
kas olete sellega nõus?
ise kaldun arvama, et tegelikult tapab küll, kuid aeglaselt ja märkamatult kuni ükspäev ärkad ning avastad, et on juba liiga hilja.
Mul tädi ütleb seda pidevalt , aga kas see ikka nii on ka
,ei usu eriti
mina olen sellega nõus..sest on nii välja kujunenud..et mis mind tapnud pole, on tugevamaks teinud
teinekord teeb hoopis vigaseks
No see on hea lause kyll jah.Kuid samas ka kõik mis ei tapa, teeb tugevalt haiget on tõsi.Eks iga asi lõpuks viib hukule.
küll ta tapab, vaja ainult uuesti proovida
olen kyll n6us
ei ole nõus...enam.
Mis ei tapa teeb tugevalt haiget, mis teeb omakorda nõrgaks...mis sunnib tasapisi hääbuma ja lõpuks tapab see ikka...
kui kohe ei tapa siis pikapeale kindlasti a keegi pole igavene
paljuski peab see ytlus paika, aga mitte alati loomulikult. on asju, mis ei tapa, vaid jätavad su kuhugi vahepeale vinduma.
Ma ei tea, ehk vanasti, kui see vanasõna kasutusele tuli...ehk siis olid inimesed tugevamad ja tõesti pidas see paika.
Mina kahjuks pean nentima, et ei tee alati tugevamaks...vahel teeb nõrgemaks...ei tapa kah...aga...
Ehk ma ise lihtsalt liiga nõrk inimene...
iga elatud päev teeb meid tugevamaks, et kord olla nii tugev,et vaadata silma oma surmaga ja olla valmis vastuvõtma seda, mis meile on määratud
krt, nii palju haiget saadud siin ilmas, alguses tapab kohe nõnda, et vireled ja oled elus lihtsalt kui vari, millestki ja kellestki huvitumata
jube
raske etapp
aga sellest välja tulles, oled tugevam
seni see ütlus paika pidanud, mõnikord tunned, et vana haav saab lahti rebitud, aga uni kõige parem rohi ja hommikul juba parem meeleolu
Kui aga liiga palju pidevalt peale lajatab...siis tõega-teeb nõrgemaks...
tapab vaimu, ihuga läheb kauem aega...
Kui pidevalt oleks see ei tapa teeb tugevaks-murduks vist ää. no vahetevahel vöin öelda, et teeb ikka tugevamaks ja kogemuse vörra rikkamaks
kyll!!
teeb, igasuguse saasta läbi teinud inimesed on üldiselt tuevamad, nii vaimselt, kui ka füüsiliselt
fyysilisest aspektist ei pruugi see alati nii olla, sest mõnel puhul võib see saast, mida inimene on läbinud, kahjustada inimese fyysilist tervist.
lihtne näide oleks siinkohal invaliidistumine liiklusõnnetuse tagajärjel.
mulle on jäänud mulje, et see ytlus peab eelkõige silmas sellist vaimset tugevnemist, mis loomulikult ei välista ka fyysilist tugevamaks saamist.
Noh, eks see ütlus ole esmajoones katse otsida head ka halvast. Muide, ma arvan, et mitte eriti vana vanasõna.
Tugevamaks... tjah, aga pahatihti ka tundetumaks, kalgimaks, julmemaks, ükskõiksemaks.
norija, see hästi öeldud... ja sulatõsi ka..
ma arvan ka, et füüsilises mõttes ei pruugi tugevamaks teha... aga vaimses küll..
Minu arust on see nagu eneselohutus, kus ei puudu ka kübeke soovi otside miskit head isegi halvas
Ise ei tahaks küll niiviisi tugevaks saada... parem on tugevaks saada heade kohemuste läbi
See vanasõna ka väga tuttav mulle endalegi. Just nüüd hakkan välja tulema sellest kalgist kapslist, mis enda ümber ehitasin üle kolme aasta tagasi.
Hakkan nägema elu värve jälle ja TUNDMA, mida kartsin kogu see aeg teha... Olen käinud pika tee ning võin öelda küll, et mis ei tapa, teeb tugevaks.
Kuid samas annab see aeg, mis 'ei tapa' sellise kogemustepagasi, mida kunagi ei unusta. 
mina sellise lausega päri ei ole
kahjuks mõeldakse selle lausega just inimesega juhtunud üleelamisi ja õnnetusi, mis siis nagu peaks hinge karastama ....
...aga parem oleks ikkagi, kui kõik me saaksime tugevamaks ja targemaks läbi õppimise....kas siis läbi otsese eneseteostuse või kasvõi õppimisega
teiste vigadest....näiteid ju peaks leiduma....
ise küll ei arva, et läbi elus juhtunud ebaõnnestumiste eriti tugevamaks oleksin muutunud....nujah, mõne asja suhtes ehk tõesti vaid ükskõiksemaks
muutunud, ei enamat.....
aga võibolla mõni on kah...
julmaks ja südametuks teeb see jah, mida hullem kogemus
Norija ütles juba minu mõtted ära.
Jah, see ongi selline kahe otsaga lause.
Ühelt poolt on selles lauses suur tõetera, eluraskused karastavad meid ning muudavad tugevamaks.
Teisalt aga ütleks, et ma pean raskustes KARASTUNUKS ainult neid, kes pole kaotanud seejuures oma südameheadust ega tundlikkust.
See kui keegi ehitab endale tugeva kesta ümber ja muutub tundetumaks, kalgimaks, julmemaks, ükskõiksemaks annab tegelikult märku hoopis sellest, et
nad on eluraskustele alla vandunud. Ega siis eluraskustele allajäämine ei tähenda ilmtingimata seda, et inimene peaks olema suures hädas - ka
inimlikkuse kaotamine on eluraskustele allajäämine
Ei pea ka minu puhul see ütlus paika -tapab ja veel oi kuidas----ja see, et eluraskustes karastud, no see ka ei pea----pigem viimse jõu
röövib--ilmselt nõrk inimene---
seda ma ei tea kas tugevamaks teeb, aga haiget saab küll kõvasti
Tsitaat:
Algne postitaja: mirelles
Ei pea ka minu puhul see ütlus paika -tapab ja veel oi kuidas----ja see, et eluraskustes karastud, no see ka ei pea----pigem viimse jõu röövib--ilmselt nõrk inimene---![]()
täitsa õige ütelus
ausalt öeldes olen mina muutunud küll aastatega ja isegi kuudega tugevamaks ja iseseisvamaks....varsti selline kapsel ümber, et raske sellest läbi tungida...
kogemustest õpitaxe ja olen ka ütlusega:"mis ei tapa, teeb tugevamax" täiesti päril
Peab paika ikka küll...
Mis ei tapa, teeb tugevamaks....
See miski võib küll mitte tappa, aga närvid võib küll p****e keerata nii ruttu, et üles ärkamiseks pole enam lihtsalt aega ja sind pannakse enne
lihtsalt pehmesse kambrisse kosuma ja kogu lugu...
Vot seal võib juba nii palju rahulikult üles ärgata kui endal kulub.
Muidu mõned asjad on küll sellised, mis tapmise asemel tugevamaks teevad...või vähemalt annavad õpetust elu karmide põhitõdede kohta, nii et kukkumine
poleks hiljem enam nii valus.
selle "vanasõnaga" väljendatakse vist ikka meie küpsemist kui sellist, et kas kõrbed või karastud... ja kindlasti on toormaterjalil suur osa asja õnnestumises. kes tõuseb uuesti jalule ja läheb edasi targemana kui enne ning kogemuste lisandumine annab hoopis suuremat meelerahu ja kes päriselt mõistmata toimunut hirmunult ehitab enda ümber läbimatuid kaitsemüüre, lootuses olla edaspidi haavamatu jne. enamasti aga veristab ta end ise nende kildude otsas mis jäid sissepoole tema kiivalt kapseldunud maailma.
Kui ei tapa ja vigaseks a ei tee, siis teeb tugevamaks...
Just need asjad, mis emotsioonidemaailmas toimuvad... Kui sulle keegi väga haiget teeb ja sa endale otsa peale ei tee, siis see teeb su ikka
tugevamaks küll, kui sellest üle suudad saada... Oled tugevam ja targem... 
tugevus ja kalkus on iseasjad. Tundeelu ja psüühhika proovilepanekud on mind jah "tugevamaks" teinud. Vahel ehmatan isegi oma elutõdede
peale. Ligiinimese armastus on minu jaoks juba ammu võõras, sageli näen enda ees ja asjades ainult raha. Sõbrad ja väga lähedased inimesed (lapsed ja
naine kes on ka sõber) lähevad mulle midagi korda teisi ootab jäik müür.
Kõik haigused ja avariid pole mind ka tugevamaks teinud, juba praegu annavad mõned karmimad noorusepõlve laksud tunda.
Nii et jama jutt.
Ka mina ei usu sellesse väljendisse. Võib-olla ei tapa jah, kuid aeglaselt muserdab, tekitab stressi ja süvendab depressiooni ning ükskord võib ka päriselt murda. Kõik oleneb sellest, kui palju seda ränka ja rasket elu jooksul tulemas on.
ehk teeb isegi tugevamaks. tekitab kaitsekesta peale. aga seetõttu kaob suur osa süütusest, avatusest, usaldusest.
mina ei taha tugev olla. tahan inimesi usaldada.
suhetest räägin siis
kui ei tapa, võib eluks ajaks vigaseks teha... vahel on see nii..kuid kui ka sellest pääseda, siis ikka tugevam neh...
kõik mis ei tapa teeb tugevamaks vaid tugevaid ja positiivse ellusuhtumisega inimesi. aga iseenesest eks see ütlus kõla küll kenasti..
Ei tapa aga teeb vigaseks ja lõpuks viib hauda ikkagi
Mis ei tapa, teeb tugevamaks????
Suurim vale, mida mu kõrvad eales kuulnud on 
Kindlasti on see tõsi, kuid mitte otseses mõttes. Minus on üleelamised tekitanud tugeva müüri minu kodu ja ülejäänud maailma vahele. Ei tea, kas see
ehk ongi tugevus? Tunnen, et saan üksi hakkama, ei vaja kedagi teist, ei ole sõltuv teistest inimestest. Naudin iseenda seltskonda. Ma ei ole küll
üksik inimene, kuid kui oleksin, siis naudiksin näiteks jõule või aastavahetust hea meelega üksinda, hea filmi seltsis, ehk koos koertega.
Olen inimestes pettunud, kahjuks. Samas see ei tekita minus negatiivseid emotsioone, proovin omaette olla, oma perega. Tööl olen küll seltskondlik ja
sõbralik, kuid ma justnagu eriti ei hooli teistest inimestest.
Lõppkokkuvõttes, mis ei tapa, teeb tõesti tugevamaks, vähemalt mind on teinud (kui ma tugevusest ikka õigesti aru olen saanud
)
Omamoodi nõus selle ütlusega- kui lisada siia juurde veel teine ütlus ja need liita. Mis ei tapa, teeb tugevamaks ja aeg parandab kõik haavad. Hoolimata sellest, et armid jäävad...
Tsitaat:
Algne postitaja: Barbar
kas olete sellega nõus?
ise kaldun arvama, et tegelikult tapab küll, kuid aeglaselt ja märkamatult kuni ükspäev ärkad ning avastad, et on juba liiga hilja.
Oleneb vist tapariistast.
Minu jaoks on paljud vägagi valulikud sündmused (ka aastaid kestvad) olnud väga vajalikud ümbritsevasse teistmoodi suhtuma hakkamise õppetunnina.
Ei ütleks, et olen külmemaks või kalgimaks inimeseks muutunud, kuid targemaks/vaimselt tugevamaks olen küll saanud.
Eks sellel asjal ole tõepõhi all küll, kuna asjad mis sinu elu tugevat kõigutavad, panevad inimese asjade üle järele mõtlema. Reeglina inimene samasse ämbrisse kaks korda ei astu ja ongi toibudes ühe kogemuse võrra targem, mis selles kontekstis tähendab tugevam. Eks me kõi ole elus vigu teinud ja neid õppinud, nii see elu lihtsalt juba käib.
Antud ütlus peab paika küll, kuna läbi katsumuste inimene ju areneb.
See on kõik suhteline. Mõnikord võib asi, mis ei meeldi, teha hoopiski head. Mis ei tapa, teeb tugevamaks. Näiteks kui keegi on haiget teinud, suhtud
inimestesse ikkagi positiivselt ja usaldad neid, kuigi halva kogemuse põhjal ei tahaks. Aga samas on see parem, kui sulguda endasse ja kurta, et küll
elu on halb. Või kui tegeled koolis/tööl antud ülesandega, mis üldse ei meeldi ning on emotsionaalselt kurnav, kuid tulevikus on kasulik.
Teisalt- kui tegelda asjadega, mis otseselt ei tapa ja mingit kasu ka ei too, näiteks juua viina, siis tapab see aegamööda. On ju vahet, kas juua
kibeda maitsega viina või kibedat arstirohtu. Kõik oleneb sellest, kas tegevusest kasvanud tulu ületab kahjusid. Ehk siis puhas turumajandus 
Mis ei tapa, see teeb minu arust tugevamaks.
Hingeliselt näiteks muutud sa ükskõiksemaks.
Füüsiliselt aga nõrgestab.
ma arvan 
Arvan, et see tõde ei kehti objektiivselt, ehk siis: see on tõene või väär sõltuvalt subjektist, kes tapmata jäi.
Kui Subjekt oskab igas asjas selle positiivset külge näha, siis tapmata jäämine ilmselt karastab teda.
Kui aga Subjekt on harjunud nägema asjade halba külge, siis on selline tapmata jätmine sadistlik sest see sandistab subjekti.
(Ha-ha-ha! Ma oskan ikka lõpp teadusliku välimusega möga ajada!
)
Irw @ habe
A mina põhimõtteliselt olen selle ütlusega nõus.
Noh, alguses võib ju valus olla, aga valu läheb üle ja asendub üksõiksusega või siis hakkab jälle parem.
Ja teinekord oled targem.
mis ei tapa teeb tuimaks oleks õige versioon, kui tugevus on olla tuim tükk, kes midagi ei tunne, siis ma ei taha tugev olla.
Mina olen pigem tuim tükk kui saan kogu aeg haiget.
Hiljem: noh, selles mõttes, et võtan kõike südamesse janiijanaa...
Habe on mitu korda haiget saanud, mõnel korral
isegi nii, et peale seda on õmmelda vaja olnud. Ometi on tagantjäreletarkusena kõigist neist
juhtumitest midagi positiivset leida olnud - need on mind kas milleski õpetanud või mind korrale kutsunud
Viimane kahevõitlus ründava koeraga, vajutas küll kustumatud armid näkku, kuid andis samas teadmise, et ka sellised raevunud kiskjad on võidetavad
(hea õnne korral) paljaste kätega.

osa asu ei tee teps sind tugevamaks vaid hoopis nõrgemaks kui esimese korral otsa peale ei tee
Teeb tugevaks!
Arvan et teeb tugevaks küll..aga kaua ikka jaksad..
Arvan, et ei tee ta midagi tugevaks- kalgiks muudab hoopis ja hinge tapab päris ära kui ikka liiga palju saab neid saatuse lakse.
Mina olen muutunud kalgiks- ei suuda enam igas asjas siiralt kaasa tunda.