
Oled Sa võimeline meenutama oma vanust,millal hakkasid asju-,seike elust mäletama ja milline see Sinu mäletamistmööda oli?
mäletan umbes 3-st eluaastast lasteaia jõulupidu....kõik saime kingituseks käekotid (laste omad muidugi) ja kuna ma sellina aktivist olin, siis läksin
teist tiiru veel jõuluvana juurde ja nõudsin kõva selge häälega, kätt ette sirutades, et mulle selline meeldib, ma tahaks nüüd seda teist värvi kotti
ka saada... algul sain punase, kuid oli ka beeze seal kingikotis
... (Ema pärast teadsi rääkida, et 3-ne olin...)
m2letan kui k2isin p2rnus kolme/neljasena bussijaamas j22tist ostmas ja siis miilits liikluse seisma pani aitas mind yle tee ja viis isa juurde noomides tea et nii v2ikese lapse omapead linna lasi..aga see oli mul juba kolmas tiir
minu mälupilt hakkab haiglast ja valgetest kitlitest,mitte küll lausa sünnituslaualt aga 3.a. olin.......uiiiuiui
kollased sukapüksid jalas...seisin laua kõrval kus ema pesu triikis ja pissin püxi...
Olen emale seda rääkinud..tema ei mäleta sellist juhust..ja ma ei tea,kui väike ma olla võisin siis..
Teine mälupilt..lasteaiast tulles jube külm..külm...kõrge palavik....kopsupõletik ja jõhvikad suhkruga....
Teine mälupilt, mis vist iial meelest ei lähe oli unenägu 4-aastasena...kus mina olin punamütsike ja hunt mu nahka pani - tänaseni mäletan seda tunnet kuidas siis ärkasin ja õnnejoovastuses taipasin, et polegi mitte teps hundi kõht see, hoopis öine tuba... Ja seda tunnet mäletan ka, kui hunt mind neelas...ic
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Teine mälupilt, mis vist iial meelest ei lähe oli unenägu 4-aastasena...kus mina olin punamütsike ja hunt mu nahka pani - tänaseni mäletan seda tunnet kuidas siis ärkasin ja õnnejoovastuses taipasin, et polegi mitte teps hundi kõht see, hoopis öine tuba... Ja seda tunnet mäletan ka, kui hunt mind neelas...ic
Nutsid kah?Kas hiljem magama minna ei kartnud
Tsitaat:
Algne postitaja: marintz
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Teine mälupilt, mis vist iial meelest ei lähe oli unenägu 4-aastasena...kus mina olin punamütsike ja hunt mu nahka pani - tänaseni mäletan seda tunnet kuidas siis ärkasin ja õnnejoovastuses taipasin, et polegi mitte teps hundi kõht see, hoopis öine tuba... Ja seda tunnet mäletan ka, kui hunt mind neelas...ic
Uhh.....nii noorelt nii võikad unenäod juba..Nutsid kah?Kas hiljem magama minna ei kartnud
![]()
Magama jäädes rabasin padja kõvasti kaissu,
kuulasin issi norskamist kõrvalvoodist ja uinusin.... Kartma ei hakanud õnneks öid, kuigi jah, unenägu oli õudne...nõus
ka mingine 3-aastaselt...olin laevas...ja see õõtsus..ma mäletan ,et olin veel punases sametises kleidis...
Esimene asi mis meenub on meie kodu,tol ajal,mööbli paigutus on silme ees ja teatud asjad,kus asusid.Kuna me aga kolisime sealt ära siis kui ma olin 2,5aastane siis pidin olema ma ikka noorem...vast kahene kui nüüd arvutada,sest meenub talv ja lumi ja kelk,mis paigutati elamises teatud kohta.Just mingi...tuppasisenemine on see mis pilti pillub.
mäletan vist enne kolme aastaseks saamist asju, a need aint nagu mälupildid mõningad, kaherattalisega sõitma õppimist mäletan, ema sõnade järgi see enne 3-dat eluaastat oli. jne!
vanust oli mul siis 4 aastat. Ema pikutas voodis ja miski hääl ütles mulle, et emmele kindlasti meeldiks eneid onusi vaadata kes akna taga tööd
teevad. Nuh, mõeldud tehtud, kiskusin kardina eest ära
Siiamaani ei saa aru miks emme imelikku häält tegi ja kardina tagasi käskis lükata 
Ma mäletan miskiseid põgusaid pilte ühest varaseimast elukohast. ma pidin siis miskine 3-4 olema. Kadriorg. Kõrvalhoovis oli lasteaed. Ja ma tahtsin ka sinna .... Lastega mängima.
Ei hakka seda kirja panema...liiga sünge
Esimese seigana oma elust mäletan taada (ehk siis vanaisa) matuseid. Olin siis pooleteist aastane. Teina täpselt mis mul seljas oli, kuidas matused
toimusid ja et pisarad voolasid mööda põski. 
Mulle meenub, et ma ei saanud väiksena aru miks ma osasid asju ei tohi teha, miks ma pole võrdväärne maailmas mis mind ümbritseb? olin ise tark...olen
tänini...

Esimene mälupilt on hästi udune ja hästi lühike. Olin siis ka väga pisike. Miskine üle aasta pidin olema, sest käisin juba lasteaias. Mäletan kuidas
olin kasukas seljas ja ümber mähitud veel suur villane rätik, istusin raudkelgul ja vanema viis mind lasteade...ja mäletan just seda momenti, kui
läksime pooleli olevast kaubamajast mööda. Sel ajal oli Haapsalu kaubamaja alles ehitusjärgus. Oli ilus ja karge talveilm ja kõik vaikne...ja pime oli
õues...see on kõik mida mäletan tollest hetkest.
Hilisemad mälestused tulevad juba tüki aja pärast järgi ja pole enam mitte nii meeldivad...parem ei meenutakski
Esimene pilt, mida ma eriti selgelt mäletan on esimene kohtumine noorema vennaga läbi sünnitusmaja akna
(olin siis 4-aastane)- näigin seda jubedat
punast ja krimpsus nägu ja teatasin, et sellist venda mina ei taha ja panin akna tagant jooksu
, kuidas aga venna olemasoluga leppisin, seda
ei mäleta
-aga tänaseks ei oska paremat venda kui tema tahta 
Olin siis vist 3-ne. Ema oli tööl ja meie vanema õega (5-ne) kodus. Mul tuli idee emale süüa teha. Nii ma siis võtsin poti ja panin mingisugused
tangained sisse, õde pani pliidi sisse..... Aga meie õnnetuseks unustasime vett potti panna. Kui see nn toit seal pliidi peal suitsu hakkas ajama ja
terve korter täis oli, siis läksime oma tuppa ja ma käskisin õel aknast alla hüpata. Krt ei tahtnud, ma siis lükkasin ja ise hüppasin järgi. Õnneks
elasime esimesel korrusel.
Selleks ajaks kui ema koju tuli oli pott susimust ja kui ta seda tõstma hakkas jäid ainult sangad pihku.
Mul polnud häda midagi aga õel oli pepu nagu liivapaberiga ülenühitud.
Sellest ajast peale hakkasingi aknast alla hüppama, kui ema kodust ära läks ja ukse lukku pani.
Sõimest mäletan, olin vist alla 3 siis. Üks asi mis mäletan oli see et kiikusin kiikhobuga ja miski poiss mind siis põsest hammustas (esimene musi oli
valus
)
siis teine asi oli see, sõimes jälle, seal töötas mu ema sõbranna kokana vist, ja ta mulle lõuna ajal miskit juttu luges, teised juba vist magasid aga
ma alati olnud kehv magaja lõunal.
3-4 aastaselt meenub mulle üks mu kleit, on hästi selgelt meeles, aga miks just see, seda ma ei tea.
Ma vist mäletan algusest peale ja natuke enne ka 
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Ma vist mäletan algusest peale ja natuke enne ka![]()

Tsitaat:
Algne postitaja: yller
kuldne mälu![]()
Meelde küll ei tule, aga oletan,et kolmeselt 
Väiksena arvasin, et esimene mälestus, mida teadlikult mäletan, on pärit ajast, mil olin umbes aastane. Vaatasin gaaasipliidi praeahju klaasilt enda
peegeldust ja mäletasin ka mismoodi ma riides olin
(pärast nägin seda kleiti, oligi aastase lapse oma
)
kuid hiljem meditatsiooni ajal olen uuesti tajunud hetke, mil hakkasin ise hingama..
huvitav kogemus..
Jah, ma ka mäletan, kui veel spermapoiss olin ja teiste omasugustega kaarte tagusin... A tegelt vist mingi väike olin, 2ne ehk, kui seisin kodus vihmavee toru juures ja seletasin, kuidas suur pada, kus seakartulid sees on ei ole sinna paslik. "Selle koht ei ole siin!" Oli vist lasue, mida seal seletasin.
Minu meelest ka lasteaiaealisena esimesed mälestused. Mäletan, et kui vanemad mul veel koos elasid, siis sai suure vihmavarjuga mängitud. Kord
hakkasin seda kokku panema ja siis näpud vahele jätsin...........oi-oi, kui valus oli
Ega ma eriti kaugele minevikku ei suuda mõelda küll.
hmm.. kõige vanem mälestus on vanaema toa sisustus ja raadiost tuli "vana pildiraam". sain olla max aasta ja kahe kuune, sest siis lahkusime
sellest linnast 21 aastaks. sellest järgmine: istusin laua peal ja vaatasin äärmise keskendumisega "aamerkaamerat" (nii nimetasin aktuaalset
kaamerat).
unenägusid mäletan samast ajast ja need olid tõelised luupainajad - nutsin magades üsna tihti.
ühe aasta ja üheksakuusena...torm oli...seda mäletan kindlalt ise...
varasemaid sähvatusi on ka, aga ma pole just kindel, kas see on minu enda mälu või hilisem fotodevaatamisel tuletatud variant...
Mäletan hästi seda hirmu, mida tundsin, kui üks veoauto minust maal enda hoovi peal üle oleks sõitnud, kui ma poleks põõsasse pugenud. Joodikutest kolhoosnikud olid need ja minul oli vanust alla kolme
Mäletan päris palju ajast mil olin kaheaastane. mõni määlestus on vist veelgi varasemast ajast.
Mäletan lasteaias käimist.Igal hommikul kysis ema,kas tahan minna.Tahtsin aga kui kohal oli hakkasin paluma,et ta mid tööle kaasa võtax...ja lõunaajal
ei tahtnud uni kuidagi tulla ja mannapuder ei maitsenud aga muu oli täitsa vaffa.
Suur pime esik barakis Kvissentalis, kus me elasime ja "RIGA" pesumasin seal. Olin vast 2ne.
vanaisaga vitamiine põrandal roomates kokku korjamas, päike paistis silma ja lõbus oli
olin vast kolmene
umbes 2-aastaselt...käisin soomes...ja rebisin laevas nukkudel käsi ja jalgu otsast...ja olin punases sametkleidis..
See mul ikka veel meeles kui kusagil 2-3 aastaselt ühe ilusa laulu peale nutma hakkasin.
67 aasta augustitorm, kohe väga väga on meeles, olin siis 1,75
Eriti hästi mäletan ma õnnetusi , näitex kui mulle suusakepp pähe visati ma läksin kooli ,siis oli veel kärn peas ,siis kui ma kukkusin vastu kappi ja
siiamaani on arm ja kõige hilisem on kui must traktorikumm üle veeres . Valusad mälestused.
Aga nagu Carmen Kass ütles ,et valu jääb hästi meelde
Esimene mälestus selline, et jooksin üksi mööda maanteed ja autod lasid signaali...siis vanaema tuli rattaga järele ja sain riielda. Vanust küll ei mäleta...
mõtlesin ja meenutasin ja kuidagi ei tulnud see esimene mälestus meelde.
meie hurta igatahes mäletan ja vanaema koera mäletan ka.
kunagi ma mäletasin seda kuidas ma pisut yle kahe aastasena vanaisaga malet mängisin, nyydseks nagu enam eriti ei mäleta seda.
Ma mäletan seda kuidas mulle ei meeldinud lastaaia toite süüa, kuid alati pidi ära sööma.Nii siis loopisin ma vaikselt oma toitu teiste jalgade ette
ning nemad said pahandada, kuid mina olin puhas poiss
Kui nüüd oma mälus tuhnisin, siis meenub, kuidas sai maale vanaema juurde mindud ema-isaga..nu olin mingi kolm-neli vist.....vanaema elas maal ja
minek oli talvel, kange külmaga, mina kelgule pakituna ...ja vanaema juures pakuti kaerakilet....
..ja kuidas vanaema emaga riidles, et ta lapsega
sellise külmaga välja tuli 
Lasteaia nääripidu, sain oma kommikoti kätte, kuid arvasin, et mulle oleks teist veel vaja ning marssisin näärivana juurde tagasi, sirutasin käe
pikalt ette ja nõudsin : ''veel !''... Väike ahnepäits 
Olin kaks millegagi. Tegin emale süüa ( vähemalt üritasin), vanem õde (neli millegiga)aitas. Panin pudru materjali potti aga oh õnnetust vett
unustasin panna. Siis kui pott pliidi peal kärsama läks, läksin tagatoa akna peale (1 korrus) ja käskisin õel alla hüpata - ei tahtnud, siis lükkasin
- lükkasin nii et õde jala ära nikastas. Ise hüppasin järgi - ei olnud viga midagi.
Ema rääkis, mis edasi juhtus:
Läksime naabrinaise juurde, kes ema juurde tööle sõitis ja ütles, et kõik põleb.
Ema siis kohe ratta selga ja koju. Uksest sisse tulles jooksis kööki - tegi aknad uksed lahti, keeras pliidi kinni ja üritas potti pliitilt ära tõsta
aga ainult sangad jäid pihku
Naabrinaine oli unustanud öelda, et meie OK oleme ja tema juures. Ema siis suures hirumus hakkas meid otsima aga meie välisukse peal seisime ning
asja kõrvalt vaatasime.
Lõpp hea, kõik hea.
Ma ei saanud isegi riielda

Minu esimene mälestus on see,kui sõbranna taksikoer mind hammustas.
mina mäletan seda, et olin pisike ja kartsin väga-väga pildistamist, kuna arvasin, et pildi peale jäädes ma ei saa enam liigutada...oli tükk tegemist,
et mind maha rahustada ja pildi peale jäämiseks nõusse saada
üks mälestus tuli veel meelde....kuidas rongiga sai tamsallu sõidetud...vanavanaisa matustele...olin vist 3 aastane....olin isa süles ja kui
kirkuõpetaja oli lõpetanud kõne ja ära laulnud, siis ma hõikasin, et ....onu, laula veel...
kui aus olla, siis see on sellest eelmisest mälestusest eespool 
/me mõtleb ja ragistab ajusid ja mõtleb veel
ei suuda seda päris esimest mälestust välja mõelda. Mälestused on segamini sellega, mida ema/isa
rääkinud on 
Ei mäleta, milline see esimene mälestus on
On mingisugune kogus asjakesi, mis just nagu meeles oleksid. Aga... Ma ütleks isegi, et pigem oleks nagu meeles tunded või kuidas neid nüüd
nimetadagi. Emotsioonid... Aga ajalisse järjekorda panna ei oska ja kirjeldada ka mitte. Midagi umbes sellist, et mäletan, et oli päikesepaiste mingis
toas. Kusjuures see pilt päikesepaistest on silmade ees, aga detaile ei näe.
Heh
Ee.... Hihiihiii
Mmmm.. Ma arvan, et kolmene
Mäletan kolme aastasest kadripäeva, kui triikimislaua alla pugesin
Kartsin neid sante nii
hullusti, nad olid nii koledad 
esimesed pälupildid 2 aasta vanusest....
Ei tea kui vana täpselt olin, aga lasteaias käisin. Meelde on jäänud üks talveõhtu, kus ema ei saanud mulle lasteaeda järgi tulla. See pidi olema
nääride paiku, sest poes müüdi mandariine ja ema pidi sabas seisma
Siis tuli üks tädi mulle järele ja mäletan, et mul oli must jänesenahkne kasukas
sellise kirju vööga nagu siis kanti. Väljas oli paks lumi ja mul oli rauast jalastega kelk
Minu esimene mälestes on pärit kui olin 3-4aastane ja lasteaias pöidlaküüne ära kaotasin (sinna oli eelnevalt mäguasjadekapi uks peale kukkunud) ja
siis oma mängukaaslastega seda meeleheitlikult taga otsisin. 
mäletan nii u. täpselt 3a vanusena, kuda isaga sünnitusmaja akna all emmet karjusime, kes just mo vennaga maha oli saanud (a ma ei saand muffigi aru,
mis toimub) ja siis edasi natsa suve poole, kus kolmekaga kodunt jalga lasin
ja et emme peale ilgelt solvunud olin, et ta väikevennat mulle
nukuvankrisse mängida ei andnud 
mäletan selgelt tooli mille najale ma ennast esimest korda elus püsti ajasin ja paar arglikku sammu tegin.7-8 kuud siis ilmselt ja pärast seda tükk tühja maad. edasi 3-4 jaselt haiglas...
Esimesed selged mälestused on lasteaia aegadest pärit- mõningad seigad on tollest ajast miskipärast väga üksikasjalikult meelde jäänud.
esimene mälestus mida mäletan, on sellest kuidas leban oma vankris, millel on külgaken....
see hetk on väga selgelt meeles...... arvan, et olin siis ca 1-1,5 a...

Ema-isa jõuavad öösel Tallinnast koju ja isa annab mulle mingi puna-rohelisekirju Mi¹kaga palli. Ega eriti ei usuta, et ma seda tõepoolest mäletan, sest Moskva OM-i ja Tallinna purjeregati ajal olin ma alles mingi 1-aastane.
mäletan mõnda hetke v tunnet päris varajasest lapsepõlvest.. kui sai keeleotsa lõigatud v äädikat joodud.. v hetked, kui pugesin kellegi sylle.. ja lõhnadel on suur osa minu mälestustes.. paraku esimene terviklik.. pikem mälestus on negatiivne...
Olin paari-kolme aastane kui hekslimasinaga omal sõrme maha lõikasin. Mälestus on haiglast, kus anti süüa punapeedisalatit ja süstiti tagumikku. Punapeeti ei söönud ma aastaid peale seda.
umbes neljaselt, kui mu väikevend syndis kodus....
ja siis emme läx haiglasse ja minul oli nii hea meel kui ta tagasi tuli.
kuigi ma usun et ma mäletan varaasemast ajast ka midagi... aga ma ei tea raudpolt kindlalt kas see oli ennem, mul pole kindlat esimest mälestust.
aga jah ma mäletan veel kuidas me õega vanaema juures käisime... piimaautoga....
mingid sitsilised kleidikesed seljas ja käest kinni hoides.
Mäletan naabritüdrukut koolist tulevat väga nukralt ja tülpinud olemisega ja samas tegin otsuse, et mina küll kooli ei lähe. Enne kolmandat sünnipäeva pidi olema, kolisime ära.
Vist olin siis mingi paariaastane. Mingi pulm oli. Mäletan, et ma kolmekaga sõitsin ja siis veel see meeles, et mingi onu tegi varjumängu seina peale.
Mäletan kuidas arst käis mind oma külma kuuldeaparaadiga kuulamas. Olin siis aastane ja raskelt haige ja üsna mineku peal...
Ei tea, kas on võimalik mäletada nii varase elu seikasid
või kujutan seda endale ette, olen unes näinud vms.?
esimene mälestus on selline, et ma olin vanaema-vanaisa juures, Pirita Kosel ja vanaema küsib minu käest, et kas ma omale väikest venda tahan, ma
üritasin siis vist natuke omale ette kujutada, et mul on väike vend, aga ei tekkinud mingit pilti ja see ajas mind natuke naerma, veidi aega hiljem
sündiski mulle väike vend 
Kummline on see, et ma mäletan peaaegu kõike mis oli lapsepõlvest st kui ma veel käijagi ei oskand ja veel kummlisem, et ma mäletan mingeid asju ka enne sündi.
esimen mälestus on mul 10ne kuuselt...mäletan tuba ja sündmusi jne...hiljem olen üleküsinud, oli jah toona nii
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Ma vist mäletan algusest peale ja natuke enne ka![]()
ma polegi ainuke, kelle esimesed mälupildid seonduvad millegi-kellegi kartmisega...
esimene pilt siis kaheselt . suvi, vana moskvit¹ ja sõit maale, kus igavesti vastikud koeranähvitsad ja kaks vanatädi - sain tõelise ¹oki ja ristisin
selle koha "aua-maa", praegu isegi ei tea, millises mulgimaa paigas need auad koos tädidega elasid
teine pilt kahe ja pooleselt. näärid, kuusepuu ja kingikott, millest tuli välja puust rohutirts, mida sai järgi vedada ja mis siis vastikut häält
tegi. isa pani rohutirtsu paela mulle ilusa tumepunase valge kraega sametkleidi vöö vahele ja mina siis jooksin paanikas eest ära ja see vastik puust
rohutirts mul sabas oma vastiku häälega.
kolmas pilt (ei tea millal), ilmselt juba helgemad mälestused...
Mäletan Haapsalu lastesanatooriumist vuntsidega paksu naissanitari ja seda kuidas lubati pimedasse põrandakoristamise asjade kappi panna kui sööma ei hakka ning musti koerapoegi .. keegi oli need lastele vaadata toonud... Võisin siis olla 2-3 aastat vana.
mingi kolmeaastane olin võibolla ja mäletan et olin kuskil tallinna haiglas kus olid suured aknad ja mind jäeti sinna üxi ja ma olin väga kurb 
ma ei mäleta kui vana ma olin aga igaljuhul ennem kooli....ma võtsin riiulist raamatu ja kuna ma lugeda ei osanud siis värvisin sõnu üle ühe ja ma
lubasin endale kui ma ükskord lugemise selgeks saan, siis loen kõik raamatud läbi
suured plaanid väikse inimese kohta
Minu kõige varasemad mälestuspildid on ikka miskitpidi loomadega seotud. Elasin maakohas ning ümbruskonnas oli palju väikesi loomi-linde. Mäletan, et
võisin tundide kaupa siili kannul kõndida, temaga rääkida, talle pai teha püüda. Siilile see muidugi ei meeldinud ning ta ajas okkad turri ning torkas
minu paitavat kätt. See mind aga ei hirmutanud. Tol ajal olin umbes 3-ne.
Viiesena ronisin kõrge kuuse otsa, et lähemalt varesepesa vaadata. Mind hakkas terve vareseparv pikeerima. Äärepealt oleksin puu otsast alla kukkunud
ja surma saanud.
Loodus ja selle maagia on mind siiani saatnud ning mu hingele palsamiks olnud.
Mäletan kuidas ema aknad kõik kinni pani ja õue ei tohtinud minna. Ise seletas et kuskil juhtus õnnetus ja õhus on pahad asjad, nii et me peame toas
ootama kuni paha asi ära puhub.
Tagantjärgi oletan et see oli Chernobyl, ma olin siis just kaheseks saanud. Sellest ajast kui kaks olin tulevad esimesed mälestused riburadapidi
lausa.
esimene kindel malestus on loomakujust, mis soimeryhma ees oli... pidin siis alla kolme olema.
mingi malupilt on ka sailinud sellest, kuidas trepist alla kukkudes lamasin selili ja vaatasin lage... vanemate jutu jargi juhtus see aastasena.
kahtlen et aastane laps suudab selliseid asju kinnistada..
Minu esimene mälupilt on järgmine: sõitmine mingis tõesti vanas autos punktist A punkti B ja see, et mu ema kord autost välja läks ja oma mantlit
raputama hakkas, sest kellelgi (minul) hakkas paha ja kõik, mis ta söönud oli... khmm... kole mälestus, eks ole? 
olin arvatavasti alla kolmene kui ajaloo käike vaagida ja mälestus ühest seigast on verdtarretav: olin jõekaldal ema süles ja ühed onud rääkisid tasa
emaga, aga kurjalt ja raudtoru oli vastu mind ja mina hoidsin rauast kinni ja vahtisin neid; küsiti kus isa on, isa oli korstnasse tehtud riiulil
peidus aga ema kinnitas, et pole teda nädal aega näinud. 
Minu esimene mälestus on, kui olin 1-aastaselt enda emapoolse vanavanaema süles ja vaatasime koos aknast välja ristmiku suunas. Ta õpetas mulle parasjagu punase ja rohelise tule erinevust.
minu esimene mälestus, et vanaisa tõstis mu hobuse paljale seljale ja ma oma pepuga tundsin, kuidas hobuse nahk mu istumise all tõmbles... vanaisa
väitel olin siis aasta ja paari kuune... aga hobust olen armastanud jätkuvalt kogu elu
Ma mäletan et ma istusin lapsevankris, kõrval seisid isa ja ema ja minul oli käes kilesse pakitud küpsiseid. Mina tahtsin pakki lahti teha aga ei
jõudnud ja mäletan et rääkida ma ka veel ei osanud, aga ma teadsin kindlalt, et isa suudab pakikest lahti teha. Mõmisedes sirutan käed pakikesega
isa poole, aga tema ütleb mulle et tema ka ei saa mitte kuidagi seda pakki lahti, ning ma teadsin kindlalt et ta valetab mulle.
Selgituseks: Tol ammusel ajal ei olnud kombeks Tallinnas tänaval süüa.
Mäletan end - võttes arvesse siinkommijate üha nooremalt kinnistunud mälestusi ja mõttekäike - end mõned hetked ennem starti suurte ja täiskasvanute
maailma ... Mul oli sellestsamusest ujumisest totaalselt kõrini ja igatsus iseolemise järele laes!!
Tegelikult on minu esmane kindlalt fikseeritud mälestus ajast,mil olin kaks aastat ja üheksa kuud vana ... Nimelt kukkusin praamile viivalt
laudteelt vette. Mäletan end ämbrikesega kalamaime püüdmas ... siis vee all praami korpust-ankruketti-päikest läbi rohelise vee ... ja istumist praami
lael puhvaika sees, külm ikka veel ihu väristamas.
Kuidas mäletatkse nii varases nooruses toimunud asju ja veel iseennast?
Mulle meenub ainult päike ja pilvede liikumine ja see tohutu vabadus ehk kokkuvõttes suvi.
Mis te olete siin enamjaolt indigolapsed?
Aga kui ma tõesti mäletan kas ma peaksin selle siis maha salgama.
?
Mina ei tihka rääkidagi sest vaevalt seda keegi usuks...
Räägi ikka, Habe
Huvitav oli lugeda, ei ole seda teemat enne leidnud.
Ise mäletan, kuidas ma oma tädiga - kes ka tollal alles laps - mängisime, mina üritasin käte peal käia, tema hoidis mul jalgadest kinni ja padjad olid
maas.
See pidi olema enne meie isa juurest ära kolimist, vanust pean ema käest küsima. Samas keegi seda mälestuskildu ei kinnita, äkki olen selle välja
mõelnud. 
Jaa , kui ma olin aias punases kausis
;O Suht naljakas küll , aga jah :d
OK, väidan et minu esimene mälestuspilt on hetkest, mil ema mind voodist välja tõstis rinnaga toitmiseks. Mäletan tõstmist, mäletan tema naerust nägu,
mäletan õde kes kõrval seisis ja pealt vaatas... ja siis seda rahulolevat õndsust...
Ja te võite vabalt öelda, et see on minu haige fantaasia vili. ma ei solvu.
Esimene mälestus oleks nagu vanaisast - kuidas ta jalg üle põlve trepil istudes mind oma jalalabal istuvana üles-alla kiigutas.
Teine suhteliselt samast ajast pärit mälestus on vanavanemate kodus olnud kaevust ja sellest, kuidas meile räägiti hirmujuttu kaevukollist - eks ikka
selleks, et meid ohust eemale hoida. Ma käisin sellest kaarest ilmatu suure ringiga mööda. Kaevu ma konkreetselt ei mäletagi - mäletan hirmu selle
ees.
Mõlemad mäelstused pärit ajast kui ma olin umbes 2-aastane.
Inimesed hakkavad mäletama erinevatel aegadel, vanuse kasvades mälupiltide täpsus ja episoodide pikkus kasvab. Üldiselt 1...2-aastasena nähtut-kogetut
peaks mingil määral mäletama.
eebenipuu, vangla muutub õige pea indigohoidlaks, sest ülejäänud maailm nimetab asju õigete nimedega. Minu ajal oli see kasvatamatus.
Mäletan oma esimesi triibulisi
lisasin: loodan vaid,et mina ei peaks kasvatama ühtki sellist hüperaktiivset last.Olen ise saanud konservatiivse kasvatuse ,elanud käskude ja keeldude
maailmas
vaatan, et paljude esimesed mälestused on seotud teravate elamustega aga eks see ole ka loogiline.
vat esimesi triibulisi ma ei mäleta, no millised need ikka just esimesed olid?
Olin hirmvallatu vaba looduslaps
minu mälestused on kõik vanavanemate juures olemisega seotud:karjas käik, koer paukaga ringi lippamine, maasikad kraaviperves, suur sinine lina põld
vanaisa maja taga..
singi näppamine aidas,vanemate ja vanaisa kikivarvul kõndimine, kui arsti mulle oodati(olin vingu kätte jäänud), kättpidi hobuse ohjade vahele
jäämine, heinakuhjas istumine..
õunte küpsetamine ahjus, ploomid aiast, mis olid nii suured ja magusad..
kõik jääb vanusesse 2 kuni 4 ma arvan, sest mäletan, et olin ikka väga tilluke.
ja tegelikult oli see mu lapsepõlve ilusamad ajad, sest ma ei mäleta halba sellest ajast.
Olin siis kolmene ja nägin end hõljumas lae all. Ja mulle meeldis siis hüpata lae alt toa teise nurka. Neid unesid oli varajases lapsepõlves mitu.
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
![]()
OK, väidan et minu esimene mälestuspilt on hetkest, mil ema mind voodist välja tõstis rinnaga toitmiseks. Mäletan tõstmist, mäletan tema naerust nägu, mäletan õde kes kõrval seisis ja pealt vaatas... ja siis seda rahulolevat õndsust...
Ja te võite vabalt öelda, et see on minu haige fantaasia vili. ma ei solvu.![]()
Arvatavasti olin neljane. Vanem õde tuli oma esimeselt nääripeolt. Käes oli pruunist paberist kotike kommidega. Aina sõi neid ja mina aina ootasin, et annab mulle ka. Lõpuks võttis suust lutsutatud kommi ja pani puuvoodi otsale. Solvusin ja lasin selle nipsuga minema. Õde naeris.
olin sõimerühmas(mis aastani seal hoiti lapsi, ei mäleta)
söömiseks tõsteti meid mingisse sahtlisse, mis oli laua küljes ja anti kõigepealt leib kuivalt süüa, tundub, et muidu me poleks leiba ära söönud, kuid
pudistasime selle enda sahtlisse ikka.mälestused on ainult isaga seotud, sest ta oli alati mul olmas.(linnas käigud,jäätise norimised,vanniskäigud,
kleit mis õues käies purunes, mängides)
Ilmselt olin nädalane, kui seto nõiad mind oma telgis sisse õnnistasid ja naised oma halal voolata lasid. Et esimene mälestus on siis mingid
eeterlikud lõhnad ja ehete kolin. Ei midagi ilusat.
Järgmine mälestus tuli jällegi nädala pärast. Miskipärast üldse meenuvad asjad mulle nädalaste vahedega
kana. kirju kana. lõpuks peideti sõnnikuhunnikusse, kuna lapse kana süüa ei tohtinud (uskumatu armastus, kuna maainimesed midagi raisku ei lase
minna)
võibolla suri loomulikku surma.
Esimene tõeline mälestus:
väike metsakutsa oli vist 2 või 3 aastane jublakas alles, kui mööda tube ringi kohmerdas ja maailma avastas. Vahel kopsti peaga vastu lauanurka - pill
lahti...vahel tümaki tagumikule maha - pill lahti.
Igatahes ükskord järjekordse maailma avastamise käigus (antud juhul siis korteri avastamise) jõudis ta kõrge ja suure riiulini, mille peal seisid
rivis mingid suured, kandilised ja õhukesed asjad (hiljem sai ta teada, et neid nimetatakse vinüülplaatideks).
Igatahes tundusid nad olevat väga huvitavad - ilusaid värvilisi pilte täis ja puha...onud ja tädid ja mida kõike veel.
Väike metsakutsa oli neist vaimustatud....kuid kõige rohkem hakkas talle silma üks konkreetne plaat kõikide teiste hulgast....oli too selline kuldne
ja käis lahti nagu raamat ning seal oli suur suur värviline pilt sees mingitest meestest, kellel olid pikad imelikud karvad peas (hiljem sai ta teada,
et neid mehi nimetatakse rokkariteks).
Ja mis talle veel kõige huvitavam tundus oli see, et plaadi kaanel oli suur musta värvi kahur!
Ning kahuri peal suured tähed "AC" nende vahel äikesenool ja siis "DC".
Oi jaa...väike metsakutsa mõtles alati, et seal peab olema midagi väga põnevat...ja mida aeg edasi, seda rohkem ta tahtis teada saada mida nende
kandiliste asjadega siis lõpuks tehakse....ja et kahuriplaadi sees on kindlasti kuidagi sõjahääled ja püssipaugud...
Ja siis ükskord kui kutsa järjekordselt plaadiriiuli ees tatsas, tuli sinna ka tema isa....kes võttis siis lõpuks riiulilt...kahuriplaadi!
Võttis sealt seest omakorda välja ümmarguse musta värvi ketta ja pani selle mingisse suurde masinasse....
Ja siis juhtus midagi!!
Kusagilt hakkas tulema krabinat ja krõbinat ning korraga oli terve maailm (korter) täis mingit senikuulmatut kärinat, mürtsatusi ning kriiskamist
(hiljem sai ta teada, et neid tekitasid kitarrid ja trummid ning üks hoopis teistuguse häälega onu) ja see kõik meeldis väikesele metsakutsale!!
Ning sellest hetkest peale oli ta ka väga suur muusikaaustaja ning juba umbes aasta pärast tassiski ta juba ise lasteaeda AC/DC ja muude ansamblite
kandilisi asju kaasa, et lasta kasvatajatädidel talle neid kärisema ja mürtsuma panna
Selline oli siis minu üks esimesi ja vingemaid mälestusi 
Kummaline on see ,et ma olin umbes 2ne kui mu vanaisaga viimati koos olla sain..taevaisa viis samal aastal ta ka enda juurde.Mäletan selgelt kuidas
vanaema torisedes lauluviit ümises ja jahukastet keetis ja mina vanaisa süles istusin..mäletan vanaisa kurbi silmi ,kulme (nägu) ja tema lõhna.Isegi
südametuksed on meeles...
Mäletan tema suurt armastust enda vastu...Kirsimammu..mammuke jne.
Tagant järgi kuulen ka oma emalt kui väga mu vanaisa mind hoidis ja armastas..Kurb , et ei saanud teda tundma öppida...Aga see on saatus
Ma mäletan end umbes 3-aastaselt,kui aasal pääsusilmi korjasin,nad kimpu panin ja imetlesin ning nuusutasin neid.Mul on nii suur kujutlusvõime,et kui
seda meenutan,siis tunnen praegugi pääsusilmade lõhna. 
mälestustega on nii, et mind on suguselts nimetanud "suureks sõnameistriks", kuna minu mälestused ja nende omad ei lange kokku.
uurige ja küsige, kui viitsite omade käest. kuidas teil sellega on.
lastel on absoluutselt teine maailm ja arusaamine asjadest, lapsed talletavad mällu nende endi isiksusest tulenevaid kogemusi, mis ümbritsevaid
täiskasvanuid ei pruugi absoluutselt kõigutada. meeldejätmisest rääkimata.
"suuri sõnameistreid" siis
Esimesed asjad mida lapsepõlvest mäletan on puust aedik, kus mind hoiti, et rändama ei läheks.
Paks punane tekk, millel mängisin....
Ähmaselt on isegi meeles see, kuidas vanaema maasikaid tõi... Vanaema tõi mulle viimati maasikaid siis kui kõndima hakkasin!
esimene paika pandav mälupilt on pooleteise aastaselt tallinna lastehaiglas, mis oli praeguse virukeskuse kohal, postimaja vastas. need kõrged laed ja kõrged uksed mis seal olid on meeles.
Mäletan end vanemate sabas igalepoole tatsamas. Nõnda ka siis kui mindi kaevult vett võtma, aga üks kord on eriti hästi meeles. Poolel teel kaevupoole
käratas isa hirmus kurjalt: "Marss trepipeale tagasi, ei tule! Kaevus on näkk ja tõmbab su kohe sinna kui kaevu ligi tuled!" Seda hirmsat
näkki hakkasin ma küll koledasti kartma ja pelgan tänapäevani sügavasse kaevu vaadata kui rakked on madalad
Enda mälestused on segi läinud nendega mis räägitud.
Üks mälestus mida kindlalt mäletan on laua all istumine ja õe mänguhobusel laka ja saba lõikamine. Kasvab ju tagasi! Mingi 3-4 ma olin.
Vahest tundub, et ma mäletan ennast titevankist välja vaatamas. Pulkadega voodit mäletan ka. Ja samuti mäletan ma ennast mängimas kööki mõmmiga ja iseenda väljaheitega.
Ööd raudteemajas.Sügisene pimedus ja kui rong mööda läks, kihutasid mööda seinu puude varjud.Tavaliselt rong tuututas ka.Ükskord jälle vaatasin
rongide valgust ja siis kogemata vaatasin põrandale ka ja seal sibasid reas päkapikud, parajasti tuli rong ka ja nad sibasid kole kiiresti, et valguse
eest peitu jõuda.Mul pidi süda seisma jääma suurest hirmust, et nad ei jõua...Siis andis vedur vilet ja viimane päka kadus ema voodi alla.
Mis see tegelikult oli- hiired?Ei tea ka, kui vana võisin olla, otsustades vanade fotode järgi, mida suudan omavahel seostada, umbes 2- aastane.
Mina mäletan kui ma olin 3. a ja ema kukkus tooli pealt alla ning murdis jalaluu. Pärast kui ema haiglast koju sai jooksin ma tal eest ära ja narrisis
ema, et ta hüppab nagu konn. Emal oli muidugi paanika, et ma jooksen auto ette ja eriti nalja ei mõistnud.
Hiljem täiskasvanuna juhtus mul kummaline asi, et vaadates vanu pilte nägin ühte, kus olin mina umbes 11-12 kuune, seisin maja ees ja ema hoidis mult
ümber kinni. Mul tuli järsku meelde, kuidas ma olin tol päeval kõndima õppinud. Isa tegi pilti ja ma seisin trepi ees ning ema kutsus mind enda
juurde. Sain aru oma nimest, sõnast "tule" ja ema nähes seostus selline soe tunne, mis võrduks sõnaga "hea". Öeldakse, et pole
võimalik meenutada aega enne seda, kui sa veel rääkida ei osanud. Aga paari sõna ma teadsin siis nii et vist ei olnud see unenägu 
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
esimene paika pandav mälupilt on pooleteise aastaselt tallinna lastehaiglas, mis oli praeguse virukeskuse kohal, postimaja vastas. need kõrged laed ja kõrged uksed mis seal olid on meeles.