
Ikka ja jälle mõnes juturaamatus silmitseb keegi kedagi "halvasti varjatud huviga". Eriti "keelatud" on see silmitsemine olnud
noortele neidudele aastakümneid-sadu tagasi.
Aga kui tulla aega siin ja praegu ...
Kui sind keegi-miski huvitab, kas siis huvitud otse ja õgid silmadega-pöördud pikemalt mõtlemata ning uurid ja puurid või ootad vargsi hetke, mil saad
oma uudishimu/huvi rahuldatud mitte väga silmatorkaval viisil?
pole kedagi sellist keda peaks salaja piiluma
aga kui oleks selline olukord siis passiks kasvõi silmad peast välja
tõsiselt...
mina olen siuke otseõgija. Kui miskit huvi pakub, siis ka vaatan, ei oota hetke, kui saaks vargsi silmitseda.
Aga üldiselt vargsi piilumine oleks vist viisakam 
<- on piiluja
ja mind tohutult häirib kui keegi jääb midagi/kedagi jõllitama
ja tavaliselt olen nii jultunud, et näitan ka seda välja, et
mind selline pikalt piidlemine häirib 
ma ei tea, mul selliseid juhtumeid ette tulnud kus tüüp jääb lihtsalt otsa jõllitama...ei osanud eriti midagi ette võtta, jõllitasin vastu siis
Ilusaid naisi-tüdrukuid vaatan pikalt ja mõnuga. Lihtsalt ei suuda endale seda naudingut keelata. 
Üldjuhul viskan lihtsalt silmanurgast pilgu peale. aga on inimesi, kes jäävad silma...eriti heas mõttes...ja neid vaatan küll päris avalikult ja ei
lähe puuvarju, et sealt salaja piiluda.
On inimesi, kes kohe püüavad pilku, no midagi ei saa teha. Olen paaril korral tabanud end üksiti kedagi jälgimast ja siis kui tabad ka vastaspoole
pilgu, on nagu natsa häbi...vms... Ja olen samas tabanud tänaval/bussis, et mulle vahitakse otsa/järele, siis tekib endal momentaalselt tunne, et
huvitav, kas mul on miskit valesti (silmavärv laiali, sukad katki vms
) , seega üritan teistele mitte samasugust tunnet tekitada 
Aga meeldivaid
inimesi vaatan küll...
ja huviga 
Jõllitama nüüd küll ei hakka, elementaarne ju, et igaüks elab oma elu. Tuleb meelde nõukogude aeg, kui linnaliinibussi või polikliinikusse sisenedes jõllitati sind mõnuga. Eriti närvi ajas see näiteks peale rootsi reisi. Siis võimendus see eriti.
Miks mitte vaadata kui midagi huvitavat on. Möödas on need ajad kui silmanurgast piidlesin ja püüdsin iga hinna eest väägaa viisakas olla. Nüüd, kui
tahan, siis ikka vaatan 
proovin alati nii vaadata, et ei tekiks mingit vale arusaama, ise aga talun pilke hästi ja kui mõnikord minnaksegi liiale, siis saadan hävitava pilgu
ja kõik on korras

Ei tea mis see oleks, mida jõllitama peaks jääma...hm. Ja kui miskit silma jääb siis libistan silmad avalikult üle ja pikalt piidlema ei jää.
teinekord jääb pilk kohe kellegi peale püsima
mõnikord tabatakse see hetk vaadatu poolt ja ei midagi, lased oma pilgu edasi
mõnikord on piinlik, kui liiga kaua silmitsema jääda
aga ma ei saagi ringi liikuda silmad maas
kõik oleneb ka kus nn. piiluda