
Kui sa oled vihane,
siis mille järgi on seda kõige enam aru saada?
sõnadest ja pilgust muidugi
aga veel?
panin just ennem tähele et kui istun autos siis hea tuju korral on põlved suunatud juhi poole, aga kui on marukuri tuju siis ukse poole
siis räägin ainult, kui muud võimalust ei ole. Seega ei vala oma viha välja (reeglina) vaid närin vaikselt läbi
kindlalt mõni nõu saab oma lõpu või siis silmnägu kannatada....oleneb situatsioonist.
olen lihtsalt vait
ja puhisen omaette...
suu on mossis ja vihaselt pruntis.
vihane
siis ei taha kedagi näha, kellegiga suhelda ega midagi
ja kõige vähem peaks mind siis torkima mingite lollide küsimuste või värkidega
Kui ma olen vihane siis ma yldiselt v2ldin inimestele otsavaatamist... olen vait ja vastan kysimustele rohkem n2oilme kui s6nadega. Kui aga mingil p6hjusel pean j22ma ylimalt viisakaks... siis kasutan sellist ylimalt sarkastilist naeratust.
Räägin oma viha põhjuse välja, ükskõik kas siis omaette iseendaga või kellegile kes soovib kuulata, ja rahunen maha. Päriselt paukunud olengi vaid
väga harvadel kordadel. Aga rahulahendus on peale pauku ka kohe varnast võtta.
Nujah, käed kipuvad ka veidiks rinnale ristuma. Ring läeb kinni ...
vihasena ikka prauhti kõik endast välja, kuigi ega see õige pole. kui endasse jätta käärima, siis võib hiljem veel hullem olla. aga sellist mind
ainult vähesed näinud, teistega püüan ikka emotsioone vaos hoida, siis viha lahtub ja peale rääkimist ei olegi kõik mustades värvides.
aga ega ma
mingi kuri nõid ka ole, eks kõigil on omad viletsamad päevad.
Ma olen vait kui sukk, ytlen ainult siis midagi väga kylmalt, kui töesti pean vastama. Silmad on kylmad ja muidu kah yksköikne..
Olen vait, puhisen-möhisen enda ette, ükskõikne-mossis nägu ees. Ja pärast paari minutit laon kõik lagedale 
Viimasel ajal on vihale lihtne lahendus olnud - leian kellegi, kes mind kuulab. Tegelikult eelistaks ikka vihapõhjustajaga otse asjad selgeks rääkida, kuid alati ei ole see võimalik. Vihane mina siis näeb välja üsna naljakas, kui teisi uskuda. Siis ma ikka paugun ja mürtsun ja elan end välja. Kuid on ka olukordi, kus olen mossis, ei räägi kellegagi, praen ise ja lasen ka teisi praadida. Vastik nii endale kui teistele, kuid samas inimlike nõrkustega, nagu me kõik.
Enamasti olen siis lissalt vait. Pole tuju r22kida. V6i kui kysitaxegi midagi, sis vaid mokaotsast vastan midagi. Sis on kohe aru saada et ega seda
tuju ple mul olla ning ma kuri 
üritan oma halba tuju varjata, kuna selle põhjustaja ikka olen ise...
Ma olen vait kui sukk ja see ajab inimesed minu peale tuuri
Mu pilk on siis hästi õel ja ma teen nägusid nagu väikene laps
Aga kui ma olen tõsiselt vihane siis lähen ma oma poksikotile külla või kui seda võimalust pole siis valan muudmoodi spordi peale välja...
Ja mulle meeldib vihasena minema joosta, mitte kõndada vaid just nimelt joosta.
yritan vait olla ja natuke yxi olla,et maha rahuneda ja ,et ei ytlex kellelegi midagi,mida pärast olex vaja kahetseda
tavaliselt lööb silmadest tuld välja... ise võin paista rahulik ,aga silmad löövad sädemeid...
aga tavaliselt ,kui ma yldse vihaseks saan, tõusen ma varbaotstele....
vihane mina on tõrjuva hoiakuga ja pixepilguga
Natuke vihane, siis turtsun päris kuuldavalt.
Kui väga vihane, siis jään vait ja üritan minema minna. Ma ei taha pahasti öelda inimestele.
Polegi ammu karjunud ..
vaikimine ja rabelemine - vahest suures vihahoos teen kodus suurpuhastust
ja no eks näost ole kah näha kui muidu nägu laia naeru täis siis aga päris külm hoiak...
Õudne ja jube, ning hammustab ärritajat või parema puudumisel esimest ettejuhtujat.
Ei räägi midagi, ignoreerin kõike ja kõiki ning torisen omaette (nii vaikselt, et seda ei saa rääkimisekski nimetada)
Ei näita viha kunagi välja, milleks...haun vaikselt omaette kättemaksu kui keegi mulle midagi niisugust teinud mis mind tõesti vihaseks ajab.
ei vihasta tihti ja kui see juhtub siis välja ei näita, mõtlen tasumise plaani valmis ja viin detailselt lõpuni....
lään kiireltpördesse,eriti kui tegu on nõmetsemise või juhmusega.siis karjun ja räuskan.kohe välja ja kohe rahunen ka.pärast jälle päike paistab,endasse jätan vähe.kui mõni aga ikka väga pinda käib siis ignoreerin.lihtsalt pole olemas seda tüüpi enam.
Väga harva vihastan...tav ajavad mind sellised situatsioonid ja juhused ning ütlused, mille peale teised vihastavad hoopis naerma...Aga...kui mind ikka suudetakse korralikult vihale ajada, siis karjun end tühjaks ja kogu hingest, sõnasid valimata...Viha ei pea, kas peale sellist röögatust minu peale viha pidama hakatakse on juba iseasi.
Katsun ka nii harva vihastada kui võimalik, aga kui see juhtuma peaks, siis üldiselt pulbitsen omaette või käin ja kurdan teistele (tööjuures siis,
kodus pole asjal erilist mõtet ju...
)
Viimased korrad kui üldse olen vihastanud, siis üldise lolluse ja ebaõigluse vastu, mis on tööjuures esinenud....ja rohkem tekib viha just
sellepärast, et ise ei saa mittekui midagi teha asjade muutmiseks.....
Püüan siis olla hoopis vait,vähemalt seni kuni suudan.Vihaga kipub minul olema nii,et enne ütlen,siis mõtlen.Aga lendulastud sõnu enam tagasi ei
saa.
mirelles-> mina õnneks saan aru, kui vihastama hakkan ja jalutan enne minema, kui asi eriti hulluks läheb.. just sellepärast, et mitte öelda asju, mida hiljem väga kahtsema peaks..
Mind on üldiselt raske endast välja viia.Aga vahel siiski........eriti töö juures.Ja sealt juba minema ka ei jaluta.
Enamasti püüan asja naljaks keerata, kui vähegi annab. 
Kui ma vihane olen, siis tavaliselt istun omaette ja ei räägi. Võin nii olla mitu tundi täiesti vait. Kuid kui mind ikka väda vihale ajada, siis sõnu
tagasi ei hoia.
Tihti hakkavad vihastades käed ja jalad kah värisema ning nägu õhetama.
Lihtsalt ei viitsi rääkida ja olen omaette- pole selline tülikiskuja tüüp ja püüan enne oma viha maha suruda kui klaarima hakkan
kui olen vihane siis on kolm võimalust. esiteks lihtsalt vaikin ja ei suhtle mitte kellelegagi. teiseks pobisen oma ette nagu väike siil.ja kolmandaks
ma lihtsalt märatsen 
Minu põlved on kogu aeg sirgelt autos, sest mul pole ilmselt nii pikad jalad kui teemaalgatajal.
Kui ma vihane olen, siis ma ilmselt kobrutan ja helendan pimeduses ja ilmselt peegeldub see kuidagi mu näomiimikas, kui just sõnavara juba varem välja
ei anna.
ma ikka nagu tõeline jäär kannatan viimse hetkeni vait kui sukk ja huuled kriipsuna koos...ja siis lömastan võidukalt kõik ettejuhtuvad isikud...10
minutit hiljem ei mäleta ise ka mille peale vihane olin...veider mis 
enamasti mangin vaga lapsikult rikkis telekat.
Vihane mina, tegelikult oleneb ju täiesti, kellega ma olen vihane. Selliseid tempe nagu kaasaga ma oma emale küll ei tee jne.
Aga üldiselt muutun teravaks, liigutused on järsud ja nurgelised, väga vihasena hakkan värisema, aga see on suht ekstreem juba.
Kui vihastun , siis võib juhtuda, et tõstan häält või loobin asju (hoolega kaalutledes, et need terveks jääksid
). See on äkiline äikesetorm, mis
kiiresti üle läheb.
Kui tõeliselt vihane olen, siis jään vait. See nii kähku juba ei möödu 
mingeid tundemärke ei ole, elan lihtsalt ennast välja. ja kui keskkond ei luba väljaelamist, siis ma surun viha maha lihtsalt.
olen sõnatu ja nohisen vaid, pilgud vist pole ka kõige sõbralikumad, igatahes pole leidunud julgeid, kes siis minuga suhelda tahaks
Mulle on see ka näkku kirjutatud, ning samuti vaikin
See vist pärnakate värk, junõu Ariita 
viimasel ajal peale vihapurset lihtsalt olen omaette.

ignoreerimine. mingi aeg. mitte pikalt.
Viis mintsi? Kauem?

Sõltub, kui vihane ma olen. Ärritumise korral tekib silmadesse selline eriline helk, kulmukarvad lähevad turri, hakkan vihaselt puristama ja
krõõksuma, tavaliselt virutan rusikaga kas vastu lauda või seina ning ilmselt lendab ka midagi vastu maad. Siis kostub pool minutit hirmsaid madalaid
röögatusi ning 5 minuti pärast olen maha rahunenud.
Kui mind on hingepõhjani välja vihastatud, siis muutub mu nägu kurjakuulutavaks ning ma lausun midagi sarkastilist iga sõna eriliselt rõhutades.
Seejärel jätkan oma toimetusi ning olen terve päeva pahur. Selle inimesega ma ilmselt lähemate nädalate jooksul sõnagi ei vaheta.
Otseselt ei vihastagi, kui miski on vastukarva siis naeratan rahulikult edasi ja analüüsin kiiresti oma tekkiva viha põhjuseid. Kui põhjused on minus
endas siis teen järeldused mis aitaksid edaspidi targem olla. Kui pinda käib keegi teine siis on veel mõttetum vihastada, sest see segab mõtlemast
kuidas ärritaja kiiresti ja efektiivselt elimineerida.
Rahulikult ja naerul näoga on isegi norijale pasunasse anda lõbusam
Möirgan, urisen...suu vahutab, ila tilgub...paha paha.
Kas loodad kedagi hirmutada?
Minuarust rikud ainult oma närvi...
Ise pööran selja ja jalutan eemale... iseenda peale vihastades sulen korraks silmas... loen mõttes 10-ni...ja siis vaatan, mis edasi saab
Möirgamine, kui seda õigesti teha, ehmatab päris paljud inimesed korralikult ära. Teiseks on see teraapiline - kui ma olen vihasena natuke aega
möiranud, läheb kohe kergemaks. Mõni inimene nutab, teine röögatab ja kolmas naeratab. Igaühele oma. 
Harrastage joogat
Seal on võtteid ,kuidas hingamisega need emotsioonid endast välja puhiseda
Sõltub, kelle v mille peale mia vihane olen, tavaliselt üritan kellegagi rääkides end maha rahustada.. Endasse tavaliselt ei hoia eriti, vahel sõiman
süüdlasel ka näo täis, kuigi seda juhtub üliharva
Pika vihaga ma ei ole, mul läheb see üsna kähku üle
Kui olen vihane, siis näoilmest on väga hästi näha, et olen vihane... Sisetundest ma ei hakka parem rääkima, see on nagu laavakatel 
Loodan,et vihast mind pole keegi näinud ..... ja ei näe ka
Välised vihastumise tundemärgid puuduvad.Nii et pole mõtet kurjaks ajada;igav tüüp!
no kui ikka hari päris punane siis hakkan vaikselt hambaid krigistama
Ise sealjuures seda tähele ei pane.
Olen äkvihaga seda pole võimalik ette ennustada.
rinnaesine läheb lapiliseks ja silmad helgivad vihasähvidest 
No olemasolev pruntis suudega sisisev-susisev kaunitaride seltskond kohe vajab enda keskele üht minusugust jõhkardit!
Minusugused koopaelanikud
väänavad viha tekitajale nuiaga,serviti laudadega või aatomipommiga!
Alluvale ütleme tõtt,nõrgemale teeme ära,tugevama puhul alustame autoriteedi
õõnestamist ... Ja UNUSTADA ei oska me midagi ... veel vähem ANDESTADA!
mina vihastan
vahest ikka täiega
teinekord keeran selja ja jalutan minema
vat see õigel ajal minama jalutamine on väga hea
aga katsu igakord nii tark olla
asju ma enam ei loobi on halbu kogemusi
Kuskandist Sa meil olidki?
Nojah, viimasel ajal pole enam ka inimesi aknast alla loobitud...

Kuna vihastamise põhjused on erinevad, siis reageerin ettearvamatult. Kui aga keegi on mingi erilise sigadusega hakkama saanud, siis lõpetan selle inimesega igasuguse suhtlemise.
vihastada tasub ainult(!) siis,kui oled veendunud,et see impulss viib su tegudeni,mis mõistustmööda vihastumise põhjuse likvideeriksid(ei pea
siinjuures silmas midagi fataalset)
!
Tsitaat:
Algne postitaja: nudol
Olen äkvihaga seda pole võimalik ette ennustada.
No äkkvihaga on tegelt teinekord lihtne hakkama saada, sest hetke pärast võib juhtuda, et vägisi muiet tagasi hoiad
Tõelise viha sündimine on protsess, milline küll 9-kuud ei vaja....