
mis siis saab kui hullemaks vaid läheb..
Usu sa pole ainuke kellel elus aina hullemaks läheb.
Ainus lohutus oleks vist, et lõpuks kui enam hullemaks ei saa minna, siis peab hakkama
paremini minema. Olen ise ka nii lootusetus seisus olnud, aga siis vaatasin oma väärtushinnangud üle ja püstitasin endale uued eesmärgid. Elu läheb
edasi.
läheb edasi..aga mille jaoks:S..minu tunneli lõpus põles pirn läbi
Mille jaoks - ju selle selgusele pead sa ise jõudma. Mis sul hullemaks läheb? Mingi suhe? Oled töötu? Ei oska sulle miskit targemat öelda, sest ei tea miks ja mis seisus oled. Siiski arvan, et kõiki asju saab ümber hinnata ja leida mingi väljapääs.
olen koos 2 aastat olnud mehega kes põeb neoroosi....
arvatavasti ka skisofreeniat...
ta ei lase mind majast välja, paneb keldrisse kinni....
ei luba suhelda.....
peksab....vahel kaotan pilti eest ära...
joob.....
see on üks osa
tööst jäin ilma...
ja see vaid jäämäe tipp
Hetkel saad ju suhelda. Äkki saad ka mõni hetk lihtsalt minema joosta. On ju loodud igast tugigruppid abi vajavatele naistel. Või on sul äkki mõni
sõber või sugulane kes mõistaks ja aitaks. Töö leiad sa kindlasti, esialgu kasvõi prisma kassapidajana, aga kuskilt tuleb alustada. Kui on juba teine
öömaja ja töö, siis saad juba kuu pärast endale nt mõne toa üürida ja nii hakkabki paremini minema. Kõige raskem on sul see esimene samm teha. Tee see
ära ja hakkabki paremaks minema.
Sa pead ise tegutsema, sest hirm ja enesehaletsus sind küll ei aita. Ole tubli, sest kõik on võimalik, peab ainult ise piisavalt tahtma ja tegutsema
selle nimel.
tõepoolest kasuta mõnd tugigruppi,tee midagi,ära oota,sest iseenesest küll midagi ei muutu,telefon on?helista ,kutsu abi...ma ei tea,mõistusevastane.,miks oled veel nii kaua ootand?
Pööraselt masendav on Su jutt, kuid usun siiski et head lahendid on ka Sinu jaoks kusagil ootel. Jookse minema sealt kodust, mis on Sulle põrguks
tehtud! Kui tead, kus asub naiste varjupaik, siis mine otse sinna. Kui ei tea, mine lähimasse politseijaoskonda ja nad juhatavad Sind õigesse kohta.
Ära lase ennast edasi piinata ja alandada, kümned ja sajad on suutnud sellest olukorrast välja tulla ja oma elule uue ja ilusama lehekülje luua. Usun
et vähemalt nõuga püüame Sulle toeks olla me kõik siin foorumis, igaüks oma võimete ja võimaluste kohaselt. Sa ei ole üksi! 
Keegi ei käsi sind selle mehe juurde jääda, ära lase temal ennast enda põrgusse kiskuda. Las hävitab ennast ära kui ta juba sellel teel on. Kartma teda sa ei pea ja ei tohigi, vajadusel leiad alati inimesi kes sind kaitsevad. Ütlus, et ole tugev ei sobi alati sest kõik inimesed ei olegi tugevateks loodud, leia need inimesed kes on tugevad ja kes sind aitavad, need inimesed võid täiesti vabalt leida ka siit foorumist. Esimese sammu pead tegema siiski sina, sest, et kui sa ise ei tee midagi, kui sa ei katsugi leida abi, siis läheb sul kõik edasi vanaviisi ja siis tõesti poole aasta pärast järsku sind enam meie hulgas ei ole.
Kas muidu nüüd kui postitatud said hakkas kergem?
Ma ei tea kuidas Kuressaare aga Pärnu on küll plakateid täis, kus kirjas kohad ja numbrid kuhu perevägivalla korral pöörduda.
TJ
Alati on väljapääs, teinekord on neid isegi mitu. Mõtle natuke ja sa saad isegi aru mida teha.
tahad surra? aga sure siis.
ega see pole naljaasi kui aastaid talud iseenda suures lolluses maapealset põrgut.
tahad surra? aga palun väga...
no kui aasta aega oled oodanud ja midagi ei ole muutunud ja ikka soov on surra, ega siis midagi...tuleb minna. Olgu muld sulle kerge. Head aega!
Ära anna nii kergelt alla. Sinu jaoks on väljapääs olemas.... pead endas leidma piisavalt jõudu, et ette võtta sammud edasimineku suunas. Erinevad
tugikeskused pakuvad kõige paremaid võimalusi uue ja parema elu alustamiseks ja sellest põrgust välja tulemiseks.
Julget pealehakkamist ja kõike paremat!
Kuule, pangu see mees end põlema...mis rabeled temaga, lased vägivalda tarvitada enda kallal...ei kujuta ettegi sellist suhet. Maailm eksisteerib ka
ilma vägivalla ja kurjuseta.
On olemas kriisiabikeskused, kõiksugu abitelefonid, vastava eriala arstid võtavad vastu ja annavad häämeelega nõu.
Igaühel on siin olnud raskeid hetki ja egas seepärast siis kohe hakka omale nööri kaela ajama...
Kui aga sa ise sellest räägid on muidugi hea märk, sest sa suhtled nii välispidise maailmaga ja siin ka on häid inimesi küllaga, kes suudavad ja
tahavad sind aidata. Kasvõi sõnadega aga nad tahavad ja see on hea märk - p.s. loe mu tunnuslauset kommentaari all.
oi, ei saa aru, kuidas oled suutnud terve aasta sedasi elada
.....
kuula eelkõnelejaid, ega muud lisada polegi...
siiski saan aru, et sellest rääkimine ja veel kuhugi pöördumine on jube piinlik - sellest PEAD lihtsalt üle saama, sa oled noor inimene...liigagi
noor!!! , et oma elu sedasi raisata....
enne ela üksi kui sellise mehe (raske sellist isegi meheks nimetada!) kõrval....
Soovitan soojalt pöörduda oma ala spetsialisti poole. Kui ikka ise välja ei rabele, siis pole mingi häbiasi rääkida inimestega, kes on selleks
koolitatud. Olen ise samamoodi väga sügavates kriisides olnud. Kuidagimoodi aga nüüdseks näen valgust ja säran lootuses...
Usu mind, rääkimises on jõud aga ole sellega ettevaatlik. Ilma korraliku ettevalmistuseta inimestele rääkimine võib oodatud kasu asemel veel suuremat
kahju teha. Ei hakka siinkohal pikemalt seletama. Kuid siiski ole ettevaatlik ja räägi spetsialistidega.
Ka mul tekib viimasel ajal tihti see tunne...aga kui küsida,et milleks elada ja mis on selle mõte,siis elu mõte on elus eneses.JU on meil kõikidel
siin oma kindel ülesanne siin ilmas täita,sest miks muidu me siia sündinud oleme...seda ei küsi meie käest mitte keegi
Lisaks veel ühe mõttetera mis jäi nyyd kummitama...
Me inimesed tihti muretseme sellepärast mida meil ei ole, aga ääretult harva oleme rahul sellega mis meil on...
Suures sügavuses viibides on muidugi raske leida positiivset ja seda elamisväärset asja või mõtet. Aga midagi on kõigis... Ühinen eelmise postitusega.
ME ise olemegi elu väärtus. Elu on väärtus ja elamine on väärtus, mille suurimaks krooniks on inimene oma nõrkuste ja tugevustega.
eks iga inimene tegelikult elab oma elu nii nagu ta seda enda jaoks vormib. kes saab mehe käest peksa kes laseb endale lapsed teha ja jääb siis
üksi.
küll järgmine elu paremini läheb.
aitäh ilusate soovituste ja heade nõuannete eest, õige ta on et elu mida me elame on enda teha, aga vahel on tunnelilõpus pirn läbi ja vaid paks masendus me ümber, hea on tunda et siiski mailm hoolib, eks see anna jõudu juurde ja loodan et kord olen ma jälle sama röömus kui kunagi
http://www.kodutud.com/viewthread.php?tid=5162
see on vaid seigake mu igapäevaelust siis, nüüdseks on see hullemaks läinud....
ole nii kallis ja ära viska oma noort elu minema lihtsalt seetõttu, et mees pervert on
miks sa ei võta kuulda neid soovitusi, mis aasta tagasi tehtud ja nüüd
no keegi peaks teadlik olema, mis teie vahel toimub
mine minema, otsi abi
issand jumal, ei saa olla enda vastu nii südametu ja tige ja käega lüüa
Tsitaat:
Algne postitaja: lihtsaltnööp
natuke rohkem kui aasta tagasi kirjutasin siia et tahan surra...soovitati oodata, küll läheb paremaks, on ajutine, jne.....aga ei läinud, läheb hullemaks igapäevaga ja enam ma ei jaksa, milleks mille nimel......kui läheb siis ainult hullemaks....
jah ma tulen, kuigi olen ka enne tulnud aga siiski lasknud endaga manipuleerida kuni, taagasi läksin...
viimati läksin siis kui mul oli sisemised verejooksud aga ta ei lubanud arsti juurde minna, nii ma põgenesin...
Leidub igasuguseid 
ära ole loll
nii need asjad ikke ei käi 
eks meil kõigil ole raske tuleb katsuda mõtelda positiivselt ja igast meeldivast killust jõudu ammutada
ma põgenesin sealt ära.....nüüd otsin tööd
ehh, mida siis tahad ma ei saa enam yldse aru? Tahad sa siis tööd või tahad sa surra? Milleks otsida tööd kui tahetakse surra või mismoodi?
et nagu enam ei taha, elu siiski on kenam kui algselt tundus..nii et sülti ei jagata
no hea et ära otsustasid lõpuks...pealegi ma sylti ei söö ka..
Kas Sul reaalne tugiisik on?
Meie siin virtuaalmaailmas ei saa aidata siis kui Su kallis neuro taas ukse taga on.
Sul peab olema inimene, kellele Sa saad helistada, kes teab Sinu lugu, kes elab Sinu läheduses, kelle juurde võid minna siis kui kõik hakkab taas
segaseks keerama. Psühholoogi juures käisid?
* Sa ei ole vastutav selle eest, kuidas poisi elu edaspidi läheb
* Sa oled tänulik, kui ta Sulle selle ajaga midagi õpetas
* Sa annad ta vabaks, sest oma olemisega tema juures oled Sa toitnud tema vägivaldsust
* Sa õpid armastama end ja maailma enda ümber. Nagu Sa näed, on kasvõi siin foorumis karjakaupa inimesi, kes Sinuga kaasa mõtlevad ja Sind toetavad.
Seda polegi nii vähe. Mida Sinul maailmale pakkuda on? On Sul püsivust rutiinse töö jaoks, on Sul pingetaluvust meeskonnatööks, on Sul mõistmist
inimestele, kes kogevad raskusi, on Sul laule ja naeru väikelastega koos töötamiseks.... otsi üles see, mis Sinu and on selles elus.
Sa oled lihtsalt tubli - lihtsaltnööp!
Oma tööotsingu arenduseks pane ka foorumis kirja oma senised oskused, töökogemused ja ootused. Ehk on keegi meist võimeline Sind edasi aitama.

voibolla kolan veidi julmana, kuid minu arvates on tegemist masohhistliku enesehaletsejaga. terve psyyhika ja enesehinnanguga naine ei jaaks sellise
mehe juurde nii kauaks ja pealegi ei halaks oma kurvast saatusest voorastele inimestele.
kui elu nii keeruline on, aitab sageli kannapoore - asjad kokku pakkida ja ara minna... ara minna ka oma "minast" - saada spetsialisti abi
ja eelkoige muuta oma kaitumist/suhtumist.
sorry, kui mu jutt johkrana kolab, aga see tytarlaps tuletab mulle meelde yhte mu endist tuttavat, kelle halamisi elu raskuste teemal pidin kuulama
pea igal teisel paeval... lisaks tasuta psyhhoteraapia. loodetavasti nyydseks on ta terapeutidelt abi saanud 
võibolla tõesti pipilota..aga ära ma sealt tulin....
töökogemustest olen arvutigraafik reklaamikunstnik, on ka sellealane paber taskus, olen õppinud kunsti..
Sattusin kord Moskva raudteejaamas mingit deponeeringut vormistades sealse kontoridaamiga jutule ja ta pani mulle veerandtunniga kogu oma intiimelu ja
pereprobleemid nagu kandikuga lauale.
Miks? Vist sellepärast, et olin võhivõõras. Ma ei tauniks Lihtsaltnööbi käitumist, kui ta oma probleemile lahenduse otsimisel ka meilt nõu küsib. Ei
pea ju see, kellele selline värk närvidele käib, teemat endale probleemiks tegema. 