
Kas on ette tulnud, et oled midagi jätnud teiseks korraks, mida ei ole tulnudki? Või siis lükanud edasi järgmiseks korraks, mis pole aga päris selline
enam nagu loodetud. Või mis on ka nö mõtteks jäänudki.
Kas oled pidanud selles kontekstis ka kahetsust tundma?
Või teed kõike kohe ja korraga, sest ei me ette tea ...
On hetkel vaid üks asi, mida ma ei teinud, kui võimalus oli ja ma ei kahetse selle mittetegemata jätmist, sest sellest sõltus ennekõike minu vaimse
tervise heaolu. Aga ma ei tea, kas ma seda teiseks korraks lükkasin... Mine tea, saatusele meeldib meiega mängida. Aga kas ma samamoodi siis teeksin,
ei tea. Võib-olla oleksin veel enesekindlam ja ennetaksin isegi selle võimaluse tekkimist.
Pidevalt tuleb ette, et lükkan midagi edasi... et täna ei viitsi teen mõni teinekord. Vahel on mõne asjaga nii, et ehitan ja siis tuleb mõni huvitavam
asi ja mõtlen et teen seda esimest asja mõni teine kord. Ja nii ta jääbki seisma jupiks ajaks. Kuni see teinekord tuleb 
On ikka juhtunud ja ja raudselt juhtub ka edaspidi - ikka tuleb ette asju, mida kohe teha ei taha ega oska...ja nii tulebki need edasi lükata kuniks
leiad oma tahtmise üles 
Nii nagu lükkad, nii ta läeb...Muidugi, et lükkan...edasi. Kuigi tean, et targem oleks kohe.
Mina lükkan igausgu kohustusi pidevalt edasi. Hetkeks annab rahu, aga hiljem on seda hullem
Ise lükkan selliseid asju edasi mida mulle eriti teha ei meeldi,aga hiljem tuleb ju ikka ära teha,nt.triikimist lükkan alati viimse piirini edasi 
on ette tulnud ja sellepärast ei jätagi enam midagi teiseks korraks või juhuse hooleks, vaid kuulan alati oma südame häält. Usun, et hetkel on see ainuke võimalus õnnelik olla.
Püüan mitte edasi asju lükata, aga vahel ikka juhtub.
Enne ütlen juba ära, et mul pole tuju, aega või tahtmist antud asjaga tegelda.
on ikka ette tulnud, et lükkan asju edasi..
kuid on ka juhtund sedasi, et tänu edasilükkamisele olen vahepeal targemaks saanud ja asja palju paremini lahendanud
kuid muidugi on ka ette tulnud, et olen asja edasi lükanud ja ei ole enam võimalus seda teha/parandada..
kuid enamjaolt on need edasilükatud asjad hoopis muud, teisiti, ku oleks olnud esimesel korral...
mul oleks vaja kolmekuulist puhkust, et kõik kunagi teiseks korraks lükatud asjad lõpuni ära teha.
Ebameeldivaid asju lükkan pidevalt edasi - liigne agarus on ogarus. Sageli selgub mõne aja pärast, et toda mittemeeldivat asja polegi tarvis teha.
Meeldivaid asju püüan võimalikult operatiivselt nautida - võib juhtuda, et hiljem enam pole, kellele või kellega rõõmu valmistada.
Tsitaat:
Algne postitaja: salliise
Püüan mitte edasi asju lükata, aga vahel ikka juhtub.
Enne ütlen juba ära, et mul pole tuju, aega või tahtmist antud asjaga tegelda.
.
vot siin kommides olen ma küll seda kogend,et ah ma hiljem kriban......ja koleda ilmaga õue minekut venitan ka
aga tavalasilt olen ma suutnud ikka
end sundida tegema asju õigeaegselt,sest asjad iseenesest ei laabu,kui need su enda teha ikka on
Lükkan vahel liigagi palju asju edasi ja pärast on tegemata asjade kuhi üle mõistuse kõrge
ûritan ju küll end muuta, aga kõik kipub siiski korduma.
Siiani on vedanud ka nende teiste võimalustega.
Kõik, mis vähegi võimalik, püüan edasi lükata.
Minagi lükkan pidevalt kõikvõimalikke asju edasi. Sealhulgas ka meeldivaid või selliseid asju, mis võiks kellelegi teisele rõõmu valmistada.
Hiljuti ühe tuttava matustel ütles keegi- millal me küll ometi hakkame väärtustama seda hetke milles me praegu viibime. Me keegi ei tea, millal meie
aeg otsa saab. Ja mida vähem tegemata/lõpetamata asju meist maha jääb seda parem. Ei saa loota homsele, mida võibolla kunagi ei tule.