
igal hommikul, kui ma ärkan tunnen, et ma ei suuda sundida end tõusma, miski ei paku enam huvi, millegil ei tundu mõtet...
...ma ei taha enam siin maailmas olla, mida teha...

join the club.
mina ka ei tea, mida teha.
psühhiaatrid ja antidepressandid on läbitud etapp.
Muuda enda elus midagi. Tõsta kasvõi tuba ringi.
Mul oli üksvahe selline periood, et iga nädal vajasin midagi uut ja tõstsin kappe ja muud ümber. Sest kooli ja töö kõrvalt tegelikult muud palju muuta
ei saa.
Kohustused hoiavad ju palju paigas kinni.
Aga käi väljas uute inimestega. Käi kasvõi niisama kuskil kolamas .. üksi!
Tee lollusi. Mina jalutasin eelmine suvi nt paljajalu Kadrioru pargis vihmasajus. Üks väga hea sõber oli kaasas, kes natuke kõõrdi vaatas aga mul oli
lahe
Võta kellegil foorumiinimesel käest kinni ja vea ta jalutama .. lihtsalt niisama!
By the way .. see inimene, kellega sa välja lollusi kavatsed tegema minna, peaks olema sinust palju rõõmsa- ja hullumeelsem
Et välja tuua sinust kõike seda, mis tegelikult sees aga mis väsimuse ja muu pärast kuskile ära kadunud ..
Kayleigh´n tänan headec soovituste eest ja ma olen üritanud seda teha , näiteks eile käisin söpradega väljas, aga see pani mind veel rohkem tundma, et
ma ei taha siin olla

A vat ma ei rääkinud sõpradest!
Mina ei lähe kunagi sõpradega välja, kui must masendus peal. Sest nende jaoks ma pean olema tugev ja naeratama, sest nad harjunud mind nii nägema ja
ma alati olnud neile tugipostiks. Ma ei teagi, mis nad teeksid, kui avastaksid, et tugipost tihtipeale horisontaalses asendis on ja hulle mõtteid haub
ja ei liiguta.
See sõber, kellega ma Kadriorus vihmaga keksimas käisin, oli selleks hetkeks minuga tuttav olnud ca 24h.
Sõpradega seega ei soovita välja minna. Sõprade ringkonnas ju kõigil oma rollid ja neid kergelt ei vaheta. Isegi, kui sina olude sunnil ei suuda oma
osa täita, ei pea ju teised seda tegema!
Seega pead uued sõbrad hankima, uusi olukordi läbi elama ja uut kogema!
Mine kuskile sotstööle või kuskile koerte varjupaika vabatahtlikuks. Kui neid ka ei taha aidata (inimesi - loomi), siis pole midagi parata: egoism
surub peale.
Surra jõuab alati. Sisusta aeg asjalikult. 
Eem .. seda nüüd küll ei soovita teha, mida Ray välja pakkus. Ma 3 nädalat hullumajas praktikal olin ja kui sealt välja sain, siis kogu maailma näis
julm ning kole koht elamiseks.
Asi polnud minus, vaid nendes inimestes, kellega ma iga päev tegelema pidin. Midagi lõbusat peab tegema, mitte vaatama teiste kannatusi.
Siis ei ole midagi teha. Meist igaüks võib endalt küsida, et miks mina siia maailma loodud olen. Kõik inimesed võivad teoreetiliselt ühel hommikul ärgata ja mõelda, et terve maailm on mõttetu. Ma usun, et paljud on peale sinu veel seda teinud, kaasaarvatud mina. Aga sellised mõtted liiguvad peas ringi vaid sellisel juhul, kui inimesel on igav ja tal ei ole midagi teha. Selliseid perioode tuleb elus tihti ette aga arvestada tuleb sellega, et need on mööduvad.
Tsitaat:
Algne postitaja: lihtsaltnööp
psühhiaatrid ja rohud on mu elus olnud viimased 7 aastat ja ei aita, Kayleigh´n tänan headec soovituste eest ja ma olen üritanud seda teha , näiteks eile käisin söpradega väljas, aga see pani mind veel rohkem tundma, et ma ei taha siin olla
![]()
kui siuke klubi teha, ja kõik inimesed kes nii tunnevad ühineksid, oioioioi kui suur see klubi tuleks
kui igalt klubi liikmelt maksu ka võtta, no siis võisk elulõpuni kalamarja süüa ja marcuga ringi tõmmata
aa elu on mõttetu
mind aitab see et
ma loodan et head ajad on alles ees, et miskti head ootamas kuskil
ja siuksed asjad kippuvad käiam hooti
lihtsalt tuleb eluga edasi minna, mõtelda võimalikult vähe sitale mis ümbritseb sidn igal sammul siin elus, ja loota et kuangi tuleb aeg kui saad taas
naerda ja elust röömu tunda
kõik pole siiski sitt mis haiseb
kuidas elada edasi, kui oled taibanud elu absurdsust? njaa...
Sul on vaja raakida teistele oma probleemidest.
Mine raagi oma parimate sobradega.
Hea abi on ka psyhholoogilt. Mine ja raagi koik valja!
Ta kindlasti ytleb mida teha!
Me oleme Sinuga! Pea vastu!

Kui see kõik on juba nii pikka aega kestnud, nagu sa kirjutasid, siis on kahtlemata keeruline olukord ja midagi soovitada on äärmiselt raske. Kuskil
peab olema põhjus selliseks meeleoluks ja apaatiaks ja selle põhjusega tulekski võidelda. Seda aga niimoodi kirja teel soovitada küll ei saa.
Aga püüa ennast kõikidest kohustustest vabaks teha nii palju kui see vähegi võimalik on ja katsu leida endale mingi tegevus, mis sulle tõeliselt huvi
pakub.
Mina soovitan - tule kodutute kokkutulekule. Kodutud on niivõrd fantastiline rahvas, ainuüksi nende pärast tasub elada! 
Tsitaat:Täiesti õige jutt. Kui aitad abivajajaid, saad sellest palju jõudu juurde. Muidugi ei tasu ennast seejuures tühjaks pigistada, aga teiste aitamine annab alati jõudu.
Algne postitaja: Ray
Mine kuskile sotstööle või kuskile koerte varjupaika vabatahtlikuks. Kui neid ka ei taha aidata (inimesi - loomi), siis pole midagi parata: egoism surub peale.![]()
Surra jõuab alati. Sisusta aeg asjalikult.![]()
Järsku sa mõtled liiga palju? Otsid seda mõtet liig paaniliselt?
Huvitav, kui mõte käes, leitud. Mis siis saab edasi?Siis on kõik ju veel mõttetum...
Ei ole mõttetuid ja mittevajalikke inimesi, igalühel on oma koht ja tegu.
Selge see, et midagi tuleb muuta ja palju. Korralik läbiraputus, mis mõtted ja tunded tardumusest välja ajab.
Jah, ja loodus kah nii trööstitu praegu... Aga varsti tuleb kevade.
jah. ma tunnen ka juba tükk aega samamoodi. mitte küll 7 aastat aga piisavalt ikka. siiamaani on mind mõned mõtted aidanud. näiteks mõtlen kohe
ärgates, et äkki on just täna see päev, kus ma kohtan oma tulevaste laste ema...ja mitte püsti tõustes ei anna ma sellele juhusele mitte mingit
võimalust - järelikult tuleb ärgata. masendust vähendab ka see, kui esimene mõte on positiivne. näiteks suhtun ma äratuskella, kui oma väga heasse
sõpra, kes mind alt ei vea ja alati kokkulepitud ajal äratab. ja ärgates olen rõõmus, et sõbrake mind alt ei vedanud ning tänan teda. see tundub üsna
veider, kuid ometi töötab. vähemalt natuke aega. olen ka hommikuid alustanud positiivsete sisendustega, sest sellises une ja ärkvelolekuvahelises
seisundis võtab alateadvus neid paremini omaks, aga see on juba teine teema.
proovi selliseid asju, mul vahel aitab ikka.
Tsitaat:
Algne postitaja: lihtsaltnööp
psühhiaatrid ja rohud on mu elus olnud viimased 7 aastat ja ei aita, Kayleigh´n tänan headec soovituste eest ja ma olen üritanud seda teha , näiteks eile käisin söpradega väljas, aga see pani mind veel rohkem tundma, et ma ei taha siin olla
![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: lihtsaltnööp
igal hommikul, kui ma ärkan tunnen, et ma ei suuda sundida end tõusma, miski ei paku enam huvi, millegil ei tundu mõtet...
...ma ei taha enam siin maailmas olla, mida teha...![]()
muidugi ka selle erilise pead ise välja mõtlema
.....vahest võib ju
ka kiuslik olla
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
A vat ma ei rääkinud sõpradest!
Mina ei lähe kunagi sõpradega välja, kui must masendus peal. Sest nende jaoks ma pean olema tugev ja naeratama, sest nad harjunud mind nii nägema ja ma alati olnud neile tugipostiks. Ma ei teagi, mis nad teeksid, kui avastaksid, et tugipost tihtipeale horisontaalses asendis on ja hulle mõtteid haub ja ei liiguta.
Tsitaat:
Algne postitaja: stormslave
näiteks suhtun ma äratuskella, kui oma väga heasse sõpra, kes mind alt ei vea ja alati kokkulepitud ajal äratab
Sry, kui ma kõlan kuidagi karmilt ja kurjalt.
Aga mina ei saa sellest mõttetuse tundest ja teemast absoluutselt aru,mitte ainult sinu puhul, vaid muidu ka, üleüldse. See kõlab natuke pubekaliku
vingumise moodi, selles eas tundub maailm ja elu pidevalt mõttetu.
Igaüks on ise oma õnne sepp ja kui elu on mõttetu, siis inimene ise elab oma elu mõttetult ja raiskab oma aega selle üle mõtlemise kurvastamise peale
ning on minu meelest kohati ise süüdi selles.
Loomulikult võin ma eksida, ma ei tea, mis probleemid sind vaevavad, aga olen näinud ise inimesi, kellel on kohutavalt raske, kusjuures nad suudavad
siiski positiivseks jääda, ja arvan, et paigal istumine ja kurvastamine kohe täiesti kindlalt ei lahenda neid sinu probleeme, vaid tegutsemine aitab
ja siin on juba pakutud ka välja variante, mida sellisel puhul teha,mitte mingil juhul ära jää koju istuma ja nutma ning ennast haletsema.
Stormslavel on väga armsad ning arukad mõtted, kui probleem on väga suur, siis katsu lihtsalt positiivsemalt mõelda, hästi suur osa elus on ikkagi
meie psühholoogial, milliseks me ise asjad endi jaoks mõtleme ja tihti me paisutame asju üle, enda mõtetes.
Varsti tuleb kevad, nii et päikest ja jõudu oma probleemidega silmitsi seismisel 
Hommikul esimese asjana ütle iseendale: täna on minu ülejäänud elu esimene päev. Võta seda päeva nii, et sa astud sammukese oma eesmärkide poole. Ka tuhandekilomeetrine matk algab esimesest sammust. Tee see samm.
proovid ehk hüpnoosi vms? ehk see aitab?
ma mõtlen mõnikord ka, et miks üldse üles tulla ja nii edasi
aga kui juba voodist välja saad, siis ikka midagist toimetad ja ei mõtle iga pisi- asja peale
toon mõne filmi, loen,toimetan koduseid tegemisi
kevad väljas, mine jaluta, ole sina ise
püüa minna kas metsa vahele või loodusesse, kus naljalt keegi teine vastu ei tule, kuula hääli, naudi iseennast, õpi ennast armastama
see polegi nii kerge, veel raskem on õpetada teisele elu mõtet, aga püüa ja sa näed, et tähtis oled sina ise ja siis tulevad alles teised
Tsitaat:
Algne postitaja: sirli
Sry, kui ma kõlan kuidagi karmilt ja kurjalt.
Aga mina ei saa sellest mõttetuse tundest ja teemast absoluutselt aru,mitte ainult sinu puhul, vaid muidu ka, üleüldse. See kõlab natuke pubekaliku vingumise moodi, selles eas tundub maailm ja elu pidevalt mõttetu.
aitäh, teile heade soovitus eest
Ega siis ainult rohud ja psühhiaater ei aita. Rohtude kõrvale on kindlasti vaja psühhoteraapiat. Ja isiklikku tahtejõudu vaja rakendada.
Usun ka, et shokiteraapia aitaks Sind (ära mind nüid julmaks pea) - kui ikka oma masenduse tõttu sügavale sohu kukud - ntx. sundhospitaliseerimine
pärast enesetapukatset(kusagil hullari kinnises osakonnas), koomast väljatulek vms. - hakkad oma elunatukesele väheke teisiti vaatama. Sulle antud
elu saab Su silmis väärtuseks. Kasvõi surmahirmu tõttu ( S.Freud ütles, et 3 liikumapanevat jõudu elus on nälg, sugutung ja surmahirm) Ehk mõistad,
ka et üksikindiviidist on tugevam ja ülem sootsium, ja kõigil sootsiumi liikmetel tulem selle siseste reeglitega arvestada (versus - Lindpriiks
hakata).
Ja... ära parem üritagi elumõtet otsida (s.t iseenda jalgealust õõnestada). Loe absurdifilosoofia lipulaeva Albert Camus "Sisiphose müüt" -
"elu mõte" on elu mõttetusest rõõmu tunda...
Lisatud:
Uhh, peaks vist küsitluse korraldama siin Kodutute hulgas, selgitamaks välja, kui paljud meist vaevlevad depressiooni käes, paljudel on kogemusi
suitsiidikatsetega, paljud on Hullaris end kokku püüdnud lappida... No ehk tunduks ka kõige masendunumale siis, et Ta pole üksi, et teistel on samad
probleemid ja, mis kõige tähtsam-Ta näeks, et me ikka veel püsime jalgel, liigume ringi, osaleme sotsiaalses elus. Me tuleme toime. Vaatamata elu
mõttetusele :-( ( Ei tea, kas naeru- või nutunägu seepeale)
Mul ka aegajalt käib selliseid perioode. Eelmine kevad oli vist rängim, siis vaikselt hakkas juba valusaks kiskuma. Mingi hetk proovisin rahusteid aga
siis mõistsin, et põgenen vaid iseenda eets ja sel pole mõtet. Kogu aeg tahan ära kuskile ja kui saangi minema, sis tunnen seal ka, et see pole see.
Sisemine tasakaal on paigast ära. Liiga kuri enda vastu vist.
Hetkel aga kaob igasugune mõte asjadelt siis, kui tuleb puudus kätte vabast ajast ja näen, kuidas mingi mõttetu nõmedus kuskil toimib.
Aga selle vältimiseks tuleb veeta aega toredate inimestega ja lõõgastuseks jalutada või ajada niisama lolli jutu ja paar drinki teha.
tegelikult olen seal olnud
...KÕIK MÖÖDUB!!!... (nii halvad kui ka head ajad)
...minulgi oli selline periood aga nüüd on eluisu tagasi tulnud...
aga isegi kui see eluisu tagasi tuleb kaob ta jälle varsti ja algab jälle surnud ring
aga vaata, kui vahepeal on see nn heaaeg, siis tuleb seda täiel rinnal nautida, võtta sellest kõik mis võtta annab, teades et see varsti möödub,
tulevad mustad pilved ja hall masendus
ka nõiaringidest on võimalik välja astuda, aga on sel mõtet?
Minul oli vanasti tihti selline masendus.. Vi kuidas me seda ka ei nimeta! mItte midagi ei tahtnud, kõik tunduds nii mõttetu.. Nüüd on kah vahel...
Aga õnneks harvem.. Kuidas ma üle need hetked elan? Mai teagi... Võtan kätte ja hakkan midagi tegema.. Poja aitab kah
Kui ta parajasti oma isa
juures pole..
Ja muidugi suur kalli-musi-pai minu parimale sõbrannale ja mehele, kes mind aitavad...
Aga eks igale mõõnale järgneb tõus...
Tuleb leida omale mingisugune asi, millepärast on üles tõusmine lõbu.
Näiteks minul on ekstreemsport...
Kui ma tean, et ma saan sellel päeval ratta selga, siis pole ärkamine mingisugune probleem!
Niiet CheerUp
Ürita saavutada rahulolu endaga.
Selleks pead elama nii nagu sa tahaksid.
Masendus tuleb ikka siis, kui tunned, et ei ela õiget elu. Tee siis kannapööer ja ela oma elu. Alustada võid juba täna.
Olen ka kogenud selliseid perioode oma elus, mil tekivad mõtted a la milleks üldse elada ja mis on kõige mõte. Väga raske oli üle saada. See tuli tasapisi, kui olin oma elus suuremaid ja väiksemaid muudatusi teinud. Ei oska soovitada ei psühhiaatreid ega medikamente. Ausalt öeldes pole neisse usku ka.
mul pole kunagi selliseid perioode, tihti on siiber igasugustest inimestest, aga omad toimetused pole mul kunagi mõttetud
Tsitaat:
Algne postitaja: lihtsaltnööp
aga isegi kui see eluisu tagasi tuleb kaob ta jälle varsti ja algab jälle surnud ring
olen sama tundnud.... aga sain sellest üle.... see on rutiin mis ajab inimesed selliseks
sa leia endale mingi hobi või mingi tegevus et oleks mida oodata ja mille kallal vaeva näha.......vaheta elukohta, tööd...
elu ongi täis tõuse ja mõõne
pikapeale laabub kõik.