
Tekis siis kysimus..
mis on teie elus k6ige hullem/halvem/raskem hoop ???
endal ei tulegi hetkel midagi rasket ette... kui siis ainult see auto alla j22mine.. mis polnud esimene kord.. sellega kaasnes koomasse langemine, kuu
aega haiglat jne.. mm.. neid hoope vist nagu veel olnud aga need on unustatud...
Kirjutasin siia pika jutu. Ja siis kustutasin ära..
Sest tegelikult kõik need asjad, mis ma olen läbi elanud, nii füüsiliselt, kui psüühiliselt on suurel määral juba läbi ja üle elatud ja elu on päris
hea
Eks ole jah ikka mõni halb asi veel alles jäänud, kuid miks elada minevikus ja nendest kinni hoida?
Ei saa jääda põdema asjade pärast, mida ei saa enam kunagi muuta. Peab ainult ettevaatlikum olema, et enam ei juhtuks 
lapsena,ema ja isa surm ...... et nüüd olen üksi!
Vanemate lahkuminek ja sinna sisse kuuluv elumuutus mis oli lihtsalt kohutav.. ning miks ei võinud minna lahku rahulikult vaid sellise trgöödiaga kuhu
kuulus maja põleng,ainult politsei juuresolekul isaga kohtumine,lapserööv,autoavarii,tapmisähvardused,petmine,valetamine,varastamine,lõhkumine,teisele
viga tegemine nii moraalselt kui ka füüsiliselt jne,kolimine,lapsepõlve kodu müük.. see rida on lõputult pikk ja sisu nendel veel hullem..
...Aga nüüd on elu enam vähem normis 
kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks
Õnneks tõsiselt raskeid lõõke pole olnud, mida peaksin rasketeks enda jaoks
Kõige raskemateks löökideks minu elus olid vanaema surm (tema mind tegelikult kasvatas) ning parima sõbranna väga ootamatu ning äkiline manalasseminek. Tunnen mõlemast aeg-ajalt veel siiani puudust.
see oli ammu... siis kui mu väike 1.klassis käiv poeg auto ette jooksis
...aga õnnex läks kõik "hästi"...vaid käe ja reieluu
murd..viimane küll killuga ja vajas ikka oppi...iagastahes jäi talle meelde, et emme sõna peab kuulama 
Kahe sõbranna liigvarajane ja ootamatu surm.
Ja ühel hetkel arsti öeldud sõnad, et ma lapsi ei saa ... MIs õnneks osutusid veidi ennatlikeks 
Võõrastelt teada saamine et,olen oma vanematele kasulaps.Pealt seda muutusin põhjalikult võiks öelda uuesti sünnd.
Kuuldes 22a. et ma ei saa kunagi lapsi.Viis aastat ja ma sain poja emaks nüüd ka tütar.
Kõik üle jäänud on pinna virvendus.
kui ühe toreda ja armsa inimesega õnnetus juhtus, tõsiselt hirmus oli olla..
Neid raskeid lööke on nii palju olnud, et ei jõuaks kõiki lihtsalt kirja panna.
Mõni mitte just väga suur katsumus oli just antud momendil see suurim.
Ilmselt raskeim oli aeg, mil alles teismeline olin. Siis oli neid katsumusi ikka meeletult palju.
Enamus jääbki sinna ajajärku.
Olgu löögid kui tugevad tahes, tean, et need pididki nii minema, toimima. Kõigel siin elus on põhjus ja järelaeg. 
30% kaotus oma esimesest aktsiatehingust aastal 2000 tehnoloogiamulli lõhkemisel. Hävisin eesti telekomiga nii mis tolmas.
Viimane laks oli eile õhtul kui Lilo bootloaderi conffimisel suutsin tekitada Kerneli paanika (kirjutasin kogemata root=/dev/hda kuigi linux asus hdb2
-l)ning olin üle kirjutanud ka Windowsi MBR sektori nii, et mul polnud ei winni ega linuxit. Krt 1 tund kulus selle jama taastamisele ja Bootloaderit
ka tööle ikkagi ei saanud. Vot sellised asjad tapavad mind kõige rohkem.
Mees läks ära. Kaotusvalu on ülevalutanud kõik muud valud. Ja vaigistit ei leidu.
vanemate lahkuminek oli paras jama....mitte see, et lahku mingi vaid see mismoodi mindi....kuid see tegi elu vaid paremaks lõppkokkuvõttes
lapse emast lahkuminek pärast koosoldud 8,5 aastat....
rohkem suuri lööke vast polegi olnud
nüüd aga tundub elu jälle vaikselt rööpasse jooksvat...but U never know...
kogu mu elu on 1 suur hoop aga nuh, mis ei tapa teeb tugevaks, kui just mitte tugevaks siis tuimaks kindlasti
heledaid laxe elult......
tagantjärgi tark olles pean õnnelik olema, et kõik on nii läinud nagu läinud on
raskeimaks løøgiks, seni on see et lapse isa lahkus meie yhise tuttava juurde elama
tunnen ennast reedetuna
ja see, et peale seda ei ole suutnud 3 a jooksul kedagi endali ligi lasta, sest ei usalda enam kedagi
ma sain ükskord trennis jalaga munadesse.
Väga rängal, kuid alusetul süüdistustel vallandamine aastaid tagasi. Hea nime taastamine on keeruline tegu. Päris puhtaks ei saa seda enam iial. Olen õppinud sellega elama.
Eks neid valusaid lööke on ikka natuke olnud, aga see kõige rängem ja valusam....mul on selline tunne, et see tuleb lähiajal...
vast kõige raskem oli ema kaotus
seda vast ei saa millegagi võrrelda..
Kursakaaslase surm...
siiani on olnud selleks isa surm....
Tsitaat:
Algne postitaja: Ruufer
ma sain ükskord trennis jalaga munadesse.
Arvan, et ühe tondi ribidesse tuli vist üks kõige raskem löök



minu jaoks oleks see lähedase surm, mida ptüi-ptüi-ptüi pole siiani juhtunud.
Õnneks mul ei ole midagi väga hullu veel elus juhtunud. Kuigi aegu on olnud ka igasuguseid ja loodetavasti need ei tule tagasi, aga selleks tuleb endal pingutada ja teha õigeid asju.
olen optimist - ilmselt see ootab alles ees
Kõige raskemad olen ma endale ise kokku keeranud. Püüan sellest õppida ja vigu vältida.
Kõige raskem hoop elus oli raudlatiga vastu pead.
füüsiliselt kõige valusam, võis olla kui kukkusin perrooni ja sõitva rongi vahele, oli õnne elan, kõige hullem oleks kui lastega midagi võiks juhtuda
kõige raskem löök oli abielulahutus psühhiliselt
füüsiliselt aga kukkumine kolmemeetri kõrguselt,mille tagajärel kaotasin tüki oma kolbast,kui õnneks jäin ellu,tagant järgi olen kuulnud kuidas
tohtrid tol ajal veel ütlesid,et olen õnnesärgis sündinud