
Kas Teil pole vahel sellist tunnet, et oleks vaja põgeneda oma elust? Kaugele kõikidest tuttavastest ja tuttavast keskkonnast?
Mul on see tunne kestnud juba paar kuud. Alguses piisas sellest, et võtsin augusti kuuks puhkuse ja ootasin seda. Mõtlesin, et kaon Tallinnast ära.
Nüüd sellest enam ei piisa.
Sirvin töökuulutusi .. välismaale. Tahan siit kaugele ära ja mitte kunagi enam tagasi tulla.
Pole mu elus midagi halba kah juhtunud, lihtsalt tahan kaugele ära ja ruttu ja lõplikult.
Kas selline tunne on lihtsalt mööduv nähtus või ma peaks tegema nii, nagu mu sisetunne nõuab?
tuttav asi
mul kestab üsna pikka aega taoline seisund, lõpux saatsin kõik oma tegemised-kohustused nö kuu peale ja läxin pikale reisile, kuid
lihtsalt ühe keskkonna vahetamine teise vastu mind ei aidanud, lühikese ajaga tekkis samasugune pidevalt näriv tunne- "tahan ära, tahan ära,
tahan ära!!!!" üxkõik kui uudne ja erinev kõik ka polex... niisiis seisnes minu reis hoopis pidevas edasi liikumises.. kui ma olin teel kuhugile,
siis tundsin ennast päris hästi, kui jäin kuhugile pidama hakkas tülgastus tagasi tulema.. lõpux pidin koju tagasi pöörduma sest olex muidu oma
kallimast ilma jäänud.. ja kuigi reisi lõpust on möödas alles kuu on mõtted juba uue põgenemise juures..
ma ise olen kah mõelnud misasi see on mis rahu ei anna aga vastust pole leidnud.. ma arvan et põhjus ei ole selles et midagi oluliselt halba olex minu
elus.. vaid midagi on lihtsalt puudu.. ja kuna ei tea mis see on siis tekibki see vajadus pidevate muutuste järgi.. et leida see miski.
mul käib selline tunne hooajati, kui asjad natuke ummikus ja kokku jooksnud on, siis ongi selline tunne, et tahaks lihtsalt kusagile kaugele ära,
midagi uudset ja huvitavat tegema ja uue eluga alustama, aga samas see tunne läheb mingi aja pärast üle, kuni tekib jälle, kusagil mujal tundub
kindlasti uudsem ja põnevam olevat. Aga sina, eks tuleb ikka vist sisetunde järgi teha, muidu jääbki see painama ja segama ja jäädki mõtlema, et mis
siis oleks, kui ma oleks läinud, alati saab ju tagasi tulla, kui vaja 
No ma tahan ikka nii ära minna, et mitte kunagi enam tagasi tulla ..
Ja kõik sidemed praeguse eluga katkestada.
Mulle pakuti töökohta Kreekas kolmeks kuuks. Aga see pakkumine tuli valel ajal ja ma ei võtnud seda vastu. Kolm kuud siit eemal, milline mõnu see
oleks olnud
Eks näis, ehk saan selle üles soojendada ja kauemaks eemale jääda 
Jah, vahel on. Põgeneks kuhugi, tagasi ka ei vaataks, ehkki tean, et iseenda eest ei põgene ma kuhugi.
Mõned kuud tagasi, märtsis, mõtlesin täpselt samuti-kaugele ära ja tea, kas tahangi enam siia tagasi tulla...
Ei ole ka minul siin elu kehv või halb, lihtsalt vahest tekib selline üüratu tahtmine siit eemalduda.
Soov välismaale lapsehoidjaks minna, täiesti korralikku perekonda, uurisin ja lappasin ühel ja teisel saidil, leidsin ka...
Siis aga, hakkasin mõtlema, et kus ma saan selles kindel olla, et ikka normaalsesse peresse satun jne.
Ja sinna see asi jäigi. Öeldakse küll, et kes ei riski, see shampust ei joo, aga mõni risk võib ka mitte hästi lõppeda...
Eks ole enne ka selliseid soove olnud-kohe siit minema, mõnele saarele, kus mitte kedagi teist ei ole, ainult ise...
Hetkel sellist soovi ei ole, ilmselt käib see hooti või pikema aja tagant...
Midagi see peaks järelikult ka tähendama, kui pidevalt nii on...
No mul hetkel soov nii tugev, et mind ei huvita üldse, mis tingimused mind ees ootavad. Ma ei karda saada mööda pead või hätta jääda.
Ma tahan lihtsalt siit minema!!
Oled Sa mõelnud mille /kelle eest Sa põgeneda tahaksid??
Mis on see kõige hirmsam, millest mujal oleksid vaba??
Ei olegi midagi, MonaLisa.
Ma tahan lihtsalt kuhugi, kus mitte keegi mind ei tunne ja mina mitte kedagi ei tea. Kus keegi ei tea, kust ma tulen või miks olen seal, kus olen.
Enda eest ma ei põgene, sest tean, et see on võimatu.
Ja siin ei ole midagi hirmsat, millest ma kusagil mujal oleksin vaba. Sest ma tean, et mujal oleks raskem .. aga ma oleks üksi .. täiesti tundmatu ..
hmm..ehk on RUTIIN see paha koll?
põgeneda, joosta ära selle eest mis on, alustada nullist
juba vanasti õeldi, et ikka on seal parem kus meid pole, ja kui seal oled, siis ikka pole hea tahaks ära, nõndamoodi jäädki terveks eluks rändama
kõigepealt tuleks mõelda, kas seal niiõelda ära on ikka niiiiiiiiiii palju parem, et loobuda sellest mis on jne vaevalt sind ees ootavad pudrumäed ja
piimajõed või?
jah vahest tahaks ise ka ära, ära siit kuhugi kus oleks parem, aga kus tead kus parem on?
kuule kolima
Ei ole ka rutiini minu elus. Nii olulist, et ma peaks sellepärast jooksma kuskile .. ma ei tea, mis see on, mille eest ma põgeneda tahan või miks..
Aga ikkagi miks tahab inimene olemasolevast põgeneda? Kuniks ma ei teaks küsimusele vastust, ma mitte ei usu, et miski oluliselt muutuks. Ka kui kunagi ei naase. Võib-olla jäädki nö jooksma, põgenema? Justkui iseenda eest. Kuigi viimase eest pole erilisi pääsemise võimalusi.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Kas Teil pole vahel sellist tunnet, et oleks vaja põgeneda oma elust? Kaugele kõikidest tuttavastest ja tuttavast keskkonnast?
Mul on see tunne kestnud juba paar kuud. Alguses piisas sellest, et võtsin augusti kuuks puhkuse ja ootasin seda. Mõtlesin, et kaon Tallinnast ära. Nüüd sellest enam ei piisa.
Sirvin töökuulutusi .. välismaale. Tahan siit kaugele ära ja mitte kunagi enam tagasi tulla.
Pole mu elus midagi halba kah juhtunud, lihtsalt tahan kaugele ära ja ruttu ja lõplikult.
Kas selline tunne on lihtsalt mööduv nähtus või ma peaks tegema nii, nagu mu sisetunne nõuab?
Muutuks küll. Ma saaks ju seda, mida ma tahaks. Mitte keegi ei tunneks mind .. seal uues kohas!
ja veel üks mõte.
kui sa ei teagi eriti, millest sa nii väsinud oled või mille eest põgened, siis teisest küljest ei tea sa ju ka miks peaksid siin olema. või ka
kusagil mujal. või miks sa üldse olema peaksid?
ehk on selles oma iva. kui sellele vastust tead, siis pole sul vist teiste nõuandeid enam tarvis. leiad selle siis enese jaoks siit või kusagilt
kõigest eemal.
Üks mis kindel, on see, et ega ilmaasjata, Sa Kay, vaevalt nii mõtled.
Tihtilugu peame olema mingis kindlas situatsioonis ja sealt kuhugi edasi liikuma.
Iga asi siin elus, on millegagi seotud, meie tee on neid niidiotsi kokku viia.
Mõnikord tuleb lihtsalt olla, nii kuidas ise tunned, et olema peab.
Kõik hakkab liikuma just siis, kui õige aeg käes on.
Igal inimesel oma elurada ja omad valikud, väljakutsed. Nii ka Sinul, Kay 
mul on täpselt samasugune tunne präägu..tahaks uue lehekülje oma elule keerata..tahaks ära ja ruttu
põgeneks argipäeva eest, kui saaks
vahel on kohustused nii tüütavad ja rasked
aga se vist seotud sellega, kui väsinud oled
hetkel tahaks tagantkätt kõigele käega lüüa ja minna
aga jääb loota, et homme on parem päev ja nii edasi
põgene vaba laps!
tegelikult soovitabn sul aeg maha võtta, minna kuigi maale ja rahulikult mõelda ja siis ise tead, mine kui tahad, pohhui need teised lihtsalt mine!
minu puhul see aitab, mul on ka vahest selline tunne. tahax minna kuhugi... kaugele, kus on võõrad ja kõik sidemed tuttavatega katkestada. mõnes
mõttes ma olengi seda teinud...
vahel tahax silmad kinni panna..igavesex ja mõtted ära plokkida.
aga see läheb mööda, kysimus on selles et kui kauax... probleem jääb.
Jaa, täiesti õige mõte-võta aeg maha, mine kuhugi, kuhu minna tahad, käi, kus soovid...
Mul läks see meeletu äraminemise tuhin mööda, aga eks ta oli ikka väga kaua hinges ka, vahelduva eduga.
Iga asi möödub ükskord...mõnikord võtavad osad asjad lihtsalt kauem aega.
Tõepoolest...tahaks kusagile ära...aga kuhu-ei tea...ja miks-ei tea...ja millest vajaka-kah ei tea...
Tavaliselt selline tunne,et tahaks rattalt maha...no et keerlen nagu orav rattas...ja nüüd aeg maha hüpata. Aga ratas aina pöörleb ja pöörleb ja sina
jooksed ja ei saa aru milleks.
Mine... Eestimaa ei ole vist piisavalt suur, aga nyyd saab ju euroopasse.... Ja iga kell saad ju tagasi ka tulla.... Nii et on asju, mida tuleb proovida ja siis alles otsustada, mis sobib ja mis mitte...
No kui ümbritsev pinda hakkab käima, siis tõmban maale metsade ja voorede vahele ja ei räägi mõnikord kellegagi ega kohtu - see võimalus seal on. Või
lähen paadiga merele kalale...
Aga siit, Eestist ära?
Arvan, et mind on siin veel vaja. Aga kui siin kõik lootusetult essu keeratakse, siis teen putket Argentiinasse...
Tunne on/oli/tuleb... siis möödub, et hiljem jälle välja ilmuda. Kuid ma sindrinahk olen nii hirrrrmus laisk, et minu liikuma sundimiseks on ikka väga
põletavat tunnet vaja.
On see nüüd hea või halb... seda ka ei tea või ei taha teada.
Mul vedas! Kui selline tunne peale tuli, oli minemine ka võimalik täitsa. Äraolekuajal aga tekkis igatsus koduste järele ja siis jõudis kohale, et pole mina ikka loodud elama kaugel kallitest inimestest. Aga väga paljud asjad sai küll selgeks mõeldud ja nii mõnedki asjad loksusid paika. Nüüd pole enam mitu aastat sellist vajadust, et tahaks ära...
Kayleigh´n I
.....see tunne pole mulle võõras ja ma tean millal mina põgenen aga kindlasti ei kao ma ära
ka päevake olla ise enda sõber,mil sa seda kõige rohkem
vajad, annab enamat,kui loobuda oma minevikust
ka minu hinges nåris pikka aega see tahaks-åra-tunne.. see nåris mind ikka nii kaua ja pohjalikult, et votsin kåtte ja tulingi åra...ja nyyd olen
åra.... olen rahul sellega et olen åra, asjad ei ole kyll 100% nii nagu mina tahtsin, aga need ei ole ka nii kui nad olid.....ma ei ole enam seal kus
olin- seega olen åra... mul on kuhu edasi pyrgida.....
See tunne mis sulle ytleb tahaks åra on vast ehk sisetunne mida peaksid kuulama...kui tuleb ette mingi olukord voi voimalus mis tundub oige siis
lihtsalt mine ja åra vaata tagasi..... kui kord opid oma sisetunnet kuulama, on kergem teha oigeid otsuseid...'
Ja see åra minek ei pea alati tåhendama koikide suhete katkestamist... las need jååda sinna kus nad on, saad neid sealt vajadusel jåtkata, eemal
viibides, voi siis sootuks katkestada....
Ilmselt karjub sinu hing millegi jårele, mida sul veel ei ole, kuid mis oleks sinu jaoks oige.... sinu soov yritab sind oigele teele suunata- vota
seda siis kuulda ja mine.. tee nii kuis sinu syda ytleb ja sina tahad...
Kas selline tunne on lihtsalt mööduv nähtus või ma peaks tegema nii, nagu mu sisetunne nõuab?