
Kas Sina kardad midagi, tunned millegi ees (suurt) hirmu ?
Nii öelda foobiad siis.
Ise pelgan pimedust ja tundmatuid kohti.
Juba väiksest peale ja pole siiani sellest jagu saanud
Kas Sina oled midagi kartnud ja siis kunagi hiljem sellest vabanenud ?
Kardan kõgerohkem mõnda tüdrukut solvata.
Ja kardan, et terve mu suvi võib aiataha minna.
putukaid kardan paaniliselt ja see hirm aina süveneb, miskipärast ja ma kardan seda, et äkki ma ei saa miskipärast oma eluga enam hakkama ja kardan teistest sõltuvusse jääda.
Ma ärkan jah mõnikord keset ööd üles ja kardan et kuna mul vanust juba piisavalt...et äggi mul ei tõuse enam...siis teen mõned kiiremad liigutused
parema käega ja tunnen....MA ELAN!!!!!!!.......muid hirme nagu ei meenu
nagu ei kardagi vist midagi,ainult viimasel ajal võtab seest õõnsax kiirabisireen......täiesti tühja kohapealt muide
kusagil justkui midagi sellist vastatud
aga..kardan aega, mil oma vanemate surmast peab kuulma, sellele järgnevat aega
tean, et see paratamatus, aga.. kohe mitte ei taha, et üks telefonikõne sellest teataks
see olekski see kõige suurem hirm
miks kardan, vast seetõttu, et vanaema surmateate võtsin mina vastu ja tema oli ka kallis mulle
Mul täpselt sama--kardan ka oma vanemaid kaotada, et äkki nendega juhtub midagi...ja mida ilma nendeta teeksin...
Ja kiirabisignaali kuuldes käib kui külm jutt kehast läbi
kardan, et äkki läheb mul selle aasta puhkus aia taha, muid hirme hetkel pole... foobiaid ammugi mitte....
nu foobiate teema on olnud ka...
aga mul seenefoobia ja ämblikufoobia... ma isegi ei tea kumb hullem on 
Foobiate all ei kannata, kuid eks neid hirme ikka ole ja ma usun, et neil kel lapsed, on neid paratamatult... On hirm, et lastega juhtub midagi,
kardan oma peret kaotada... Kardan, et minuga juhtub midagi, milletõttu lapsed peavad kasvama ilma emata... ahh, ei traagitse rohkem
, elu on
tegelikult ilus 
jahm..kardan kaah pimedust..ja eriti veel linnas kuskil öösel või siis näiteks pimedas metsas üksi olla..jubbe
Foobiatest olen juba kuskil kirjutanud, täiesti olemas
Maaniatest ka, olemas
Kartsin kunagi kohutavalt kõrgust, käisin mägedes, nüüd kardan ka, aga mitte nii palju.
Kartsin autosõitu, käisin klassivennaga karditrennis kaasas.
Kartsin tantsida, läksin pantomiimi. Kartsin läbikukkumisi, õppisin enda üle naerma.Kartsin mehi...jne.
St. iga kartuse vastu tuleb võidelda tema endaga, mitte paaniliselt hoiduda vaid tasapisi proovida. Kasvõi varbaotsaga.
No mul oli veel aasta tagasi sada hirmu, milledest olen praeguseks sõrade abiga üle saanud. Kartsin esinemist, isegi oma arvamuse avaldamist, kõrgust
ja äikest. Praeguseks ma neist ühtegi ei karda, kui vaja siis ok.
Ainus, mida ma kardan on lähedaste inimeste kaotus, see on vist seetõttu tekkinud, et talvel olid ühe lähedase inimese matused
Mina kardan lähedase inimese surma...ei ole veel kedagi kaotand, aga...kunagi tuleb ikka see esimene kord.
/me loodab südamest et sureb enne oma lapsi
kurb teema
Üldiselt kõrgust ja kinniseid ruume...lausa foobiaks pole asi läinud...võib-olla veel üksindust...
Ämblikud pidid väga head loomad olema ... ei usu. Igasugu putukad on vastikud.
Muid hirme nagu pole.
..ei oskagi nagu midagi karta vist....kui, siis ilmselt samu asju mis susanna ka mainis...kuigi mul vanemad veel üsna kõbusad....
...aga hirm või mai teagi, mis see on, tuleb ikka siis kui asi käes.....ntx kui poiss tuli koju murtud rangluuga, siis viskas mul peaagu pildi tasku
...poiss jooksis veeklaaisga nagu oleks mul suurem häda kui tal....aga niimoodi see mõjus jah .....
mina põen pisikest sorti araknofoobiat... ja akrofoobiat ka natuke.
lisaks ämblikele ja kõrgusele kardan ma veel igasuguseid asju 
Kardan paljusid asju, araks teeb ka veel praegu telefoni helin...ei taha saada halbu sõnumeid...
Väiksena kartsin,et voodi all on kollid ja julgesin magama jääda ainult nii,et peanupp teki alt paistis
...aga praegu on ainuke asi,mida tõesti
paaniliselt kardan konnad
Kardan üksi jääda
...ja kõrgust ja ämblikke ja igasugu muid satikaid/putukaid/mardikaid ja igasugu limaseid roomavaid olendeid jne ...
ühesõnaga argpüks olen


piisab sellest, et kardan kõike, mis kuulub loomariiki, aga ei kuulu selgroogsete hulka
.... ok koeri kardan ka -võõraid koeri 
selline rumal foobia, aga ....
ufosid, pole kunagi nainud, aga suurim hirm on see, et yhel oosel avan silmad ja nad seisavad koik reas mu voodi ees rohelised silmad
helendamas...
Vaiksed koeranahvitsad, sipelgad, kaubarong 
Kunagi kartsin meeletult kõrgust. Pärast korduvaid eneseületamisi kardan juba natuke vähem.
Ämblikutesse, eriti suurtesse, suhtun respektiga.
Kõige rohkem kardan vast hingerahu kaotada.
Mina kardan kõrgust, pimedust ja ämblike.
Kõrguse kartusest yritan lahti saada nii, et panen ennast proovile.Näiteks käisin mägi ronimist nats proovimas ning kõrgel puu otsas oli vaja mööda
palki käia ja hiljem alla hypata.See oli suht raske aga hakkama sain
mul klaustrofoobia, ei saa solaariumis käia, kardan et kohe kohe see kaas kukub mulle kaela, olen proovinud eriveaid salonge , aga ei aita midagi -
olen lumivalguke edasi
Aga sa, dsikibriki, ära mine sellesse solaariumi, kus lamatakse kaane all, vaid sellesse, kus seistakse püsti lampide vahel! 
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Foobiate all ei kannata, kuid eks neid hirme ikka ole ja ma usun, et neil kel lapsed, on neid paratamatult... On hirm, et lastega juhtub midagi, kardan oma peret kaotada... Kardan, et minuga juhtub midagi, milletõttu lapsed peavad kasvama ilma emata... ahh, ei traagitse rohkem, elu on tegelikult ilus
![]()
Peab olema! 
mul kevadel tekkis võõras-voodis-magamise-foobia...
Saan magada ainult kalla või enda voodis... Muudele vooditele mõtlemine tekitab külmavärinaid.... Loodetavasti läheb sama järsku ära, kui tuli...

mina kardan putukaid, madusid, pimedat, äikest, kui keegi mind kinni hoib, seda et hingata ei saa...... issand neid asju on tegelt niiiii palju. ma
olen totaalne foobik 