
Sattusin just lugema uuest "Kodukolde" numbrist kolimisest ja peresuhetest. Et võib juhtuda, et needki saavad kolimisega seotult vatti, juba
ainuüksi sellepärast, et pereliikmed on ju sageli eri eluetappides ja seeläbi kogevad muutusi ka isemoodi. Kuidas teil? Kas muutused või uue elamisega
seotud ettekujutused on toonud ka arusaamatusi sel tasandil?
Kui hästi-halvasti kohanete/olete kohanenud oma elus kõikvõimalike kolimiste, elukohamuutustega? On need toonud kaasa ka probleeme või on see kõik
olnud üks eluolu aina paremaks muutmise jada? Vahel võib ju minna ka nii, et suurem tuleb vahetada väiksema vastu, eramajavabadus korteri vastu jne.
enese kiitusex pean ütlema, et kohanen hästi
siiani pole probleeme olnud aga pole veel nii vana ka,et närvid sellise asja peale läbi lähex
Kohaga kohanen kiiresti, aga kolimise protseduuriga ei kohane mitte kunagi ja loodan, et olen oma kolimised nüüdseks ka kolinud.
pole oma teadlikus elus eriti kolinud. Kui terve perega kolitud sai, olin alles 6 aastane. Siis mulle meeldis kogu see tohuvabohu ja see, kuidas
vanemad remonti tegid ja värki.
See kolimine, mis nüüd ees on, ajab küll natuke hirmu nahka, sest sellega kaasneb täielik remont ja kodu sisustamine..Ja ma kujutan ette, et sealt
tuleb rohkem kui üks vaidlus 
Vihkan iseenesest seda kolimise protseduuri-no kohanemine nii mul kui perel hästi läinud, pereprobleeme pole tulnud
Kui välja arvata see, et
suurem tydruk pole poolteist kuud peale kolimist omas voodis maganud, kohe ehk "keeksiprobleemid" majas
Kolimine on omamoodi mõnus, kui ainult mööblit ei peaks tassima. Saab suurest hulgast tarbetust kraamist lahti ja leiab suure hulga kadunud asju jälle
üles
Ja õnneks ei ole ka kohanemisraskusi olnud. Igas keskkonnas, kuhu olen pikemaks sattunud, olen ka kohanenud, kuigi mitte igal pool ei ole kodu tunnet
olnud.
Ma ei oskagi öelda, pole enam ammu kolinud. Lapsepõlvekolimine ja kõik see kooli ja sõprade vahetumine .. oli ja ei olnud ka valus. Vähemalt
kohanemine kaua aega ei võtnud.
12 aastat tagasi ämma ja aia korterist peale 9kuulist abielu väljakolimine oli üks suur kergendus. Ja pigem tegi olemise-elamise sulgkergeks varasema
sapipritsimisega võrreldes. Peresuhteid? Nu kolides olime alla aasta abielus olnud. Suhetes erilist muutust ei toiminud, kui mitte arvata seda, et
mõnda aega juhtus ikka, et liialt sai teineteisele loodetud ja siis oli kas külmkapp kuhjas täis või täitsa tühi. Ei toond sinna ei üks ega teine
midagi või siis tõid mõlemad. Ja eks siis vahel sai mõni krõbe sõna ka öeldud
Või mõni sisustuslahing peetud, sest arusaamad olid ikka veidi
erinevad. Aga nagu näha on nurgad ses teemas maha nühitud, sest samas pesas ja ikka koos ...
Tegelikult kuluks üks korralik kolimine ära küll. Äkki saaks ühestkomateisest lahti. Nu niisama ära paljusid asju ei viska. Kaasakolimine või mitte
oleks vast kergem lahendus.
Olen palju kolinud ning ei leia kolimises midagi hirmuäratavat. Kohanen uue koha ja inimestega kiiresti, iseasi, kas mulle see uus koht meeldivaks ja südamelähedaseks muutub. Muidu aga leian, et elada võib ükskõik kus ning kolimisest ma enda jaoks küll mingit probleemi ei püstita.
suht lihtsalt on läinud kohanemine(ma tihti harjutan ka .... selliseid bed to bed case'e
) Peale Venemaalt sõjaväest äratulekut olen kolinud
Mustamäelt Viimsi läänerannikule ja sealt edasi Viimsi idarannikule.
ilmselt kohanen...oma esimest kolimist ei mäleta (olin siis liiga väike), teise kolimise ajal ühest linna otsast teise , kui vanemad oma maja valmis
said olin Tallinnas koolis ja protsessis ei osalenud....kolmas (omaenda korterisse) ja neljas kolimine (uude majja) läks üsna valutult...
aga kolimiste juures on üks väga hea asi - saab igasugustest mittevajalikest asjadest, mis aja jooksul tekkind, lahti 
Kolimine lapsepõlves pani pikalt põdema.Täiskasvanuna ei põe.Kuigi palju pole kah kolinud.Kuigi uues kohas jälle huvitavam...siis pigem pooldan.Aga mitte eriti tihti.
Mõnes mõttes mulle kolimised meeldivad. Keskkonna vahetus on vahe peal hea, kuid muidugi liiga tihti.
Kolimise käigus eriti vaidlusi pole tekkinud, kui välja arvata vaidlus seoses kolimisega väiksemasse korterisse kui algul plaaniseime. Kohanemine üld
juhul raskusi ei valmista küll aga kohanemine ruumi kitsikusega.
Ma olen nii-nii palju kolinud. Viimase 8 aasta kohta mingi 10 x vist. On olnud suuremaid kolimisi ja väiksemaid. Kohanen suhteliselt kergesti. Aga raskeim oli siiski sellel suvel, kui vanemad kolisid ära mulle lapsepõlvekoduks olnud kohast. Olin küll suur korterivahetuse toetaja, aga... Nüüdseks olen küll harjunud, ent midagi ikkagi kripeldab...
Kolime pea pidevalt ühest toast teise.
Tegelikult olen vähe kolinud aga palju elanud nö kahe kodu vahel. Nädala sees linnas nädalavahetused ja koolivaheajad maal. Praegu küll ei viitsiks
kuskile mujale minna.
lapsepõlvekolimisi mäletan kahte
no siis oli see ju lõbus värk
ise ei saanud siis arugi, et miskit pinget oli
ise kolinud jõgevale, sealt maale kahetoalisse, sealt mõne aasta pärast kolmesesse
need on ka jäänud meelde suht rahumeelsetena, sai prahist lahti
viimane toimus viis aastat tagasi
nüüd saan öelda, et mees ka kohanenud, ma ise rutem
lapsed vahetasid kooli ka eriliste komistuskivideta, noorem hakkas siin lasteaias käima
ja kui kooli läks, olid sõbrad tal olemas, kellega vahetunnis möllata
Kolimier on minu jaoks vääga tüütu, olgugi et olen vaid 2 korda kolinud, aga ikkagist. Kuid kohanemine - see mulle meeldib
esimest kahte kolimist ma eriti ei mäleta, kuid ülejäänuid - minule on see ikka suht lõbus. Iseasi, kuidas kohanen - mulle meeldib see kolimisega
seotud segadus. Ja siis tulevad enamus kadunud asju ka välja - teinkord on päris huvitav leida midagi, mille olemasolugi oled unustanud.
Kohanen suhteliselt kiiresti ja valutult, sellegipoolest pean tunnistama, et kogu see kolimise protsess minu jaoks ülimalt väsitav ja vastumeelne on.
Olen viimase kaheksa aasta jooksul viis korda kolinud, õnneks küll ühe linna piires. Kuna mul eriti palju asju ei ole, siis pole see mu jaoks eriti
stressitekitav tegevus, pigem just põnev. Ja tundub, et saan nädalakese pärast uuesti kolima hakata
...
Ei kohane eluga linnas.
Hea on tööl,kinos ,teatris ,poes ja mis veel käia linnas,aga elada linnas ei suuda.
Liiga kiire elutempo pärast ilmselt.
Kolimise protseduur on tõesti sellepoolest hea,et vabaned tarbetutest asjadest.
Kohanemisvaeva ei ole. Vot see kolimine on aga kull hirmus nuhtlus, egas asjata ei oelda, et hullem tulekahjust. Koostan kull nimekirja, et mis ja kuhu sai, aga puua sa siis parast ca. 100-st kastist otsitavat leida. Paari kohvriga kolides seda muret loomulikult ei ole.
Olen 5 korda kolinud elu jooksul. See ei meeldi mulle. Ometi võtsin viimase kolimise ette, sest tundsin end kodutuna, kuigi oli ilus korter. Kohaneda suutsin selles mõttes, et käisin tööl, kasvatasin lapsi, soetasin uued sõbrad, otsisin vaba aega sisustavad tegevused jne., aga mingi ebamugavustunne oli kogu aeg. Kolisin kodukohta tagasi.
kolimine on üks paras "jama", kadunud asjad leiab tõesti üles ja mittevajalikest saab lahti, aga see pakkimine ja pärast harutamine ei meeldi mitte, sest siis ei leia jälle asju tükk aega kuna koht on uus, sisseelamis raskusi pole ma kunagi põdenud ja sõpruskond tekib kiiresti, vaid elamisega harjumine võtab u. pool aastat; kolinud olen 5 korda.
iga inimene kohaneb oma moodi .Mõni kiiresti mõni aeglaselt.Ei oska enda isikliku seisukohta anda.Ma usun ,et kui ma väiksemasse linna koliksin ntx Rakv.kus on ikka kövasti vähem müra kui siin tallinnas ja tuttavad ka igal pool oleks kohanemine lihtsam.
Olen oma elus nii palju kolinud, et siiamaani on
Suuremad kolimised jäid tudengipõlve. See jada algas peale keskkooli lõppu kui kodust jalga lasin, siis läksin ülikooli, peale ülikooli olen vahetanud
elukohta 2 korda. Kokku olen kolinud mingi 5 a jooksul 8 korda. Ilmselt tuleb üks kord veel kolida, Loodan, et see jääb viimaseks
Ja, kohanemisega pole probleeme
Katsun vaadata ikka siuksed elamised, mis vastavad minu nõuetele.
Mõnes mõttes on kolimine väga positiivne - saab üleliigsest kolast lahti. Siiani olen igas elukohas suht kiirelt ära harjunud, kuid eks harjutamine
teeb meistriks.
Ma olen oma elu jooksul väääga palju kolinud ja täiesti kindlasti on veel paar kolimist ees ootamas. Kasvõi üks, mis ootab ees paari kuu pärast.