
Kui tihti olete soovinud enda surma?
Kas te olete kunagi proovinud teha enesetappu?
Tsitaat:
MIs ei tapa teeb tugevaks aga vahel soovin et tapab....
enda surma
ysna tihti olen soovind
proovind end tappa
1 kord j2i natukene puudu
haruharva soovin enda surma. tappa pole ennast kunagi proovinud. ma leian ikkagi, et mis ei tapa, teeb tugevamaks.. füüsiliselt või vaimselt....
enda surma pole küll soovinud...ma enamasti positiivse ellusuhtumisega
ükskord pimedal ajal autoga sõites mõtlesin küll, et ei tea mis juhtuks kui keeraks paremale ja sõidaks kraavi
a mõtteks see tookord jäigi...
aga viimasel ajal olen päris mitut tuttavat pidanud ümber veenma, et enesetapp ei ole kõikse parem lahendus...siiamaani õnneks kõik elavad...
Olles ateist ei leia, et elu midagi nii väga erilist oleks. Ennast tappa ei ole kunagi proovinud, kuna tean, et kui proovin siis ka teen - järelikult
ei kirjutaks siin.
Liiga depressiivne teema, et seda võõrastega jagada.
Enesetapul on üks hea omadus. Seda võib alati edasi lükata. Alati on olemas võimalus teha seda mitte täna, vaid homme.
Ausalt öeldes on mul hea meel, et see väljapääs hädakorral olemas on. Teadmine, et homme saab ka, välistab vajaduse seda täna teha.
Proovisin...ei saanud hakkama...
mis meetmeid kasutades te olete proovinud siis ennast tappa?
Mul oli väga lihtne meetod, et joon end täis ja hüppan viiendalt alla...aga kui täis jäin oli algne kavatsus ununenud...
Siis mõtlesin ära külmuda...ei külmunud...
Sõin kõik ämma unerohutablettid ära...poolteist päeva olin poolkoomas...sellega piirdubki kõik
Ma kunagi soovisin, et ma poleks sündinud.
Tsitaat:
Algne postitaja: pizzaman
mis meetmeid kasutades te olete proovinud siis ennast tappa?
Ei ole proovinud, ei kavatse ka aga unes nägin seda üksöösel küll miskipärast...
olen ise ka soovinud suleda silmad ja mitte kunagi neid tahtnud avada...enesetapuni pole veel jõudnud....
olen uinunud kunagi nii,et soov oli mitte ärgata
...kätt pole aga oma elule kunagi veel ise külge tahtnud panna
Olen kord proovinud aga julgusest jäi puudu.
Ei ole proovinud ja ei hakka ka kunagi proovima - isegi mõelnud ei ole, et ma seda teha kavatseks. Elus ju nii palju huvitavat.
Filosoofilisest aspektist on enesetapp minu arvates lihtsalt arguse ja allaandmise väljendus.
Seda foorumit vaadates on proovijate ja soovijate hulk protsentuaalselt ikka väga suur - mis teil häda on, et sellised mõtted peas? Mida huvitav
loodetakse enesetapuga saavutada? Tähelepanu?
Tsitaat:
Algne postitaja: margus
Mida huvitav loodetakse enesetapuga saavutada? Tähelepanu?
inimene, kes tõsiselt plaanib enda surma ei arutaks seda avalikult. mõtteid võib ju igasuguseid olla.
ise olen mitmeid kordi oma surma soovinud, õnneks pole nii kaugele jõudnud, et ise midagi korda saata. ja arvan, et see oli lihtsalt selline aeg kus
kõik üle pea kokku lõi ja tundsin, et enam ei jaksa. õnneks sain sellest tundest ühe hea sõbra abiga üle.
See valu võib olla ka hingeline, mis võib tihti olla füüsilisest palju hullem. Olen põrandal kägaras olnud, sest hing valutas nii, et ma ei suutnud
jalgu alla võtta ja isegi mitte appi karjuda. Ja seda mitte minut-kaks, vaid pool päeva... Sellistel hetkedel olen püüdnud teha kõik, mis pähe tuleb,
et enam eales sellist valu mitte tunda. Tunnistan, et olen arg ja valukartlik. Kusjuures kõige jubedam on taas reaalsusesse naasmine
avastusega, et sa ikka veel elad...
Aga õnneks mis ei tapa, teeb tugevaks (/me loodab varsti saada surematu-Kashtshei naisversiooniks
)!
margus, ma arvan et siinses foorumis ehk inimesed on avatumad ja julgevad ka ebameeldivatel teemadel avameelselt rääkida. Eestlased on paraku
suitsiidlike kalduvustega...
Offtopic
Täna hommikul tööle tulles sattusin nn musta jää tõttu õnnelikku õnnetusse. Õnneks ei olnud tol hetkel ühtegi teist autot mu läheduses, kui mu
kaunitar hakkas sõna otseses mõttes teel keerlema (kiirus ca 70 km/h), jäädes lõpuks tagumikuga sõidusuunda ning sekund hiljem kihutas minust terve
armaada autosid mööda... Ja kogu selle keerlemise aja oli mul ainult üks mõte - "ma loodan, et see väga valus ei ole"
Ei miskit
surmahirmu 
Mõtted liiguvad igasugused, aga selliseid pole juba ammu läbi käinud.
surma pole soovinud ja enesetappu ei teeks.. pole ka mõelnud
no kes meist pole enesetapule mõelnud? aga selle kinnitamine, et ollakse valmis enesetapuks, on juba piisav julgustükk, mida pole vaja tõestama
hakata.
mis puutub tsitaati (mis ei tapa ... ... aga vahel soovin et tapab), siis ei loe mina sealt kusagilt välja vihjet enesetapule. oma surma soovimine ja
enesetapp küll ei välista teineteist, aga kindlasti pole need üks ja sama.
Tsitaat:
Algne postitaja: norija
Enesetapul on üks hea omadus. Seda võib alati edasi lükata. Alati on olemas võimalus teha seda mitte täna, vaid homme.
Ausalt öeldes on mul hea meel, et see väljapääs hädakorral olemas on. Teadmine, et homme saab ka, välistab vajaduse seda täna teha.
Kusjuures see on müüt, et kes räägib see ei tee.
Tavaliselt siis on põhjust midagi ette võtta kui enesetapjal on olemas plaan- kus teha, kuidas teha ja millal.....
Ise lapsena viha hoos mõtlesin neid lapselikke surma mõtteid, et tapan ära enda, vot siis on emal kahju, et ta mul seda/ toda teha käskis. Reaalset
isu pole kunagi olnud, ma tõesti armastan elu. Südamest ja täiega.
Tsitaat:
Algne postitaja: Iceprincessa
Kusjuures see on müüt, et kes räägib see ei tee.
Tavaliselt siis on põhjust midagi ette võtta kui enesetapjal on olemas plaan- kus teha, kuidas teha ja millal.....
Ise lapsena viha hoos mõtlesin neid lapselikke surma mõtteid, et tapan ära enda, vot siis on emal kahju, et ta mul seda/ toda teha käskis. Reaalset isu pole kunagi olnud, ma tõesti armastan elu. Südamest ja täiega.
Kunagi soovisin seda iga päev.. Pidasin plaane ka ,aga õnneks katsetusteni ei jõudnud...Nyyd mõtlen kyll ,et loll olin.... Nyyd olen kindel ,et ei
teeks seda iialgi 
minulgi on olnud väga tõsine soov enesetappu teha. isal oli kunagi kodus relv...ei tea siiani mis mind tookord takistas 
njaa. aastat paar tagasi oli mul kohutav depressioon peal ja ma ei saanud-tahtnud sellest kellegagi rääkida. Pidevalt kohe hommikul ärgates esimene
mõte oli et tahan ennast ära tappa, päev otsa vasardas see peas ja niimoodi pikka aega. Ainult omaste peale mõtlemine takistas mind. Õnneks rohud
aitasid ja nüüd ei näe enam asju nii mustades värvides.
Kummaline on see et kui oled depressioonis siis sulle mõjuvad ka teiste inimeste ja muu maailma mured hoopis rõhuvamalt ja see veel võimendab
depresiooni.
Depressioon ON haigus ja kui kellegil see on siis kindlasti peaks pöörduma arsti poole. 
Ei ole mõelnud, sest elu on selleks liialt kallis, et kergekäeliselt oma eluküünal kustutada. Ei saa aru ka nendest inimestest, kes on sellise väga rumala teoga hakkama saanud. Ühelt poolt nõuab see ju suurt julgust (et see tegu toime panna) aga teiseltpoolt on see nagu argus (soov lõpetada raske elu), põgeneda eluraskuste ees, mis tegelikult ju ongi ületamiseks.
Teine kord on soov seda teha. Hoiab tagasi see et selle käes kannatavad pärast meie omad sõbrad ja perekond...
olen enesetapu peale mõelnud. et kui võtaks tablette. või hüppaks kuslilt kõrgelt, kasvõi sillalt-alla.
aga see tundub mõttetu. isegi siis kui olen depresssioonis, tean et varsti see lõppeb ja tuleb ka helgem moment ning püüan selle ära oodata.
ja veel- kes teab, inimese elu on täis ootamatusi- võib olla suren homme nii kui nii mingi õnnetuse läbi. ja kunagi suren ma kindlasi
- on
siis selleks vaja tulevale rongile vastu joosta 
Mina küll enda surma ei taha! Enesetappu ma ka ei tee!
...kurb teema..proovisin
Ja mis tunded valitsevad nüüd Sinu peas, tänad õnne, et vahele segati ? Või leiad, et oli tõesti Sinu aeg tulnud ja Sul pole enam midagi sellele maailmale anda ?
..kindlasti oleneb suhtumine enesetappu kultuurilisest taustast. Kunagi Jaapanis oli see elu loomulik osa. Piisas sellest, et samurail tekkis mõte
"ma ei suuda selle häbiga elada" ja oligi ühiskondlik nõusolek enesetapu sooritamiseks..
Jaapanlasena ma oleks lugematuid kordi seppuku sooritanud, kuid olen siiski valgeks inimeseks sündinud ja kasvanud..
aga mõnikord tundub, et Jaapanis oldi humaansem.. on elamusi, mida on kergem matta mulda kui enda sisse..
enda surma olen kll VÄGa harva soovinud. Ja enesetappu pole kordagi üritand. Usun et ei ürita ka 
ma olengi surnud....
Surnud oled siis kui sinust ei sõltu midagi peale tühiste olme asjade, vot nii...... 
olen juba teispoolsuses ühekorra käinud sa ei tunne mitte midagi ei tea midagi ja kõik on must.. või oli ka midagi seda ma lihtsalt ei mäleta kui
ülesse ärkad ja kõik hästi on siis õnnetuse päevast ei mäleta sa mitte midagi ja sealt tagasi veel oma paar aastat lihtsalt ei tea mida sa teinud oled
jne... enesetappu ei taha ei soovita suht labane olen juba ühe päästnud sellest enekast... põhiliselt juhtub see kui naine jätab mehe maha või mees
jätab naise maha..
armastan elu maniakaalselt.
enesetapp pole mingi lahendus ja on k6ige luuserikum asi. M6tle ise, sa pead j2rgmises elus t2pselt sama koha pealt seda kammajjaad ja elu 6ppimist,
kogemuste omandamist, j2tkama, kui seekord minema jooksed! kui seekord oleks kauemaks j22nd , oleks ehk oma kogemuse ja 6ppetunni korralikult selgeks
6ppind nii et j2rgmises elus selle teema hoopis unustada sv6inuks. ja j2rgmisele tasemele j6udnuks...
k6ige masendavamad tosserid on need kes seda teistele k2ttemaksuks ja eputamiseks teevad... a la, siis alles saate aru, mis te mulle teind olite...
paar korda päevas on ikka tunne, et oleks võinud ikkagi hakkama saada.
kuna mind nüüd ikka veel ravitakse siis see vist läheb kunagi üle, samas kindel pole, paar aastat tagasi raviti ka aga ega ma siis ka terveks
saand/jäänd
Soovinud olen seda oi-oi kui mitu korda aga aukartus elu ees on jäänud suuremaks.
Proovinud ma seda ka ei ole ,sest kardan ju surma,mõelnud ikka olen,et mismoodi ja kuidas,kas köis või tabletid aga ei-ei jääb ära.
Pealegi enesetapp pole lahendus ja kunagi enesetappu teinud inimesed maeti kirikuaiast välja,sest see oli patt ja on praegugi vahega selles,et
ühiskond on sallivam.
Suitsiid on alaline lahendus ajutisele probleemile.
mõne teise lööks mõnikord hea meelega maha aga enda kallale küll ei lähe ega ple vist mõlnudki nii, vähemalt ei mäleta, et oleks
Kui tihti olete soovinud enda surma?
...aastaid tagasi muule ma ei mõelnudki...
Kas te olete kunagi proovinud teha enesetappu?
...seegi ära proovitud aga ei ole olnud piisavalt tugev, et lõpuni viia...
...aga nüüd on elu muutunud ja ma tahan elada...
...nüüd naudin igat sekundit, minutit, tundi, päeva, kuud ja aastat... 
Huvitav?Lugesin läbi kõigi kirjad.Ja kuna olen neid enesetapjaid kohanud (Töö sääne)Huvitav mis kasu te sellest saate?Ainult valu oma ema
südametesse.Kas tõesti teist moodust ei ole,et ennast nähtavaks teha.Ja kui oled endas nii kindel et lähed tegudeni siis tee üks kord ja
lõplikult.Mooduseid tuhat ja üks.Aga enne mõtle kes jääb millest ilma.Sind pisut leinatakse ja kõik elu aga pakub nii palju õnnelike hetki et see
kuramuse valu hinges ära taluda pole sellega võrreldav.
Võid ju nüüd arvata,et ei tea ma hinge valust midagi valust eneses millel ei aita ükski analgeetikum ega ka välja karjumine.Tean Sõber tean oh kuidas
tean.Aga ELU ON IMELINE ELAMUS.mÕTLE SELLE ÜLE ENNE KUI TEGUTSED.
Selle peale ma lisaks ainult, et sa ei tea, mis elu teised elavad. Igaüks on indiviid oma eluga, oma mõtetega, oma läbielamistega ja oma
närvikavaga.
See, et sina lahendust näed, ei tähenda sugugi, et teine seda näeb või teisel seda on!
Enesetapp on nõrkadele!
Nõrkadele.. ja ainult nõrkadele? Njah.. julgen kahelda, sellele rajale on astunud paljud kelle kohta ei saa nõrk öelda. Esimene kes meenub oleks
Kleopatra.
Ise pole üritanud, pole põhjust olnud.
Mitte korda ka pole eluisu ära länud ja ega ma nendest inimestest eriti aru ka miks ennast tappa tahetakse?
Elu on ju ilus
Pole küll kordagi mõelnud ennast tappa, kuid kunagi ammu oli selline juhus, et Peterburis viibides sai ronitud ka Iisaku kiriku torni, vot ja seal
üleval oli hirmus tahtmine üle selle barjäri astuda, nagu mingi imelik tõmme kohe..ütlesin siis sõbrannale, et ta mind kinni hoiaks, muidu astun
üle...
ei tea kas maa külgetõmbejõud oli nii suur või...
vot selline imelik häda on mul ka, kui kuskil kõrgel olen tahan alla ja kõige otsemat teed mööda, purjusena hoitakse mind rõdudest ja muudest eemale,
ma ei tea ise ka miks tundub nagu nii lähedal et hops ja all
Minul on olnud põhjust soovida enese surma, olen mõelnud teema üle väga põhjalikult. Praegu ütlen, et ma ei karda surma, aga ise enda külge käe
panemises ei näe absoluutselt mingit mõtet. Mõtetuid riske ma ka ei võta, kui võimalik jään punase fooritule taga pidama ning väldin öiseid
jalutuskäike Tallinna vanalinnas.
Enesetapp tuleb tegemata jäta iseenda pärast. Kui inimene mõtleb enesetapust, on tema enesehinnang paigast ära, ta tahab olla keegi kes ta ei ole või
tal on eesmärgid mille poole ta ei viitsi püüelda. Enesetapu soov näitab, et elus on veel õpitavat. Elu on siin maailmas vaja ainult omanikule endale
ja ühtlasi on tema kõige-kõige väärtusilikum asi. Väärtuslikum kui puudeta keha, võlgade puudumine või kellegi armastus. Elu ei ole niisama minema
visata nagu tühi piimapakk.
Kui elus on midagi mis ei lähe nii nagu sina tahad, siis õppida oma elu teisiti elama või õppida üle olema enda saatusest. Karma seadus ütleb, et
enese tapmisega probleemide eest pakku ei pääse.
Mina hakkasin surmale mõtlema siis, kui mu kallim sai autoõnnetusel surma. Sel hetkel tundus mulle, et mu elu ei ole kellelegi tarvis. Temast on ikka
veel kahju, aga ma olen sellega leppinud ja võin öelda, et elan õnnelikku elu. Kindlasti on mu elu õnnelikum kui neil, kes arvavad, et enesetapp on
mingi lahendus. Neil ei ole tarvis tablette süüa ega poomise üksikasjadesse süveneda, vaid õppida seda, kuidas oma elu elada.
Ma muideks tean kuidas ennast tappa nii, et ma selle maailma kõige intiimsema tegevuse juures kellelegi vahele ei jääks ja kui jääkski, siis kiirabi
enam aidata ei suudaks. Inimesed, kes oma enesetappe teisiti korraldavad, pole õiget suremissoovi veel tundnud.
Muidugi ei tea ma kuidas teised elavad ja kuidas.Kuid rohkem kui see kas oled teinud või soovinud eneselt elu võta paneb mind mõtlema kuidas on meil
kas või siin oli jatel seda võimalik ära hoida.See tähendab.Olla seal kus sind kõige vähem oodatakse aga kõige rohkem vajatakse.
Kuidas olla seal?Kuidas aidata.Ausalt see on minule isiklikult kõige suurem pro.Sest oleme me(Ka mina) ju ise need kes viivad inimesed selleni,et
.....




So much to live for, so much to die for...
enesetapp?
noo way.
see pleks mingi lahendus.
sa elad edasi oma probleemidega.
aga kuskil mujal.
Enda surma ärge küll soovige ja eriti veel seda ise teha:s..see ei ole ju tglt üldse hea, vaadake kõige halva häid külgi
ja võtke elust
kõik hea
ja olge lissalt lõbusad=D
on olnud hetki, kus on tunne, et enam ei taha, ei jaksa ja parem oleks mitte olla, mitte enam ärgata...aga tappa ennast pole kunagi proovinud. üritan
ikka mõelda nii, et peale vihma tuleb päike ja mis ei tapa, teeb tugevamaks...Kui Sa oled jõudnud nii kaugele, et ei suuda teha enam ainsatki sammu,
oled ära käinud ainult poole teest, milleks Sa võimeline oled. (Grööni vanasõna)
Miks ei tohi enese surma soovida? Mina küll soovin. Vähemalt bullet on siis sigarõõmus. 
Sa eksid eerik2. Kaotuse üle ei olda rõõmsad.
Sina kui lähedase kaotanu ei tohiks üldse sääraste asjade üle irvitada. Pisut veider.
Vaat kus nüüd tuli silmakirjalik sitapea välja! 