
mingis hetekes panin tähele,et ka nii on võimalik liigitada inimesi......ühed, kes armastavad ema v. vanema venna rolli ja on hoolitsevat tüüpi n.
teised on õrnakesed, nännutatavd, kes ootavad igal hetkel hoolitsust
Kumb neist sina oled?
Nii üks kui teine...rohkem vist siiski esimene
Vahel ühte, vahel teist. Meeldib inimeste eest hoolitseda, aga meeldib ka kui minu eest ära tehakse. On ikka ju tore küll, kui sulle asju kätte
tuuakse! 

mina ka mõlemat ilmselt...aga kuna ma teiste sõnul selline väike ja armas, siis nännutatakse suhteliselt tihti...mõnikord on armas, aga vahel ajab
närvi ka
ka mõlemat, mõne inimese puhul meeldib, kui tema minu eest hoolitseb, mõne inimese eest meeldib ise hoolitseda, aga üldiselt on väga vähe inimesi, kelle puhul ma kannatan seda enda eest hoolt kandmist, niimoodi, et ma sisimas kurjaks ei saa, eks mul ka väikest kasvu inimese kompleks ole, et nende eest kangesti püütakse hoolt kanda, aga ma tahan jällegi ise kangesti iseseisev olen või püüan olla.
Kui Sa seda nii nimetad, siis olen pigem nännija 
ei ole mind nännutatud kunagi ja ise ka pole seda tüüpi.....kuigi vast oma laste eest teen asju rohkem ära küll, kuid see tavaline
hoolisemine...nännutamist kujutan siiski teisiti ette....
a krt, äkki nännutan siiski...hmmm....
ok sügisest hakkavad ise endale hommikusööki tegema...
lapsena mind ei nannutatud ja nyyd lasen ennast hea meelega nannutada
No ma arvan et paris hasti tuleb valja 
mingi aeg sai mul endal villand sellest,et mind nännutati....nüüd pigem nännin ise
Mind nännutati lapsena nii, et ikka täitsa nännuke olin.
A mulle meeldib ka väga kellegi eest hoolitseda, kohe väga-väga.
Võib juhtuda, et nännutan oma lapse(d)kunagi üle...
Võtan hellust vastu ja annan vastu ka. 
ei ole ei üks ega teine. ei kannata nännutamist ühtegi pidi. kui keegi hakkab ikka väga hoolega minu eest midagi ära tegema, siis on tal oht silmitsi sattuda väga tigeda minuga. ise ei kipu ka teisi nännutama kuidagi.
mina arvan et ma olen see kelle eest hoolitsetaxe.aga mulle meeldib ise teiste eest hoolitsed.vahel teen teiste eest asjad 2ra kuigi nad pidid ise
tegema.

palju palju palju palju palju p2ikest
Soovitan tutvuda meie reeglitega, liigne emotikonide rida pole eriti teretulnud !!! Meeskond.
Nännutamine on täiest out!
olen pigem vahepealne. tahan ja ootan et mind nännutataks, kuid samas kui keegi teine tunneb halvasti, siis hoolitsen tema eest ja nännutan
pooleks on see nännutamine
kui ikka väga halb olla, siis nännutatakse mind, on ikka hea küll
Mina olen pigem nännija, aga seda enam naudin olukordi, kus mind nunnutatakse.
Ikka vist rohkem selline isehoolitseja tüüpi, vanema venna/ema eest 
Kuigi, ei saa salata, et päris mõnus on mõnikord olla ka nunnutatav
....aga ma ei suuda liiga pikalt tegevuseta istuda, seega ei lase end pikalt nunnutada ... 
Ma rohkem nännija...
Olgugi et aegajalt vaja, et keegi mind nännutaks... Aga olen leppinud sellega, et see väga luksuslik asi ja seda saab väga harva... Vähemalt mu oma
lähedased küll mind nännutama ei jookse... Aga õpetajatele olen küll nii palju pugenud, et mind igate pidi hoiavad...
Aga oma kallale teen küll ette-taha kõik äära... Ja muudkui silitan ja kallistan jne... Ta juba ise ka rägib, et mida rohkm ma tema jures, seda
laisemaks ta muutub...
lihtsalt olen selline.. Ei saa sinna midagi teha... tahan, et inimesed, kellest ma hoolin, tunneksid ennast hästi aj
et neil ei oleks milleskti puudust...
Pigem nännutatav olen .
Kuid üht teatud inimest nännin ise
Mõnus!
Ei ühte ega teist. Nännutamine on veel eriti ebameeldiv. Kunagi käisin ühe hambaarsti juures, kes rääkis minuga nagu kolmeaastasega stiilis a´la teeme
nüüd suukese lahti. Mina küsisin, et kas mõlemad teeme või ning kõndisin minema. Ma pole kretiin ning saan aru, et hambapuurimine võib ka valu teha
ning minuga pole vaja pudikeeles rääkida. Selle arsti juurde ma enam ei läinudki.
Ise ka eriti ei nännuta ega nunnuta, kuidagi võõras tundub see. Pealegi ei tarvitse selline emmetamine ka teisele inimesele meeldida. Püüan rääkida ja
olla kõigiga nagu võrdne võrdsetega.
olen nännutatav, kuna ma paistan kõigile selline väike ja armsake ja ju siis ka haavatav, et inimesed tunnevad vajadust mind kaitsta ja
nännutada..............kuid samas ega ma pole sellele ka ära öelnud, kuid hea on ka vahepeal leida inimest keda saan mina nännutada
ma olen siis see esimene tüüp, kelllele meeldib hoolitseda
Ühest küljest olen nännija ja teisest nännutatav...see,kas nännutamine meeldib sõltub sellest,kes nännutab ja kui palju...teatud ajal viskab ikka üle küll.
mitte kumbki 
mina olen tegelt see nännija... meeldib teisi poputada
mitte kumbki: ei meeldi kui poputatakse, ja pole ma ka kanaema tüüpi, mida vaja teen ära aga ülearu ei nännuta
Mõlemas rollis tunnen ennast ebamugavalt ja hoian omaette, nii et enamasti ei ole kummakski võimalust. Ei mõista ennast liigitada.
Mitte kunbki.
See esimene kohe kindlasti mitte- mind ajab närvi, kui pean hakkama kedagi pilpa peal kandma.
Nännutatav- hmm.. mind polegi kunagi nännutatud- ehk on ise ära tabatud, et ka ilma selleta on võimalik sõnum edastada.
ei üht ega teist. ei nännuta ise ega ole ka ise nännija. üksiklapse asi vististi. kui omal titt oleks eks siis natuke nännutaks küll 
ma olen see viimane varjant ja ülivõrdes
Kord üks, kord teine
Inimesi aitan ikka, kui abi küsitakse. Aga et kedagi poputada ja "kanda nagu sitta pilpa peal", selleks pole ma võimeline. Ja mulle meeldib, kui tullakse appi küsimise peale ja vahel võetakse köögist tulles õlu ka ilma küsimata kaasa, aga enda nännutamist ei seedi ka.
olen loomult juba selline nannutaja tyypi, st olulistele inimestele. muid abipalujaid nannutan niikaua, kuni nad ise nannutamist enam ei vaja voi ma
aru saan, et nannutamispakkumistega nad oma elu elavadki.
enda nannutamist ma vaga ei kannata, unless see tuleb vaga kalli inimese poolt.
Krt mina olen vist pigem selle hoolitseva tüübi esindaja...
Ikka see nännija, loodetavasti mitte pealetükkivalt
aga sisemine soov hoolitseda ja hoolida ja vastutada jne...
Miskipärast ei lase või ei julge lasta enda eest hoolitseda, vist kartus näidata end nõrga ja haavatavana?
...samas on vapustavalt hea tunne kui see
kellelgi õnnestub 