
Kui näete tänaval, et mõnel inimesel on midagi valesti - nööp lahti vales kohas, kuskilt määrdunud, kingapael järgi lohisemas, kas lähete ligi ja
juhite ta tähelepanu sellele asjale?
Mina lähen ja ütlen. Aga mitte alati. Oleneb tujust, inimesest, kohast. Sellest ka, kui palju ümber muud rahvast on...
Tahaks ju ka, et teinekord mullegi öeldaks, et mul näiteks nina tahmane on vms.
ei ytle, vbolla peabki lahti olema või viltu olema...samas kui nina tahmane miks ma peaks ära võtma teistelt seda rõõmu et nad tahmanina näevad
olen öelnud ikka kui kellelgi seljakott pärani lahti on või kui keegi haiglast siniste sussidega väljub.
vahel kui ühistranspordis mõnel on nt seljakott lahti ununenud ütlen küll. Kui aga mõni nööp või midagi muud lahti siis seda ütlen vaid tuttavatele, ei tihka teistele öelda. Ja kui mõnel tuttaval on nt silmavärv laiali annan ka sellest teada.
Aga võhivõõrastele? Ma just täna ütlesin ühele tädile, kes reipalt tööle tõttas, üks viigipüksisäär otsapidi sokis.
teinekord on mõnda asja parem üldse mitte teada saada...nu muidu taob äbi jalaga p..sse...
aga kui ei tea, on maru rahulik olla ju 
Vabalt...
Enamasti ütlen. Kindlasti ütlen oma vestluspartnerile, kui tal näoga midagi inetut lahti on. Olgu tasiis tuttav või võõras.
Samas ükskord parklas, kui viipasin juhile, et tuled jäid autol põlema, nähvas mulle vastu, et heale akule tee see midagi ja sitta pole mõtet pidada.
No kurat sinuga mõtlesin seekord ja enam parklas inimestega kontakti ei otsi
.
Siit siis üks põhiline põhjus, miks ei taha alati öelda-võid saada omateada head tehes näotäie sõimata...
Aga tavaliselt ütlen, kui näen, sest kipun liigapalju omis mõtetes olema, kui ringi liigun...ja vaatan inimeste asemel tavaliselt näiteks loodust
vms.
mina eriti ei ütle, kui tegu on võõraste inimestega, ainult siis kui märkan, et keegi kaotab midagi ära, muidu on ebameeldiv kuidagi öelda.
Üldiselt ütlen ainult tuttavatele, aga tihti ei pane ma üldse midagi tähele, sest et olen ka liiga omades mõtetes.
Tsitaat:
Algne postitaja: sinisilm
Siit siis üks põhiline põhjus, miks ei taha alati öelda-võid saada omateada head tehes näotäie sõimata...![]()
Mine sa tea-hakataks vahest süüdistama selelsama rahakoti võtmises....
Kunagi sügaval veneajal sai pass tagasi viidud...ei öeldud aitähhigi, vaadati vaid kurja näoga....niiet mine sa tea
Kui see midagi ei ole midagi ohtlikku, nagu näiteks külmavõetud nina, või käekotist välja paistev rahakott, siis ei hakka ütlema.
Võõrastele ütlemine küll täitsa out minu poolt.
Siinjuures meenus anekdoot, kui bussis üks onu tädil kleidisaba pepu vahelt välja tiris ja siis selle sinna tagasi sokutas
Aga oma tuttavaid teavitan alati kõikidest apsudest, see nagu loomulik ju? 
Eks see sõltub ikka palju konkreetsest olukorrast. Kui kellelgi kingapael lahti on ja ta sellest ise aru ei saa, siis pole midagi parata. Aga kui on midagi sellist, mida ei pruugi märgata ja ms ka piinlikke olukordi võib tekitada, siis ehk vahel ütlen ka. Ei või iial teada.
Mõni aeg tagasi, kui ühe kliendiga suhtlesin, jätsin tagasihoidliku ja vaoshoitud inimesena ütlemata, et tal ninast miskit välja ripub. Kahetsesin seda, kuna ta aevastas ning kogu see asi plärtsatas minu arvuti klaviatuurile. Klient seda ei märganud. Ei hakanud ju ütlema ka. Ja kuna klaviatuur vajas nii või naa juba välja vahetamist, siis elasin selle olukorra tolerantsust säilitades üle.
Enne ikka vaatan ka kellele lähen ütlema, et tal midagi viltu on kuskil.... 
Eks ta olukordadest ja inimestest sõltu. Omadele ikka ütlen. Võõrastele mitte just sageli. Tegelikult ei tulegi eriti nagu meelde ühtki korda
Ega ma vist sageli selliseid asju ei märkagi.
Aga noh .. "omad" on mul lasknud terve tööpäeva ka nii üle elada, et t-särk oli pahempidi selgas. Loodan, et neil oli lõbus
Minul
igatahes avastust tehes oli küll lõbus.
no ikka ütlen.
olukorrast olenevalt
mõnele kohe ei julge öeldagi
Loodan, et mulle ikka öeldaxe, kui miskit viltu on ja püüan seda ka ise teha.
Aastaid tagasi, kui veel ühistransporti kasutasin, märkasin kord bussis sõites, et paljud reisijad viskasid mulle imelike pilke. Koju jõudes avastasin
oma põse pealt pika musta pastakatriibu. Olin suisa vihane - krt. bussitäie inimeste hulgast ei leidunud ühtki, kes oleks söandanud mulle seda öelda.
Seda triipu ei saanud ju ometi pidada make-upi osaks või tätoveeringuks!
Siis lubasin endale, et kui kellegi teisega peaks sarnane situatsioon juhtuma, siis kindlasti ütlen talle. Olen oma lubadust ka pidanud. Igatahes üks
daam, kes oli püksiluku lahti unustatud ja memm, kes haiglasussidega linnas jalutas olid mulle mu delikaatse märguse eest tänulikud.
Oleneb olukorrast, proovin ikka ütleda. Ükskord võtsin peoriides näitsikul juukseklõpsu pealt hinnasildi ära. Ka lahtisele kingapaelale olen
tähelepanu juhtinud. Ükskord ütlesin vabaõhumuuseumis ühele noormehele et tal oli seljakott täitsa pärani lahti jäänud, aga tuli välja et see olevat
selline mood... minust oli see mood küll täitsa mööda läinud
Aga mõnikord pole lihtsalt tuju ja siis ei ütle ka. Vahin naba ja nohisen ainult. 
Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
Aastaid tagasi, kui veel ühistransporti kasutasin, märkasin kord bussis sõites, et paljud reisijad viskasid mulle imelike pilke. Koju jõudes avastasin oma põse pealt pika musta pastakatriibu. Olin suisa vihane - krt. bussitäie inimeste hulgast ei leidunud ühtki, kes oleks söandanud mulle seda öelda.
Üldiselt olen abivalmis. Oleneb muidugi kas mees/naine, noor/vana. Eelistatud on naine ja noor
Aga mõnikord tunned ennast hästi kui oled saanud midagi head teha. Soovitan kõigil üksteise vastu sõbralikum ja lahkem olla.
Ikka ütlen, isegi vahest võibolla liiga palju ütlen
Ainult siis ütlen, kui on ikka väga valesti.
Noh, näiteks. Ühel naisel jooksis poes piim kotist välja & seda ütlesin talle küll. Või kui raha kukub. Või kinnas.
Aga kui on suurem rahvamass ümber on asjad teisiti & märkuse tegemine küsitav.
Kui endale märkus tehakse (paelad lahti vms) on enamasti küll hää /tänulik meel.
hästi ammu( 5 - 7 aastat tagasi), tuli vanem naisterahvas mulle vastu, salli ots mantli siilust paistmas, ütlesin siis talle seda, tema siis vastu, et
nii peabki olema
peale seda olen hiljuti ühele sõbrannale sosinal öelnud, et tal püksilukk lahti, kui ta mulle kiiruga ühel varahommikul vastu tuli, mille eest ta
muidugi tänulik oli.
ikka olen öelnud,näiteks tookord kui ühel tuttaval Pärnu bussijaamas roosad sukkpüksid püksisäärest välja lohisesid...ta oli seal ikka tükk aega juba koperdanud,vat ei saa aru,miks ülejäänud inimesed vait olid.
Lähen tead ja ütlen,et sul on suu viltu või mulle teie nägu ei meeldi nii või?
Ei, ma pole nii primitiivne.
Katsu sa öelda. Suuremad tulevad külge ja väiksemad panevad padavai kohtusse kaebama. 
Ühekorra ütlesin ühele naisterahvale, et tal on pluusi nööp lahti, oli tänulik küll, muidu ei tea kui kaua oleks veel ringi käinud, rinnahoidja välja
paistmas.
Aga tänaval kiirustavat võhivõõrast küll kinni pidama ei hakka, kui mantlisaba on vöö vahele jäänud, saab veel sõimata ka, et tema aega raiskan...
enamasti ikka ütlen ja aitan, jah.
lihtsalt, kui endal oleks midagi viltu, siis oleks ka tore, kui keegi ju ütleks. : )
võhivõõrale reeglina ikka ei ütle aga sõpradele/tuttavatele kindlasti.
Tsitaat:
Algne postitaja: viidik
Kui näete tänaval, et mõnel inimesel on midagi valesti - nööp lahti vales kohas, kuskilt määrdunud, kingapael järgi lohisemas, kas lähete ligi ja juhite ta tähelepanu sellele asjale?
Mina lähen ja ütlen. Aga mitte alati. Oleneb tujust, inimesest, kohast. Sellest ka, kui palju ümber muud rahvast on...
Tahaks ju ka, et teinekord mullegi öeldaks, et mul näiteks nina tahmane on vms.
Ei noh, ega otse ei ütlegi
Ega ei ütle ju: "Teil on kõverad jalad!", ütled hoopis läbi lillede: "Kas te olete ratsasportlane..."
inglise viisakus
Mul on gi jalad,vähemalt üks kõver,teist pole üldsegi
Ükskord ühele naisele sai öeldud, et vabandage teil on pluus pahupidi , vastuseks tuli , et nii see mõeldud ongi
muidu vist ikkagi ütlen, aga mitte
tihti.
No kui nööp lahti, ei tea, aga mõni hullem variant, mis ennast punastama paneb, siis ikka. Ja olen tänulik, kui minulegi öeldakse.
jah, kui kellelgi ikka ülalkorrusel midagi korrast ära on ja seda talle ütlema lähed, võid ise hullema ütlemise osaliseks saada ja asi ei pruugi sellega piirduda. No olen ütelnud ka mitte nii viisakalt kui inimesel on raskusi arusaamisega, mis sobib ja mis ei sobi. Sama käib ka riiete mitte korrasoleku kohta.
Ma olen öelnud ühele et teie raha kukub kohe taskust välja.Ja siis kui mõni asi maha kukub ja inimene ise seda ei märka.Ma ei suuda pealt vaadata
mõelda kui inimene avastab et ta ära kaotas midagi.
Asjade kaotamine on nii kurb asi siiski.
Sõpradele ja tuttavatele kindlasti, kuid võhivõõrale mitte.
Ükskord astus minu ees bussi neiu,kes oli ilmselt wc-s just käinud ja ta seelikusaba,seljatagant siis,oli trussadesse kinni jäänud. Loomulikult ütlesin talle.Samasuguses olukorras tahaksin,et ka minule öeldaks. Oli kuidagi narr vaadata,kuidas inimesed järgi vaatavad ja muigavad,aga ei ütle midagi.
Ma olen mitmele öelnud, et neil selg valge, keegi pole uskunud.
...alati !
Sellega seoses tuleb meelde see lugu, kuidas MA EI ÖELNUD!
Viljandi linnas tuli pruudikleidis vastu naisterahvas soengu ja meigiga kellel oli kõrvatagune verine, - väga verine.
ja 7 aastat hiljem mul ka kahju, - noo oleks pidanud ikkagi.
Pigem ytle, saa sõimata - nagu enamus varjante ning siis ei jää piinama
)
Mul on tänaval kõndides tavaliselt selg sopane, aga ma küll ei tahaks, et mingi võõras mulle seda nina alla hõõruma tuleb. Ma tean ise ka, et mul selg sopane on. Inimesed võiksid oma asjadega tegeleda. Neile, kes muretsevad, et neil nägu tänaval kõndides tahmaseks läheb, ma soovitan väikest peeglit taskus kanda.
Sõltub olukorrast ja vist ka inimesest, ei teagi. Olen vahel öelnud aga vahel ka mitte.
Mina ütlen, kui näen midagi sellist, millest ma tunnen ära, et asi on valesti ja inimene saab midagi selle heaks kohe ette võtta.
Meenub üks kena härrasmees kangapoes, kes oli oma mantli autost väljudes vastu auto külge rämedalt ära määrinud, vaikselt astusin ligi ja juhtisin
tähelepanu ja viitasin, et kas see peabki nii olema või on nüüd miagi halvasti. Mees tänas ja asus end puhastama.
Siis pidasin kinni tänaval vanaproua, kelle seeliku alt lehvis 2 m wc paberit sabana taga. Astusin ligi ja konstanteerisin...proua, teid jälitab
miski.
Neid on veel ja veel, on ka piinlikke olnud. Aga ma olen üle saanud oma piinlikkuse tundest ja ikkagi ligi astunud ja kõnetanud.
Usun, et kui asi meeldivaks naljaks pöörata ja osutada nii, et inimene ei solvu või valesti aru ei saa, siis pole midagi halba.
Ütlen ikka, siiani on selle eest alati tänatud ja mõlemale parem tuju. Viimati tuli bussi ja istus minu kõrvale üks naine, kel oli püksilukk lahti, jah, ütlesin.
Aga kui mehel oleks olnud püksilukk lahti, kas ka siis?
Mul oli koolis meesõppejõud, kes tuli pidevalt lahtise püksilukuga, millest vaatas välja triiksärgi ots. Aga seal me ei ütelnud midagi...imetlesime professorit.
Ma ütlen, praegu ühele inimesele veel kord,et tal on midagi viga!
Sul on viga küljes, vaata ennast, see oled sina, paranda ennast!
ma ütlen, kui sõbral lips viltu ees on 
Ei ütle.
vahel ütlen siiski, aga keegi ei pane seda tähele...et siis ikka ei ütle...või siis ei mäleta, või on see miskine
mitteütlemine...
aga muidu on mulle ükskord öeldud, et püksiauk on lahti, aga siis oli jüri purjus ja ta ei mäletand ise ka, et tartus elas, et pisut haiget
teeb...murelikuks siis...
oli ta siis ikka lätlane? No ei usu...Äkki teeskles? Aga bussis karjus küll niikui leedukas..valetas? 
Okei ma võin õelda kui külg on lehmasitaga koos vaid sel juhul!
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Aga kui mehel oleks olnud püksilukk lahti, kas ka siis?![]()
Oli aastaid tagasi selline olukord, kus ehituspoest jooksis välja kena blond tibin ja hüppas tolmusesse autosse, mille tolmusele tagaaknale olid pahad
inimesed näpuga kirjutanud "Imege lohvi, mendid!". Vehkisin küll kätega aga tibin sööstis minema. Ta oli nii kena, et küllap suutis ennast
patrulli ees välja vabandada. 
Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Mul oli koolis meesõppejõud, kes tuli pidevalt lahtise püksilukuga, millest vaatas välja triiksärgi ots. Aga seal me ei ütelnud midagi...imetlesime professorit.
tegelikult see on üks osa hulkuri meelelahutusest istun kuskil rahvarohkes kohas pingil ja kui kellegi nägu ei meeldi või tundub seelik liiga pikk või dekoltee liiga väike ilmtindimatta annan kõva häälega ,et kõik kaaskodanikud kuuleks sellest märku