
Ma näiteks helistan ja siis kui telefonile ei vastata tekib paanika,et miks ei vastata.Kusjuures on isegi võimalik,et võin helistada 100 korda tooni
lõpuni.Oi ja kui hiljem tuleb välja,et jäeti telefon koju ja mina nu paanitsesin,vot siis on küll häbi enda lolluse üle.
Teine asi on see,et ma valel ajal võin valesid asju rääkida,kuna ma ambur-mõtlematu kohati,siis on juhtunud ikka täbaraid olukordi.Sugulane rääkis,et
tal kole töökaaslane jne...ja siis näitas kutti ja ma küsisin kohe kas töökaaslane on koledam...mnjah oeh kuidas ma vabandasin ja kui punane ma olin
häbist.
Selliseid pirne panen maha 2 korda kuus.Püüan küll läbi mõelda mis rääkida tahan aga vahel olen kontrollimatu ja liiga otsekohene.
Kooli ajal olin eriti koba selles suhtes..tihti ütlesin sõbrannale kõva häälega vaata seda ja seda-siis saadeti mind vihaste pilkudega
Kunagi juhtus jah minulgi selliseid asju. Aga eks vanusega tuleb ka seda viisakust ja tarkust vales kohas suu kinni hoidma.
Praegu ma pigem vaikin, kui midagi ütlen..
Mul juhtub tihti, et ma saan valesti asjast aru või saadakse minust valesti aru.... Ja margi teen ma täis siis, kui hakkan põhjalikult seletama- asi mida ma üldse ei oska.
aga kas nii pole, et vahest kohe tahadki miskit eriti napakat öelda
tehes sinna veel tõsine nägu
....viimati aga üx piinlik "ämber" oli kuu tagsi, kuid ma jätan selle hetkel oma teada
no kui juhtub, siis ikka kogemata, kesse siis meelega marki täis tahaks teha
vahest ikka juhtuvad sellised asjad kahjuks ka mina paanitsen vahest mõttetetu asja üle
ja teen oma margi täis
Noh, minuga ikka juhtub. Ja vahest sagedaminigi kui mulle meeldiks. Küll liigse suupruukimise tõttu, küll tänu viletsale seletamisoskusele... või siis
hoopis tänu sellele, et vahel olen ma täitsa äpu.
Ja muidugi põen ma seda siis hirmsasti. Irw, täditütar kunagi narris, et mu nimi peaks hoopis Mark olema 
Noh ma olen teada tuntud ämbrisse astuja.
Kunagi ühes foorumis küsiti mult Austraalia kohta ja ma kirjutasin, et ei viitsi hakata siin pikalt jaurama...olen kirjutanud kodututesse nagunii, et
minge ja lugege sealt.
Siis tuli mulle teade, et kuidas inimesed teavad,millise teema alt lugeda...(halvustavas toonis)
Ma siis ausalt panin kirja, et sõna Austraalia eks igaüks loeb kokku
Sellepeale mu kirjad kustutati!
Tuli välja, et omanikule astusin saba peale!!
oops!
Enam ei mäletai millas viimati nö ämbrisse astusin. Ma püüan ikka enne ütlemist mõtlemisaega kah võtta. Kui ajavõtt aga mõtte niivõrd edasi liigutab,
et hilinemisega öeldu oleks omasoodu ämber, siis püüan pigem vaiki olla.
See, et ühtki korda hetkel meelde ei tule, ei tähenda veel seda, et neid olnud ei oleks. Kuidas see oligi .. "mitte ei mäleta, märkmik on
kadunud" ...
Püüan hoolega hoiduda. Kuid kes püüab kõigest väest jne......
No eks vahel juhtub ka seda , aga viimasel ajal plegi .
Eile juhtus viimane piinlik lugu. Mul oli päeval vaja töövestlusele minna ja enne sinna jõudmist lubasin helistada sellele meesterahvale, kellega ma
vestlema pidin. Kuna ma aga olin kokkulepitud ajast veidike hiljem kohale jõudmas, siis olin ma helistades natuke pabinas ja närvis ja kiire oli ka.
Valisin siis telefonist nr-i ja rääkisin ära, et kes ma olen ja mida ma tahan ning vastas mulle pahur hääletoon, et miks sa seda mulle räägid.
Tegelikult olin ma valinud oma väikese venna, kellel oli selle mehega sama nimi, numbri ja talle helistanud.
Tegelikult juhtub suhteliselt tihti selliseid piinlikke situatsioone, need tulenevad mu hajameelsusest.
oooh, liiga tihti
kahjuks juhtub seda minuga pidevalt, ma ei teagi miks, olen selline imelik...
Liiga piinlik on neid lugusid ümber rääkida, püüan oma "vahejuhtumid" nii kiiresti kui võimalik unustada aga vahel (täitsa ootamatult) mõni
ikka meenub ja paneb oigama
Eks ikka mõnikord juhtub aga mida vanemaks saan seda harvemini.
vanus ei aita, hommikust õhtuni mul igasuguseid pirne
Jah, sama siin. Vanus ei aita.
Õnneks enamus juhtumeid on naljakad, aga mõnikord on küll tunne,et annaks peksa endale...
Õnneks minuga seda tihti ei juhtu, aga mõnikord ikka. Viimane kord tegin margi täis ühe meessoost isiku pärast. Aga eks tarkus koguneb tasapisi
pea iga päev juhtub midagi sellist
no kord kuus on kindel 
siis kui pabinasse lähen juhtub, et ütlen midagi sellist, mida tavaliselt ei tee
ja ei aita siin vanemaks saaminegi
ikka tuleb piinlikke momente
ei tea, mind ei huvita, kas kellegi meelest nüüd tegin miskit piinlikku või mitte, kui see teda häirib, siis on see tema probleem ju. Kunagi jah põdesin väga kui natukenegi miskit juhtus ja läksin näost tulipunaseks, nüüd ei viitsi punastada ka enam. Pigem provotseerin tema ämbreid.
oi, see oli vist 3-4 a tagasi, kui totaalselt ämbrisse astusin...
..jube oli...äbi tagus jalaga p..sse ja oleks taht maa alla vajuda...aga võtsin
end kokku ja sain asjast üle
...sellest ajast enam end täis ei joo ka ja suuvärki püüan ka koomal hoida 
juhtub ja tihti...
räägin asjast millest ei jaga, ütlen kellegi kohta halvasti(mitte just halvasti, aga no tõtt) kelle parim sõber, sugulane jne on seltskonnas, alko
mõju all kipun ka rääkima igasugu lollusi jne...
Siis kui ma tiinekas olin siis ma komistasin pidvalt ja kukkusin ja siis oli ka väga häbi oma kohmakuse üle.
Juba kirjutadagi hakkas piinlik
Üldse ei juhtu ja ammu juba. Olen lihtsalt jõudnud seisundisse, kus mul on absoluutselt savi, mis minust arvatakse. See rohkem arvajate mure on. Mina räägin, mis mõtlen ja ütlen mis tõsi ja teen oma parema arusaamise järgi ja mind ei koti. Muidugi ma saan aru, et sellega saab nii mõnedki santsud maha mängitud aga mis teha.
On juhtunud, aga ei mäleta enam, millal viimati...
Oleneb, mida mõista "mark maani" all
Kui iga pisema apsaka pärast põdeda, siis oleks ammu surnd
Ise mõtlen, et mark oleks maani, kui ei vastuta oma tegude eest, aga seda pole veel
juhtunud
Eelpoolnimetet margid täis oleks minu jaoks köki-möki 
just täna raadios tegin ülilollaka küsimusega
oi kohutavaid asju on juhtunud
käisin oma mehega vanemate majas duzziall
ja siis tegime seal igast värke seks mänguasjadega jne 
ja sis unustasime need sinna. Vanemad
õhtul helistasid et mis need ta vannitoas on..
meil muidugi häbi silmad täis
siiani ei julge emale otsa vaadata
Ma võin öelda, et viimati tundsin ennast lollisti (üllatus-üllatus) seoses naistega. Oli selline juhus, et mulle hakkas üks neiu meeldima ja esimest
korda elus otsustasin võhivõõrale neilu lilli saata. Kuna teadsin, kus ta töötab, siis saatsin lilled tema töö juurde (see lillede saatmine oli veel
üks omaette naljakas lugu). Igatahes panin juurde kaardi kuhu kirjutasin oma telefoninumbri, kuna me olime pilke vahetanud ja ta teadis mu välimust,
siis kirjutasin ka mille järgi mind ära tunda, raske see ei olnud, kuna stiil on mul veider, nagu ma isegi. Ta helistas mulle õhtul ja me leppisime
kokku, et võiks kokku saada, kindla aja/koha pidime hiljem kokku leppima. Ja siis ühel õhtul saatsin talle sõnumi, kus tahtsin kohtumist kokku
leppida. Vastu sain sõnumi, kus teavitati mind, et neiu mees ei taha minuga kokku saada. Vot sel hetkel tundsin end küll lollisti. Ma ei teadnud mida
ma nüüd tegema peaks. Kas ma peaks nüüd nutma peatäie patja?? Helistama talle ja nõudma valjuhäälselt selgitust?? Jooma ennast täis?? Saatma
sõimusõnumi (ei poolda sellist käitumist tavaliselt üldse)?? Lõpuks jõudsin järeldusele, et sitta kah, shit happens. Aga igavest lollisti tundsin
ennast küll, veel lollimana tundsin end siis kui teda järgmine kord nägin.
Kuna siis viimati ennast lollisti tundsite ja millega seoses?? Ärge küsige kuidas on lollisti tundmine, kui te ei tea, siis järelikult ei ole seda
tundnud.
Viimased korrad on vist reeglina seotud juhtudega, kus teisi aitama ruttan, märkamata et minu abi ei ole palutud.
Kuna kõne(ja kirjutamise-mis sest,et vigadega)võime on täiesti olemas ..... siis seda probleemi praktiliselt ei eksisteeri.Või puudub mul mark,mida
täis teha
?
Mina kohe meelega vahest teen "margi täis", siis on jälle mida heastada.
1 X aastas kipub suurematsorti äpardus juhtuma
Ikka juhtub, liikusid jutud,et tuttav neiu on rase. Nägin teda bussis ja siis kohe küsisin,et kaua see rasedus sul juba küljes on.
Reaktsioon oli:
Mis rasedus.
Püüa siis seletada,et "klatši usun" 
Päris marki polegi vist täis teinud, kuid on olnud mõned kapitaalsed möödarääkimised, mille tagajärgedeks on olnud üsnagi ebameeldivad situatsioonid. Üks saab ühtemoodi aru, teine teistmoodi ning pärast klattimist kuipalju.
Ikka juhtub
Telefonitsi sai pikk jutt maha räägitud ja kui teine edasi mökutas, käratasin, et ära ei tunne või
Siis järgnesid vastastikused küsimused teemal
'kes sa oled?'
Kust mina pidin teadma, et tüüp andis oma numbri sõbrale 
Noorena juhtus õige tihti (mõnestki meenutusest võiks paraja komöödia saada), nüüd vanast peast olen ettevaatlikumaks muutunud. Ja ongi tervisele kasulikum :-)
ju ma siis nii tundlik olen, aga eile oli kyll natuke mark, kui poes krediitkaart labi ei lainud (limiit ilmselt yletatud) ja debitkaardi aparaat
selles kassas ei tootanud. pomisesin habelikult et mu nii palju sularaha kaasas ei ole. vaike asi, aga piinlik ikkagi olla.