
No nii, andke aru!
Mul endal on sellega üks teatud probleem - teooriat tean aga praktikas mõnele kohe meeldib otsa vaadata ja mõnele teisele kohe lihtsalt ei suuda...
Olen vist mitmepalgeline???
Oleneb vestlusteemast. Kui niisama aja surnuks löömise jutt on, siis kord vaatan ja kord jällegi ei vaata silma. Tähtsat juttu ajades on vestluspartneriga alati silmside.
ninajuur on tavaliselt nii huvitav.
silmi fookusest välja viies näen nina kohal ühte suurt silma.
päris huvitav on
Kindlasti pole mitmepalgeline ...
Mina vaatan otsa aint neile, kellega suhtlemine mind huvitab va. töösuhted .. Teistega suheldes üritan neid üldse vältida kui mulle inimene ega ka
tema teemad pinget ei paku ..
Isiklikust kogemusest võin öelda, et paljusid meesteraffaid on kerge silmadega nö. ära rääkida/võluda .. Mul vähemalt ..
Nii, et peaksime rohkem silmsidele rõhku pöörama ..
noh, suhtlemise reeglid näevad ette, et piaks nagu vaatama... oleneb ikka sellest kellega, kuna, kus ja mida rääkida... Reeglina ikka vaatan... Silmad on hinge peegel ja räägivad tihti rohkem kui tühised laused...
enamasti vaatan, sest muidu räägin nagu seinaga, ei näe vestluskaaslase reageeringut ja ilmet
autos sõites jah ei saa silma vaadata, jalutades ka
aga kui on ikka konkreetne kohtumine, siis enamasti toimub see kusagil kokkulepitud kohas, siis on silmside olemas
suhtlemise reeglid ei näe küll ette otse silma jõllitamist.
inimesel hakkab sellest ebamugav... ta hakkab nihelema ning kohe üldse pole see kasuks vestluse arendamisele.
Üldiselt vaatan, kui inimesega räägin.Muidu na imelik.Aga vahel ei kannata pilku välja eriti kaua...üldse tihtipeale ei kannata ka kõigi inimeste füüsilist lähedust välja.Ma pean silmas kõrvuti seismist....selles liinis.
Enamaltjaolt vist ikka ei vaata. vaatan kusagile mujale.
Hästi raske on suhelda ilusa dekolteega naistega - sellisel juhul on kuradima raske silmsidet hoida.
Või juhul, kui vestluskaaslasel on näol mõni defekt (ntx karvane sünnimärk vms) või lisand (breketid, ninarõngas...), sarnasel juhul kipun seda asja
vahtima ja silma vaatamisest ei saa asja... 
kas just otse silma...igatahes otsa küll, kuid pidevalt mitte silma...
mulle ntx ei meeldi, kui mind jõllitatakse....
teineteisega suhtlemine olgu loomulik....
silmad on hinge peegel.
päris aus küsimus nüüd kohe... KUI paljudele meeldib kui sinu vestluskaaslane su hinges sobrab?
mhh?
Alati.
Kui silmad on hinge peegel, siis vist vastase pilgu *väljakannatamine* peaks näitama su hinge tugevust ja karastatust.
Kui sa ei kannata vastase pilku välja, oled sa nõrgem kui su vastane...
Silmne kontakt on side: suhtluseks, flirdiks, üleoleku näitamiseks vm.
Ja kasslased on sellel alal parimad...
Nurr!
Eranditult alati vaatan. Pole harjunud seinaga rääkima. Ei meeldi vestelda selliste inimestega, kelle silmad pidevalt ühest punktist teise vilavad. Eriti ebameeldivalt torkab see silma mõnes ametiasutuses. Taoliste ametnike vastu on minul momentaalselt tõrge tekkinud.
Nojah, naistelegi on soovitatud, et vägistamise korral tuleks asi endale meeldivaks teha ja olukorda nautida...
Üks asi on teise pilk välja kannatada ja talle teadlikult sihikindlalt otsa vahtida, teine asi sellest rõõmu ja mõnu tunda. Usun et enamus meist on
nii kogenud, et suudavad ka vaenulikke pilke välja kannatada, poll mõeldud rohkem selle aparaadi uurimiseks, et mis mehhanist muudab ühe otsavaatamise
erinevaks/meeldivamaks teisest, kusjuures mõlemal korral võib tegu olla sulle võhivõõraste vestluspartneritega...
Ei tahaks siin rääkida vastassugupoole ahvatlevatest pilkudest vaid piirduks väljendiga "inimesed"
minumeelest on see väga nö vajalik.
vaadata silma.
yksköik, millise teema juures.
& püüan seda teha alati.
kuid. kurat.
mönikord siiski juhtub, et ei suuda.
kuigi.- harva.
loodetavasti edaspidi weel harwem.
Muuseas, Habe, pilkude sõda täiesti eksisteerib ning on reaalses elus vägagi tõhus vahend tülisid sõnadeta lahendada.
Tavalisele vestluspartnerile otsavaatamine aga annab tema kohta väga palju informatsiooni, mida ta ise ehk ei oskagi arvata ega kahtlustada. Kui
vaatan inimesele vestluse ajal silma, saan aimu, kellega on tegemist. Väga vabalt võib juhtuda nii, et suu räägib üht, kuid silmad hoopis teist.
Minule on selline infi kogumise meetod kujunenud harjumuseks.
Jah, silmside võib olla ka ebameeldiv - oleneb ju kõik sellest, milliste mõtetega sind vaadatakse. Mõne inimesega võib tõmme tekkida ka juba enne
silmsidet ning otsavaatamine vaid kinnitab seda.
Tsitaat:
Algne postitaja: Hera
Mõne inimesega võib tõmme tekkida ka juba enne silmsidet ning otsavaatamine vaid kinnitab seda.

Lumeleopard! Aga sa võta oma isiklik valgusti - nt. taskulamp - kaasa, siis näed ka pimedas silmi.
No minul oleneb ikka inimesest.
Kui on väga ebameeldiv inimene, siis üldiselt üritan ikka mujale vaadata.
Aga meeldiva inimesega või töö juures kliendiga suheldes vaatan ikka silma.
Püüan vaadata. Aga alati ei õnnestu. Vahel leian pilgu mujal ekslemas, kohati on mul siis kergem rääkida kui otsa ei vaata. Lihtsam sõnu seada. Aga
jah, üritan endale otsavaatmist ikka ja alati meelde tuletada kui ekslema juhtun 
kõik inimesed pole ühesugused... ning silma vaatamine võib ju SULLE kallis lugeja meeldida aga mitte SINU vestluskaaslasele.
seega ära palun egotse ja vaata parem ninajuurt.
mina vaatan inimestega rääkides enamasti kuhugi allapoole.mõned hakkavad suruma,no vaata nüüd otsa ka,aga ma ei suuda pidevalt otsa vahtida.on see väga imelik.
Mina vaatan alati silma ja kui juhtub,et kaasvestlejal on näiteks päikeseprillid ees,siis palun tal need ära võtta.Kuidas ma muidu aru saan kas mind üldse kuulatakse ja mõistetakse?
Tsitaat:
Algne postitaja: Uudishimulik
Mina vaatan alati silma ja kui juhtub,et kaasvestlejal on näiteks päikeseprillid ees,siis palun tal need ära võtta.Kuidas ma muidu aru saan kas mind üldse kuulatakse ja mõistetakse?
No oleneb inimesest ja teemast, mingil eluetapil avastasin ise, et silmavaatamine mõjutab üsnagi palju inimsuhetes. Üldiselt meeldib suhelda avala silmavaatega inimesega.
kuidas kunagi, yldjuhul ikka vaatan otse silma, sealt loeb ju palju välja...aga vahest on parem rääkida kui otse silma ei vaata...
vastasin alati, sest enamasti see nii ka on
To celtic:kuulatakse küll kõrvadega jah,aga tean omast käest,et on võimalik kaasvestleja täiesti nö. välja lülitada kui teema ei huvita või mitmekordselt läbinämmutatud on.
Kui austan inimest ja pean tast lugu või on mul talle midagi olulist öelda, siis alati.
Ei vaata silma, kui soovin vestluskaaslasest vabaneda.
jahh,muud võimalust nagu ei olegi!
Kõik oleneb olukorrast ja inimesest.
Tavaliselt vaatan inimesele näkku. Vestluse juures on tähtis komponent see, et tabada kaasvestleja näo miimikat ning samuti kehahoiakut.
Autos aga ei tule silmavaatamisest midagi välja kui autot juhin ja jutud saavad ka räägitud....
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
No nii, andke aru!![]()
Mul endal on sellega üks teatud probleem - teooriat tean aga praktikas mõnele kohe meeldib otsa vaadata ja mõnele teisele kohe lihtsalt ei suuda...
Olen vist mitmepalgeline???![]()
Minagi, nagu paljud eelkõnelejad, pean silmsidet suhtlemisel väga oluliseks. Püüan ikka suheldes silma vaadata. Kuigi tegelikult sõltub see sageli
situatsioonist, näiteks kui kõrvuti jalutada, siis oleks vist küllaltki kummaline kui koguaeg külje peale kõõritada... Ja olen tähele pannud, et
rohkem vaatan ma silma kuulates, sest mulle endale meeldib samuti, kui mulle silma vaadatakse, kui midagi räägin. Enda jutule tähelepanu tõmbamiseks
kasutan samuti silmsidet. Kuigi mõne jutu puhul on tõesti kergem rääkida otsa vaatamata...
Võõraste inimestega suheldes annan sageli silmsidega märku suhtlemissoovist, või siis vastupidi- kui ei soovi suhelda väldin pilgukontakti.
Ja muuseas... Mõnes kultuuris pidavat olema silma vaatamine vesteldes suhteliselt suur häbematus... Vähemalt võõra inimese poolt.
vaatan silma muidugi, kunagi oli aeg kui ma seda ei suutnud vahepeal, aga hakkasin end nö vägisi selleks sundima.
Kusjuures huvitav on jälgida kuidas inimesed linnas tänavatel ringi käivad....enamus vahib omaette kusagile kaugusse ja kui kellegi pilk tabada siis
on see sageli tühjust täis.
ikka vaatan silma,silmad ju hinge peegel ja neist võib ju vestluskaaslase kohta piisavalt inffi saada,ega ei julgeta eriti valetada kui ikka otse
silma vaatan ning vestluse tulemus on positiivsem otsese silmside puhul
hoian silmsidet 
Kui on meeldiv vestluskaaslane(naisterahvas), siis vaatan hea meelega silma ja üldse kogu nägu.
Aga üldiselt ma vaatan kuhugi kaugusesse.
Mõnda inimest häirib, kui ma ainiti teda jõllitan., mõni punastab.
See on omakorda täitsa lõbus
Eks peab ära tajuma, millise inimesega tegu, siis oskab ka vastavalt käituda 
Alati vaatan!
Samas tahan, et minu poole vaadatakse kah, mitte taevast ei otsita linde.
Päikeseprille kah rääkimise ajal ees ei hoia.
Päikeseprillid teevad rääkimise kuidagi eriti ebamugavaks. Aga see võib olla ka minu kiiks.
Ei kannata ka, eriti kui neid (päikeseprille) isegi ruumis sees olles eest ei võeta...
kui päikeseprille eest ei võeta fokusheerige pilk nina otsa ja p. prillid võetakse eest
Kogu aeg just ei jõllita aga hoian silmsidet küll. Mõlemad äärmused, nii pidev otsavaatamine kui ka silmside täielik vältimine on ebamugavad.
Olen Sybilliga nõus ja talitan samamoodi. Kui ma kuulan inimest, siis tahan ma näidata, et ma kuulen ja siis ma vaatan ikka otsa. Mul on lähituttav, kes jõllitab kas telekat või mõnda muud objekti, kui ma räägin. Loobusin ammu talle midagi rääkimast, aga teda kuulan viisakusest.
Nii kaua kui ma ennast mäletan, on mind alati kohutavalt häirinud, kui mulle otse silma sisse vaadatakse, samuti vastupidi - viisakus eeldaks küll
vestluskaaslasele silma vaatamist, aga millegipärast on see mulle eluaeg olnud väga vastumeelne...
Nagu Celtic eespool kirjutas, meil on ju kõrvad selleks, et kuulata
. Ka keskenduda ja kaasa mõelda on palju kergem kuhugi eemale kaugusse vaadates
või kuulates, silmad poolkinni.
ikka vaatankuda siis mudu
Mis vahe on vastustel -valdavalt püüan vältida- & -enamasti püüan välltida- ?
Muidu vaatan, kuhu tahan! Oleneb vestluskaaslasest, teemast, situatsioonist. Kui valetan, siis väga silma vaadata ei taha 
panin -enamasti
koguaeg pingsalt ei vahi silma ,
vahest lased silmadel ringi liiluda ja siis vaatad jälle .
Alati silma, ma tahan ikka olla kindel, et ta mind kuulab ja ikka aru ka saab.
no andke andeks, mina ei suuda võõrale inimesele pikalt otsa vahtida. ja omadele pole väga põhjust. kas see on mu aju, mis tembeldab otsavahtimise ähvarduseks võimaeiteamis, aga jääb ära. kui võõras inimene jõllitab siis pean seda lihtsalt ebaviiskaks. no väga harvadel juhtudel leian naelte asemel magnetid... ikkagi, ma suhtlen teisiti ning saan ka palju infot mujalt kui pilgust / silmi kasutamata.
Kuidas on võimalik üldse inimesele mitte silma
vaadata,kui vestled?
See on ju esiteks elementaarne viisakus.
Olen näinud tihtipeale,kui isegi õnnitletatav vaatab
maha.Jäi selline halb süü tunne,nagu ise oleks
tema rollis.
Üldiselt keksleb minu pilk kuskil mujal ringi
väiksem olin siis ma kardsin silma vaadata
nüüd vaatan silma siis kui tahan
ja ma jään vaatama kuni inimene küsib mis viga or smth
Minule meeldib rääkides silma vaadata. Muidugi mitte ainutiselt jõllitada
aga jah ikkagi silmside on väga oluine, siis mõistab teist paremini.
Enamjaolt ei vaata.
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
No nii, andke aru!![]()
Mul endal on sellega üks teatud probleem - teooriat tean aga praktikas mõnele kohe meeldib otsa vaadata ja mõnele teisele kohe lihtsalt ei suuda...
Olen vist mitmepalgeline???![]()
alati vaatan, kuigi vaadata saab ju ka nii, et see teise jaoks ebameeldiv ei ole. koik soltub pilgust ju. minu jaoks on inimesed, kes silma ei suuda vaadata, aarmiselt ebameeldivad suhtlemiskaaslased.
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Nojah, naistelegi on soovitatud, et vägistamise korral tuleks asi endale meeldivaks teha ja olukorda nautida...
Üks asi on teise pilk välja kannatada ja talle teadlikult sihikindlalt otsa vahtida, teine asi sellest rõõmu ja mõnu tunda.
ausõna.
Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
minu jaoks on inimesed, kes silma ei suuda vaadata, aarmiselt ebameeldivad suhtlemiskaaslased.
Seksides kohe kindlasti, mis muidugi teeb pooside valiku kesiseks
Loomadele, eriti kassile ja koerale ei soovita silma vaadata, sest mingi ürgme instinkt eeldab silma vaatamisel võimukust ja alistamise soovi
Sõltub vestluskaaslasest ja teemast.
Kui on oluline ja tähtis jutt siis on pidev silmside.
Kui tegu on sõbraga ja niisama mulli ajamisega siis vahepeal pilk eksleb mujal ka ringi.
Kui on seltskond siis silmad otsivad inimest kes parajasti vestlust juhib ja nii pilk rändab iga jutustaja peale
Kui on oluline teema ja teine inimene ise ka meeldiv (või ohtlik), siis vaatan silma, aga igava jutustaja puhul tegelen muuga.
viimane vastus. Ma ei tea miks aga ebamugav on üleüldse kellegile otsa vaadata.
oleneb vestlusteemast.Enamasti vaatan silma kah.
Kui vestled inimesega, kes sulle otsa ei vaata või kelle silmad vonkslevad ümberringi, siis tekib selline tunne, et ega ta vist aus pole ja tõtt ei
räägi
No aga kui naisel seksi ajal silmad kinni on, siis saab ikka aru, kas mõnust või mõtleb muust
...ikka vaatan silma.Võtan isegi käest või kättest kinni ,et see silmside oleks tugevam.
Alati vaatan.Silmad räägivad inimesest alati rohkem.Samas ei saa märkimata jätta ,et silma tuleb osata vaadata ja tuleb ka osata enesele selgeks teha mida sa seal näed.
ikka vaatan.kuid mõnikord vastaspool ei usu
selles süüdi fotogroomsed prillid 
vaatan ikka,aga mõõdukalt,sest silmad on hinge peegel ja igaüks pole selleks valmis,et võõrast oma hinge lasta
olen veel märganud,et mul on pruunidesse silmadesse raske vaadata...ei teagi miks
Tavaliselt vaatan. On mõningaid inimesi, kelle pilku on raske taluda. Kusagilt meelde jäänud soovitus: väldi ebameeldivate inimeste seltskonda.
vaatan ikka...nii häbelik nüüd ka pole ometi...
kuigi...üks töökaaslane õiendab pidevalt nagu mul oleks silmas sinised kontaktläätsed...no ei ole, ei ole...
samas tean inimest, kellele ei saa kohe otsa vaadata, sest tal on nii läbipaistvad helesinised silmad...see häirib ...
No kui on meeldiv vestluskaaslane, siis ikka vaatan silma ka aegajalt. Kui erilist tahtmist pole rääkida, siis pigem väldin. Kui on vaja puust ja
punaseks teha, siis tuleb ka silma vaadata.

kui ma vaatan silma siis tähedab ma ei kaeta ära aga kui ma silma vaadata ei taha siis võin ära teha aga ma ei taha seda teha
Kui vestluskaaslasel on ilusad silmad,siis ma lausa jõllitan talle silma
Aga tegelikult ikka alati vaatan,sest ega ma ju seinaga räägi.
alati kindlasti mitte. nagu eelpool ka kirjutatud sõltub see siiski sellest kes on vestluspartneriks.
Tsitaat:
Algne postitaja: whisper
....
olen veel märganud,et mul on pruunidesse silmadesse raske vaadata...ei teagi miks
Kellegagi rääkides vaatan talle alati silma ja endale üllatuseks olen avastanud, et paljudele see ei meeldi. Veider tegelikult, mind on sedasi kasvatatud, et vestluskaaslasele silmavaatamine on temast lugupidamise demonstratsioon.
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
No nii, andke aru!![]()
Mul endal on sellega üks teatud probleem - teooriat tean aga praktikas mõnele kohe meeldib otsa vaadata ja mõnele teisele kohe lihtsalt ei suuda...
Olen vist mitmepalgeline???![]()
Kui huviga kuulan, siis vaatan silma. Välja arvatud koolis õppejõududele silma vaadates, siis mu aju magab tegelikkuses. Muidu vaatan mingit muud kehaosa, suud, kõrvu või käsi või mida iganes mugav on vaadata konkreetse inimese juures. Halvemal juhul vaatan ust.
Silmside on tõesti olulisemaid sellise alatedliku ühetekuuluvuse kindlakstegemise viise, kuid kahtlemata võib väljendada ka põlgust, tõrjumist ja ähvardust (miks just metsloomale, ka võõrale koerale, ei tohi otse silma vaadata).
Oleneb konkreetsest inimesest. Üks sõber õpetas nipi kuidas sedasi vaadata, et teisele tunduks nagu vaatad silma aga tegelikult ei - vaata kulmude
vahele. Jube hästi töötab
Mõnikord on tarvis seda kasutada, olgugi et eelistan vaadata inimesele silma kui ma temaga räägin. Samal ajal näiteks kui tegu on mulle sümpaatse
meesterahvaga siis ma ei saa otse silma vaadata, hakkan kohe tobedalt itsitama ja punastan ka ilmselt
Üks sõber õpetas mulle nipi,kuidas sedasi keppida,et teisele tunduks nagu kepid aga tegelikult ei...(loed hoopis ajalehte)
Ja nüüd kasutad aga hoolsalt seda oskust jah 
Huvitav see silmavaatamise teema. ühest küljest tegu ju kahe ümara pallikesega, mis täidetud vedelikuga ja närviotsapidi ajus kinni ja siiski nii
palju küsimusi selle üle kuidas see mõjub ja mis tegelikult toimub. Ehk ei tegelda siis silmavaatamise ajal hoopiski mitte
"silmavaatamisega" vaid hoopis midagi muud on käsil!? Hoiame küll silmad pärani lahti, aga seda mis sellel ajal toimub ei näegi silmadega.
Eks nii ole vist elus paljude asjadega, silmad neil on aga nad ei näe ja kõrvad neil on aga nad ei kuule, mis teha
enamjaolt vaatan ikka silma, aga samas on selliseid inimesi ka kellele ei saa vaadata, tekib selline tunne nagu röntgeniga vaataks sind 
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Ei kannata ka, eriti kui neid (päikeseprille) isegi ruumis sees olles eest ei võeta...
Minu arust on silmside mõnus.Teinekord vaatad kuidas inimene jahub ja jahub ja vaeseke ise veel ei aimagi et ta jama ajamine on ammu teisele selgeks saanud.
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Usun et enamus meist on nii kogenud, et suudavad ka vaenulikke pilke välja kannatada, poll mõeldud rohkem selle aparaadi uurimiseks, et mis mehhanist muudab ühe otsavaatamise erinevaks/meeldivamaks teisest, kusjuures mõlemal korral võib tegu olla sulle võhivõõraste vestluspartneritega...