vabandan, et jutt veidi masendav tuli, aga surm on sama eluline, kui kõik muu. Surm kuulub siia ilma ja paratamatult aeg-ajalt peab ka selle üle mõtisklema.


mada - 08.09.2002 kell 22:05

Tsitaat:
Ray kirjutas:

/---/Üsnagi suundaandev mõte: siinjuures võiks võrrelda ka kaht olukorda -
1) Inimene ei oska ise maja ehitada ja palkab oskajad selleks, tulemuseks valmis maja;
2) Kõbusal vanainimesel liigesed haiged ja ei saa eriti mobiilne olla. Ta palkab endale (kui on raha... ) abilise ning elab röömsalt veel pikka aega./---/


Ma arvan, et majaehitamise oskus on elus edukaks toimetulemiseks umbes sama vajalik, kui telekaparandamise oskus. Praeguses ühiskonnas on siiski välja kujunenud erialane spetsialiseerumine (muuseas, veel 10-15a tagasi said peaaegu kõik inimesed hakkama praktiliselt kõigega, mis neil vaja oli), ning seda, kui inimene ei oska näiteks maja ehitada, ei loeks mina veel suutmatuseks enese eest hoolitseda.

Teine, vanainimese näide on veidi keerulisem. Kui tõesti vanainimesel on raha, et palgata endale abiline, siis ei saa seda nimetada just võimetuseks enese eest hoolitseda, raha on siiski näitaja, et inimene saab oma elamisega hakkama, kas siis ise või abilise toel. Ja kui inimene suudab sellisest elust veel rõõmu ka tunda, siis järelikult on tal veel siiski vara surra.

Siinjuures jõudsin enamvähem järelduseni (iseasi kas teie sellega nõus olete): inimene võiks elada niikaua, kuni tal on füüsiliselt enamasti OK või on tal veel rõõmu ning tahtmist elada.

Ja loomulikult pean nõustuma eelpooltooduga: surm võtab siis, kui selleks tema arvates on aeg...


li-li - 10.09.2002 kell 02:03

Hea meelega kuulaks kommentaare inimeselt kes on korra ka teiselpool ära käinud ning edukalt elu jätkanudMul endal on selles osas aint nii palju kaasa rääkida,et hüvasti jätta on alati vara kui veel vähegi lootust


tiina - 10.09.2002 kell 08:40

Olen lugenud sellest, mida on rääkinud inimesed, kes on teispool ära käinud. Kõik väidavad nagu ühest suust, et tahtmist siia ilma tagasi tulla erilist polnud. Kas siis tõesti ootab meid peale surma nn "paradiis" ? Või on see lihtsalt petlik viimane uni, enne tõelist surma? Pole ise sellist asja läbi elanud, ega tea öelda, aga huvitav oleks teada küll, mis ikkagi peale surma meid ees ootab.
Aga vaevalt seda enne teada saab, kui ise oled sinna teispoole jõudnud.


mada - 10.09.2002 kell 10:24

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Olen lugenud sellest, mida on rääkinud inimesed, kes on teispool ära käinud. Kõik väidavad nagu ühest suust, et tahtmist siia ilma tagasi tulla erilist polnud. Kas siis tõesti ootab meid peale surma nn "paradiis" ? Või on see lihtsalt petlik viimane uni, enne tõelist surma? Pole ise sellist asja läbi elanud, ega tea öelda, aga huvitav oleks teada küll, mis ikkagi peale surma meid ees ootab.
Aga vaevalt seda enne teada saab, kui ise oled sinna teispoole jõudnud.

Ja vaevalt seda olekski tarvis enne teada, kui teispoolsusesse jõudmiseks ükskord aeg käes on. See on ju põhimõtteliselt enda tuleviku teadmine, ja ma usu, et teadmisega, mida tuelvik toob ei ole mitte kerge elada.


penelope - 10.09.2002 kell 18:39

Et vanad inimesed surevad on minu meelest norm aga noorte inimestega on hoopis teised lood. Vanal on elu nähtud ja tal on olnud omad võimalused siin elus nautida rõõme ja kurvastada õnnetuste üle aga kui noor inimene või veel hullem laps ära sureb, minu jaoks on see kohutav. Pole midagi jubedamat kui näha kuidas elurõõmus noor inimene, kes soovis nii paljut saavutada on surnud
Ühte asja oleme siin kodus veel mõelnud, et kui keegi annaks valida, et kas sul sureb laps kohe peale sündimist või siis kui ta on 15 aastat vana, mis valiku sa siis teeks?
Ise olen mõelnud, et valiks pigem selle, et kohe sureb sest siis ei pea nägema tema arengut ja elurõõmu ja ootusi. Ühesõnaga sa ei tea mis temast oleks saanud ja kelleks ta oleks tahtnud saada....


epp - 10.09.2002 kell 20:20

Ühte asja oleme siin kodus veel mõelnud, et kui keegi annaks valida, et kas sul sureb laps kohe peale sündimist või siis kui ta on 15 aastat vana, mis valiku sa siis teeks?
Ise olen mõelnud, et valiks pigem selle, et kohe sureb sest siis ei pea nägema tema arengut ja elurõõmu ja ootusi. Ühesõnaga sa ei tea mis temast oleks saanud ja kelleks ta oleks tahtnud saada....


ja lisax veet et kui ta juba 15 vms.. siis sa ju näed tema siloomu ja tunned teda.. tal on sõpru kellel olex valus vms.. koolikaaslased jne jne jne...
aga synnitusel sina miis.. vanemad..
jäävad ära paljud inimesed kes olex 15 aasta pärast veel haiget saanud vms...


epp - 10.09.2002 kell 20:21

Aga vanana nagu olex hia siis surra kui pööning jääb tyhjax.. vms..(endal hia ja teistel ..ma eeldan...)


Ray - 10.09.2002 kell 20:56

Tsitaat:
Algne postitaja: epp
Ühte asja oleme siin kodus veel mõelnud, et kui keegi annaks valida, et kas sul sureb laps kohe peale sündimist või siis kui ta on 15 aastat vana, mis valiku sa siis teeks?
Ise olen mõelnud, et valiks pigem selle, et kohe sureb sest siis ei pea nägema tema arengut ja elurõõmu ja ootusi. Ühesõnaga sa ei tea mis temast oleks saanud ja kelleks ta oleks tahtnud saada....


ja lisax veet et kui ta juba 15 vms.. siis sa ju näed tema siloomu ja tunned teda.. tal on sõpru kellel olex valus vms.. koolikaaslased jne jne jne...
aga synnitusel sina miis.. vanemad..
jäävad ära paljud inimesed kes olex 15 aasta pärast veel haiget saanud vms...


Ei julge kommenteerida. See 15.a. on just selline "ei liha ega kala" vanus. Tänapäeval üsna tihti on 17.a. vanuses juba laps v. lapsed (mul oli kunagi kooliõde, kes hakkas just 16.a. saama, kui ta oli 2 lapse ema! Ja sama mehega....)

Sellisel juhul vanavanematel oleks vähemalt rööm lastelaste olemasolu üle.


mada - 10.09.2002 kell 21:22

Mina arvan, et ei ole vahet, kas 15 sekundit või siis 15 aastat, lapse kaotus oleks nii või teisiti raskeim asi elus, mida üks lapsevanem võiks läbi elada...


tiina - 10.09.2002 kell 21:25

Nii või naapidi on oma last elus raske kaotada. Kas siis pärast sünnitust või hiljem...ikkagi on kohutavalt valus. Loodus on ikka nii seadnud ja nii ka loomupärasem, et lapsed ikka oma vanemad matavad kunagi, mitte vanemad oma lapsi. Aga paraku ei toimi see tihtipeale


penelope - 11.09.2002 kell 14:58

Ray aga üldjuhul siiski ei saada 16.a. teist last....


Ray - 11.09.2002 kell 15:39

Tsitaat:
Algne postitaja: penelope
Ray aga üldjuhul siiski ei saada 16.a. teist last....



Seda küll, antud juhul sellele naisele vaatasid kõik antud õppeasutuse meessoost isikud järele. Ebameeldivuste vältimiseks selle õppeasutuse nimetust ma nimetama ei hakka, keegi Tallinna rahvast niigi juba mõistab, kellest jutt

Aga muidu nõustun Sinuga.

NB! Millisest vanusest lõpeb "tüdruku" iga ja algab "naise" iga?


North - 11.09.2002 kell 15:56

Ise sai nagu korra liiklusavarii läbitehtud ja päev koomas oldud. Peale seda on küll ikke eluisu meeletu. Võtan igast päevast kõik. Surra sooviks siis kui olen nii sant et teised peavad minu eest hoolitsema jne.
Loodan et selleks sandiks niipea ei saa.


Harri - 23.09.2002 kell 20:35

Ela kaua aga sure noorelt !
mina tegelikult vihkan vananemist..krt mul on enamvähem 1/4 elust läbi juba


linnupoeg - 24.09.2002 kell 08:34

Normaalne oleks surra soojal suveõhtul võrkkiiges lesides. Endal oleks ilus minna ja teistel oleks pehme maaga hea auku kaevata.
Ja see võiks juhtuda hetk enne seniilseks muutumist.


kontorihiir - 24.09.2002 kell 08:40

Tiinaga täitsa nõus. Normaalset vanust suremiseks nagu polegi ju.
Ise eelistaksin küll kaduda kunagi nii, et poleks teiste inimeste toetada ja kantseldada. Kõikse parem vast äkksurm, ei valusid ega piinu.


Jb - 24.09.2002 kell 22:05

Normaalne Surm

Päeval, enne teele asumist ostan poest pudeli head konjakit, purgi marineeritud angerjat ja kolm punast roosi, istun autosse ja sõidan surnuaiale, kus asetan yhe roosi ema, teise isa hauale... edasi viib tee mind linnast välja...mööda käänulist metsateed väikese metsamajakeseni, kus suviti ikka puhkust veedetud on...pargin auto värava taha, viin asjad tuppa ja joon klaasi vett. seejärel lähen õue, roogin puhtaks raja puukuuri juurde, saunani ja igaks juhuks ka autotee. teen tule kaminasse ja panen ka sauna kytte...istun kamina ees ja sirvin vanu fotoalbumeid, mis kodust kaasa olen võtnud, joon klaasi konjakit. seejärel suundun sauna, võtan mehise leili, vihtlen ennast kadakavihaga ja joon klaasi head kylma Saku Heledat ja hammustan angerjat peale. peale sauna lähen tuppa tagasi, kus kirjutan kirja oma juba täiskasvanud lastele, andes neile kirjas mõista, et kõik asjaajamised on aetud, matused korraldatud, hauaplats ja kivigi olemas, testament on sahtlis ja lõpetuseks kirjutan, kui väga ma neid armastan. kiri valmis, toon autost oma pulmaülikonna, panen selga, kinnitan rinda kolmanda punase roosi, mis surnuaiast yle jäi ja vaatan enda ymber ringi...kustutan toast tuled ja istun kamina ette kiiktooli...jään mõtiskledes ja möödunud elu meenutades yksisilmi kaminas põlevaid halge põrnitsema...ja yhel hetkel lihtsalt panen silmad kinni ja suren ära...


ja katsugu keegi veel mulle öelda, et ma elan üks päev korraga :P


lota_kalla - 06.10.2002 kell 17:32

Jb päris asjalik nii võid korraldad chickiga kohtingu mitte surma kuid jahh surm tuleb kui tal aeg on..ta ei vaata vanust ega midagi..olen maha matnud 15 aastaselt klassiõe..ja nüüd 14 aastase kooliõe...kus on õiglus? elan niikaua kui elan..kuid miski elavsurnu kas vanadusest või õnnetuse tagajärjel olla ei tahax...elame nääme..vaatab mis tuleb...ennustama ei hakka!!!!


Kayleigh´n I - 06.10.2002 kell 17:42

Ei ole sellist asja nagu normaalset vanust suremiseks....Võib ju siin loota, et sured enne, kui ei suuda enam enda eest hoolitseda. Aga see ei lähe nii. Kunagi tahtsin minagi surra 50 aastaselt.

Olen näinud 65 aastast, kes suri nälga mitmekümnete inimeste ümbritsetuna...sest ta oli Alzheimeri tõve tõttu unustanud, kuidas neelata.

Olen näinud 4 aastast, kes uppus, kuna rumalad inimesed ei julenud tiiki teda päästma minna...täiskasvanud inimesed!!

Ei taha sellele mõelda, mida ma veel näinud olen....lihtsalt see kõik on teinud selgeks, et me võime ju tegelikult unistada aga see ei lähe nii. Kui just mitte enesetappu sooritada. Kuid surm ei ole kunagi normaalne...väärikas...

Aga teil on õigus unistada...loodetavasti need täituvad.


Tom25 - 06.10.2002 kell 21:29

Tehke või tina, aga ei mõtle veel surmast. Küll ta tuleb. Kaks asja pidid maailmas kindlad olema, maksud ja surm.


pirka - 14.10.2002 kell 12:19

Tsitaat:
Algne postitaja: Tom25
Tehke või tina, aga ei mõtle veel surmast. Küll ta tuleb. Kaks asja pidid maailmas kindlad olema, maksud ja surm.
Tuleb, tuleb, ei ta tulemata jää!
Kuid parem kui ta tuleks nii vara kui vajalik ja nii hilja kui võimalik!
St. tõesti hetk enne kui ma teiste kasida ja kantseldada jään. Ja alles siis kui mul lapsed suureks kasvstatud, lapselapsed nähtud, ise ilmas nii mõndagi näind ning teind. Et võiks rahulikult õelda - no nüüd on kõik.


saskia - 14.10.2002 kell 14:22

Olen korra käinud seal " teisel pool " või õigem oleks öelda, et olin minemas, aga tagasi toodi. Midagi koledat või hirmsat küll ei tundnud, ma ei teadvustanudki omale sel momendil, et surm silme ees, alles hiljem sain teada, mis tegelikult toimus... Aga mis ma tundsin: nii hea oli ja kerge... soe ja pehme ja kuulsin kellukeste tilinat... ei tahtnud tagasi tulla, aga toodi. Mu silmad olid lahti, aga ma ei näinud mitte midagi, kusjuures ei olnud mingit valgust vms... Mis siis toimus? Mul oli sisemine verejooks ja kaotasin 3 l verd. Asi lõppes opilaual ja intensiivis, tehti vereülekanne ja ma paranesin.Ja nüüd elan edasi, on ainult mälestus jäänud, enam valusalt üle ei ela, sellest ka juba 3 a möödas.
Kuigi nüüd ma tean, et suremine ei ole valus, vaid vastupidi, ei saa ma siiski öelda, et ma surma ei kardaks. Kõige hullem hirm on siis, kui olen üksi... Surm ei hoiata ju ette, millal mulle järgi tuleb, see ikka ootamatu... aga mul väike laps ja ise noor, tahaks ikka oma elus ka midagi korda saata- vähemalt niipaljugi, et lapse üles kasvatan ja oma elu peale aitan...


Kayleigh´n I - 14.10.2002 kell 15:37

Mul oli sama asi, mis Saskial aga selle vahega, et asi toimus sel kevadel ... ma kah ei tahtnud tagasi tulla, sest jube valus oli ... ei tehtud tuimestust, kui nõelte ja nugadega kallale läksid, sest keegi ei saanud aru, milles asi on.
Ja kus siis torkisid ... kui lõpuks valu pärast ära minestasin ... ja verekaotuse ... siis oli hea küll ... väga vihasena tulin tagasi.


ivi - 14.10.2002 kell 17:25

see eluline,aga kurb teema,,jätan vahele


Loretta - 14.10.2002 kell 22:22

Olin juures, kui mu hea tuttav "läks"... Hoidsin ta kätt...
See on kummaline tunne - vaadata kedagi, kes mõniaeg tagasi rääkis sinuga, kelle soojust tundsid, ... teadmisega, et rohkem ei saa enam kunagi nii olema ...


tiina - 14.10.2002 kell 22:30

Surm on tegelikult nii tavaline ja igapäevane ja loomulik...samas on ta jälle mõistatuslik, tekitab hirmu.
Miks lähedase inimese surm paneb alles mõistma, mida tegelikult see inimene sulle tähenda...
Kole palju surma on mu elus olnud

Sorry, tulid niisugused imelikud mõtted hetkel.


lota_kalla - 15.10.2002 kell 16:00

nüüdsex olen ilma jäänud ka 15 aastasest koolivennast...ok loomulik surm väi üliraske õnnetus..teha ple midagi..kuid et 15 aastane poisiklutt võtab endalt elu..müstika!
uhh elu on elamisex!!!!


Ray - 15.10.2002 kell 16:09

Tsitaat:
Algne postitaja: saskia
Olen korra käinud seal " teisel pool " või õigem oleks öelda, et olin minemas, aga tagasi toodi. Midagi koledat või hirmsat küll ei tundnud, ma ei teadvustanudki omale sel momendil, et surm silme ees, alles hiljem sain teada, mis tegelikult toimus... Aga mis ma tundsin: nii hea oli ja kerge... soe ja pehme ja kuulsin kellukeste tilinat... ei tahtnud tagasi tulla, aga toodi. Mu silmad olid lahti, aga ma ei näinud mitte midagi, kusjuures ei olnud mingit valgust vms... Mis siis toimus? Mul oli sisemine verejooks ja kaotasin 3 l verd. Asi lõppes opilaual ja intensiivis, tehti vereülekanne ja ma paranesin.Ja nüüd elan edasi, on ainult mälestus jäänud, enam valusalt üle ei ela, sellest ka juba 3 a möödas.
Kuigi nüüd ma tean, et suremine ei ole valus, vaid vastupidi, ei saa ma siiski öelda, et ma surma ei kardaks. Kõige hullem hirm on siis, kui olen üksi... Surm ei hoiata ju ette, millal mulle järgi tuleb, see ikka ootamatu... aga mul väike laps ja ise noor, tahaks ikka oma elus ka midagi korda saata- vähemalt niipaljugi, et lapse üles kasvatan ja oma elu peale aitan...


Mina ei hirmuta surm juba ammu, küll natuke hirmutab, et äkki midagi olulist jääb/jäi tegemata - situatsioon.


kykloop - 13.11.2002 kell 20:28

Normaalne surmaaeg? hmm...ei tea, siin on aga sinu saatus:

http://www.deathclock.com/


WalkInTheSun - 03.09.2007 kell 19:08

Sellist normaalset vanust nagu ei olegi, iga inimene sureb siis, kui selleks on aeg.


Rashnu - 08.09.2007 kell 23:16

Õige aeg suremiseks on siis, kui inimese elukvaliteet on olematu. Minu puhul muudavad selle olematuks nägemisekaotus, täielik halvatus ning seniilsus.


ariita - 08.09.2007 kell 23:23

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Mida arvate, kui vanalt on inimese puhul surm normaalseks lõpuks?
Kui vanalt oleks "normaalne" surra?


100 aastat võiks inimene ikka kõndivana ja enda kasijana elada, seda ka 100 aastased enamasti teevad ja siis kustuvad - seega sajand, ülejäänud juhused: enne või peale oleks juba erandid ja millestki tingitud. Kui arvestada keskmisi vanuseid, no mõned alles hakkavad siis elust rõõmu tundma


SinineLiblikas - 11.09.2007 kell 09:57

Mina leian ,et ega see vanus nüüd küll nii oluline pole.
Köik oleneb olukorrast.Kui oled vähis siis surm oleks ju lahendus piinadele ja teiste elu muutustele (lähedaste).Kui ma oleks vähis siis ma ei tahaks enam elada ja mul oleks önn kui suren 22 mitte 60 -lähtudes faktist et ma piinlen valudes ja muus juras mitu kümmend aastat.


vaarema - 11.09.2007 kell 21:59

Normaalne on surra siis kui siin ilmas enam midagi kasulikku teha ei oska, kasulikku enda või teiste jaoks ei oma tähtsust.


cc - 22.09.2009 kell 19:54

Ma arvan, et 30 on piirvanus. Kauem pole tarvis.


vaarema - 22.09.2009 kell 20:55

Katsu siis sõna pidada


cc - 23.09.2009 kell 05:37

Ju aeg näitab, kas "pean sõna" või mitte. Mul veel mõned aastad jäänud selle lootusetu vanuseni, eks ma omas suunas arenen ja võib-olla tõekspidamised muutuvad kunagi.


kindelasi - 23.09.2009 kell 08:32

Hea oleks surra siis kui rahu südames ja lapselapsed olemas, kui siis rohkem antakse on ju väga tore


sales - 23.09.2009 kell 09:32

Kõigi inimlike masohistlike enesepiinamiste ülempiiriks ongi, kui hakata surma ootama


Myrk - 23.09.2009 kell 15:02

Tsitaat:
Algne postitaja: cc
Ma arvan, et 30 on piirvanus. Kauem pole tarvis.


Krt, ma olen ühe surma juba üle elanud, teine pole ka kaugel. Kas ma olen äkki kass, kellel on seitse elu.


susanna - 23.09.2009 kell 15:03

kassil on vist üheksa elu.


Myrk - 23.09.2009 kell 15:11

Seda parem. Sugulased ei jõuagi nii minu surma ära oodata.


officer - 23.09.2009 kell 16:09

Tsitaat:
Algne postitaja: cc
Ma arvan, et 30 on piirvanus. Kauem pole tarvis.


...oeh,oleks see nii,mul sinu üle heameel


Leni - 23.09.2009 kell 16:33

Raske päev (nädal/aasta), off?

Aga teemasse, et mulle väga meeldis ariita jutt eespool, väga värskendav ja kirjutan kahe käega alla.

Sajand.


Aike - 23.09.2009 kell 17:37

Oman seal poolsuse kogemust ja uskuge ma ei tahtnud tagsi tulla.
Ootan aega milala saan sinna tagais minna ausalt ja õigusega.
Olin lahkunud siit seal aga ei ole keegi üksi nii tuldi ka mulle vastu peatati ja näidati milleks ma elu olen ise valinud ja mis on mu ülesanne.
Pean selle täitma sest teist korda ma karmat maksta ei taha. See elu on kohutav kuid mitte hale ega hall.


officer - 23.09.2009 kell 19:01

Tsitaat:
Algne postitaja: Leni
Raske päev (nädal/aasta), off?


...ei midagi taolist - lihtsates lahendustes peitub ka oma võlu


skingirl - 23.09.2009 kell 19:26

Surm tuleb kahjuks siis kui on kell helistatud, st, et "Ülesanne on täidetud!"
Ülesande täitmine võib kesta ka sada aastat!


guttamax - 23.09.2009 kell 19:27


Elada tuleks täpselt nii kaua, kuni end lennukis täis ei kuse
(lendurite rahvatarkus)

Tegelikult aga senikuni inimene veel omal jalal asju toimetada suudab ja teistest ei sõltu,, kellel algab see sõltumine sajaselt, kellel kahekümneselt....
Elu ongi vast senikaua midagi väärt, kuni selle hammasrataste vahele ei jääda...


Tiile - 01.10.2009 kell 22:14

Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Mina arvan nii, et surra oleks aeg siis, kui enam enese eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Niikaua, kuni peamiste eluks vajalike toimingutega hakkama saab, võiks ju elada.

Võtsid sõnad suust!


Deiviidas - 01.10.2009 kell 22:19

Kui liigesed terved, siis võiks ringi tatsata seniks kuni neid jätkub. Mis vanuses liigesed mind veel kannavad ma kahjuks öelda ei oska. Ennustamine on aga tänamatu tegevus.


metsakutsa - 01.10.2009 kell 22:34

No minu vanavanaisa sündis 1887 ja suri 1993, nii et pani rahuga 106 aastat täis

Ja kusjuures suurt hoolitsemist ei olnudki - veel 100 aastaselt põrutas kepi najal mööda küla ringi, nii et vuhises.
Eks päris lõpus muidugi oli veidi raskem...aga üldiselt oli ikka vinge vana küll.

Nii et ei mina oska öelda, mis see õige aeg minna on...