Board logo

millal on piir?
Pipilota - 25.10.2005 kell 18:23

viimasel ajal kisub koiki viltu vedama.... mitu surma on lahedaste seas olnud. auto arandati paar nadalat tagasi (tagasi saada ei olevat lootustki), nadal tagasi jain relva ahvardusel ilma oma rahakotist, kus sees olid KOIK mu dokumendid peale passi. nyyd eile sain teada, et olen langenud identity thefti ohvriks... keegi on avanud minu andmeid kasutades credit card'i ja juba kasutab seda....
parast vihma pidavat paike paistma, aga ....? millal siis see vihm loppeb?

kas sinul on ka aegu olnud, kui koik laheb allamage? kuidas sa oma vaimset tasakaalu oled hoidnud?


Aike - 25.10.2005 kell 19:12

Lohuta ennast sellega et mida sügavam on mõõn seda tugevam on tõus. Paremüks kord ja korralikult ära mõõnata ja siis kolinaga tipu sibada ja sinna ka jääda.
Kohutav on su seis muidugi aga usu on kindlasti jubetaimaid olemas.
Pea püsti on vist nagu liiga optimistlik öelda aga usu sa vead rautselt välja. Edu ja ära kaota lootust.


Andrew - 25.10.2005 kell 19:12

Elad Tallinnas?


Pipilota - 25.10.2005 kell 19:17

elan new yorgis, aga parast selliseid juhtumeid motlen igatsusega vaiksest ja turvalisest eestist..
Aike, sellega ma ennast lohutangi, et mina olen veel ysna kergesti paasenud. lihtsalt energia hakkab otsa loppema...


Lola69 - 25.10.2005 kell 19:22

Piir on seal, kus asjad liiguvad mäkketõusu suunal. Ja see aeg tuleb enne kui arugi saad


berta - 25.10.2005 kell 19:24

Mul on küll selline periood olnud, kus matse tuli vasakult ja paremalt, mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, aga nagu ütleb Murphy seadus, saab küll. Ega midagi muud kui pead uskuma uude tõusu, see tuleb niikuinii, elu ongi ju nagu vahelduvvool. Võibolla on selline periood isegi vajalik, et siis head ära tunda, muidu võtame neid õnnelikke perioode liiga enesestmõistetavalt. Lähedaste tugi on kindlasti vajalik.


sirli - 25.10.2005 kell 19:34

mina olen ka enda elu puhul täheldanud, et asjad jooksevad niiviisi, et kui on tõus, siis on korralik ja kui on mõõn, siis on ka korralik , aga lohutus on see, et iga mõõna järel on tõus, paraku kipub aga iga tõusu järele mõõn tulema


Kapsauss - 25.10.2005 kell 21:09

paraku ei saa ennustada kus on see piir ja kõik jälle yles mäge hakkab minema.Kindlasti varsti hakkab ka sinu päike jälle paistma.Tuleb yritada ikka rõõmsalt edasi minna ja mitte masendusse langeda.
Minul endal on tihti seda juhtunud aga alati on ka päike välja tulnud, kasvõi korraks


freelancer - 25.10.2005 kell 21:17

peaaegu igal inimesel on mingil hetkel elus moment kus tunned et nüüd on lõpp.Kas puudutab see allakäiku või jumal teab mida ,aga siis seisad sa millegi vastas ja tunned olukorda kus kogu maailm on su vastu.Ja siis tuleb sul sellest sitast välja rabeleda ja tõestada kõigepealt iseendale,et oled selleks võimeline.Osadel see õnnestub osadel mitte ja see sõltub ainult inimesest enesest.Lühidalt öeldes see ongi elu oma karmi olelusvõitluse ja tõestamistega et sa oled parem,sa väärid seda ametit rohkem kui su sõber jne,jne.


Deiviidas - 25.10.2005 kell 21:46

Tundub, et saatus karistab sind. Veelgi tõenäolisem, et ta lihtsalt mängib sinuga.
Otsi vigu iseendast.
Piir! See võib tulla nüüd ja kohe aga ka palju hiljem. See on ilmselt üks katsumustest, mis paneb sind proovile, mingi veel teadmata tulemi ees. Muideks igale langusele ei pruugi järgneda tõusu. Piiriks võib olla ka maailma kokkuvarisemine. Viimane on kardinaalselt negatiivne lõpptulem. See ei käinud antud teemaalgataja kohta.


pisimimm - 26.10.2005 kell 08:12

Aastat 5 tagasi hakkas 1.jaanuar meil suure avariiga, inimesed küll kõik elus, kuid auto puru, tagaosa mahalõikamisele ja ühesõnaga, palju pappi, et korda saada... Siis kuu hiljem murti korterisse sisse ja läks kõik vähegi hinnaline (olime selleks ajaks elanud Tln's pool aastat), veel kuu hiljem oli perekonnas suht suur kriis... siis, veel kuu-poolteist hiljem varastati lasteaiast lapsel 2 nädalat tagasi ostetud jalgratas, veel kuu - hommikul oli auto maja ees katkise aknaga (auto, mis oli poolteist kuud vana)...Terve pool aastat tundus, et enam hullemaks minna ei ole võimalik....iga natukese aja tagant mingi uus laks... Mismoodi elasime? Vaikselt, tehes igapäevaseid toimetusi, üritades kokku hoida... Ja siis, aasta teisest poolest hakkas liikuma ülesmäge iseenesest. Ei ole lootusetu kõik...uskuma peab, et kunagi lõpeb see jamade ahel ja hakkab taas päike paistma


marga22 - 26.10.2005 kell 08:21

Nii ta tõesti on. mina olen korra oma elus ikka täiesti põhjas ära käinud. Ei olnud mul enam tööd ega midagi peale võlgade, polnud sentigi raha. Aga see läheb reeglina mööda. Elu lihtsalt on juba kord selline.


Jutulind - 26.10.2005 kell 11:25

sellega on nii, et halvad olukorrad ja inimesed justkui tunnevad ära, millal oled nõrk ja haavatav ja ei pane tähele kui sul "tükk tagumikust välja hammustada".

Sellega on ikka nii et haiget ja halba saab teha neile, kes endale teha lasevad, välisilm on meie siseilma peegeldus, enda sees tuleb tasakaal tagasi saada.


durden - 26.10.2005 kell 11:38

sinu juhtumisi lugedes on mul tunne, et nüüd on see piir sul vist käes. ne tegelikult ka, mis saaks veel viltu minna????

igal juhul pea püsti ja edasi... mis muud.


durden - 01.11.2005 kell 14:36

kommenteerisin seda teemat siin mõned päevad tagasi ja voila...endalgi vist üks masendavamaid olukordi käes.

vahe sellest, et autost makk ja kõik muu varastati, laks kodust ka sülearvuti ja telekas. töökohavahetusega kaasnes eelmise ülemuse sigadus jätta maksmata lubatud lahkumiskompesatsioonid, millega arvestanud olin ning nüüd pitsitab ka juba pisuke rahamure.

eks vist ikkagi on sellised perioodid ette nähtud ja kõigile kohustuslikud


Pipilota - 01.11.2005 kell 14:39

leidsin halva mangu juures vahemalt yhe hea joone - soogiisu kadumisega on viimasedki rasvad ara sulanud mine voi missivoistlustele
lohutust saab koige pisematestki asjadest....


rosita - 01.11.2005 kell 17:28

Nii tuttav tunne. Kuigi jah, relva ähvardusel röövitud ei ole. Aga nagu ütleb vanasõna, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ja inimesele antakse kanda täpselt niipalju kui ta kanda suudab.
Ka mul kadusid kilod, sest kadus ka söögiisu...


li-li - 01.11.2005 kell 17:41

pthüi-pthüi-pthüi ma ei taha küll kiita aga loodetavasti on mul elus see periood kenasti läbitud kus tundus, et enam sitemini minna ei saa.......kogemus oli võimas, mis pani mind elu ümberhindama n. isegi väixem õnnehetk võib hiigelmõõtmeid saavutada


Hera - 01.11.2005 kell 17:55

Piir on siis käes kui enam edasi minna ei suuda, kui enam mitte milleski head ei leia ega märka, mitte midagi ei taha, pole ühtki soovi ega emotsiooni - ümberringi on vaid tühjus ja apaatia. Seni, kuni veel midagigi head suudad halva kõrval leida, seni pole ka veel piir käes.


night - 01.11.2005 kell 18:05

Noh,järelikult oled tugev inimene!!! Nendele pidavatki rohkem katsumusi teele sattuma....

Mis muud kui pea püsti ja rühi aga julgelt edasi !


exactly - 01.11.2005 kell 18:10

kuule pipi.....;ma tulen peaaegu kindlasti jaanuari lõpus NY, teatris käimise eesmärk kaa,mingi elaminegi 5 päevaks seal central parki lähedal olemas,tänavanumber oli 69??? ...... räägiks elust veica?


Pipilota - 01.11.2005 kell 18:44

exactly, ma ei vasta su mootmetele.... vaiksed tissid puuduvad


exactly - 02.11.2005 kell 10:07

Sa oled minust dramaatiliselt valesti arusaanud, ma ei tule NY väikeseid tisse nautima, vaid tööülesannetes konverentsile ja kõrvaleesmärgiga teatrisse ühte Weberi uut tükki vaatama.....


kontorihiir - 02.11.2005 kell 13:37

kui tagantjärgi järele mõelda, siis neid piire olen juba päris mitu ületanud....ja võimalik, et neid võib veel tulla...homme veel surema ei hakka ja mine tea mis "üllatusi" elul veel varuks võib olla....


sissy84 - 02.11.2005 kell 18:44

Olen olnud seisus kus käidi korteris sees ja varastati kui parajasti magasin , peale seda vahetasin töökoha kogemata halvema vastu seda sain hiljem teada muidugi ja siis samal ajal olin nii raha hädas kui olid ka noormehega tülid.
Pärast aastast mõõna tuli väga hea ja tore tõus


Pipilota - 03.11.2005 kell 07:00

Tsitaat:
Algne postitaja: exactly
Sa oled minust dramaatiliselt valesti arusaanud, ma ei tule NY väikeseid tisse nautima, vaid tööülesannetes konverentsile ja kõrvaleesmärgiga teatrisse ühte Weberi uut tükki vaatama.....


eks paljud meist ole sinust valesti aru saanud, kui sa siin foorumis vaid oma vaikeste tisside unelmast raagid...


exactly - 03.11.2005 kell 09:17

Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
eks paljud meist ole sinust valesti aru saanud, kui sa siin foorumis vaid oma vaikeste tisside unelmast raagid...


.....see ainult üks minu paljudest kiiksudest,ei mingi unelm,aga muidu arstide arvates(ka lennunduse polikliinikus) olevat ma suht normaalne....!
Aga jahh,kui selveris kassat valin...... siis eelistan küll sellist,kus kassapidajal väikesed...... on!


Tsirkusemoor - 03.11.2005 kell 14:40

Minule meeldib niimoodi mõelda- kui hea, et see kõik minuga juhtub- mina olen tugev ja saan sellega hakkama...juhtux see mõne nõrgemaga, ta juba murdux. V teine variant- kõik läheb mööda- ka hea...paraku
Lihcalt näe iga pisutki positiivset pisiasja ja kohe on kergem


EhtEit - 03.11.2005 kell 15:01

tead mis aitab... istu toolile... lõdvestu... tunne end mugavalt... kujuta endale ette alljärgnevat: sa istud oja kaldal... linnud siristavad meloodiliselt värskes mäestikuõhus... mitte keegi ei sega sind siin... keegi peale sinu ei tea seda kohta... kaugelt tuleva kose kohin muudab su meele vabaks ja muretuks... vesi on selge... sa võid selgesti näha selle isiku nägu, kelle pead sa parajasti vee all hoiad... see on seesama isik, kes selle stressi sulle on põhjustanud... milline meeldiv üllatus... sa lased tal teha väikese hingetõmbe... hästi väikese... siis plumps! jälle vette tagasi... paras raisale!... ise aga hingad nii sügavalt ja nii tihti kui tahad... linnud muudkui laulavad...


sissy84 - 03.11.2005 kell 15:12

Tsitaat:
Algne postitaja: EhtEit
tead mis aitab... istu toolile... lõdvestu... tunne end mugavalt... kujuta endale ette alljärgnevat: sa istud oja kaldal... linnud siristavad meloodiliselt värskes mäestikuõhus... mitte keegi ei sega sind siin... keegi peale sinu ei tea seda kohta... kaugelt tuleva kose kohin muudab su meele vabaks ja muretuks... vesi on selge... sa võid selgesti näha selle isiku nägu, kelle pead sa parajasti vee all hoiad... see on seesama isik, kes selle stressi sulle on põhjustanud... milline meeldiv üllatus... sa lased tal teha väikese hingetõmbe... hästi väikese... siis plumps! jälle vette tagasi... paras raisale!... ise aga hingad nii sügavalt ja nii tihti kui tahad... linnud muudkui laulavad...


Kõik pole nii sadistliku mõtlemisviisiga inimesed.Mina vähemalt nii ei suudaks mõelda.Olen küll pessimist aga siiski teistele kurja ma ei soovi.Isegi mitte kõige suuremale vihavaenlasele.
Samas huvitav lugeda mida keegi teine teeb,et meeleolu parandada.


Alfaromeo - 03.11.2005 kell 16:20

Ikka juhtub selliseid perioode ja olen need siis paremini või halvemini üleelanud aga kõik praegu okis. Üldiselt viimasel ajal ma lihtsalt juba naeran igasuguste jamade üle ja püüan neid väga mitte endasse lasta. Lihtsalt vaatan üle ja kõik. Võtan seda kui asjade käiku ja mida ikka mureteseda ja melanhoolitseda see ei aita ometi mitte.


mannux - 08.01.2006 kell 21:31

Tuttav tunne. See suvi sai 5 tuttavat surma
Pea püsti..proovi vähemalt.