
just nägin, kuna olen natukene päästevärgiga ametis. olen küll igast värki näinud, aga seda kuidas inimene ära sureb seda ei ole näinud. nüüd nägin.
midagi erilist ei olnud. püüti elustada. ei midagi. vaatepilt oli muidugi masendav kuid ei tekitanud mingeid tundeid. üksik mees jõi oma üksikus
majas viina ja õllet... küllap aspireeris, sest kopsudes mingi imelik korin oli... mehel oli ka kõnepuue st midagi oli tal vist kunagi ära lõigatud
sealt.
igatahes algul kohaleminnes oli küll vaatepilt selline, et surnud ja paneme kotti ära, aga siis tegi silmad lahti. oli vist teine seal tubli 24 tungi
liikumatult olnud. igatehes liigutada ta ennast ise ei saanud
vot selline lugu siis.
Surmad on erinevad ja meie suhtumine vastavalt sellele kui tähendusrikas lahkunu meile oli, samuti väga erinev.
Küllap pidasid silmas olukorda, kus inimene nö "käte vahele sureb" , siis surija, mitte lihtsalt surnu nägemist.
Kuigi ka siin võib olla reageeringuid vastupidiselt väljakujunenud arvamusele - lähedase surm käte vahel võib olla vähem piinarikas kui näiteks
faktiga silmitsi seismine, et seal ta nüüd lebab vaikselt - noor, tugev, kaunis ja ainult ühe löögi autolt saanud. Eriti kui sa hoiad süles tema
pooleteiseaastast last.
/Me on näinud vaikselt surevaid ja lihtsalt läinuid ja segi kammivaid ja oma lõppu enam-vähem kuude või parimal juhul aastatega ette teadvaid
inimesi.... naist, kellel harvaesinev haigus, mis hävitas ta aju mõne nädalaga. Huvitaval kombel ei paku ka meie kehale ilma ajuta funktsioneerimine
mingit pinget ja ta loobub igasugusest tegevusest. Vaadates põhjatutesse silmadesse, kus enam midagi pole... mitte midagi... (see vaade on üsna
kõhedusttekitav muide), muutub keha inimesest selgelt eraldiseisvaks asjaks. Tundub, et oleme keha suremist ületähtsustanud.
Võibolla peaksime siinkohal rääkima elamustest vaimu suremise vallas :-)
mul 2 inimest kätevahel hinge heitnud
....seda me teeme kunagi kõik aga otseselt hetkega kokku puutudes ei ole see just jah meeldiv
....see
viimane korin on ikka kõige jubedam selle asja juures
Ma surma näind väga lähedalt.
õnneks ei ole ise lähedalt näinud....kuid mu sõbranna oli juures, kui ta ema suri
...ei tea, kas ise tahaksin olla sellises olukorras....vist ikka
mitte...
olen näinud ja endal on ka väga paha olla...eriti kui ei saa inimest kuidagi aidata
näinud küll ja liigagi lähedalt-püüdnud unustada,aga kuidagi ei unune,ilmselt surmani.
Sõltub sellest kes sureb.Võõras või oma,täiskasvanu või laps.Olen näinud nii mõlemat.Töö selline.



mina pole suremise hetkel juures olnud.. vähemalt inimese omal mitte. kuid olen näinud surmava haigusega inimest tasapisi hääbumas ja haiguse
ilminguid. inimene muutub, ta pole siis enam see kes varem, võiks öelda et isegi võõras..
kuid siiski teeb surm haiget. isegi kui sureb inimene keda tundsid vaid natuke. vähemalt mulle teeb see haiget. surma tagajärjel tajun ka oma
surelikkust ja seda, et ka minu kord tuleb. kurb..
Onneks pole keegi minu kåtevahel surnud, kuid mitu mu head sopra-tuttavat on onnetul kombel otsa saanud ja see oli jube....Kuid seoses laste surmaga
ei jåta mind kylmaks ykski, olgu siis oma voi vooras laps... Måletan kui algas soda Iraagis ja lehtedes hakkasid ilmuma pildid onnetutest ja
vigastatud ning surma saanud lastest, hakkasin mina alati neid pilte nåhes nutma ja edaspidi ma lihtsalt ei suutnud lehti lugeda, sest kujutage ette,
igakord kui lehe avate puhkete nutma... kaua jaksate
... Onneks nyyd selliseid pilte nii palju enam ei ilmu....Kuid vanainimeste surmaga on
asi teisiti, alles hiljuti suri minu 82a vanaisa ja ma ei måleta, et ma oleks nutnud, ma teadsin ammu ette ta on minekul, pealegi oli ta ka
haige.....
Nii, et sellised suhted surmaga...
pole näinud. ei taha ka... Ise surmale lähedal olnud, aga olin nii pisike, et ei mäleta.. Parem ongi. Mulle piisab sellest, et olen kuulnud teiste surmaga kohtumisest või sellest, kuidas keegi nende kätevahel/juuresolekul surnud...
Õnneks pole ise surma pealt näinud, kuid ise olen kyll surmasuus olnud.Muidugi mitte midagi sellest ei mäleta ma kahjuks
Olen sõpra elustanud.... läks õnneks
olen surnut(vanaisa) näinud- jättis kylmax.
ise kunagi lapsena mängides korduvalt surmahirmu tyndnud, nyyd enam mitte. ega nyyd selline... masenduse lax... mõtted kipuvad sinna kanti minema...
pilk tyhi, teiste imimeste jaox olen ma juba vist surnud...
aga mina usun ennustusi natuke
kui lind vastu akent lendab pidi inimene ära sureme...mul lendas, suren siis ära we? tervisega midagi kyll häda pole aga... elu on raske...
Tsitaat:
Algne postitaja: easter
just nägin, kuna olen natukene päästevärgiga ametis. olen küll igast värki näinud, aga seda kuidas inimene ära sureb seda ei ole näinud. nüüd nägin. midagi erilist ei olnud. püüti elustada. ei midagi. vaatepilt oli muidugi masendav kuid ei tekitanud mingeid tundeid. üksik mees jõi oma üksikus majas viina ja õllet... küllap aspireeris, sest kopsudes mingi imelik korin oli... mehel oli ka kõnepuue st midagi oli tal vist kunagi ära lõigatud sealt.
igatahes algul kohaleminnes oli küll vaatepilt selline, et surnud ja paneme kotti ära, aga siis tegi silmad lahti. oli vist teine seal tubli 24 tungi liikumatult olnud. igatehes liigutada ta ennast ise ei saanud
vot selline lugu siis.
Kahju jah...kuid olen näinud peal oma ema surma... ta põdes väga rasket haigust nimelt maksa vähk.... ühel hommikul...kuulsin une pealt et keegi
komistas , ema komistas oma toa lävepakul tahtis vist kuskile minna maja peale aga ta kukkus... isa ärkas ka selle peale kuna nad magavad ühises
toas... isa tõstis ema voodile...mina jooksin ema juurde... isa kustsus kiirabi....mina hoidsin ema kätt.. ema rääkis minuga viimast korda... viimase
lause lõpp siiani kummitab... olin paanikas..tahtsin teda kuidagi aidata kuid ei osanud... teisel hetkel ta ei rääkinud enam midagi...ta läks
koomaseisundisse ja siis suri... kui aga kiirabi kohale jõudis ütles meedik toa ukselt et ta on läinud 
vat see on kogemus mida ei tahaks mitte kunagi kogeda...
Jah olen surma näinud, töös tuleb ka seda ette. Surm minu meelest ei olegi kõige hullem vaid just see surmaeelne periood, kus inimene ise teab, et on minekul ja teda ümbritsevad teavad seda.
Tsitaat:
Algne postitaja: peaspetsialist
Jah olen surma näinud, töös tuleb ka seda ette. Surm minu meelest ei olegi kõige hullem vaid just see surmaeelne periood, kus inimene ise teab, et on minekul ja teda ümbritsevad teavad seda.
Ei karda surma- veel vähem selle pealtnägemist. Ehk on lootusetu tunne,et sinust ei sõltu enam midagi... Aga üldse pole surnuid vaja karta. Pigem kardan elavaid.
Pole näinud ja ei soovi kah. Kardan millegipärast surnuid. Kohe tõukab nagu eemale ja pole nõus eriti lähedale minema. Ma ei taha millegipärast seda päris lõppu näha-tahaks meenutada ikka seda tervemat perioodi. Selline isekas olen-või kuidas sellest aru saada. Aga eks tuleb ka kunagi muud teha. Elu lihtsalt sunnib. Oma vanaemasid keeldusin vaatama minemast-kui nad juba lõpus haiged olid. Kohe kuidagi ei suutnud ennast sundida.
Pole ise surma näinud ... huhhh, õnneks!! Ei taha eriti kunagi ka matustele minna, kuid peab .. Siiski ehtsat paarinädalast inimlaiba haisu olen tundnud ... öäk, jubeeeeee.....
kartsin, et esimest korda sureva inimese nägemine ajab mu nutma. tegelikult - oli ebameeldiv tunne küll, ent teadmine, et tema heaks sai tehtud kõik hetkel võimalik, ei teinud asja nii masendavaks. aga siiani on ebameeldiv ja hirmus tunne, kui näed, et inimene käest ära minema hakkab.
Isa suri mul 7 aastat tagasi kodus...silme all...ei uskunud kuni viimase hetkeni, et teda enam pole, kuni arstid peale tunniajast elustamist ütlesid, et ei, ei anna enam päästa...siis ei tulnud nuttu, oli masendus...tohutu masendus...nutt tuli hiljem...
Olen näinud. See oli küll ammu, kuid jättis jälje. Ei soovi seda kellelegi
Õnneks see on minust siiani mööda läind. Aga eks ta kole ole jah.
Kas surmaga seotud masendus pole mitte egoismi märk? Meil kõigil on oma aeg elada ja läheme siis kui vaja on...
PS! Ise oleksin ka ja olen ka olnud masenduses...