
Siin erinevaid meediakanaleid kuulates ning vaadates on tekkinud igasugu küsimused.
Näiteks miks me avalikult leiname ja tunneme kaasa inimestele, keda me tegelikult absoluutselt ei tunne. Ok, katastroofiohvrid, nende omaksed,
presidendid, kirjanikud jne ..
Kas on tõesti inimesi, kes LEINAVAD nende pärast? Nii palju, kui mina olen aru saanud, nad lihtsalt mälestavad heldimusega neid panuseid, mida lahkunu
on nende ellu andnud. St mälestavad inimese tegusid, mitte teda ennast.
Sest, kui kõik need isikuliselt tundmatud kuulsused oleksid meie südames, kui sõbrad/tuttavad/pereliikmed, me arvatavasti avalikult nendest ei
räägiks. St ei tee teemasid a la tõuske püsti ja leinake minuti - TEMA suri.
Lähedasi leinatakse ju rohkem oma südames. Ja pere/tuttavate ringis. Selles keskkonnas, kes tundsid inimest, kui väga väärtusliku isiksust.
Arvake, et ma olen julm või südametu. Ma lihtsalt ei saa aru, miks on öelda võõra inimese kohta: "ma leinan teda". Ta suri, te mõtlesite
temale, kui peeti maha uhke matus, mäletasite teda, kui meedias temast räägiti, mis iganes ese teie kodus teda meenutab. See ei ole lein ju. See on
füüsiline mäletamine. Lein on südames, igapäevane lahkunu kohalolek mõtetes ning valu südames. Lein on haual käik, temaga seal suhtlemine.. igatsus,
mis ähvardab südame puruks rebida ..
Või olen ma julm ja südametu ning loll, kes kõigest valesti aru saanud?
Lähedasi leinatakse. Kaugemalt ... mälestatakse.
Kui sõbranna suri, siis lilli tellides pani üks poe-tegelane meid nii paika.
Eks see ole igaühe nö siseasi. Aga seda, et kõiki kõiki südamest leinavad, seda ei usu minagi. Et mõni meile oluline, silmapaistev tegelane hinge jääb
ja tema lahkumine leina loob ... miks mitte. Kuigi kaldun arvama, et sageli on tegemist tegemist läbimõtlemata sõnakasutusega.
Mina ei saa ka sellest leinamisest aru.
Kui lähedane sureb, siis on see loomulik.
Kui sureb tuntud inimene, siis jah ...suri ära, mis siis ?
Elu läheb ilma temata edasi.
Minu elu see ei mõjuta ju.
Aga ma olen suht tuim inimene ka.
Eriti imelik on mingit autosportlase välismaalasesest kaardilugejat leinata.
Ma pole kunagi ühtegi kuulsat kadunukest leinanud. Ei näe sellest põhjust. Ja pole ka vajadust.
Lihtsalt teeb mõne inimese lahkumine meele kurvaks. Nii oli Hermakülaga, nii oli ka Valteriga. Miskipärast on mõni inimene ka võõrana lähedasem kui
teised.
ma ei usu, et keegi, kui siin mõnd tuntud kadunukest mainib (ja neid ju viimasel ajal jagub) teda otseselt leinab ja sellepärast patja nutab....
kaugel sellest...
kuid meenutada ja oma respekti avaldada ju ikka võib.....
see lihtsalt näitab, et me pole tundetud tombud, keda mittemiski siin elus ei liiguta või ei puuduta.....
elu meie ümber keeb..sünnitakse surrakse....
ja eks igaüks meenutab ehk just temale meeldinud kadunukest omal moel.....
mina ei leina, aga on olnud neid inimesi, kes on minu meelest maailmale palju andnud ja kes tunduvad selliste jäävatena st. et nad tunduvad
sellistena, kes ei sure mitte kunagi.
Nende lahkumisest on mul lihtsalt kahju.
Kayleigh´n I-ga täitsa nõus.
Kiidaks ka Kayleigh´n I.
Leinaminuteid ei tohiks nii kergekäeliselt promoda!
Omakesi leinan.
Tuntuid kadunukesi ei leina, mul on lihtsalt kahju et nad surnud on.
Võhivõõrastest ei hooli, ikka juhtub.
Olgem ise nii,nagu paremaks peame...
No miks on see meie asi,mis teised teevad?
Kui mõni tuntud hea inimene ära sureb, siis on ikka natuke kurb...
...aga leinaks ma seda küll ei nimetaks.
Eks see ole paljuski nagu austuse avaldus kadunukese vastu. Võõraid inimesi leinata ei suudaks küll keegi vist,see on ju emotsionaalselt väga raske.
täitsa nõus Kayleigh´n I.
Aga miks üldse peaks leinama? Inimesi mälestada ja neid meeles pidada, seda küll, aga leinata? Milleks? Kes millist surmajärgset eksistentsi usub või
ei usu üldse mitte, aga kes läind, see läind. Mälestused jäävad ju.
Surm on ju elu lahutamatu ja loomulik osa.
Vahel ei leina ma isegi nn. sugulasi. Kui ikka inimesega mingit läbikäimist juba oma 20 aastat pole, siis tema surma korral küll leinalisi tundeid tekkida ei saa. Päris võõraid ei leina üldse, isegi ei mõtle nende peale. Mõni säravam kadunuke ehk tekitab kerge nostalgia, kuid see on ka kõik.
ratatosk, oletan, et sa pole matnud ühtki väga lähedast inimest. Lein kui tunne eksisteerib ja nii nagu me ei oska oma teisigi tundeid reguleerida, ei
saa me ka leina lihtsalt maha suruda. Või oskad sina oma tundeid käsutada?
Jah, mõni sugulane on võõram kui naabrinaine. Mina olen matnud oma väga lähedase õpetaja. Leinasin kaua.
Jah, mul on kurb, et Meri suri, samal ajal suri mul ühel töökaaslasel vanaema ja teisel isa - surm on meie ümber iga päev, iga hetk... Ma jäin heteks
mõtlema elu üle, kuuldes neid uudiseid, kuid teiste leina ei suuda me elu sees sellisena tunnetada, kui seda tunnetavad need, kelle lähedane on
läinud. Igasuguste selliste uudiste kuulmine tuletab meelde isa surma 8 aastat tagasi - pool aastat hiljemgi ei suutnud ma tema pilte vaadata nii, et
ma poleks nutma hakanud.
Ratatosk - meile, jääjatele, jäävadki ju mälestused, lein on hetkeseisund, mis tekib hinge kellegi lahkumisega - kes suudab seda paremini taluda, kes
halvemini sõltub ju igast inimesest personaalselt ja seda ei saa kuidagipidi ära ajada oma soovi kohaselt või esile manada, see kas on või pole...
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
ratatosk, oletan, et sa pole matnud ühtki väga lähedast inimest. Lein kui tunne eksisteerib ja nii nagu me ei oska oma teisigi tundeid reguleerida, ei saa me ka leina lihtsalt maha suruda. Või oskad sina oma tundeid käsutada?
Jah, mõni sugulane on võõram kui naabrinaine. Mina olen matnud oma väga lähedase õpetaja. Leinasin kaua.
Palun seletage mulle ära selle sõna tähendus- leinama.
Sa oled kurb lakkamatult. Kui miski kadunukest meenutab, ei suuda pisaraid hoida. Avalikus kohas peab hoidma, aga kodus nutad, sest pärast seda on kergem. Tunned igatsust, tahaksid helistada, aga siis meenub, et ei saa ja see ajab nutma. Jne., kuidas kellelgi ja kui rängalt. Kui mu ema suri, olin 18 ja ma ei suutnud end talitseda ka avalikes kohtades.
Sellisel nõretaval kujul pole mina küll mitte kedagi veel leinanud - ju siis olen kalk ja südametu isik. Üleüldse nutan imeharva. Minu ka kõige suurem lein ei väljendu kunagi pisarates, ma lihtsalt ei suuda mõnda inimest unustada - ta on pidevalt mu mõtetes, mu päevades, mu öödes. Samas, matustel pole mul pisaraid kusagilt võtta. Kas peab edaspidi nende tarbeks sibula tasku pistma???
Matsin oma vanaema ilma ühegi pisarata.
Täitsa uskumatu, et on naisi, kellel pisarateks sibulat vaja.
Kas pisarad on siis mingi eriline naiselikkuse tunnus?
Mina olen matnud oma vanaema ja isa, mitu lähedast sõpra.
Olen ilma jäänud neljast lemmikloomast.
Valteri ja Meri lahkumine puudutab mind kindlasti emotsionaalselt.
Veel võiks siia ritta lisada näiteks Pühavaimu kiriku torni põlengu.
Ausalt öeldes ütleksin ma küll, et emotsioon on nende sündmuste puhul sama. Intensiivsus on mõistagi erinev.
Hea küsimus Heralt. Arvan, et pisarad on tihti emotsioonide väline väljendus ja naised näikse mulle olevat tunnetevallas lihtsalt natuke avatumad.
Õrnemal poolel pole muidugi mingit kohustust oma silmi pisaratega määrida, nagu ei ole ka meestel kohustust vältida silmavett elu hinnaga.
Muideks ma olen teinkord üsna abitu pisarate ees.
Arvan, et pisarad ja nende valamine on siiski vägagi individuaalne ning pisarate rohkus või puudumine ei näita veel ei naiselikkust/mehelikkust ega ka
inimese soojust/külmust.
Meenub matus, kus tütar mattis ema - mattis ainsatki pisarat poetamata. Pikka aega tagantjärele kõlises küla klatšist - näe kus südametu! tal ei
jätkunud ainsatki pisarat oma ema jaoks! Seda ei teadnud aga keegi, et tütar kodus kokku kukkus ning veel pikka aega peale ema surma ja matust
rahusteid sööma pidi. Suhteline on siin ilmas kõik siiski.
Kahju muidugi piigast. Oleks pidanud ehk ikka korraliku peatäie matustel välja nutma, küla jäänuks klatsita ja rohud võtmata.
Tsitaat:
Algne postitaja: sauza
Täitsa uskumatu, et on naisi, kellel pisarateks sibulat vaja.
-------
Oleks pidanud ehk ikka korraliku peatäie matustel välja nutma, küla jäänuks klatsita ja rohud võtmata.
Kayleigh´n I, nuta või naera või kontrolli end või näita keelt või misiganes sa teed, see pole kellegi asi peale sinu ja logish, pisarad on kaduv nähe
maailmas. Hera postituses jäi mul lihtsalt silma see a la " mis ma pean endale sibula matustel tasku panema vä"
Sestap ma natuke mõtisklesin naiste hingeelu üle, aga kõigil on oma maailmapilt muidugi.
Kui inimene on lähedane siis on loomulik et temast tuntakse puudust.Leinamine-mida selle all konkreetselt mõelda.Kuna surm on elu lahutamatu osa ja
sigitades uue elu määrame ta teadlikult mingi aja möödudes surma.Kahju kui vanemad peavad matma lapsi-vastupidi on see igati normaalne ja
möödapääsmatu.Surm surmaks kuid elu läheb edasi ja elada tuleb meil just nende nimel kes elavad.Leinamise asemel on parem meenutada asju mis olid
selle inimesega seotud meeldiva poole pealt.
Igasugune kampaania korras leinamine on absoluutselt vastuvõetamatu(sportlased,rahuvalvajad,pommi ja tsunamiohvrid)nende leinamine on mulle sama kauge
kui maa kuust.Nende leinamine jäägu siiski nende omastele.
Ka meie eelmise presidendi matustest tahetakse ju teha palagani ja pole ühtegi inimest kes selle lõpetaks.
Mis puutub pisaratesse matustel siis järelikult ka mina ei armastanud oma ema ,sest ei nutnud tema matustel vaid olin ´teatud määral ka õnnelik ,et
selle väikese ja haige inimese elupäevad lõppesid.Mõtlesin lihtsalt nagu inimene ja armastav poeg.Ma poleks mitte mingi hinna eest olnud nõus ta piinu
pikendama ainult oma egoistlikest soovidest teda rohkem näha.
Sõitsin täna jälle töölt koju ja mõtlesin...Märtsi kuus on ikka ennegi palju vanainimesi manalateele läinud. Lihtsalt jõudsin sellele järeldusele. Talv kurnab ju inimest niigi ja kui mõni raske tõbi või kõrge vanadus lisaks on siis lihtsalt saab ühel hetkel jõud otsa. Tänavu kevadel ju läks kolm suurmeest:Toivo Tootsen,Edgar Valter,Lennart Meri.
Hmmm... herr Meri võis olla Suur Inimene- aga ma ei leina teda. Mõtlikuks muutusin vaid hetkeks, meenutades teda ja tema tegusid riigi heaks.
Ausalt öeldes, unustasin isegi leinalindiga lipu hommikul välja panemata- poest tulles avastasin, et poiss oli seda teinud.
Mis puutub leina, siis ka minul on raskusi pisaratega. Olen rohkem sissepoole elaja... seega matan ka kaotsuvalu endasse.
Tsitaat:
Algne postitaja: Marchrabbit
Tänavu kevadel ju läks kolm suurmeest:Toivo Tootsen,Edgar Valter,Lennart Meri.
Pole kunagi kedagi leinanud ja vist ei hakka ka. Põhjuseks vist asjaolu, et surm ei tähenda minu jaoks lõppu, see on vaid asjade loomulik käik, mida muuta ei saa ja kust kurat meie teame, äkki algab tõeline elu peale surma, milleks siis ennast vaevata. Aga tuntud inimeste leinamise puhul on tihtipeale tegemist kõige tavalisema massihüsteeriaga.
machimos, arvan, et sa pole kunagi kedagi kallist kaotanud.
Kui sa nii arvad, ega ma sind ümber veenda nagunii ei suuda. Milleks peaksingi. Sa ütled kaotanud, inimesi ei kaotata nad jäävad alatiseks, tundub, et sulle pole keegi kallis olnud.
jah, jaavad alatiseks .. motetesse...
aga oled sa labi elanud talumatut piina, sest see inimene ei ole fyysiliselt sinu korval? sa ei saa ta ymbert kinni votta, ta silma vaadata, korva
sosistada, suudelda...? sellist puudujaaki ei kompenseeri ykski fantaasia ja lootus, et kunagi, aastakymnete parast, seal teiselpool saad seda
teha....
Mina olen haledalt nõrk inimene ja vajan tröösti, vajan selginemist ja see võtab mul aega, mida äkki nimetax leinax 
Füüsiline kontakt ei ole minu jaoks kunagi primaarne olnud ja loodan, et ei saagi olema. Aga võib-olla ei ole ma kunagi armastust tundnud ja eks igal inimesel ole omad põhiõtted elust läbi saamisel. See on minu müür haiget saamise vastu.
machimos, oma ema sa ju ometi armastad, nii et vähemalt korra sa leinad, seda ma luban sulle, kasvata müüri kui suureks tahes.
Imelikud inimesed olete, väidate midagi, millest te midagi ei tea. Ma ei armasta oma ema ja selleks on mul omad põhjused, see mis juhtub lapsepõlves jääb eluks ajaks kummitama.
Rääkisin kunagi ühe inimesega, kelle arvates on kaastunde avaldamine teisele üks kõige võltsimaid tegevusi siin maailmas üldse, mida üks inimene
teisele teha saab. "Minu sügav kaastunne" on need sõnad, mida öeldakse teisele tema lähedase surma puhul....kuigi tegelikult...pole nende
sõnade taga ei midagi muud, kui varjatud kergendus, et sinul endal sellist asja ei juhtunud.
Ja kui mõtlema hakata...siis kas tal pole ehk õiguski?
See mida kannad oma hinges, peegeldub vastu sulle Sind ümbritsevas maaimas.
Lein ei ole inimese tunnetus. Vaid aja osa mil ei ole lihtsalt viisaks avalikult rõõmustada. Nii on see meil. Kuid on ju teada kus matused on üks
suur pidu ja trallitamine.
Mind peetakse tundetuks ja külmaks. Ehk on neil õigusgi. Olen surma nii palju näinud et, hing tahtis tihti kaasa minna.
Selleks et, ellu jääda olin sunnitud hinge kookonisse suruma.
Avalik lein on temosratsioon teistele. Milleks? Ei tea.
Mina ei tunne küll mitte kellegile võõrale kaasa.
Surm on väga hea asi, kuigi see protsess võib olla rõve ja valus, kõige valusam on muide viimane hingetõmme.
Loen ja loen ja näen .... aga lasta olla, võibolla näen vaid iseennast.
Minu jaoks on lein kui südamest on tükike välja rebitud ja seda ei saa kunagi tagasi enam.