
Millal saite teie suureks? Tundsite, et nüüd olengi täiskasvanu, või siis jõudsite hiljem arusaamisele et te just sel hetkel või perioodil
suureks saite? Mis teiega juhtus et te siis enam laps ei olnud?
Küsimus ajendatud sellest, et mäletan kuidas mu ema mulle jutustas sellest hetkest - just nimelt hetkest - kui ta täiskasvanuks sai. Tema jaoks oli
see hetk väga negatiivne.
Ise arvasin tükk aega et olengi suur - aga tuli välja et ei olnud, umbes nädal aega tagasi seeeest sain täiskasvanuks. Nagu mu emagi tundsin kohe ära,
et nüüd ongi lapsepõlv möödas, ja samuti oli see mulle negatiivne hetk. Selline tunne et usk millessegi ilusasse ja ebamäärasesse kadus.
Nüüd tahangi teada, kas keegi veel on midagi sellist tundnud, ja kas kõigil on see hetk negatiivsete tunnetega seotud?
Aga minumeelest pole täiskasvanuks saamisega mingit kiiret
Tore on ju olla just selle piiri peal! Ei pea täiskasvanuks saamist millekski eriliseks
ja tähtsakst (tähtsusetuks) seega, olen hea meelega ehk kogu elu pisut "eba täiskasvanu"


Et siis polegi nagu sellist suurt hetke tundnud. Äkki veel polegi???
Ma arvan, et mul oli see hetk liiga vara
Konkretset hetke enam ei teagi.... Aga aega tean.. Ja sellest täitsa piisab.... Loomulikult on mulgi
kahju, et mu nooruspõlv väga ruttu läbi sai.... Paljud asjad, mis siis tegemata jäid, on nüüd ära tehtud, kui enam pole neid põhjuseid, miks ma ruttu
täis kasvama pidin....
Keeruline sai...Happens
Märkamatult juhtus. Ise ei saanud arugi. Ootasin ja ootasin, et millal ma siis ükskord saan täiskasvanuks ja siis üks hetk märkasin, et tegelikult
juba olengi... 
siis kui pärast keskkooli lõppu edasi õppima läksin ja kodust ära sain....selline vabaduse tunne oli ...
mehed pidavat jääma kuni surmani lapseks, nii et ootan surma, siis saan ehk täiskasvanuks
Inimene saab siis täiskasvanuks, kui ta saab lapsevanemaks. Vähemalt mina arvan niimoodi ja seda pole veel miski ega keegi minu jaoks ümber pööranud. Niikaua kui sul last/lapsi pole, oled sa ise ka laps, ole kasvõi 100 aastane.
Ma ei ole veel täiskasvanuks saanud. On mul kah neid hetki olnud, kus olen tundnud, et enam ei vaata maailma sama pilguga ..
Aga ikka. Ma ei saa enda kohta veel öelda, et olen täiskasvanu.
siis, kui ise elu sai alustatud, teadmisega, et ise pead oma rahadega välja tulema ja kõik sinna juurde kuuluv, kui lapsed sündisid
lisaks endaga hakkama saamisele, tuli vastutus ka nende eest
Kui nüüd takkajärgi mõelda, siis ... Lapsik nagu ma senini olen, siiski jõudis millagi laste sünniga seoses pärale arusaam, et enam ei ole ned vanad
ja head muretud ajad. Et olen täiskasva"num". Ma ei julgeks end täitsa täiskasvanuks nimetada, sest ikka ja jälle avastan endast last
Kuigi see laps on olnud sunnitud laste sünniga seoses ikka enam ja enam tahaplaanile pugema.
enamikel juhtudel ei saa ma ka enda kohta täiskasvanu öelda, selles suhtes, et aegajalt tundub mullegi, et ma olen tõsisem ja arukam kui vanasti ning vaatan maailma kuidagi täiskasvanu pilguga, kuid enamjaolt leian enda puhul ikka sellist lapsele omaseid tunnusjooni.
mina aga olin laps lapsega ja täiskasvanux sain ma üht väga radikaalset muutmist tehes oma elus
....isegi päev on meeles
Tsitaat:
Algne postitaja: sinisilm
Et siis polegi nagu sellist suurt hetke tundnud. Äkki veel polegi???![]()
Kunagi ootasin, et saan oktoobrilapseks, siis piuneeriks, näeh, komsomoliks ei jöudnud saada-kurb olin
No näed, täiskavanuks ei
taha, piisab, et suudan teatud piirideni täiskasvanulikult käituda
Oli LÖPP LAHE alles hiljuti baaris jääda ilma alkoholist kuna "olin
alaealine" lahe ju

Ma kah poisike veel. Pikk ja paks küll, aga ikka poisike
Ehh, ma ka ikka plika mis plika
ja ise nii rahul sellega...Muidugi on olukordi, kus oskan ja käitun täiskasvanuna,kuna nii peab...kuid nii kui
võimalus avaneb, olen plikatirts valmis 
Tsitaat:Võib küll. Ja on saadud ka.
Algne postitaja: meryli
Tsitaat:
Algne postitaja: sinisilm
Et siis polegi nagu sellist suurt hetke tundnud. Äkki veel polegi???![]()
Ega ei oota kahKunagi ootasin, et saan oktoobrilapseks, siis piuneeriks, näeh, komsomoliks ei jöudnud saada-kurb olin
No näed, täiskavanuks ei taha, piisab, et suudan teatud piirideni täiskasvanulikult käituda
Oli LÖPP LAHE alles hiljuti baaris jääda ilma alkoholist kuna "olin alaealine" lahe ju
![]()
LISATUD: Ahja, mind paneb imestama, et miks köigile seondub täiskavanuks saamine laste saamisega/vastutusega, vastutada ja lapsi vöib saada ka "olles hingelt noor" .
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
...
Aga "hingelt noor" ja ja "täis kasvamine"ei ole minu arust vastandid?
Mina küll vist täiskasvanud pole. Ega muidu tegeleks selliste lõbustustega
Aga no mehed pididki elu lõpuni lasteks jääma, ainult mänguasjad lähevad
kallimaks 
Ei ole veel täis kasvanud. Selline visa kasvaja. Lapsena olin palju täiskasvanum, kui eakaaslased, aga aina visamalt läheb edasi. Isegi pikkust ei
jõudnud esimese 20 aastaga täis kasvada, mõistusel läheb vist pinsini ära. Täiskasvanuna tundmisest ei tasu rääkidagi
Praegusele töökohale peeti ka nooreks
Ülemusega ühiste sõprade avastamine muudab noored vanaks ja lollid targaks


Olen kuskil vahepeal. Päris lapse enam pole, kuid täiskasvanu ometi ka mitte. Kogun tarkust ja kogemusi ning loodan, et ühel päeval kui pean olema valmis 100 % täiskasvanu olema, on mul seni läbielatust kasu.
ma vandusin endale väiksena, et ei saa eal täiskasvanuks. nad on külmad, tuimad, tõrjuvad.. ei oska lõbutseda ja mängida.. neil on palju tööd ja pole
aega ei enda, ega teiste jaoks.. ma ei tea, kust ma kõike seda võtsin
, kuid motoks see siiski on saanud.. selline ma pole.. kuid hetk, mil
tundsin, et nyyd olen ma iseseisev... nyyd pole mul enam taganemisteed lapsepõlve, oli hetk, kui vataasin kahte triipu testil.. see oli siiski
õnnelik hetk
Ehk abielludes, kuigi sellist "sähvatust" pole küll olnud. Vaikne areng kogu aeg
. Ehkki siiani ei julge väita, et vot nüüd olen oma koha
elus leidnud. Seda vist ei juhtu kunagi. Pidevalt on rahutus hinges ja nagu otsiks midagi.
Too täiskasvanuks saamise hetk tuleb vast siis kui aeg kõrvad pea alla panna.
Kes need täiskasvanud on üldse...kas nad käivad kogu aeg tõsiste nägudega ringi ja vaatavad täiskasvanutele mõeldud filme?
ei ole täiskasvanu, ega kujuta ette kuna saan.
kui lapsena käitsusin ma rohkem täiskasvanulikumalt, kui teised lapsed siis nyyd on vastupidi.
Ju vist siis sain kui pidin hakkama ise oma leivakoti ja katusealuse eest hoolitsema st, et tekkisid oma kodu, päris omad asjad ja omad mured,
milledega tegelesin vaid ise
Minul pole täiskasvanuiga midagi negatiivset, vastupidi see annab mulle vabaduse, julguse, iseolemise ja võimu. Ma ei oska öelda millal see kohale
jõudis. Mõni ehk arvab, et pole jõudnudki.
Ise arvan, et see tuli vast koos teadmisega, et ise peab kõigega hakkama saama ja ka oma supp tuleb ise ära süüa.
Täiskasvanuks sain siis kui selgus, et elada võib normaalselt ka ilma naiseta
Minu jaoks ei seostu täiskasvanuks saamine vanusega 18 või sellega, et siis sai omapäi elama asutud. Mina arvan, et ma sain täiskasvanuks 22
aastaselt. Kui ma õigesti mäletan siis see oli aeg kus tõdesin, et igal teol on tagajärg ning niisama lahmimine ja elupõletamine ei vii elus kuhugile.
Ehk see oli aeg kus mõistus koju tuli. 
Ilmselt surengi poisikesena 
sales ja guttamax on oma postitustes toonud välja selle mida isegi tunnen.