
Osa inimesi on siin andjad tahavad,et kallimal olex hea ja jooxevad ja teevad kõik...osad aga ei anna vastu midagi või väga vähe,st võtjad-kumba kasti
kuulute?
Olen kyll yxiklaps ja suur egoist aa siiski rohkem andja...vahel virisev andja...virisen ahh ise või teha oookkk ex ma siis teen jne...Mees mul ka
yxiklaps aa siiski rohkem võtja-pean vinguma, vahel palju vahel piisab yhekordsest ytlemisest,et ta midagi teex,aitax,toox või annax...siiski tal
raskusi andmisega...annab väga vähe aa võtab kõik...
oi kui vihasex ma vahel saan...urrr
"Nooruses"
olin ikka andja. Nüüd olen võtma ka õppinud. 
Möh? Kes tahab, võib tulla ja võtta! Ülejäänutele antakse ! Milles küsimus, arumaeisaa?
Rohkem andja aga mitte üle igasuguste piiride a la jooksen end segaseks, et teise elu oleks, kui kuninga kassil.
Sexi kohta küsitakse ve? Andja. Süütuid naisi minusugune hoorapurikas enam kätte ei saa ja mida muud naistelt ikka võtta on? Sestap keskendun
andmisele. Raha aga võtan vastu küll!
Toetagem puudustkannatavaid!
TJ
Kui ma küsimusest õigesti aru sain, siis võtja. Andmiseks läheb ainult siis kui see on teenitud.
ennevanasti olin totaalne masohhist ja andja. nüüd olen suuremaks saanud ja õppinud, et suhe ei tähenda ainult ühe inimese illusioone ja eneseohverdust. vaja on kahepoolset loomulikku koostööd. ehk siis olen õppinud nõudma ja võtma, nii et asjad lõppkokkuvõttes enam vähem balansseeritud oleksid.
Tsitaat:
Algne postitaja: delilah
"Nooruses"olin ikka andja. Nüüd olen võtma ka õppinud.
![]()
Anna ja sulle antakse! Aga mida isetult antakse, tuleb ikka vastu võtta. Ja mõnukalt.
ausalt öeldes ei teagi...tahaks andja olla...aga mulle vist antakse rohkem kui ma vastu annan...vähemalt nii on öeldud
jah aa ju juhtub ka nii,et annad aga sulle ei anta mitte midagi vastu...siis tundub kyll,et võtax kõri pihku ja kukux nõudma
siiani ple veel kõri
järele haaranud...
Siis tekibki piir sellel lõputul andmisel, kui midagi vastu ei saa. Üks hetk hakkab lihtsalt kuskil kuklas mõte tööle, et miks pean mina kogu aeg
andja olema ja vot siis hakkad muutuma. Arvan, et tuleb osata nii anda kui võtta ja seda vääriliselt.
Mingi aeg olin ma ka andja ainult, üritasin kogu aeg teistele head teha ja abiks olla, aga kui paar parajat kolakat ikka ära olin saanud, siis enam ei
kippunud andma nii kergelt. Kahjuks on nüüdseks kujunenud nii, et olengi rohkem võtja kui andja... et siis tundub, nagu teeks seda tasa, mis minult
kogu aeg võeti.
...kindlalt andja olen...keda kahjuks elus järjest vähem ja vähem on. Võtjaid on seevastu küll ja küll...
Mina sündisin käpad ees,nii et ikka võtja olen....
Ikka rohkem , rohkem andke
...
aga mida jagatakse
...mina alguses annan ... aga siis võtan topelt tagasi
!
olin andja, aga enam ei anna midagi
tahaks vahel vastu ka midagi saada
Minu jaoks teeb selle asja kõige keerulisemaks see, et kui annan midagi ja tahan vastu saada, siis see on ju tegelikult sisuliselt laenamine, kaubavahetus, võlgu andmine....isegi kui tunnen selle andmise üle rõõmu samal ajal...aga sisimas ikka nagu ootaks, et ka kuidagi meeles peetakse kui mul vaja või meeldiks....mis see on siis? Sõna otseses mõttes andjaid, kes teevad seda tõesti ilma igasuguste tingimusteta....leidub ikka vähem.
Andja. Vahel tekib küll tunne, et "jagajale jäävadki näpud", aga mine sa võta kinni milleks see lõpeks hea on.
np mina pean siiski andja tüübile sarnasemaks.. samas ei ole ka probleemi võtmisega.. et kõike peab oskama, siis ei lähe elu ka igavaks.. ega kaldu ka kiiva kuhugi poole
ma ei suuda end küll super-egoistiks pidada,kuigi jah-võtmise võimaluste suhtes käin sageli kaardid kibedasti lauale,et saada ikka seda mida hing
hetkel ihkab...
samas aga mõni teine kord annan kasvõi viimse särgi seljast,kui näen,et kellelgi on seda rohkem vaja kui mul...
oli aeg kus ma olin ainult võtja - mulle tundub...
nüüd, praegu... olen andja... aga jah, samas, mida sa annad kui seda ei võeta.
Kahe inimese kooselus peaks see asi tõesti tasakaalus olema - üks pool ei saa ainult võtta, teine jälle anda...
oma lähedastele (ema, isa, vend) võin viimase hinge tagant ära anda, kui vaja on. Tingimusteta. Ülejäänute puhul üldiselt kalkuleerin, sõprade puhul
kui võimalik aidata, teen seda väga hea meelega, tuttavate puhul...no ega nad eriti väga ei küsi. Võtan ainult siis kui ise enam mitte kuidagi ei saa.
Elukaaslase puhul on meil vist mingi tasakaal juba tekkinud, anname ja võtame vastavalt olukorrale.
Ikka kipun andja olema aga järjest rohkem hakkan võtma...jõud nagu kipub otsa saama või see asi mida anda...pagan seda teab...
Aitan mõningaid inimesi teatud piirideni hea meelega, seega olen võimeline andma.
Võtta meeldib ka aga samuti teatud piirini ja teatud puhkudel.
Ma arvan, et ma olen lihtsalt paindlik.
mõlemat olen...andmine on meeldivam, see on nii mõnus kui saad teisele midagi head teha/anda mis teda siiralt rõõmustab
Kõik oleneb...
Kui oled 38 aastat abielus olnud ja sul on lapselapsed, siis oled õppinud nii andma kui võtma. Ma ei ole kitsipung.
annan ja võtan
andmisrõõm pidi suurem olema aga vahel tahaks saada ka 
seda nüüd küll,kui pidevalt andja oled,siis tahaks jah vahest saada.
Iseendast - kui oleks,mida anda
Miks Sa arvad,et Sul pole midagi anda?
Usun,et kõigil kes vähegi tahavad on midagi anda ja see ei pea ilmtingimata materiaalne olema.
Mul pole materiaalselt kellelegi midagi anda. Vaimsel tasemel... las ma mõtlen... ma kujutan ette, et ega sealtki eriti midagi tule.
Andja, kindlalt andja. Kui mitte muud siis head emotsiooni. Igapäevatöö.
ikka andja sest tänu sellele on ka endal hea ja ei anna selleks et saada vaid et lihtsalt anda
Absoluutselt endas kindlad andjad on enamasti "energiavampiirid", kes andmistuhinas imevad saajatelt välja viimasegi energiapiisa (näiteks - kohutavalt andvad ämmad, võimukalt su elu planeerivad vanemad, kaasad... või ülemused jne.) Ma seokesi andjaid lausa kardan...
Andja. Peaasi, kui neelata suudetakse... 
See peaks ikka tasakaalus olema, sest liiga palju head anda pole ka enam hea. Iga liialdus väsitab lõpuks ära.
andja....korduvalt küll tunda saanud, et ükski heategu ei jää karistamata aga siiski loll ja järjekindel andja
Ega oskagi % panna, aga andmine teeb tihti rohkem rõõmu kui saamine
Lugesin oma ammust teemaalgatust ja mu esimene mõte oli järgmine: kool sai lõpetatud aga kuhu jäi normaalne kirjapilt. Masendav! Mõni ütleb, et 18
aastased on täiskasvanud, ma polnud isegi 20 aastaselt täiskasvanu. Vähemalt sellise järelduse tegin oma teksti kohta.
Hetkeline seis on aga selline, et annan rohkem kui vastu ootan. Vägisi ei võta ma midagi!
Salese kirjeldatud andmist ei salli minagi. Ma arvan, et see on pigem ahistamine. Andmine peaks olema toimiv siis kui keegi seda abi nö vajab. Muidu
kõlab andmine sama hästi kui "peksa andmine". 
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Hetkeline seis on aga selline, et annan rohkem kui vastu ootan. Vägisi ei võta ma midagi!![]()
![]()