Board logo

Leinamine
Kayleigh´n I - 14.03.2006 kell 13:26

Siin erinevaid meediakanaleid kuulates ning vaadates on tekkinud igasugu küsimused.

Näiteks miks me avalikult leiname ja tunneme kaasa inimestele, keda me tegelikult absoluutselt ei tunne. Ok, katastroofiohvrid, nende omaksed, presidendid, kirjanikud jne ..
Kas on tõesti inimesi, kes LEINAVAD nende pärast? Nii palju, kui mina olen aru saanud, nad lihtsalt mälestavad heldimusega neid panuseid, mida lahkunu on nende ellu andnud. St mälestavad inimese tegusid, mitte teda ennast.

Sest, kui kõik need isikuliselt tundmatud kuulsused oleksid meie südames, kui sõbrad/tuttavad/pereliikmed, me arvatavasti avalikult nendest ei räägiks. St ei tee teemasid a la tõuske püsti ja leinake minuti - TEMA suri.

Lähedasi leinatakse ju rohkem oma südames. Ja pere/tuttavate ringis. Selles keskkonnas, kes tundsid inimest, kui väga väärtusliku isiksust.

Arvake, et ma olen julm või südametu. Ma lihtsalt ei saa aru, miks on öelda võõra inimese kohta: "ma leinan teda". Ta suri, te mõtlesite temale, kui peeti maha uhke matus, mäletasite teda, kui meedias temast räägiti, mis iganes ese teie kodus teda meenutab. See ei ole lein ju. See on füüsiline mäletamine. Lein on südames, igapäevane lahkunu kohalolek mõtetes ning valu südames. Lein on haual käik, temaga seal suhtlemine.. igatsus, mis ähvardab südame puruks rebida ..

Või olen ma julm ja südametu ning loll, kes kõigest valesti aru saanud?


Lola69 - 14.03.2006 kell 13:33

Lähedasi leinatakse. Kaugemalt ... mälestatakse.
Kui sõbranna suri, siis lilli tellides pani üks poe-tegelane meid nii paika.

Eks see ole igaühe nö siseasi. Aga seda, et kõiki kõiki südamest leinavad, seda ei usu minagi. Et mõni meile oluline, silmapaistev tegelane hinge jääb ja tema lahkumine leina loob ... miks mitte. Kuigi kaldun arvama, et sageli on tegemist tegemist läbimõtlemata sõnakasutusega.


Imre - 14.03.2006 kell 14:15

Mina ei saa ka sellest leinamisest aru.
Kui lähedane sureb, siis on see loomulik.
Kui sureb tuntud inimene, siis jah ...suri ära, mis siis ?
Elu läheb ilma temata edasi.
Minu elu see ei mõjuta ju.
Aga ma olen suht tuim inimene ka.


viidik - 14.03.2006 kell 14:59

Eriti imelik on mingit autosportlase välismaalasesest kaardilugejat leinata.
Ma pole kunagi ühtegi kuulsat kadunukest leinanud. Ei näe sellest põhjust. Ja pole ka vajadust.
Lihtsalt teeb mõne inimese lahkumine meele kurvaks. Nii oli Hermakülaga, nii oli ka Valteriga. Miskipärast on mõni inimene ka võõrana lähedasem kui teised.


kontorihiir - 14.03.2006 kell 15:18

ma ei usu, et keegi, kui siin mõnd tuntud kadunukest mainib (ja neid ju viimasel ajal jagub) teda otseselt leinab ja sellepärast patja nutab....
kaugel sellest...
kuid meenutada ja oma respekti avaldada ju ikka võib.....
see lihtsalt näitab, et me pole tundetud tombud, keda mittemiski siin elus ei liiguta või ei puuduta.....
elu meie ümber keeb..sünnitakse surrakse....
ja eks igaüks meenutab ehk just temale meeldinud kadunukest omal moel.....


sirli - 14.03.2006 kell 15:56

mina ei leina, aga on olnud neid inimesi, kes on minu meelest maailmale palju andnud ja kes tunduvad selliste jäävatena st. et nad tunduvad sellistena, kes ei sure mitte kunagi.

Nende lahkumisest on mul lihtsalt kahju.


Alfaromeo - 14.03.2006 kell 16:06

Kayleigh´n I-ga täitsa nõus.


sauza - 14.03.2006 kell 16:39

Kiidaks ka Kayleigh´n I.
Leinaminuteid ei tohiks nii kergekäeliselt promoda!


Tascan - 14.03.2006 kell 17:00

Omakesi leinan.
Tuntuid kadunukesi ei leina, mul on lihtsalt kahju et nad surnud on.
Võhivõõrastest ei hooli, ikka juhtub.


exactly - 14.03.2006 kell 17:10

Olgem ise nii,nagu paremaks peame...
No miks on see meie asi,mis teised teevad?


lenxu - 14.03.2006 kell 17:20

Kui mõni tuntud hea inimene ära sureb, siis on ikka natuke kurb......aga leinaks ma seda küll ei nimetaks.


Marchrabbit - 14.03.2006 kell 19:03

Eks see ole paljuski nagu austuse avaldus kadunukese vastu. Võõraid inimesi leinata ei suudaks küll keegi vist,see on ju emotsionaalselt väga raske.


Kapsauss - 14.03.2006 kell 19:42

täitsa nõus Kayleigh´n I.


ratatosk - 14.03.2006 kell 20:04

Aga miks üldse peaks leinama? Inimesi mälestada ja neid meeles pidada, seda küll, aga leinata? Milleks? Kes millist surmajärgset eksistentsi usub või ei usu üldse mitte, aga kes läind, see läind. Mälestused jäävad ju.

Surm on ju elu lahutamatu ja loomulik osa.


Hera - 15.03.2006 kell 04:11

Vahel ei leina ma isegi nn. sugulasi. Kui ikka inimesega mingit läbikäimist juba oma 20 aastat pole, siis tema surma korral küll leinalisi tundeid tekkida ei saa. Päris võõraid ei leina üldse, isegi ei mõtle nende peale. Mõni säravam kadunuke ehk tekitab kerge nostalgia, kuid see on ka kõik.


anne51 - 15.03.2006 kell 10:29

ratatosk, oletan, et sa pole matnud ühtki väga lähedast inimest. Lein kui tunne eksisteerib ja nii nagu me ei oska oma teisigi tundeid reguleerida, ei saa me ka leina lihtsalt maha suruda. Või oskad sina oma tundeid käsutada?
Jah, mõni sugulane on võõram kui naabrinaine. Mina olen matnud oma väga lähedase õpetaja. Leinasin kaua.


pisimimm - 15.03.2006 kell 11:19

Jah, mul on kurb, et Meri suri, samal ajal suri mul ühel töökaaslasel vanaema ja teisel isa - surm on meie ümber iga päev, iga hetk... Ma jäin heteks mõtlema elu üle, kuuldes neid uudiseid, kuid teiste leina ei suuda me elu sees sellisena tunnetada, kui seda tunnetavad need, kelle lähedane on läinud. Igasuguste selliste uudiste kuulmine tuletab meelde isa surma 8 aastat tagasi - pool aastat hiljemgi ei suutnud ma tema pilte vaadata nii, et ma poleks nutma hakanud.

Ratatosk - meile, jääjatele, jäävadki ju mälestused, lein on hetkeseisund, mis tekib hinge kellegi lahkumisega - kes suudab seda paremini taluda, kes halvemini sõltub ju igast inimesest personaalselt ja seda ei saa kuidagipidi ära ajada oma soovi kohaselt või esile manada, see kas on või pole...


ratatosk - 15.03.2006 kell 12:43

Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
ratatosk, oletan, et sa pole matnud ühtki väga lähedast inimest. Lein kui tunne eksisteerib ja nii nagu me ei oska oma teisigi tundeid reguleerida, ei saa me ka leina lihtsalt maha suruda. Või oskad sina oma tundeid käsutada?
Jah, mõni sugulane on võõram kui naabrinaine. Mina olen matnud oma väga lähedase õpetaja. Leinasin kaua.

Olen matnud ühe vanaema ja ühe vanaisa, samuti ühe lähedase sõbra vanaisa, kes ka ise oli mulle lähedane inimene. Teised inimesed kelle matustel ma olen olnud ei ole nii lähedased olnud. Kuid tõepoolest ma ei tunne leina nii, nagu ilmselt enamik inimesi seda teeb.


Bithe - 15.03.2006 kell 13:20

Palun seletage mulle ära selle sõna tähendus- leinama.


anne51 - 15.03.2006 kell 13:25

Sa oled kurb lakkamatult. Kui miski kadunukest meenutab, ei suuda pisaraid hoida. Avalikus kohas peab hoidma, aga kodus nutad, sest pärast seda on kergem. Tunned igatsust, tahaksid helistada, aga siis meenub, et ei saa ja see ajab nutma. Jne., kuidas kellelgi ja kui rängalt. Kui mu ema suri, olin 18 ja ma ei suutnud end talitseda ka avalikes kohtades.


Hera - 15.03.2006 kell 13:36

Sellisel nõretaval kujul pole mina küll mitte kedagi veel leinanud - ju siis olen kalk ja südametu isik. Üleüldse nutan imeharva. Minu ka kõige suurem lein ei väljendu kunagi pisarates, ma lihtsalt ei suuda mõnda inimest unustada - ta on pidevalt mu mõtetes, mu päevades, mu öödes. Samas, matustel pole mul pisaraid kusagilt võtta. Kas peab edaspidi nende tarbeks sibula tasku pistma???


anne51 - 15.03.2006 kell 13:43

Matsin oma vanaema ilma ühegi pisarata.


sauza - 15.03.2006 kell 14:04

Täitsa uskumatu, et on naisi, kellel pisarateks sibulat vaja.


Hera - 15.03.2006 kell 14:05

Kas pisarad on siis mingi eriline naiselikkuse tunnus?


norija - 15.03.2006 kell 14:24

Mina olen matnud oma vanaema ja isa, mitu lähedast sõpra.

Olen ilma jäänud neljast lemmikloomast.

Valteri ja Meri lahkumine puudutab mind kindlasti emotsionaalselt.

Veel võiks siia ritta lisada näiteks Pühavaimu kiriku torni põlengu.

Ausalt öeldes ütleksin ma küll, et emotsioon on nende sündmuste puhul sama. Intensiivsus on mõistagi erinev.


sauza - 15.03.2006 kell 14:41

Hea küsimus Heralt. Arvan, et pisarad on tihti emotsioonide väline väljendus ja naised näikse mulle olevat tunnetevallas lihtsalt natuke avatumad.

Õrnemal poolel pole muidugi mingit kohustust oma silmi pisaratega määrida, nagu ei ole ka meestel kohustust vältida silmavett elu hinnaga.
Muideks ma olen teinkord üsna abitu pisarate ees.


Hera - 15.03.2006 kell 14:48

Arvan, et pisarad ja nende valamine on siiski vägagi individuaalne ning pisarate rohkus või puudumine ei näita veel ei naiselikkust/mehelikkust ega ka inimese soojust/külmust.
Meenub matus, kus tütar mattis ema - mattis ainsatki pisarat poetamata. Pikka aega tagantjärele kõlises küla klatšist - näe kus südametu! tal ei jätkunud ainsatki pisarat oma ema jaoks! Seda ei teadnud aga keegi, et tütar kodus kokku kukkus ning veel pikka aega peale ema surma ja matust rahusteid sööma pidi. Suhteline on siin ilmas kõik siiski.


sauza - 15.03.2006 kell 15:23

Kahju muidugi piigast. Oleks pidanud ehk ikka korraliku peatäie matustel välja nutma, küla jäänuks klatsita ja rohud võtmata.


Kayleigh´n I - 15.03.2006 kell 16:05

Tsitaat:
Algne postitaja: sauza
Täitsa uskumatu, et on naisi, kellel pisarateks sibulat vaja.
-------
Oleks pidanud ehk ikka korraliku peatäie matustel välja nutma, küla jäänuks klatsita ja rohud võtmata.


Ahahh .. esimese väite kohaselt olen ma veel ebanormaalsem, kui siiani arvasin ning teise väite kohaselt peaks olema rohkem selline, nagu inimesed ootavad minust ja mind vaadata tahavad.

Raske juhus. Mina nt ei oska enam nutta. Kodus ei lubatud, kui väike olin, hiljem ei tahtnud nõrk välja näha ja vaata siis mind nüüd - täitsa haige, onju!

Tegelikult on minu meelest ikka nii, et kõike saab kontrollida. Mina otsustasin enam mitte nutta ja vot, sain .. enam ei oska. Ja keelt näitan nendele, kes seda minust ootaksid!


sauza - 15.03.2006 kell 16:36

Kayleigh´n I, nuta või naera või kontrolli end või näita keelt või misiganes sa teed, see pole kellegi asi peale sinu ja logish, pisarad on kaduv nähe maailmas. Hera postituses jäi mul lihtsalt silma see a la " mis ma pean endale sibula matustel tasku panema vä"
Sestap ma natuke mõtisklesin naiste hingeelu üle, aga kõigil on oma maailmapilt muidugi.


freelancer - 15.03.2006 kell 19:51

Kui inimene on lähedane siis on loomulik et temast tuntakse puudust.Leinamine-mida selle all konkreetselt mõelda.Kuna surm on elu lahutamatu osa ja sigitades uue elu määrame ta teadlikult mingi aja möödudes surma.Kahju kui vanemad peavad matma lapsi-vastupidi on see igati normaalne ja möödapääsmatu.Surm surmaks kuid elu läheb edasi ja elada tuleb meil just nende nimel kes elavad.Leinamise asemel on parem meenutada asju mis olid selle inimesega seotud meeldiva poole pealt.
Igasugune kampaania korras leinamine on absoluutselt vastuvõetamatu(sportlased,rahuvalvajad,pommi ja tsunamiohvrid)nende leinamine on mulle sama kauge kui maa kuust.Nende leinamine jäägu siiski nende omastele.
Ka meie eelmise presidendi matustest tahetakse ju teha palagani ja pole ühtegi inimest kes selle lõpetaks.
Mis puutub pisaratesse matustel siis järelikult ka mina ei armastanud oma ema ,sest ei nutnud tema matustel vaid olin ´teatud määral ka õnnelik ,et selle väikese ja haige inimese elupäevad lõppesid.Mõtlesin lihtsalt nagu inimene ja armastav poeg.Ma poleks mitte mingi hinna eest olnud nõus ta piinu pikendama ainult oma egoistlikest soovidest teda rohkem näha.


Marchrabbit - 15.03.2006 kell 19:55

Sõitsin täna jälle töölt koju ja mõtlesin...Märtsi kuus on ikka ennegi palju vanainimesi manalateele läinud. Lihtsalt jõudsin sellele järeldusele. Talv kurnab ju inimest niigi ja kui mõni raske tõbi või kõrge vanadus lisaks on siis lihtsalt saab ühel hetkel jõud otsa. Tänavu kevadel ju läks kolm suurmeest:Toivo Tootsen,Edgar Valter,Lennart Meri.


Bithe - 15.03.2006 kell 20:31

Hmmm... herr Meri võis olla Suur Inimene- aga ma ei leina teda. Mõtlikuks muutusin vaid hetkeks, meenutades teda ja tema tegusid riigi heaks.
Ausalt öeldes, unustasin isegi leinalindiga lipu hommikul välja panemata- poest tulles avastasin, et poiss oli seda teinud.
Mis puutub leina, siis ka minul on raskusi pisaratega. Olen rohkem sissepoole elaja... seega matan ka kaotsuvalu endasse.


Uss - 16.03.2006 kell 00:53

Tsitaat:
Algne postitaja: Marchrabbit
Tänavu kevadel ju läks kolm suurmeest:Toivo Tootsen,Edgar Valter,Lennart Meri.


Minu teada oli see Ülo Tootsen. Toivole sooviks siinkohal pikka iga.

Teema ise on lihtsalt lingvistiline probleem. Kuidagi peab asju nimetama ja kui on valitud sõna "lein" (leinapäev, leinaseisak), no las siis olla. See ei kohusta ju millekski.


machimos - 25.03.2006 kell 15:44

Pole kunagi kedagi leinanud ja vist ei hakka ka. Põhjuseks vist asjaolu, et surm ei tähenda minu jaoks lõppu, see on vaid asjade loomulik käik, mida muuta ei saa ja kust kurat meie teame, äkki algab tõeline elu peale surma, milleks siis ennast vaevata. Aga tuntud inimeste leinamise puhul on tihtipeale tegemist kõige tavalisema massihüsteeriaga.


Pipilota - 25.03.2006 kell 15:47

machimos, arvan, et sa pole kunagi kedagi kallist kaotanud.


machimos - 25.03.2006 kell 15:52

Kui sa nii arvad, ega ma sind ümber veenda nagunii ei suuda. Milleks peaksingi. Sa ütled kaotanud, inimesi ei kaotata nad jäävad alatiseks, tundub, et sulle pole keegi kallis olnud.


Pipilota - 25.03.2006 kell 16:05

jah, jaavad alatiseks .. motetesse...
aga oled sa labi elanud talumatut piina, sest see inimene ei ole fyysiliselt sinu korval? sa ei saa ta ymbert kinni votta, ta silma vaadata, korva sosistada, suudelda...? sellist puudujaaki ei kompenseeri ykski fantaasia ja lootus, et kunagi, aastakymnete parast, seal teiselpool saad seda teha....


li-li - 25.03.2006 kell 16:15

Mina olen haledalt nõrk inimene ja vajan tröösti, vajan selginemist ja see võtab mul aega, mida äkki nimetax leinax


machimos - 25.03.2006 kell 16:24

Füüsiline kontakt ei ole minu jaoks kunagi primaarne olnud ja loodan, et ei saagi olema. Aga võib-olla ei ole ma kunagi armastust tundnud ja eks igal inimesel ole omad põhiõtted elust läbi saamisel. See on minu müür haiget saamise vastu.


anne51 - 25.03.2006 kell 16:31

machimos, oma ema sa ju ometi armastad, nii et vähemalt korra sa leinad, seda ma luban sulle, kasvata müüri kui suureks tahes.


machimos - 25.03.2006 kell 16:40

Imelikud inimesed olete, väidate midagi, millest te midagi ei tea. Ma ei armasta oma ema ja selleks on mul omad põhjused, see mis juhtub lapsepõlves jääb eluks ajaks kummitama.


metsakutsa - 22.04.2006 kell 09:13

Rääkisin kunagi ühe inimesega, kelle arvates on kaastunde avaldamine teisele üks kõige võltsimaid tegevusi siin maailmas üldse, mida üks inimene teisele teha saab. "Minu sügav kaastunne" on need sõnad, mida öeldakse teisele tema lähedase surma puhul....kuigi tegelikult...pole nende sõnade taga ei midagi muud, kui varjatud kergendus, et sinul endal sellist asja ei juhtunud.
Ja kui mõtlema hakata...siis kas tal pole ehk õiguski?


Aike - 22.04.2006 kell 17:22

See mida kannad oma hinges, peegeldub vastu sulle Sind ümbritsevas maaimas.
Lein ei ole inimese tunnetus. Vaid aja osa mil ei ole lihtsalt viisaks avalikult rõõmustada. Nii on see meil. Kuid on ju teada kus matused on üks suur pidu ja trallitamine.
Mind peetakse tundetuks ja külmaks. Ehk on neil õigusgi. Olen surma nii palju näinud et, hing tahtis tihti kaasa minna.
Selleks et, ellu jääda olin sunnitud hinge kookonisse suruma.
Avalik lein on temosratsioon teistele. Milleks? Ei tea.


skingirl - 22.04.2006 kell 17:27

Mina ei tunne küll mitte kellegile võõrale kaasa.
Surm on väga hea asi, kuigi see protsess võib olla rõve ja valus, kõige valusam on muide viimane hingetõmme.


Lani - 22.04.2006 kell 18:26

Loen ja loen ja näen .... aga lasta olla, võibolla näen vaid iseennast.

Minu jaoks on lein kui südamest on tükike välja rebitud ja seda ei saa kunagi tagasi enam.