
Mida arvate, kui vanalt on inimese puhul surm normaalseks lõpuks?
Kui vanalt oleks "normaalne" surra?
Normaalne lõpp on ta igas vanuses. Surma jaoks pole normaalset vanust. Lihtsalt ta tuleb ja võtab su, siis kui paremaks peab. Enesetapu kohta see jutt
ei käi.
Aga kui võtta nüüd päris eluliselt, siis oleneb see ikkagi inimesest. Mõni 100 aastane on nii kõbus, et suremiseks küll vara veel tundub, aga samas
mõni 60 aastane on omadega nii läbi, et ootab surma. See oleneb ikkagi inimese vaimsest ja füüsilisest tervisest. Kui kõik enam vähem korras, miks
mitte siis kõrge vanaduseni elada, aga kui haige, väeti ja vilets oled, siis teiste hooldada küll ei tahaks jääda.
Mina arvan nii, et surra oleks aeg siis, kui enam enese eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Niikaua, kuni peamiste eluks vajalike toimingutega hakkama saab, võiks ju elada.
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Mina arvan nii, et surra oleks aeg siis, kui enam enese eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Niikaua, kuni peamiste eluks vajalike toimingutega hakkama saab, võiks ju elada.
Hmm mina tahax elada nii kaua kuni suudan ise toime tulla ja tervis nii enam vähem korras on!!! Selles mõttes, et ikka ise luukuda suudan ja süüa saan
ning riietuda ka olexin võimeline!!!
Voodihaigex ma ei taha mitte mingil juhul jääda, see ju tottaalne piin on, vähemalt minu jaox olex küll, kuna olen harjunud kogu aeg
ringiliikuma!!!
Aga kindlat vanus nüüd küll nii öelda ei oska, et millal nagu surra võix! Tahax ikka elada nii kaua kui võimalik ja nii kaua kui tervis seda lubab
normaalselt teha!

See ongi nii, et tegusad inimesed, kes kunagi ei virise, pole eriti arstilgi käinud, kukuvad jalapealt ja surm kiirelt tuleb. Samas teine võib pool
elu viriseda, kui haige ta on, käia mööda arste ja elab edasi ja surm ei tulegi nii kergelt.
Aga samas pole ka surm meie valida. Kui oledki vana ja haige, teiste hoolitseda ja kasida, siis ootad ja ootad seda surma, aga elad ja piinled edasi.
Endalt elu ju kah võtma ei hakka. Lihtsalt oled ja kannatad ja piinled, kuni tõesti on aeg sul siit ilmast minna. Ise niisugust saatust ei tahaks, kui
surra, siis kiirelt ja ilma valude ja piinadeta. Arvan, et kõik meist sellist surma eelistavad, paraku pole see meie valida.
Kui nüüd matustest rääkida, siis on kuidagi nii, et vanainimest kergem kirstus näha kui noort. Vanast inimesest küll kahju ja tunned tast puudust jne.
Aga sa tead, et ta elas oma elu ära, see lihtsalt loomulik jätk, sest surm on loomulik nagu sündki.
Aga kõige hullem on seista väikese lapse kirstu kõrval. See tundub nii ebaõiglane ja vale. Inimesehakatis kes tahtis elada ja kes sündis siia et
elada, siiski seda teha ei saanud.
13 aastat tagasi käisin poole aastase poisi matustel. See oli nii kohutav, et siiani see painab ja kohutav pilt on silme ees.
Paraku on see elu, surm tuleb ja võtab ja meie sõna sekka öelda ei saa.
Vabandan, et jutt veidi masendav tuli, aga surm on sama eluline, kui kõik muu. Surm kuulub siia ilma ja paratamatult aeg-ajalt peab ka selle üle
mõtisklema.
Tsitaat:
Ray kirjutas:
/---/Üsnagi suundaandev mõte: siinjuures võiks võrrelda ka kaht olukorda -
1) Inimene ei oska ise maja ehitada ja palkab oskajad selleks, tulemuseks valmis maja;
2) Kõbusal vanainimesel liigesed haiged ja ei saa eriti mobiilne olla. Ta palkab endale (kui on raha... ) abilise ning elab röömsalt veel pikka aega./---/
Hea meelega kuulaks kommentaare inimeselt kes on korra ka teiselpool ära käinud ning edukalt elu jätkanud
Mul endal on selles osas aint nii palju
kaasa rääkida,et hüvasti jätta on alati vara kui veel vähegi lootust
Olen lugenud sellest, mida on rääkinud inimesed, kes on teispool ära käinud. Kõik väidavad nagu ühest suust, et tahtmist siia ilma tagasi tulla
erilist polnud. Kas siis tõesti ootab meid peale surma nn "paradiis" ? Või on see lihtsalt petlik viimane uni, enne tõelist surma? Pole ise sellist
asja läbi elanud, ega tea öelda, aga huvitav oleks teada küll, mis ikkagi peale surma meid ees ootab.
Aga vaevalt seda enne teada saab, kui ise oled sinna teispoole jõudnud.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Olen lugenud sellest, mida on rääkinud inimesed, kes on teispool ära käinud. Kõik väidavad nagu ühest suust, et tahtmist siia ilma tagasi tulla erilist polnud. Kas siis tõesti ootab meid peale surma nn "paradiis" ? Või on see lihtsalt petlik viimane uni, enne tõelist surma? Pole ise sellist asja läbi elanud, ega tea öelda, aga huvitav oleks teada küll, mis ikkagi peale surma meid ees ootab.
Aga vaevalt seda enne teada saab, kui ise oled sinna teispoole jõudnud.
Et vanad inimesed surevad on minu meelest norm aga noorte inimestega on hoopis teised lood. Vanal on elu nähtud ja tal on olnud omad võimalused siin
elus nautida rõõme ja kurvastada õnnetuste üle aga kui noor inimene või veel hullem laps ära sureb, minu jaoks on see kohutav. Pole midagi jubedamat
kui näha kuidas elurõõmus noor inimene, kes soovis nii paljut saavutada on surnud
Ühte asja oleme siin kodus veel mõelnud, et kui keegi annaks valida, et kas sul sureb laps kohe peale sündimist või siis kui ta on 15 aastat vana, mis
valiku sa siis teeks?
Ise olen mõelnud, et valiks pigem selle, et kohe sureb sest siis ei pea nägema tema arengut ja elurõõmu ja ootusi. Ühesõnaga sa ei tea mis temast
oleks saanud ja kelleks ta oleks tahtnud saada....
Ühte asja oleme siin kodus veel mõelnud, et kui keegi annaks valida, et kas sul sureb laps kohe peale sündimist või siis kui ta on 15 aastat vana, mis
valiku sa siis teeks?
Ise olen mõelnud, et valiks pigem selle, et kohe sureb sest siis ei pea nägema tema arengut ja elurõõmu ja ootusi. Ühesõnaga sa ei tea mis temast
oleks saanud ja kelleks ta oleks tahtnud saada....
ja lisax veet et kui ta juba 15 vms.. siis sa ju näed tema siloomu ja tunned teda.. tal on sõpru kellel olex valus vms.. koolikaaslased jne jne
jne...
aga synnitusel sina miis.. vanemad..
jäävad ära paljud inimesed kes olex 15 aasta pärast veel haiget saanud vms...
Aga vanana nagu olex hia siis surra kui pööning jääb tyhjax.. vms..(endal hia ja teistel ..ma eeldan...)
Tsitaat:
Algne postitaja: epp
Ühte asja oleme siin kodus veel mõelnud, et kui keegi annaks valida, et kas sul sureb laps kohe peale sündimist või siis kui ta on 15 aastat vana, mis valiku sa siis teeks?
Ise olen mõelnud, et valiks pigem selle, et kohe sureb sest siis ei pea nägema tema arengut ja elurõõmu ja ootusi. Ühesõnaga sa ei tea mis temast oleks saanud ja kelleks ta oleks tahtnud saada....
ja lisax veet et kui ta juba 15 vms.. siis sa ju näed tema siloomu ja tunned teda.. tal on sõpru kellel olex valus vms.. koolikaaslased jne jne jne...
aga synnitusel sina miis.. vanemad..
jäävad ära paljud inimesed kes olex 15 aasta pärast veel haiget saanud vms...
Mina arvan, et ei ole vahet, kas 15 sekundit või siis 15 aastat, lapse kaotus oleks nii või teisiti raskeim asi elus, mida üks lapsevanem võiks läbi elada...
Nii või naapidi on oma last elus raske kaotada. Kas siis pärast sünnitust või hiljem...ikkagi on kohutavalt valus. Loodus on ikka nii seadnud ja nii
ka loomupärasem, et lapsed ikka oma vanemad matavad kunagi, mitte vanemad oma lapsi. Aga paraku ei toimi see tihtipeale
Ray aga üldjuhul siiski ei saada 16.a. teist last....
Tsitaat:
Algne postitaja: penelope
Ray aga üldjuhul siiski ei saada 16.a. teist last....
Ise sai nagu korra liiklusavarii läbitehtud ja päev koomas oldud. Peale seda on küll ikke eluisu meeletu. Võtan igast päevast kõik. Surra sooviks siis
kui olen nii sant et teised peavad minu eest hoolitsema jne.
Loodan et selleks sandiks niipea ei saa.
Ela kaua aga sure noorelt !
mina tegelikult vihkan vananemist..krt mul on enamvähem 1/4 elust läbi juba 
Normaalne oleks surra soojal suveõhtul võrkkiiges lesides. Endal oleks ilus minna ja teistel oleks pehme maaga hea auku kaevata.
Ja see võiks juhtuda hetk enne seniilseks muutumist.
Tiinaga täitsa nõus. Normaalset vanust suremiseks nagu polegi ju.
Ise eelistaksin küll kaduda kunagi nii, et poleks teiste inimeste toetada ja kantseldada. Kõikse parem vast äkksurm, ei valusid ega piinu.
Normaalne Surm
Päeval, enne teele asumist ostan poest pudeli head konjakit, purgi marineeritud angerjat ja kolm punast roosi, istun autosse ja sõidan surnuaiale,
kus asetan yhe roosi ema, teise isa hauale... edasi viib tee mind linnast välja...mööda käänulist metsateed väikese metsamajakeseni, kus suviti ikka
puhkust veedetud on...pargin auto värava taha, viin asjad tuppa ja joon klaasi vett. seejärel lähen õue, roogin puhtaks raja puukuuri juurde, saunani
ja igaks juhuks ka autotee. teen tule kaminasse ja panen ka sauna kytte...istun kamina ees ja sirvin vanu fotoalbumeid, mis kodust kaasa olen võtnud,
joon klaasi konjakit. seejärel suundun sauna, võtan mehise leili, vihtlen ennast kadakavihaga ja joon klaasi head kylma Saku Heledat ja hammustan
angerjat peale. peale sauna lähen tuppa tagasi, kus kirjutan kirja oma juba täiskasvanud lastele, andes neile kirjas mõista, et kõik asjaajamised on
aetud, matused korraldatud, hauaplats ja kivigi olemas, testament on sahtlis ja lõpetuseks kirjutan, kui väga ma neid armastan. kiri valmis, toon
autost oma pulmaülikonna, panen selga, kinnitan rinda kolmanda punase roosi, mis surnuaiast yle jäi ja vaatan enda ymber ringi...kustutan toast tuled
ja istun kamina ette kiiktooli...jään mõtiskledes ja möödunud elu meenutades yksisilmi kaminas põlevaid halge põrnitsema...ja yhel hetkel lihtsalt
panen silmad kinni ja suren ära...
ja katsugu keegi veel mulle öelda, et ma elan üks päev korraga :P
Jb päris asjalik
nii võid korraldad chickiga kohtingu mitte surma
kuid jahh surm tuleb kui tal aeg on..ta ei vaata vanust ega midagi..olen maha
matnud 15 aastaselt klassiõe..ja nüüd 14 aastase kooliõe...kus on õiglus? elan niikaua kui elan..kuid miski elavsurnu kas vanadusest või õnnetuse
tagajärjel olla ei tahax...elame nääme..vaatab mis tuleb...ennustama ei hakka!!!!
Ei ole sellist asja nagu normaalset vanust suremiseks....Võib ju siin loota, et sured enne, kui ei suuda enam enda eest hoolitseda. Aga see ei lähe
nii. Kunagi tahtsin minagi surra 50 aastaselt.
Olen näinud 65 aastast, kes suri nälga mitmekümnete inimeste ümbritsetuna...sest ta oli Alzheimeri tõve tõttu unustanud, kuidas neelata.
Olen näinud 4 aastast, kes uppus, kuna rumalad inimesed ei julenud tiiki teda päästma minna...täiskasvanud inimesed!!
Ei taha sellele mõelda, mida ma veel näinud olen....lihtsalt see kõik on teinud selgeks, et me võime ju tegelikult unistada aga see ei lähe nii. Kui
just mitte enesetappu sooritada. Kuid surm ei ole kunagi normaalne...väärikas...
Aga teil on õigus unistada...loodetavasti need täituvad.
Tehke või tina, aga ei mõtle veel surmast. Küll ta tuleb. Kaks asja pidid maailmas kindlad olema, maksud ja surm.
Tsitaat:Tuleb, tuleb, ei ta tulemata jää!
Algne postitaja: Tom25
Tehke või tina, aga ei mõtle veel surmast. Küll ta tuleb. Kaks asja pidid maailmas kindlad olema, maksud ja surm.
Olen korra käinud seal " teisel pool " või õigem oleks öelda, et olin minemas, aga tagasi toodi. Midagi koledat või hirmsat küll ei tundnud, ma ei
teadvustanudki omale sel momendil, et surm silme ees, alles hiljem sain teada, mis tegelikult toimus... Aga mis ma tundsin: nii hea oli ja kerge...
soe ja pehme ja kuulsin kellukeste tilinat... ei tahtnud tagasi tulla, aga toodi. Mu silmad olid lahti, aga ma ei näinud mitte midagi, kusjuures ei
olnud mingit valgust vms... Mis siis toimus? Mul oli sisemine verejooks ja kaotasin 3 l verd. Asi lõppes opilaual ja intensiivis, tehti vereülekanne
ja ma paranesin.Ja nüüd elan edasi, on ainult mälestus jäänud, enam valusalt üle ei ela, sellest ka juba 3 a möödas.
Kuigi nüüd ma tean, et suremine ei ole valus, vaid vastupidi, ei saa ma siiski öelda, et ma surma ei kardaks. Kõige hullem hirm on siis, kui olen
üksi... Surm ei hoiata ju ette, millal mulle järgi tuleb, see ikka ootamatu... aga mul väike laps ja ise noor, tahaks ikka oma elus ka midagi korda
saata- vähemalt niipaljugi, et lapse üles kasvatan ja oma elu peale aitan...
Mul oli sama asi, mis Saskial aga selle vahega, et asi toimus sel kevadel ... ma kah ei tahtnud tagasi tulla, sest jube valus oli ... ei tehtud
tuimestust, kui nõelte ja nugadega kallale läksid, sest keegi ei saanud aru, milles asi on.
Ja kus siis torkisid ... kui lõpuks valu pärast ära minestasin ... ja verekaotuse ... siis oli hea küll ... väga vihasena tulin tagasi.
see eluline,aga kurb teema,,jätan vahele
Olin juures, kui mu hea tuttav "läks"... Hoidsin ta kätt...
See on kummaline tunne - vaadata kedagi, kes mõniaeg tagasi rääkis sinuga, kelle soojust tundsid, ... teadmisega, et rohkem ei saa enam kunagi nii
olema ...
Surm on tegelikult nii tavaline ja igapäevane ja loomulik...samas on ta jälle mõistatuslik, tekitab hirmu.
Miks lähedase inimese surm paneb alles mõistma, mida tegelikult see inimene sulle tähenda...
Kole palju surma on mu elus olnud
Sorry, tulid niisugused imelikud mõtted hetkel.
nüüdsex olen ilma jäänud ka 15 aastasest koolivennast...ok loomulik surm väi üliraske õnnetus..teha ple midagi..kuid et 15 aastane poisiklutt võtab
endalt elu..müstika!
uhh elu on elamisex!!!!
Tsitaat:
Algne postitaja: saskia
Olen korra käinud seal " teisel pool " või õigem oleks öelda, et olin minemas, aga tagasi toodi. Midagi koledat või hirmsat küll ei tundnud, ma ei teadvustanudki omale sel momendil, et surm silme ees, alles hiljem sain teada, mis tegelikult toimus... Aga mis ma tundsin: nii hea oli ja kerge... soe ja pehme ja kuulsin kellukeste tilinat... ei tahtnud tagasi tulla, aga toodi. Mu silmad olid lahti, aga ma ei näinud mitte midagi, kusjuures ei olnud mingit valgust vms... Mis siis toimus? Mul oli sisemine verejooks ja kaotasin 3 l verd. Asi lõppes opilaual ja intensiivis, tehti vereülekanne ja ma paranesin.Ja nüüd elan edasi, on ainult mälestus jäänud, enam valusalt üle ei ela, sellest ka juba 3 a möödas.
Kuigi nüüd ma tean, et suremine ei ole valus, vaid vastupidi, ei saa ma siiski öelda, et ma surma ei kardaks. Kõige hullem hirm on siis, kui olen üksi... Surm ei hoiata ju ette, millal mulle järgi tuleb, see ikka ootamatu... aga mul väike laps ja ise noor, tahaks ikka oma elus ka midagi korda saata- vähemalt niipaljugi, et lapse üles kasvatan ja oma elu peale aitan...![]()
Normaalne surmaaeg? hmm...ei tea, siin on aga sinu saatus:
http://www.deathclock.com/
Sellist normaalset vanust nagu ei olegi, iga inimene sureb siis, kui selleks on aeg.
Õige aeg suremiseks on siis, kui inimese elukvaliteet on olematu. Minu puhul muudavad selle olematuks nägemisekaotus, täielik halvatus ning seniilsus.
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Mida arvate, kui vanalt on inimese puhul surm normaalseks lõpuks?
Kui vanalt oleks "normaalne" surra?
Mina leian ,et ega see vanus nüüd küll nii oluline pole.
Köik oleneb olukorrast.Kui oled vähis siis surm oleks ju lahendus piinadele ja teiste elu muutustele (lähedaste).Kui ma oleks vähis siis ma ei tahaks
enam elada ja mul oleks önn kui suren 22 mitte 60 -lähtudes faktist et ma piinlen valudes ja muus juras mitu kümmend aastat.
Normaalne on surra siis kui siin ilmas enam midagi kasulikku teha ei oska, kasulikku enda või teiste jaoks ei oma tähtsust.
Ma arvan, et 30 on piirvanus. Kauem pole tarvis.
Katsu siis sõna pidada
Ju aeg näitab, kas "pean sõna" või mitte. Mul veel mõned aastad jäänud selle lootusetu vanuseni, eks ma omas suunas arenen ja võib-olla tõekspidamised muutuvad kunagi.
Hea oleks surra siis kui rahu südames ja lapselapsed olemas, kui siis rohkem antakse on ju väga tore
Kõigi inimlike masohistlike enesepiinamiste ülempiiriks ongi, kui hakata surma ootama
Tsitaat:
Algne postitaja: cc
Ma arvan, et 30 on piirvanus. Kauem pole tarvis.
kassil on vist üheksa elu.
Seda parem.
Sugulased ei jõuagi nii minu surma ära oodata. 
Tsitaat:
Algne postitaja: cc
Ma arvan, et 30 on piirvanus. Kauem pole tarvis.
,mul sinu üle heameel
Raske päev (nädal/aasta), off?
Aga teemasse, et mulle väga meeldis ariita jutt eespool, väga värskendav ja kirjutan kahe käega alla.
Sajand.
Oman seal poolsuse kogemust ja uskuge ma ei tahtnud tagsi tulla.
Ootan aega milala saan sinna tagais minna ausalt ja õigusega.
Olin lahkunud siit seal aga ei ole keegi üksi nii tuldi ka mulle vastu peatati ja näidati milleks ma elu olen ise valinud ja mis on mu ülesanne.
Pean selle täitma sest teist korda ma karmat maksta ei taha. See elu on kohutav kuid mitte hale ega hall.
Tsitaat:
Algne postitaja: Leni
Raske päev (nädal/aasta), off?
Surm tuleb kahjuks siis kui on kell helistatud, st, et "Ülesanne on täidetud!"
Ülesande täitmine võib kesta ka sada aastat!
Elada tuleks täpselt nii kaua, kuni end lennukis täis ei kuse
(lendurite rahvatarkus)
Tegelikult aga senikuni inimene veel omal jalal asju toimetada suudab ja teistest ei sõltu,, kellel algab see sõltumine sajaselt, kellel
kahekümneselt....
Elu ongi vast senikaua midagi väärt, kuni selle hammasrataste vahele ei jääda...
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Mina arvan nii, et surra oleks aeg siis, kui enam enese eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Niikaua, kuni peamiste eluks vajalike toimingutega hakkama saab, võiks ju elada.
Kui liigesed terved, siis võiks ringi tatsata seniks kuni neid jätkub. Mis vanuses liigesed mind veel kannavad ma kahjuks öelda ei oska. Ennustamine on aga tänamatu tegevus.
No minu vanavanaisa sündis 1887 ja suri 1993, nii et pani rahuga 106 aastat täis
Ja kusjuures suurt hoolitsemist ei olnudki - veel 100 aastaselt põrutas kepi najal mööda küla ringi, nii et vuhises.
Eks päris lõpus muidugi oli veidi raskem...aga üldiselt oli ikka vinge vana küll.
Nii et ei mina oska öelda, mis see õige aeg minna on...