
Kui pakutakse võimalust, teha midagi uut, selleks aga pead lahkuma riigist ja üksi- meest/naist kaasa võtta ei saa ning pole ka teada kauaks minek. Samas aga vastutasuks on hea palk, võimalus ilma näha ja kasutada võimalust, mida pakutakse ehk kord elus. Kumma valiksid?
Kui kaaslane olemas (NB! - kellest paistab tolku saama!), siis raha ei huvitaks, ka siinmail saab seda kokku kraapida. Natuke ikka.
Aga siis ei maksa ennast pärast kiruda, otsus olgu otsus ja lõplik.
arvan, et kui selline olukord, siis oleneb kõik sellest, mis suhetes oled mahajääjaga, kui kindel see teie suhe on
soovitada väga raske, sest inimesed erinevad ja olukorrad ka
otsus saab olla enesest lähtuv, kui teisi kuulama jääda, siis kes teab, mis siis see õige oleks
Ei- ei, ma ei vaja nõu, susanna, mind lihtsalt huvitab, mida teie teeksite sellises olukorras
Ma ei teagi, mis ma teeks. Eks see selgub siis, kui ma reaalselt selle võimaluse ees seisaks. Aga nii palju uurisin kunagi küll teise poole käest, et kui mul oleks võimalik välismaale minna, siis mis tema sellest arvaks, kas tahaks, et ma lähen. Ta vastas, et selline asi ikkagi minu otsustada, kuna inimest ei saa kinni hoida.
Kui mõtled mahajääjate all elukaaslast siis ei.Neid ei korva miski.
Mina ei suudaks oma mehe juurest ära minna tööpärast...ja seda enam kui ei tea kauaks, mehest eemal ma poleks önnelik, vaid koguaeg mötetes temale ja
kodule 
Ega ajutiselt välismaale tööleminek pole kaaslase mahajätmine. Ükskõik kui heas suhtes on õigus eneseteostusele ning püüdele oma unistusi - eesmärke
ellu viia.
Ise ilmselt ei läheks kuhugi. Minu jaoks on kallis inimene kõigest tähtsam.
Mina ei lähe. Karjäär ei ole teps mitte nii tähtis asi.
Kui keegi sellist valikut tõsiselt kaalub, pole suhe järelikult suurem asi. Siis on vist õigem minna, saab pooletoobisest suhtest lahti.
Ei läheks ma kaasa juurest kuskile
Mind ei tõmba eriti võõrad maad. Ja raha pärast sinna kah ei roniks.
Raha pole seda väärt, et selle pärast jätta armastatud inimesed, kodu ja armastatud kaasa.
olin sellise dilemma ees kunagi minagi ja valida oli mul perekonna ja sõjaväekarjääri vahel. kuna isa ja vanaisa olid sõjaväelased siis ei tekkinud
mingisugust kahtlust minu valikus. aga praegu ma mõtleksin selle asja põhjalikult läbi ja teeksin siis oma otsused, arvestades kõigi huve...
samas
ei ütle ma, et valiksin pere kuid ka sama kehtib karjääri kohta...
ei näe problat.
läheksin raudselt. ja raudselt leiaksin võimaluse ka kaasa kaasamiseks. no perkele, kui ma saan palju pappi, kuidas ma siis ei saa finantseerida tema
iganädalavaheseid lenda enda juurde (kui tahab eesti jääda).
või kui tahab kaasa tulla - üürin korteri, tööandjast sõltumatult ja küll temagi leiab mingi aja pärast rakendust.
kunagi oli minust kõrvuni sissevõetud tavaline vaene üliõpilane. ta võttis õppelaenu ja tuli mulle ussa järele. vot see on impressive ja kajastab väga
ilmekalt seda kõike millesse usun!
Oleneb kui kaugele välismaale..........Kui kuskile naaber riiki, siis miks mitte (saab ju alati kodus käija).
Nuu,ei ole ju reaalne,et neid kahte asja saab vastandada! Neiu "kurat" vastus oli väga täpne!
Kui kahest peaks valima, siis valiks toimiva suhte. Lähedasi raha vastu vahetada ei taha ja ei pea õigeks.
Kui oleks lühiajaliste ärakäimistega, siis polekski probleemi. Aga jah, püsiv ja pikk minek pole minu jaoks.
Kui saaks aga omad kaasa võtta, siis prooviks küll end sel viisil. Kuigi siin mängiks rolli ka lähedaste arvamus. Sest nende tegemised ja
ettekujutused võivad olla toimuvast teised. Ainult iseenda tööle rõhumine ka isekas. Ja tahtmise korral saab end tõestada ka siin ja praegu.
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kui kaaslane olemas (NB! - kellest paistab tolku saama!), siis raha ei huvitaks, ka siinmail saab seda kokku kraapida. Natuke ikka.
.
teadmatta ajaks ei läheks kindlasti - liiga palju on kaotada
Muhhiniga ühel meelel 
Lapsi ei jätaks.
Aga kui lapsi ei oleks ja ainult kaasa ja ainus võimalus selline elus? Raudselt läheks. Inimestevahelised suhted on nii nagu nad on, ei nendes või
iial ette miskit teada. Aga maailma nägemisest ja tundmaõppimisest küll ära öelda ei suudaks.Ma ei pea silmas raha vaid silmaringi avardamist ja see
on rohkem väärt, kui suhe ühe inimesega.
Jaajah...nüüdsex olex aeg juba minu kasux mängind ja ma võtax selle pakumise vabalt
Olen suurelt jaolt RuuferŽiga ühte meelt. Kui on raha, siis ei oma vahemaad mingit tähtsust ning omale kalli inimese võib alati enda juurde smuugeldada. Kui ta aga tulla ei soovi, siis järelikult on suhe nõrk ning sel juhul pole juba kaotada ka midagi, võita aga küll.
Mina oma elukaaslast sellise töö vastu ei vahetaks,pigem elaksin vaesuses ja oleksin õnnelik.
Seega raha pole inimesest tähtsam.
Pikamaa suhe on mul olnud ja selle halbu külgi tean liigagi hästi seega ma sellist pakkumist vastu ei võtaks.
olen ka eeskõnelejaga nõus ,kõike ei saa lihtsalt rahasseümber hinnata.Elada koos kaaslasega normaalset elu normaalsetes tingimustes on minule vastuvõetavam.Pealegi ei mõista kuidas võib visata lihtsalt inimese minema ja alustada nullist ilma kindla garantiita.Me räägime kui tähtis on sõbra tugi ja mainime veel seejuures mingit nähtust millel armastus nimeks.Ja samas oleme valmis heitma oma elukaaslase lihtsalt minema kui mõttetu asja ainult selle nimel et võibolla elame hiljem paremini kui momendil.
...valin alati suhte, muidugi on alati võimalus,et seal kus oled "karjääritamas", on ka suhe olemas....!
Igal juhul mõlemad korraga.
nihutame natuke raskuspunkti ja oletame, et olete kodus töötu, erialast tööd ei leia ja koos kisub juba kalatsehhi rappijaks... kaasa peab sind ülal,
läbi häda ja võlgade
siis äkki pakutakse välismaale pooleks aastaks tasuvat erialast tööd, liiatigi arvad sa, et pärast selle töö "ärategemist" pakutakse sulle
tööd murdu ka kodumaal
käib siis kaasa kord kuus lennukiga külas, muidu sukeldud karjääriellu, huvitav töö, raha, tähtsad inimesed, proffessionaalsed väljakutsed... siis aga
tuleb pakkumine pikendada oma töötamist aasta peale... kas pikendaksite?
Pakuks täiesti uudset lähenemist: Äkitse konsulteeriks kaasa/kaaslasega ka veidi? 
Kui ikka tõsine armastus peal, siis elaks pigem vähese rahaga, aga kallimaga koos.
Samas paneks mõningane eemalviibimine suhte proovile.
Nö distantssuhe võib nii mõnedki asjad paika loksutada paarikese jaoks.
Kindlasti võtaksin töö vastu. Ja kui ma tunnetan tööd tehes, et ei ma ei suuda, saab ju alati tööst loobuda. Aga kunagi ei tea ette, mis meeldib või mis on hea või mis ei sobi , kui ei proovigi.
Valiksin pigem suhte, seda enam, et neid inimesi kes minust otseselt sõltuvad on mitu. Pidasin silmas oma lapsi, kelle juurest küll kaugele tööle ei läheks, olgu siis pakkumine kui ahvatlev tahes.
Raudselt suhe. Kui on muidugi tugev suhe. Ei saa aru nendest, kes arvavad, et kallimaid tuleb ja läheb ja oma huvide nimel võib haiget teha teisele, peaasi, et aga pappi saaks ja välismaale. Kel on ajud omal kohal ja midagi teha kätega viitsib, sel on ka Eestis võimalik raha piisavalt teenida.
Ja see s6ltub ikka ka sellest, et kas tuled tagasi ja kauaks oled seal. Kui oled n2iteks ainult pool aastat, siis saab ka m6lemat.
Ja kui asi on ajutine, siis see avab siiski v2ga palju.
Kui j22dav, siis noh, on asi ikka armastuse kysimus.
Aga pimesi siin pole m6tet postitada, inimesed.
vabandage, kaksikpostitus.
Tsitaat:
Algne postitaja: arthas6014
Ja see s6ltub ikka ka sellest, et kas tuled tagasi ja kauaks oled seal. Kui oled n2iteks ainult pool aastat, siis saab ka m6lemat.
Ja kui asi on ajutine, siis see avab siiski v2ga palju.
Kui j22dav, siis noh, on asi ikka armastuse kysimus.
Aga pimesi siin pole m6tet postitada, inimesed.
Vabandage, siis.
Lihtsalt tahtsin oelda, et kui lahkumine on ajutine ja isegi kui mitte ajutine, aga see on p2rast muudetav(siin on lubatud m6ningad spekulatsioonid),
siis on funks natuke volatiilsem.
Muidugi, kui juba mees/naine olemas, mis t2hendab - abielus. Vot siis peaks sellest v2lismaale minekust loobuma. Kas just peaks, aga t6en2osus langeb
kyll selle poole.
kohe-kohe saab 2 kuud komandeeringut usas taist ja saan koju minna. minul nagu asi nii hull polegi,iga paev on tegemist tais,uued asjad ja ponev. aga kallis kaasa on kodus hulluks minemas. pikemaks ajaks kull kuskile eemale temast ei laheks. ja lahemal ajal ei ole plaanis uldse kuskile minna. oma perest ja tuttavatest on ikka paris rank eemal olla. see peab ikka suur summa raha olema,et ara laheksin pikemaks ajaks. ei oskagi oelda,kui suur....
Ei ole kunagi erilist karjääri tahtnud teha, piisab täiesti, kui on endale meeldiv töö ja palk, millega võib normaalselt ära elada..seega - ei läheks!

ise valiks suhte.
aga see sõltub väga inimesest, kas juhindub tunnetest või juhindub mõistusest. enamus siiski juhindub tunnetest ma usun...
Oma varajases nooruses elasin kindla teadmisega, et enne ikka karjäär ja kui siis on saavutatud teatud kindlustatus, on aeg hakata mõtlema pereloomisele. Olin seda meelt kuni leidsin oma praeguse elukaaslase ja see keeras pahupidi ka kõik minu plaanid. Karjäärialaselt pole küll midagi tegemata jäänud, aga plaanid küll selline varajane pereloomine mul polnud. Kindlasti on mu naine selle tõttu pidanud ka kannatama, et olen pidanud ennast jagama karjääri ja pere vahel, siiani ei näe mind kodus rohkem kui magamas, aga loodan, et kõvasti tööd tehes saavutan ma ka endale vajaliku staatuse.
kindlasti valiks võimaluse maailma näha ja nö väljakutsega silmitsi seista, rahast rääkimata. küll hiljem jõuab terve elu kodu mängida.
ja üldse, mis takistab minu kaaslasel minuga kaasa tulemast? mis tangid peaksid teda kodus kinni hoidma, kui mina olen kaugel?